Laupäev, 22. märts 1997
Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Herilane
|Muusika
|Tasub teada
Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Herilane
|Muusika
|Tasub teada
Kui Tallinnas kedagi motorolleril sõitmas näete, võib see väga vabalt olla Eesti Maksuameti peadirektor Kalev Järvelill. Motorolleriga sõitmine on tema hobi, sellega sõidab ta linnas ja linnast välja, piknikule. Tänavune piknikuhooaeg olevat Pirita jõekäärus juba avatud, ehkki külm ilm võttis sõrmed kohmetuma.
Ametiasju ajab Kalev Järvelill siiski maksuameti Volvoga.
Järvelille töökohas, Toompeal asuvas maksuameti majas, lõhnab bürokraatia järele. Igaüks, kes vähegi bürokraatidega asju ajanud, tunneb selle lõhna kohe ära. Kalev Järvelillel on seljas must ülikond ja valge särk. Mõtetesse kippuvaid kohatuid paralleele leinamajaga segab Järvelille suunurkades pidevalt tukslev tabamatu muie.
Maksuameti peadirektorilt tuleb küsida maksude kohta.
«Maksud laekuvad tänavu paremini kui eelmisel aastal,» väidab direktor Kalev Järvelill.
Kas seetõttu, et inimesed on muutunud, või teeb maksuamet rohkem ja paremat tööd?
Inimesed on ikka sellised, nagu nad on. Kes on kogu aeg makse varjanud, eks see püüa ka edaspidi sama teha. Ehkki mingil määral muutuvad ka inimesed teadlikumaks ja distsiplineeritumaks.
Viiskümmend aastat pole ju sisuliselt maksude kogumist praeguses mõistes olnud. Maksuamet on seitse aastat vana. Nii lühikese ajaga on väga raske muuta suhtumist, et riiki peab igal juhul alati petma. Aga asi läheb siiski järjest paremuse poole.
Maksuametnik on bürokraat, keda kaasakodanikud sugugi ei armasta.
Kord helistas Pärnu maksuametisse üks pahane naiskodanik, ärritatud, et deklaratsioonis nimetatakse teda residendiks. Ta vaadanud sõnaraamatust, et resident tähendab luurajat ja oli väga solvunud. «Ma ei ole luuraja ja pealegi on mul EV kodaniku pass,» kinnitas ta. «Miks mind sõimatakse füüsiliseks isikuks, kui olen juriidiline isik, sest pass on mul juriidiliselt olemas?»
Bürokraatlikust keelest on asjasse pühendamatul raske aru saada ja seegi on üks põhjusi, miks bürokraate ei armastata.
Kas selline imidzh teid ei koorma?
Maksuametnik pole üheski riigis väga armastatud. Ta peab olema bürokraat, vastasel juhul ei saa makse koguda. Peame oma töös järgima seadusi ja kõiki õigusakte. Aga kui igas situatsioonis jääda bürokraatliku mõtlemise juurde, ei õnnestu maksude kogumine ka väga hästi.
Mida mõtlete, kui Toompealt oma kabinetist all-linnale vaatate? Kuidas paremini makse sisse nõuda?
Ma ei nõua otseselt midagi. Teen lihtsalt kõik selleks, et inimesed maksaksid makse. Selles on suur vahe. Meie maksukontseptsioon seisneb ju vabatahtlikus maksmises - et inimesed ise deklareeriksid oma tulud ja maksaksid maksud.
Siit oma kabineti aknast alla linnale vaadates näen, et maksude kogumisega ei tohiks probleeme olla. Pilt järjest paraneb, katused muutuvad uuemaks, laevad liiguvad sadamas väga vilkalt ja kraanad tõstavad. Töö käib, järelikult peaks ka makse tulema - mind see rõõmustab.
Kas olete tundnud, et teid teie ametikoha pärast kardetakse?
Noh, mõnikord on võibolla suhtlemisel olnud ... üllatusi või ütlemisi, et...
Kui saabute seltskonda, kus parasjagu arutletakse selle üle, kuidas maksudest kõrvale hiilida, kas siis jutt vaibub poolelt sõnalt?
Jaa, seda võib olla küll, mõnikord ollakse reserveeritum.
Või küsitakse teie käest nõu, kuidas nutikamalt maksude maksmist vältida?
Kõik peavad jääma seaduse piiresse. Ma ei anna kunagi nõuandeid seaduse rikkumiseks. Mind huvitab, et maksud oleksid kogutud. Kui annaksin nõu, kuidas vähem makse maksta, töötaksin iseendale vastu.
Olete tuntud leebe maksupoliitika ajajana. Kas see kannab vilja?
Töö tulemused näitavad, et see ei ole meile midagi negatiivset kaasa toonud, pigem vastupidi. Leebe võib olla teatud määral, teatud piirini. Leian, et inimesed ei tohiks maksuametit paaniliselt karta. Kui probleemid tekivad, siis peaks lahenduse leidma koos maksuametnikuga. Mitte maksuametit vältima - nagu mõningad härrasmehed üles kutsuvad - ja kohe kohtusse minema. See on ohtlik maksumaksjale endale, sest oleme järjest rohkem kohtuprotsesse võitnud.
Meie eesmärk on alati lahendada asi räigete sammudeta. Ent kui jõuame situatsiooni, kus enam muu ei aita, siis muidugi nõuame maksu sisse, rakendades kõiki võimalikke sanktsioone.
Kui palju maksuamet kohut käib?
Kohtuprotsesside arv on enam-vähem stabiilne, aastas mõnesaja ümber, ja neist võidame umbes pooled. Aasta tagasi oli asi hullem. Usun, et ka lahenduste leidmine ja maksumaksjaga õigel ajal suhtlemine on kaasa aidanud, et kohtuprotsesse on vähem ja need on olnud meile edukamad.
Missugune oli viimane suurem kohtuprotsess ja kui palju raha see riigikassasse tõi?
Häda on selles, et enamik kohtuasju pole jõudnud riigikohtu otsuseni, need pole lõplikud.
Vanasõna ütleb, et suured vargad sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas. Maksuametnikele on pahaks pandud, et nad ajavad taga kodanikku, kes on unustanud mõnisada krooni deklareerimata, suured maksupetturid aga elavad priskelt ja igasuguse hirmuta.
Kõik vargad peaksid võllas rippuma, suuremad kõrgemal ja väiksemad madalamal. (Naerab.) Tegelikult ei tohiks muidugi vahet teha. See on aga vist niimoodi kujunenud, et väiksemaid sulisid on lihtsalt rohkem.
Neid on ehk kergem kätte saada?
Ei, sageli mitte. Seda ühte väikest maksumaksjat, kes on midagi maksmata jätnud ja Eestis või Venemaal kuhugi kadunud, on väga raske leida. Suur pettus tuleb välja suurema tõenäosusega. Raske on kontrollida füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes tegelevad mingi väikese bisnisiga. Suured dokumenteeritud tehingud tulevad aga enamasti välja, ehkki see võtab mõnikord aega. Võib tõesti jääda mulje, et suured vargad sõidavad tõllas. Esialgu küll jah, mingi aeg võivad mõned neist seda nautida.
Meil on uurimisel küllalt juhtumeid, mis pärit 90ndate algusest. Pettused tulevad sageli välja mitte just selle konkreetse maksumaksja juures, vaid kellegi kaudu. Või tuleb meile informatsioon teisest riigist - Soome, Rootsi ja Taani saadavad meile näiteks väga palju informatsiooni. Küsime igalt poolt, ka Iirimaalt, mida peetakse teatud mööndustega maksuparadiisiks. Ka nemad annavad informatsiooni, seadusega lubatud piirides loomulikult.
Aga Venemaaga?
Venemaaga pole meil topeltmaksustamise vältimise lepingut. Venemaa maksuametil pole kohustust informatsiooni anda, aga nad annavad ja meie anname samamoodi, nii et tegelikult koostöö käib. Venemaa on muidugi suur, sealt info saamine võtab aega ja mõnikord ei leita isikut, kelle kohta päring tehti, võibolla üles.
Maksuametnikud saavad omavahel hästi läbi, sest nad on igas riigis üsna ühesugusel positsioonil - neid ei armastata.
Kas teid on ähvardatud?
Ei, mind on mõttetu ähvardada. Maksuamet on suur organisatsioon ja mul pole ainult enda valduses olevat infot. Süsteem töötab nagunii edasi.
On teid siis meelitatud?
On küll - mitte et oleks otseselt pakutud mingit häätegu või nii, aga on püütud ära rääkida.
Tööga mingis firmas puutub kokku ikkagi konkreetne revident, ja seal on oht palju suurem, info jääks ainult revidendi teada. Tavaliselt me ei luba, et ainult üks inimene töötab ühe firmaga ja valdab üksi infot. Seega on ebatõenäoline võimalus, et üks revident ostetakse ära ja info jääb ühe inimese valdusse.
Võin aga korrata suurmeeste öeldud sõnu, et igal inimesel on oma hind ja mõnel on see lihtsalt väga kõrge. Ükski inimene ei saa väita, et ta on sada protsenti äraostmatu.
Kas maksuamet saab ka kodanikelt infot?
Saame küll. Infot tuleb päris palju ja päris huvitavat. Me hoiame info salajas ja kontrollime seda igal juhul.
Nii et kui keegi kirjutab: minu naabril on nüüd uus kallis auto, vaadake järele, kust ta selle sai...
Selles stiilis kaebusi on küll, jah. Me kontrollime neid. Väga sageli on tegemist juhtudega, kus peaks rakendama kaudset maksustamist. See inimene satub siis meie huviorbiiti, me jälgime teda ja kui võimalus avaneb, maksustame. Väga tihti on sellised asjad dokumentaalse tõestuseta. Aga igal juhul me jälgime seda informatsiooni.
Kas allilm võib maksuametis olevale informatsioonile ligi pääseda?
Meie info ei ole kuskil võrgus, ta peaks siis tulema meie majja. Aga siin on paroolid peal, nii et on võimalik kindlaks teha, kes ja millal on infot kasutanud. Ehkki leket ei saa sada protsenti kunagi ega kusagil välistada.
Arvan siiski, et meie info pole allilmale vajalik, sest reeglina teavad nad illegaalsete tulude saajate kohta rohkem kui meie ja maksustavad neid ise. Allmaailm tegutseb seal, kus meie ei tegutse. Kui kodanik maksab korralikult makse, on teda raske rünnata, ja pealegi on ta tavaliselt oma raha ära kulutanud või kuhugi paigutanud.
Kui oma sõprade Enn Pandi ja Meelis Asiga rahandusministeeriumis töötasite, räägiti, et seal on võim «setu maffia» käes. Mida see tähendas?
«Setu maffia» on Tallinnas üsna väikesearvuline. Kõige suurem on «Tallinna maffia». Sest Tallinnast pärit inimesi on kõige rohkem tööl ka rahandussüsteemis. Kuid on loomulik, et Setumaalt, Võrust ja Põlvast pärit inimesed üksteist tunnevad. Imelik kah, kui me ei tunneks üksteise puudusi ja plusse! Alati on hea koos töötada inimesega, keda tead ja tunned.
Juhtus nõnda, et vahepeal töötas maksude alal üksjagu sealtkandist pärit inimesi. Meelis Asi ja Enn Pant töötavad praegu Hansatees. Ent setu päritolu olen mina, Enn Pant ja Meelis Asi on võrukad.
Siin majas on minu asetäitja Aivar Sõerd, samuti õppinud Võru keskkoolis. Mitte küll ühel kursusel, aga koos õppisime ülikoolis ka rahandust.
Kui sageli käite oma vanematetalus Võrumaal?
Käin seal suvaliselt, sõltuvalt aastaajast. Talvel ei saa nii palju käia, pikk sõit, tee on libe. Pealegi on Tallinna-Tartu maantee reedeõhtuti üle koormatud, peab kolonnis sõitma.
Teil ja Enn Pandil on motoroller. Miks just motoroller, kui prestiizhne oleks sõita ometigi Mercedese või BMWga?
Just nimelt sellepärast. Motofänn olen poisikesest peale, see on minu hobi. Mul on olnud erinevaid mootorrattaid.
Kuidas oma abikaasaga tuttavaks saite?
See juhtus, kui ma veel noor ja virk olin - keskkoolis. Abikaasa Merje töötab Eesti Merelaevanduses sekretärina. Meil on tütar Johanna-Iisebel, kes käib täiesti tavalise kooli teises klassis.
Kust lapsele selline nimi tuli?
Olen seisukohal, et iga inimene peab saama ise valida ja nii on mu tütrel valida kahe nime vahel. Johanna on ilus vana nimi ja Iisebel on võetud tegelikult Faulkneri «Augustivalgusest». Piiblis on Iisebel väga paheline naisterahvas.
Kui perekonnaseisuametisse lapsele nime panema läksin, siis keelduti: sellist nime ei saa panna. Ütlesin, et kui ei saa, panen oma lapsele nimeks Number Kaheksa. See mõjus.
Kuuldavasti olete gurmaan, kellele meeldib ka ise eksootilist toitu valmistada. Kas naine ei pahanda, kui köögis askeldate?
Mis ta ikka pahandab, tal ju sedavõrd lihtsam. Söögitegemine mulle meeldib, see on ka ainus töö, mis tõesti toidab, nagu öeldakse. Olen igalt poolt kokaraamatuid ostnud ja katsetanud, mõnikord tuleb välja, teinekord ei tule ka.
Mulle meeldivad eriti hiina köögi toidud. Mõnda hiina toitu ei ole keeruline teha, eriti kui valida kiiresti valmiv roog. Võiks olla lahtise tulega pliit ja wok-pann. Näiteks kana valmistamisel on põhiline nipp, et liha peab jääma krõmpsuv. Tuleb lisada erinevaid aedvilju, brokkolit, pähkleid - ja tulemus kõlbab söömiseks ka ilma pulkadeta.
Missugune on olnud teie gurmaanlikem elamus?
Mulle maitseb kaheksajalg. Kord Bangkokis tellisin hästi vürtsist kala. Kui pea taldriku kohale panin, hakkasid pisarad jooksma. Sõin kahvlitäie ja pärast seda ei söönud enam midagi, vaevlesin terve õhtu seedehäiretes.
Lugesin kusagilt, et olete Kivirähu fänn. Kas peate naljast lugu?
Kivirähk mulle meeldib jah, eriti tema kirjeldused tööliste keldrist, kus Säre oli nii libe mees, et kui kätt suruti, lupsas lakke nagu seep. Mõnikord tahaksin sedasama mõne inimese kohta öelda.
Soovitan soojalt kõigile «Pipi Pikksukka» lugeda, ja maksuametniku käsiraamat on «Cipollino seiklused». Seal on näiteks juttu vihmamaksust, mida Eestis küll veel kehtestatud ei ole.
Aga ega mul endal aega palju lugeda ole, viimasel ajal loen rohkem ajalehti ja kokaraamatuid.
Kas maksuametis saab tihti nalja?
Saab küll. Meil on siin üsnagi nooruslik ja hea seltskond. Igav ei hakka, töö on huvitav ja kui väheke nalja ka visata, siis on hea. Kui kõike liiga tõsiselt võtta, võib saada tervisehäired.
Puhtinimlikult ei meeldi mulle üldse makse maksta, aga kuna tean, et nagunii tuleb maksta, siis pole parata. Kui teen maksuametis tööd, siis teen seda maksimaalselt hästi, vastasel juhul poleks mõtet maksuameti direktori toolil istuda.
| KALEV JÄRVELILL
Sündinud 26. augustil 1965. Õppinud Võru Keskkoolis, EPAs, TRÜs. Teeninud Nõukogude armees. Töötanud Põlva maksuametis, rahandusministeeriumis, riigi maksuametis. Perekond: abikaasa Merje töötab Eesti Merelaevanduses sekretärina, tütar Johanna-Iisebel õpib Tallinna 20. keskkooli teises klassis. |
Artikli algusesse, lehekülje algusesse