U2 on kiirrünnakuga vallutanud maailma edetabelite esikohad. Eestis on «Pop» teist nädalat tipus, ei aita selle vastu isegi Vello Orumetsa jämehäälne pingutus. Osa 2.
Kui kuulan U2 uut albumit «Pop», kangastub üks hiljuti nähtud film. Hapunäolised vanamehed küsitlevad noort naist, miks tahab ta nii kangekaelselt abielluda võõraga, laiast maailmast tulijaga. Pealegi pole nood tulnukad vanakeste väitel kunagi midagi head kaasa toonud. «Muusika,» vastab naine silmi pööritades ega selgita enamat.
Ja filmgi, «Breaking The Waves», ei kuluta selgituseks rohkem sõnu või stseene. Küll aga kõlavad peatükkideks jagatud linateose tiitellehtkaadrite taustaks laulud, mis võivad ehk tunduda juhuslikena, ent pole seda siiski. Need on katkendid 60ndate lõpu, 70ndate alguse popmuusikast, hoolikalt valitud tükid, mille kõla on tahtsi moonutatud. Nad räägivad - just nimelt kõnelevad - samast asjast ja neid ühendab ühesugune hoiak. Nad on tõsised ja siirad, baseeruvad usul armastusse ja vastupidi ka - neis on naiivset lootust ning headuse kultust.
Film pani mõtlema, sest olemata rõhutatult religioosne, tiirleb kõik seal ümber uskumise tunde, mida pealiskaudse ja pahatihti tühise informatsiooni tulv tänases maailmas lihvib inimestest jõudsalt vähemaks.
Läbimõõt kaksteist sentimeetrit valu
U2 «Pop» on paljude auhindadega pärjatud filmi väike sugulane, vähemalt tükati. Ka Bono pöördub (laulutekstides) Jumala poole. Enamik tema kujundeid on tuttavad, aga samas oskab ta olla üllatavalt julm ja otsekohene, valusalt aus oma pihtimustes.
Tuim olla on lihtne. Hoolida, näha, tunda ja kahelda nagu lihast-luust inimene on raske ning piinav. Kummaline küll tõdeda, aga U2 maailmavalu müüb endiselt hästi, mis on tähelepanekuna sama küüniline nagu kilp, mille taha staar-inimene Bono ennast ajuti varjab. Ehk on popmuusikaski veel inimlikkust alles? Mis sest, et leidub kõrke, kitsarinnalisi, ninakaid arvajaid, kes on popvaldkonna kuulutanud kunstivabaks ja loomingupriiks.
Põhiline on vekslina välja antud aimdus, et kõik pole veel läbi, et kusagil on veel helge lootusekiireke. Küllap võngub usukübe samal lainepikkusel paljudes erinevat keelt rääkivates inimestes, kes ostavad U2 plaate. Paljud neist ei tea midagi 60-70ndate tiinest popõhustikust, aga nad vajavad midagi sellesarnast ka praegu, mil tõsidus pole enam moes ja plaadiärimehed räägivad pigem lõbutoodetest kui muusikast.
Seedehäirete ravi
Kriitikute kiitus tõstab U2 üheteistkümnenda albumi läbi lagede ja üle pilveserva ning plaadiostjad noogutavad nõustuvalt. U2 muusikud on jõudnud staadiumi, kus isegi labaseid peeretusi kätkev plaat võiks olla müügiartikkel, kui vaid Bono kinnitaks avalikult, et see on kunst.
Kaugel see igatahes polnud, sest plaadifirma nõudmisel jäi «Passengersi» nime all ilmunud plaat bändi diskograafiast välja. Oli liiga radikaalne. Muusikud tahtsid teha hüppe kõrvale, aga bassist Larry Mullen nimetas ebaõnnestunud üritust isekuseks, millel muusikaga ei pruugi erilist pistmist olla. «Pop» on ausam ja lihtsam plaat, kus on vähem teesklust.
Tundub, et U2 tahab olla ka tulevas ajas ajakohane ja esitab kasvavale vanusele kohaseid küsimusi, et neile oma lisanduva tarkuse piires vastuseid leida. Raskemaks see muidugi muutub. U2 on kõvasti pingutanud, et kuulsuse ja paine all säilitada sirget meelt.
Põhiküsimus, mis hetkel huvitab U2 edu jälgivaid muusikatööstureid on: kas grupi looming suudab heita päästerõnga järjest abitumaid ujumisliigutusi tegevale plaadiärile? Kui jah, siis on bisnesantidel näguripäevad ees, sest osalt on tegemist ideedega, mida nad pole valmis turustama ja mille vastu on kaude suunatud nende senine tegevus.
Pole vaja kaua elada, et näha, mis edasi saab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Muusikas kasvanud ja elanud Reet Linnat (52) tabab homme uus kogemus - Draamateatris esietendub «Kalmistuklubi», millele ta on loonud muusikalise kujunduse.
Telestaar, paljude muusikasaadete autor ja toimetaja, poplaulja eksabikaasa, muusiku tütar ja lauljanna Reet Linna ütleb, et võttis lavastaja Ivo Eensalu ettepanekut kujundada muusikaliselt Ivan Menchelli «Kalmistuklubi» väga tõsise väljakutsena. Teater on televisiooni kõrval tema sõnul absoluutselt teine maailm.
Näidend on veidi alla või pisut üle 60 aasta vanustest New Yorgi juuditaridest (mängivad Ita Ever, Ülle Ulla ja Mari Lill või Ester Pajusoo), kes on oma mõtetes 30-40-aastased. «Ei maksa kalmistul käia oma mehi taga nutmas,» sõnastab Linna teatritüki optimistliku sõnumi, «elu ei jää seisma sellepärast, et oled üksi jäänud.»
Koostöös Eensaluga tekkis idee kasutada lavastuses biitlite laule ja nende töötlusi. Lavateose loomist iseloomustab näitlejate tööd aukartusega jälginud Linna lapse sünnina.
Linna on hiljuti osalenud ka ühes teises sünnituses. Nimelt on aprillis ilmumas samanimelise ja -sisulise kasseti kõrvale laserplaat «Ja sealt nad tulevad...», millele on jäädvustatud tema ja tema sõprade laulud ja mille salvestamiseks oli kohandatud ruum lauljanna kodus Meriväljal. «Heliisolatsiooni tegime tekkidest,» selgitab ta.
Keskküttekatla plahvatus plaadil ei kajastu, sest õnnetuse ajaks oli muusika lindistatud ja Easy Livingu pillimeestel veel vaid võimendused ära viimata. «Kolmandik alumisest korrusest põles ja oli tahmunud,» meenutab Linna ärevat talveööd. «Saime õigel ajal jaole. Seal olid klaver ja plaadid ja kogu mu muusikaelu. Võimendused olid tahmased, kuid korras.»
Kahjustuste likvideerimiseks kulusid küll kõik säästud, aga sellest rääkides on Linna optimistlik. Rõõmsameelselt ootab ta ka suve. See kujuneb suure tõenäosusega laulurohkeks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kuus täiesti uut singlit Briti tabeli esikümnes! Olete te varem nii palju korraga kohanud? Mulle meenub, et täpselt kuu aega tagasi oli samuti.
Esikohta hoiab siiski kõvasti Spice Girls. Selle ülipopulaarse bändi müügisaavutusi kirjeldades ei jaksa statistikud kõiki rekordeid üles lugeda ning viisiku pilte avaldavad koguni poliitikaajakirjad. Kõigest hoolimata on selle kahe A-poolega singli põhiline tõmbenumber «Mama» küllaltki niru laul, aga kui esitaja on juba kord kõikide lemmik, pole sinna midagi parata.
Teisele kohale upitas oma uue singli Boyzone, teisest soost viisik, kes «Smash Hitsi» lugejaile meeldis isegi pisut enam kui Spice Girls. Sellele cover versionitega alustanud iiri bändile jaoks on «Isn’t It A Wonder» täiesti tüüpiline ballaad ning albumilt «A Diferent Beat» võibolla isegi mitte parim. Eks näis, mis laulu poisid Eurovisiooni võistluse külalisena laulavad.
Wet Wet Weti esimese singli «Wishing I Was Lucky» top 10sse sööstmisest saab augustis kümme aastat, möödunud dekaadi jooksul oleme kohanud sellelt bändilt 23 edukat singlit ning kuut albumit (viies oli greatest hits). Ja ikka paelub see vananevate Glasgow’ poiste tavaline meloodiline poprock igas eas publikut. «If I Never See You Again» teatab, et seitsmes plaat, pealkirjaga «10», on peagi tulekul.
Eelmise aasta Eurovisiooni täht Gina G ei jäta jonni ning toodab ühe ratsutamise rütmis diskopala teise järel. Juba on saadaval ka album, millel sama nimi mis viimasel singlilgi. Võibolla ABBA polnudki ainus, kelle võimas karjäär sai algtõuke tollelt lauluvõistluselt?
USA soulitrio Damage’i kolmas singel «Love Guaranteed» on pisut hoogsam kui näiteks eelmine, jõuluaegne «Forever». Tasuks seitsmes koht.
Lõpuks üks tõeliselt hea uudis: Lisa Stansfield on tagasi! «People Hold On’i» remixid polnud vaid meenutus kaunitest house’iaegadest. Lauljatar on tõesti pöördunud tagasi souli juurde (millist sisaldas tema seni edukaim album «Affection»), kui otsustada uue singli «The Real Thing» järgi. Tõesti, kellele oli vaja neid imalaid ballaade, mida ta vahepealsetel aastatel tootis? Mina küll ei tea.