«Jalgade ümber seoti köis ja siis tõmmati mind lakke rippuma,» jutustab üks 14. märtsil klubis Illusioon avatud näitusel «Tagurpidi-idiprugaT» osalenud tudengitest.
Rippunutest tehti pilte ja monteeriti elusuuruses kokku. Siis on see kunst, muidu mitte. Valgest paberist keerati tuutud, kuhu lõigati imepisikesed augud. Kui sellisest sisse piiluda, võis seest lugeda teksti «Kõik on õigetpidi» või mõnd muud lauset ehk näha pisipilti. Tartu Kunstikooli IV kursuse projekt näitas, milliseid arusaamu ja oskusi nad aastate jooksul on omandanud.
Kõik kirjeldatu ning veel kirjeldatav võeti kokku sõnaga visualiteet. Lisaks liikumatule demonstreeriti ka liikumist: kinosaalis slaidiprogrammi ning kohviku videoprojektoril filmi. Viimane oli sama nüri kui mõni teles jooksev seebiooper - kaamera oli asetatud kõikuvasse kiiktooli, lõpmatuseni kestev õõtsumine ajas sõna otseses mõttes südame läikima. Ja arengut ei mingisugust. Nagu oleks operaator olnud endine meremees. «Elu on kiik, mis ripub maa ja taeva vahel,» filosofeeris noorte juhendaja Vallo Kalamees. Nojah.
Siis juhatati rahvas kinosaali, kus demonstreeriti krigisevate katlamajahäälte taustal fookusest välja vajunud slaide. Publik oli õnneks sama kannatlik kui istetoolidele kloonitud naisenägu, programm vaadati kannatlikult lõpuni ning isegi aplodeeriti.
Kõike eelnevat arvesse võttes avaldan avalikult pahameelt «Jessi» toimetaja Valdo Jahilo peale, kes mind sinna saatis. Mina ei saanud sellest asjast, mis seal tehti, mitte mõhkugi aru. Kuigi mõni käis saalis ringi, mesimagus äraseletatud nägu peas. Kui Valdo ise suurem kunstimõistja on, mingu järgmisel korral ise kohale, mitte ärgu saatku sinna minusuguseid süütuid kannatajaid.
«Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha,» ütles kunagi minu kunstiõpetaja. No comments!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Õigupoolest peaks nüüd rääkima, et kevad on juba käes ja peagi on suisa suur suvi väljas. Siis peaks viisakalt kõikidele õppuritele kaasa tundma ja üleüldse olema väga rõõmsas munadepühade meeleolus.
Kõike seda PapaRex siiski ei tee (kuigi tõsiasja, et kevad on käes, salata ei saa). Pirogovi juures (kae Raekoja platsi taha) juba mätas haljendab ja Baeri (vaata kahekroonist) ausamba ligidal hiilib nii mõnigi sõdurpoiss ringi, lilleõis näpu vahel.
PapaRex esitab hoopis ühe küsimuse. Kas sina tead, mis ühist on vanadel foiniiklastel, kevadel, missivalimistel, munadepühadel, iidsel slaavi vanasõnal ja jalgrattal? Kui ei tea, siis PapaRex ütleb. Neid kõiki ühendab raha. Ühe kirjamehe arvates pole nendest iidsetest aegadest alates, mil foiniiklased tulid kavalale mõttele leiutada raha, paremat tänamisvahendit välja mõeldud. Kõik ülejäänu on juba selle tagajärg.
Pärast iseseisvumist ei too kevad kaasa mitte ainult kartulipanekut ja lõpueksameid, vaid ka hulgaliselt maksupettusi. On tuludeklaratsioonide esitamise aeg.
Missivalimised, mis kümmekond aastat tagasi tõid tuhanded kaasmaalased telerite ette tükikest Läänt nautima, on nüüdseks sedavõrd igavaks kommertsürituseks muutunud, et mõnigi endine ilusõber selle suurima rahuga maha magas.
Munadepühad kuuluvad samasse kategooriasse kuhu jõuludki. Abieluvälisest suhtest sündinud juudipoiss müübib nagu Miki-Hiir (PapaRex ei pila siirast usku).
Idanaabritel on vahva vanasõna, mis maakeelde ümberpanduna kõlab umbes nii: kui varastada, siis juba miljon, ja kui vägistada, siis juba kuninganna. Ehkki miljon pole Peipsi-tagustel ammugi teab mis suur varandusehunnik ja kuningannadega on neil läbi ajaloo kitsas olnud, oma tõetera peitub selles siiski. Iga ettevõtmine pole tühise kasu pärast vaeva väärt. Ja ongi jalgratas leiutatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Viimasel ajal on ajakirjandus üle ujutatud kõikvõimalike diskussioonidega beibedest, himbodest, bimbodest, groupidest jt. Tundub, nagu Eestis teisi inimesi enam ei elakski. Arvatavasti on juba kõigile pähe kulunud, millised välised tunnused neil on, kust neid leida võib ja kes on nende tuntuimad esindajad. Tekib küsimus, miks neile nii suurt tähelepanu osutatakse.
Üldise tähelepanu all on ka kõikvõimalikud missi- ja misterivalimised, mis tõrjuvad eemale sisutihedamad teemad. Või on eestlased tõesti huvitatud ainult seltskonnakroonikast? Üheks näitajaks on ju ka ajakirja «Kroonika» suur populaarsus.
Isegi kerjustest on suudetud teha meediategelased. Samal ajal ei pööra keegi tähelepanu nende tegelikule olukorrale. Kerjused, nagu ka Maie Parrik köidavad lihtsalt oma erilisusega. Kirjutajad vastandavad tihtipeale ennast oma objektidele, tekib teatud ülevalt alla vaatamise efekt.
Eesti meediale on iseloomulik ühtede ja samade teemade kasutamine. Lõpmatuseni võib lugeda narkomaaniast, seksuaalprobleemidest, lumelaudadest, energiajookidest jne. Lausa kohustuslikud on intervjuud edetabelites esikohtadel olevate staaridega, kes ei vaevu aja jooksul isegi oma vastuseid muutma. Arusaadav, et pidevalt on raske midagi uut välja mõelda, kuid mitme peale peaks mõni idee ju ikka tulema.
Vahel siiski püütakse olukorda parandada, kuid millegipärast leidub siis ikka keegi, kellele see vastumeelne on. Kui Madis Jürgen püüdis pöörata avalikkuse tähelepanu autovarguste probleemile, siis hakati millegipärast arutama hoopis tema enda teguviisi, mitte probleemi ennast.
Loomulikult on igaühe enda teha, mida ta ajalehest loeb või televiisorist vaatab. Suure valikuvõimaluse tõttu leiab igaüks endale midagi, kuid üldmulje jääb ikkagi samaks halliks ja igavaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Ansambel Pigrabbit loodi eelmise aasta veebruaris. Uus bänd niisiis. Koosseisu kuuluvad Marius (bass), Susi (kitarr, vokaal), Jaanus (trummid). Imestavad, et inimesed neid üldse bändina võtavad, proove nad ei tee ja väljaspool mänguaega kogu koosseisu ühest kohast koos leida on küllaltki raske. Ometigi mainiti punti «Jessi» aastaküsitluses mitu korda huvitavaima uustulnukana.
Lugusid kirjutab põhiliselt Susi, need on üldjuhul eestikeelsed. Üldiselt jäävad paljud ettevõtmised raha taha toppama, isegi nende varustus. Jaanusel oleks vaja rohkem trumme, Susil plokke ja Mariusel kitarrikasti.
Legendi kohviku valjuvõitu, kuid muidu mõnusa muusika saatel olid nad lahkesti nõus laiema auditooriumi ees oma tõekspidamisi ja Pigrabbiti olemust lahkama.
Bändist kui sellisest
Millist muusikat teete?
Jaanus: Rockmuusikat.
Marius: Jama. Täielik. Rockmuusika on bollocks.
Susi: Grunge sugemetega punki.
Senised esinemised?
M: Tartus, Võrus, Viljandis. Tartu noortepäevadel, Rockboxil. Võnnu kevadel võitsime parima uustulnuka auhinna.
Bändist varem läbijooksnud liikmed?
M: Ainukesed pidevad liikmed olid Susi ja Jaanus.
J: Marius vaheldus. Vahepeal oli veel Coast, Rock’n’Roll, Jüri, Uku, Jane oli ka vahepeal.
M: Jüri laulis hästi.
J: Ta ei laulnud, ta röökis.
M: No siis ta röökis hästi.
Teie endi lemmikud?
M: Neid on nii seinast seina, et ei ole mõtet mainima hakatagi.
J: Manowar, Iron Maiden, Metallica, Pigrabbit.
S: Nirvana, bändi muusika isegi läheb mingil määral sinnapoole.
Teised Eesti bändid?
M: Dreamphish on fantastiline!
Bändiliikmete muusikaline haridus?
M: Mina käisin Kudu juures õppimas, aga kahjuks ei saanud ma «Meil aiaäärne tänavas» mängimisega hakkama.
J: Petsi (Peeter Jõgioja) juures õppisin.
S: Ise nagu...
J: Kui ise ei õpi, ega siis ei saagi.
Kas on plaanis ka helikonserve teha?
J: Raha pole!
S: Sellist pööningutel lindistatud kraami on.
M: Oksendamiseni.
Nimi Pigrabbit, on sel ka mingi sügavam tähendus?
M: Absoluutselt ei ole. Nimi sai pandud kümme sekki enne esinemist.
J: Ei olnud kümme sekki!
M: No umbes oli. Valida oli üldse kahe nime vahel.
J: Teist me parem ei ütle.
Fännid?
M: Mina suhtun skeptiliselt igasugusesse positiivsesse hinnangusse meie suhtes. Me ei oskagi mängida, mis fänne meil olla saab.
J: Mina teen seda musa neile, kellele see meeldib, mitte neile, kellele ei meeldi.
Poistest endist
Kuidas iseloomustaksite oma saatusekaaslasi?
M: Ma ei saa öelda, siis mind visatakse bändist välja!
S: Täitsa normaalsed sellid, kui mõned veidrused välja arvata.
J: Jee!
M: Veidrused välja arvata? Ainult veidrused ju ongi. Me lihtsalt oleme nähe kui niisugune.
Suhe narkootikumidega?
M: No comments.
J: Paha-paha. Noh, kes tarvitab, sellel on oma asi, lihtsalt narkootikumid ise on paha-paha.
Susi vaikib.
Kas loete, kui tihti loete, mida loete?
M: Lugege Beckettit! Fantastiline!
J: Mina suurema osa ajast ei loe. Kui loen, siis raamatut või ajalehte, mingit teksti, vahel noote.
S: Mina loen suht palju.
J: Minu lemmik on Kääbik!
S: Mulle meeldivad eriti Hesse, Salinger, Green.
M: Isegi üks laul on lasteraamatu - Barankini fantaasia - põhjal tehtud. Kõige primitiivsem lugu, aga miskipärast meeldib kõige rohkem.
Millisena näete bändi lähitulevikku?
M: Bassi peaks mängima õppima.
S: Kitarri peaks mängima õppima.
J: Trumme peaks mängima õppima.
M: Üritaks koos hoida. Koosseisu.
S: Kes seda bassimeest siin jah niiväga kinni hoiab.
Mis võiks teist endist tulevikus saada ?
M: Sellised väikekodanlased.
J: Miljonärid!
S: Ma ei teagi nüüd...
M: Kasvataks kasse ja... kaktusi ja...
S: Mikrobioloog näiteks. Süstiks jänesele sea geene.
Kolm sõna oma bändi kohta
S: Jama, primitiivne, aga kohati päris...naljakas.
J: ...
M: Mu ema ei usu, et me bändi teeme!
Pigrabbitiga saab ühendust Jaanuse kaudu: b4remm@hyg.tartu.ee
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Muusikastiilidest eelistab kuulata souli, esinejatest meeldivad George Michael ning ansambel Boys II Men.
Vabal ajal käib kinos ning vaatab televiisorit, eriti aga saadet «Kaks takti ette». Kuigi Kairi õpib koolis pangandust, meeldib talle väga ka laulmine. Kumma ala ta tulevikus valib, ei oska ta praegu veel öelda.
Mingeid muusikalisi eeskujusid ta nimetada ei oska, oma sõnul laulab ta just niimoodi nagu välja tuleb. Vabal ajal huvitub veel itaalia keelest ning käib autokoolis.
Palju vaba aega kulub näitlemisele trupis Liblikapüüdja. Ometigi kohutab Helet veidi saates osalemine, see on tema esimene telekogemus. Oma tuleviku kavatseb Hele siduda laulmisele lähedase ala - näitlemisega. «Kindlasti proovin ma lavakasse saada,» arvab Hele.
Kuulata meeldib talle põhiliselt rocki, näiteks Aerosmithi. Vaba aega eriti üle ei jää, sest Veiko teeb kaasa kahe bändi, Joygems ja Friroid koosseisus. Lisaks joonistab sõpradega koomikseid ja proovib kätt amatöörfilmidega. Tuleviku soovib Veiko siduda muusikaga, ka täna esitatav lugu on tema enda kirjutatud.
Muusikas eelistab Anni kuulata radikaalsema muusika esindajaid, tema lemmikuks on Nirvana.
Vabal ajal kirjutab ise muusikat. Kuigi tal endal on olnud saatesse tuleku plaanid juba ammu, tuli Anni sel korral konkursile osalema siiski õpetaja soovitusel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kuigi nimi Suckbrain ei pruugi paljude hallides ajurakkudes ühegi nähtusega seoseid luua, pole see kaugeltki mingi viimase aja väljamõeldis.
Suckbrain (SB) on Viljandi punt, mis välja kasvanud 1991. aastal tegevust alustanud kollektiivist Heavy Angels.
1994. aasta kevadel läksid heviinglid laiali, pillimehed aga jäid. Veidi väiksema seltskonnaga - Aksel Sclerose (laul, kitarr), Jaan Shaag (kitarr) ja Kristjan Bild (trummid) - tegutseti suvel edasi. Sama aasta novembrikuine üritus «Viljandimaa koolibänd ’94» oli bändile esimene avalikkuse ette astumine.
Sama eksprompt nagu festarile mindi, sündis ka bändi nimi Suckbrain. Tagatipuks pandi konkurss veidi vanemate, st kogenumate ees kinnigi.
Kogu SB looming on ingliskeelne ning enamik sõnu Aksli kirjutatud, kuid leidub ka Shaagi ja Nosferatu (Ballooni trummar) tekste. Lood sünnivad bändi ühistööna, need on lühikesed ja löövad, mõnusalt rütmikad.
Pika tegutsemisajaga Suckbraini teab laiem avalikkus suhteliselt vähe. Põhjusi on olnud mitmesuguseid. Samas võib bänd aga uhkust tunda, et 1995. aastal anti omal käel välja seitsme looga demokassett. Samuti on SB rännanud mööda meediakanaleid. Juba eelmise aasta aprillis jäi «Ajude trio» «7 vapra» järjekorda looga «Brother’s Love». Sügisel pidi lugu esimeste seas ekraanile ilmuma, kuid millegipärast seda ei juhtunud. Paar korda on käidud Raadio Kuku edetabelis «Tagumine paar välja», rääkimata osalusest Tiina Kimmeli saates «Uus ja hullem» juba 1995. aastal.
Peale SB avalduvad Aksli ja Shaagi anded mujalgi: Aksel laulab TTü meeskooris, Shaag Viljandi kultuurikolledzhi kammerkooris. Lisaks teeb Shaag kaasa veel teiseski Viljandi pundis Pööloy Gläänz.
Mingiteks maailmaparandajateks noormehed ennast ei pea, pigem teevad nad muusikat põhimõttel just for fun. AB looming ei ole kunstitaotluslik, pigem intuitiivne. Kuigi, kes teab, mida kuulaja sealt endale leiab.
Bändi päritolu arvesse võttes võib Suckbraini seostada sellise kurikuulsa kohaga nagu Jämejala, kusjuures peamiseks ühendajaks on see nimi ise. Kuulake seda muusikat, laske sel oma ajudesse voolata ja teid ootab Jämejala! Mis see tümps siis parem on...
Tegelikult on punt Jämejalaga seotud kõige rohkem ainult sel moel, et kunagise trummari isa töötab seal ja haiglasse on tehtud ka ühiskülastusi (sõpra vaatamas käidud).
Põnevat SB kohta võib leida Internetis aadressil http://www.lai.ut.ee/ aksel
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Tartu Reiviklubi «Hc & T» on tegutsenud juba kaks aastat. Alternatiivsema eelistusega noored teavad klubi kindlasti ürituste järgi Ravelandia (I-VI), Lõpuexam, Wanderland, Energy Dance jt. Üritusi on korraldatud Illusioonis, Atlantises, Hollywoodis ning Varjend 2000s. Viimatinimetatud kohas, mida teatakse ka nime all Club 2000, klubi koos käibki.
«HC & T» tegevuse eesmärgiks on reivimuusika ja -kultuuri tutvustamine, propageerimine ning eesti reivimuusika ja kultuuri arendamine/toetamine. Muusikastiilidest on esindatud jungle, breakbeat, german techno, hardcore, gabber, rave, happy rave, drum & bass jt.
Kui kellelgi on huvi ja soov klubiga liituda, võib ta kirjutada aadressil «HC & T», Puiestee 61-4 (vastuse jaoks lisada mark ja ümbrik) või meiliaadressil limit@endpsa.edu.ee Helistades saab informatsiooni numbril (27) 477 402 (küsida Gerti).
Soovitavalt võiksid tulevased reiviklubi liikmed mahtuda vanusesse 16-26 aastat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele