Kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja temale vastu. Joh.12:12.13.
Palmipuudepüha kontsert
Tartu Ülikooli aulas 21. märtsil. Johannese passioon ja ansambel Hortus Musicus
Pruunis kleidis tädi tuli ja lasi ülikooli aulas äkki kõik tuled ära. Aeglaselt harjuva silmaga võis näha, et siiski immitses läbi sammasterea sisse vähest tänavalaternate valgust. See oli hoopis teistsugune aula, kui ma olen harjunud nägema.
Gregoriuse koraal ülevalt. Selle kõlades taastus hetkeks kogemus valguse ekslemisest hämarates käikudes auväärsete gooti võlvidega pühakoja sammaste vahel. Esimene küünal tõi pimedusest välja noodilehe. Ja selle all kunstniku käed klahvidel.
Pimedus valitses saalis ka pärast lühtri süütamist esinejate peade kohal. Küünalde elusa leegi ulatus jäi domineerima, ja elektrivalguse tinglik kohalolek ei seganud tundmast, et on pime.
Aga miks nad laulavad juba praegu Johannese passiooni Jeesuse kannatustest, äraandmisest ja ristilöömisest? Palmipuudepühal pole Jeesust veel keegi ära andnud. Tänasel päeval lauldakse ju hosiannat Tema saabumise üle. Kuid muidugi on kõik juba pöördumatu. Iga aasta Suurel nädalal teame me, mis selle lõpus tuleb. Loo valgusest ja pimedusest lõpp on igal kevadel teada. Sest kirjutatud on.
Evangelistihäälse Jaan Arderi esitatud lugu maailma äravõitvast kannatusest oli võimas, kogu oma läbielamist kandes väga rahulik ja stabiilne. Jäädes ajaloolise eeskujuna 16. sajandist kogu ajaks vaid mõnele noodikõrgusele ning meenutades kuulajatele, kuidas püha kirik on näinud hea olema kannatuseaega eneses läbi elada. Kannatlikult, tasakaalukalt, kasvõi iseennast kriimustades, kuid oma passiooni kirehoogu välja elamata. Emotsioonidele ruumi tegemata. Kõike sügavalt läbi elades ja eneses kandes ning seesmises kaasaelamises pinget ja valvamist hoides.
Enamik meie publikust, ma ise sealhulgas, ei saa ju ladusalt aru ladinakeelsest ettelauldud kirjasõnast. Isegi kui kavalehel on rahvakeelne tekst rahvale oma silmaga kaasavaatamiseks juba kättesaadavaks tehtud. (Muidugi tahaksin loota, et mu alahindamine oleks alusetu ja kultuurkeel meile kodune tunduks.) Kui palju need 1500ndate algupoole ladinlased ise ka kõigest oma igapäevasest liturgiast täpselt aru said, seegi olevat ebaselge. Nende jaoks, kes lugeda ei osanud, lauldi siis lugu ette, et nemadki kannatustele kaasa elada saaksid, küllap nad pidid siis ikka kuigivõrd mõistma.
Aulas oli tekstil küll ainult tinglik tähendus. Kandis muusika. Kannatuselugu seisis enamvähem ühe noodi peal ja seisis seal kindlana ilmselgelt ainult omaenese sisemisele pingele toetudes. Oli pimedus, mis polnud päris kindel, kas ta saab ikka valguseks, ja kui saab, siis millal see juhtub. Kuulamine tahtis pingutust ja tähelepanelikku kaasaelamist, aga siis tasus see end ka ära. Lugu tuli saali kohale. Üks väike poiss magas esireas pingi peal. Elurõõmsalt. Temale oli see liiga raske.
Samal ajal kõlas laul: Kui nüüd Jeesus äädikat oli võtnud, ütles ta: «See on lõpetatud!» Ja ta nõrgutas pead ning heitis hinge. Pimedus oli kohal.
Jumal, ole meile armuline oma headust mööda, laulsid hääled.
Lauljad läksid ära. Pimedus jäi. Keegi ei julgenud plaksutama hakata.
Siis tuli pruunis kleidis tädi ja lülitas tuled sisse. Mina kah ei tea, miks see aulas just niimoodi peab käima. Mõned asjad lihtsalt on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kaire Nurga järjekorras juba viies personaalnäitus, mis sedapuhku leiab aset Tartus Rüütli galeriis, on saanud pealkirjaks «Rohirohelises toas». Nimetus iseloomustab suurepäraselt elamust, mida väljapanek pakub.
See ei ole tavalises mõttes maalinäitus. Galerii kitsuke ruum on organiseeritud tervikuks nelja valdavalt rohelistes toonides maalitud abstraktse maaliga seintel ning veelgi rohelisema atraktiivse tugitooliga ruumi keskel.
Ilmselge on kunstniku taotlus luua meditatiivne keskkond, mille dominandiks on roheline värv. Paradoksaalsel kombel saab olulisemaks elemendiks mõnusalt pehme ja kirgas tugitool. Traditsiooniline kahemõõtmeline õlimaal on taandatud justkui saatja rolli, ning elamata igaüks oma iseseisvat elu, moodustavad osakesi edastatavast sõnumist.
Kontekstist lahtirebituna jääks nende kõlajõud ilmselt küllalt napiks. Seevastu tugitoolist ei saa üle ega ümber. Sellesse on mugav istuda, lastes töödel enda peale paista. Taolise rõõmsa kirkuse eksponeerimine näitusesaalis on hästi ajastatud, selles on viiteid tärkavale kevadigatsusele täna ja järgnevatel aastatel uuel aastatuhandel.
Kaire Nurgas puudub agressiivsus. Vastupidi, ta on eriliselt leebe ja rahumeelne, ning tõelise esteedina ümbritseb end puhaste ning korrektsete objektidega. Ideede lennukust asendab tõsisem süüvimine oma sisemaailma.
Kontseptualistide eeskujul, ilmselt ka oma professioonist sõltuvalt, tuleb tunnistada, et Tartu Ülikoolis ajaloo, hiljem, 1995. aastal cum laude maalieriala lõpetanud ning praegu magistrantuuris filosoofiat õppiv Kaire Nurk on enam tuntud kunstist kirjutajana, asub ta põhjalikult oma teoseid (või teost) sõnastama. Ning kogu väljapaneku tõeline olemus saab selgemini väljendatud selle sõnalises versioonis. Idee primaarsus viitab meid ümbritseva maailma ning selle tunnetuse üha suurenevale intellektualiseerumisele, ja sümbolite hulk, mida näitus peaks sisaldama, muutub kohati lausa koormavaks.
Kaire Nurga kompositsioonides on olulisel kohal horisontaalse rütmi domineerimine kestvuse ja kulgemise sümbolina ning ruut tasakaaluna selles. Arv neli saab erilise tähenduse: ruudu neli nurka, 4 ilmakaart, 4 aastaaega, 4 evangelisti, 4 paradiisijõge, lõpuks 4 Empedoklese juurt kõigi asjade algena - tuli, vesi, õhk, maa -, mis on igavesed ja muutumatud, ei teki ega hävi ega muutu üksteiseks. Siit ka 4 pilti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui teha kohatut nalja rubriigi pealkirja arvel, siis ega siit ei saagi head nahka tulla, sest ühel pool oleks nagu koer, ja teisel pool jälle nagu rohkem kass. Aga kui jätta lihtsad naljad kõrvale, siis ikkagi ei tule head nahka. Ja seda kaugeltki mitte kassi pärast. Hoopiski, nagu enamasti ikka - kes aias, kes aias, lavastaja aias!
Ja on ka. Lavastaja Komissarov on teksti ise teinud ja sellega kipub olema nii, nagu ütles kord jaapani hambaarst kuulsale eesti soost dirigendile: Mu härra, teinekord ärge ise kodus hambaid parandage.
Ma ei väida, et lavastaja peaks igasugusest tekstitegemisest paanilise hirmuga eemale hoidma, aga kui ta juba teeb, siis tehku tekst, mis tekst on. Või varjaku pärast lavastamisega ära. Aga kui pole ei üht ega teist, siis halb tuleb.
Tulebki. Halb. Kõigepealt jäävad lapsed loost ilma, sest «Saabastega Kassi» sees näidatakse neile veel «Kolme põrsakest» ja «Helepunast lillekest» ja siis ähvardatakse neid veel «Punamütsikesega» ka, ja kõik see kokku on üks ilmlõpmatu lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal-rahvusmäng.
Midagi polekski eriti katki, kui «Kassil» endal telg paigas oleks ja kui nood kaks lisandit huvitavalt välja tuleksid. Aga ei tule ju! Kõigepealt käib mingi kisa-kära ja hunt kukub korstnast sisse ja lendab läbi lae jälle välja tagasi ja ongi surnud. Ja siis Kaunitar langeb minestanult maha ja on küllalt sellest, et Koletis teda suudleb ja kõik on jälle hea.
Kass ununeb kõiges oma looga sinna kusagile vahele. Sellest on kahju, sest kus siis veel lihtsat ja selget lugu rääkida, kui mitte lasteetendusel. Lapsel on vaja, et oleks võimalikult lihtne jälgida, ja siis ülejäänu, see teater, võib olla juba ükskõik kui keeruline. Ainult mingit sellist asja on vaja, millest kinni hoida. Praegu sellist ei olnud.
Laval kõik oli muidugi hästi ilus ja kujuteldavalt lastepärane. Nii võib, aga nii ei pea. Sest nii on olnud lasteetendustel juba mäletamata aegadest peale. Kas ei võiks juba kord mineviku koorma alt välja saada? Ei ole vaja lastele aastakümneid üht ja sama «Tippi ja Täppi» ja «Hunt Kriimsilma» mängida. See käib muuseas muusika kohta ka. Nii on ikka lasteetendusi kujundatud ja see võiks nüüd ära lõppeda. Lapsed elavad omas ajas ja kui nende mängukeskkond juba küllalt suure tõenäosusega kujuneb arvutimängude baasil, siis võiks vastavat disaini ja esteetikat ka neile tehtavasse teatrisse sisse sulatada.
Ja ärgu proovigugi keegi lagedale tulla rumala jutuga sellest, kuidas see keskkond on kunstlik ja lapsele kahjulik. Vastupidi - see on väga loomulik ja kasulik keskkond, mida arvutiga saab lapse ette ehitada. Sellepärast, kui kogu see hargnev «Saabastega Kass» oleks üles ehitatud arvutimängu põhimõttel, oleks ta võinud isegi kokku klappima hakata.
Aga mis sest oleksist. Ega Kassil (Aarne Soro) ka kerge olnud - mask peas ja miimika seega maas. Vehkle elu eest oma nelja käpaga ja peegelda sedasi kogu oma keerukat kassi-hingeelu. Eks ta ikka peegeldas ka nagu jõudis. Ja muist tuli välja ja muist ei tulnud mitte. Aga seda, mis välja tuli, oli õnneks siiski rohkem kui seda teist. Nii et Kass sai oma osaga üldiselt hakkama küll.
Poisiga (Tarvo Vridolin), kellest pidi saama teatridirektor, oli keerulisem lugu (tõsi küll, mitte tema omal süül, pigem ikka üldisest kontseptsioonitusest tulenevalt). Esiteks ei olnud tal midagi rääkida, ja teiseks meenutas ta nii mängu alguses kui ka hiljem, printsina, algajat müürsepaõpilast, kellele on kellu valetpidi kätte sattunud ja kes ei tea, mida edasi teha. Headus muidugi võidutses, ainult et usutavuse arvel.
Et selline seis. Aga mis siis niimoodi saab? Noh, ma ei ei arva, et see etendus lapsi teatri juurest otse minema peletama hakkab. Eks nad vaatavad, ja saavad natuke ikka naerda ka, ja vahepeal uuristavad näpuga toolipolstrit, kui tulevad need kohad, kus asi segaseks läheb.
Ja igatahes on nad pärast ühe kogemuse võrra rikkamad ja üks võimalik teatritüüp on neil siis ära nähtud.
Lõppeks, seda kõike polegi nii vähe.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Intervjuu kunstnik Jüri Marraniga tema näitusel Vanemuise kohvikus.
Mis on maalimiseks vajalik?
Mul peab kõigepealt olema soov maalida. Tähendab, kuna ma niikuinii pean kogu aeg maalima, siis ma muidugi maalin. Kui alustan, siis organismil on esialgu teatud vastupanu, sest maalimine on psüühiliselt koormav ja organism otsib isegi põhjust, miks ei saaks.
Sinu kunst on maaliline, ekspressiivne.
Minu kunst on traditsiooniline, traditsioonilisel koolil baseeruv. Minu värvi- ja teemakäsitlus on midagi muud kui see, mida peetakse praegu moodsaks.
See ei tähenda ometi väiksemat vaeva või vähem tööd?
Ei, muidugi mitte. Sellises laadis ei saa end lõdvaks lasta, vaid tuleb pidevalt töötada. On muidugi võimalik maalida ka hoopis teisiti, kus kõik on intellektuaalselt paika pandud ja kus perfektselt teostatud töö meenutab kõrgtehnoloogiat. Et aga üht pinda maalida, tuleb endas teisi jõude aktiviseerida. Ekspressiivses käsitluses peab looja olema nö tasakaalust välja löödud, mõistus välja lülitatud, et saavutada maalitavaga kontakt. Ma arvan, et selline maalimine on tunduvalt tervistkahjustavam.
Neist töödest võib leida nii emotsioone kui muusikalisi rütme.
Minu maalimislaadi üks komponente on ju rütmika. Pilt peab olema - minu jaoks - dirigeeritav. Nagu muusika. Kes oskab lugeda, nende pilte on võimalik dirigeerida - nagu Alfred Kongo ja Juhan Uiga maalegi. Pintslilöökide ja värvikompositsiooni järgi.
Tean, et maalid muusikaga.
Muusika ei ole maalimisel ainult selleks, et meeleolu luua, sest töötades seda sageli ei kuulagi, vaid ta aitab pintslitööle kaasa. Ja säilib mingil moel töös - pintslilöökide rütmis. See on vajalik just ekspressiivses laadis töötades. Kui rahulikult pindu katta, siis pole rütmikast midagi rääkida.
Sul on näitusel rohkesti eelmisel aastal tehtud reiside pilte. Märtsi lõpus naudid Itaalia varakevadet, kaasas visandiplokk...
Kõigepealt on jah eskiis, õieti teen veel mitu eskiisi, sest igaühega tabab midagi. Siis, kui kodus järele teed, oled eelkõige selles mälestusmeeleolus, võrkkestal on veel see järelmulje ja seepärast peab hästi ruttu maalima. Objektil ehk maastikus olles olen tähele pannud, et see on nii rikas detailidest, et takerdudki neisse ja tulemus läheb kirjuks. Looduse värvikombinatsioone on võimatu maalida, sest loodus pakub värvides sageli üle - meie mõistes täielikku kitshi. Näiteks fantastilistes värvides mäed, õhtune taevas - täpselt maalituna oleks see tohutu kitsh.
Igal reisil suurtes muuseumides kohtud muidugi ka mõne vana või uue lemmikuga?
Parim, mida olen näinud: Rembrandti «Öine vahtkond» Amsterdamis. Hispaanias oli minu suureks avastuseks Veronese. Vapustav. Sellises hulgas ja sellise kvaliteediga töid ei olnud ma varem näinudki. See rabas mind. Ja veel ringi vaadates tundub, et ilmas nii kuulus Rubens on kehvem kui Jordaens. Mida ma juba enne kahtlustasin. Ja siis veel: väike Vermeer ja tohutu Rubens - milline vahe! El Greco on muidugi omaette vapustus - uskumatult moodne, oma ajast ees. Vaatad neid töid ja näed, kuidas nad on maalitud - sisemise vapustusega, mitte rahuga.
Kui sa vaatad aga moodsat kunsti...
... siis minu jaoks on see tervikuna muutunud äärmiselt intellektuaalseks ja äärmiselt igavaks. Maali käsitletakse kui graafikat, värvi kui joont või kui värvitud pinda, mis ei moodusta ei koloriiti ega meeleolu.
Oled maalinud ka portreid, neist teatrirahva omad näha praegu väikeses Vanemuises. Neis saavad kokku ja vaidlevad üksteisega küll erinevad peegeldused...
Kui portreteerida inimest, siis tema määrab ära kõik: koloriidi käsitluse, isegi pintslilöögi. Portreteeritavast tuleb maalijasse mingi kiirgus, fluidum. Mina aga peegeldan seda, annan midagi omalt poolt kaasa ja see kõik jõuab lõuendile. Värv on seejuures maali ehitusmaterjal. Portreteerides on oht modelli ohvriks minna, seepärast olen portreede põhjal teinud kompositsiooniportree või maalin mõlemat paralleelselt. Kui modell on läinud, maalin teda juba ümbertöötatult. Olen teinud portreede sarja inimestest, kes on mingil määral Tartu kultuuris tähtsad.
Kas see on taotluslik, see paleti tumenemine? Eriti Hispaania maastikes ja hispaanlaste portreedes, mis esialgu näivad nii endassesuletuina, pikkamisi aga avanevad.
See kõik on looduses niimoodi olemas. Eriti varakevadises Hispaanias, mis oli minu jaoks vapustav. Mitte ainult hispaania maal, vaid ka loodus oli tume. Ma saan nüüd aru, kui öeldakse, et hispaanlane armastab surma.
Olen püüdnud maalida ka heledais toonides, kuid mulle tundub, et tumedam koloriit on sügavam, vastab minule rohkem. Tahtsin kujutada neid maid sellisena, nagu neid nägin. Maastik on nagu avali, valgus toob värvi maksimaalselt välja.
Ja tundub, et kunstnikul pole ühtki arvustajat nii raske rahuldada kui omaenese mina?
Küllap nii see ongi. Kuigi: ega oma tööd täielikult näe - seda teab teine ikka paremini, mis mingi töö väärt on. Mis me siit elust muud saamegi, kui seda, mis on juba loodud. Ainult ringi liikudes tunnen end igas uues keskkonnas teistsugusena. Keskkond annab nii palju, pöörab sul ühe külje ette, teadvustab sulle midagi sinust enesest. Ja jätab jäljed, nagu Toleedo arhitektuur või Hispaania kevadised oliivrohelised väljad, mida pole võimalik ise välja mõelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sirje Runge maalide näitusmüük Tallinna galeriis Sammas.
Minu ateljees väikesel laual on kaks kipsfiguuri - mu mehe käed. Tänaseks on nad saanud mälestuseks millestki, pidepunktiks oleviku ja igaviku vahel, kirjutab Sirje Runge oma maalide näitusmüügi kataloogis.
Sirje Runge abikaasa Jevgeni Klimov suri vähki möödunud aasta lõpul. Nüüd teokssaanud näitusmüügi mõte tekkis Vähiliidu möödunud aasta oktoobris toimunud heategevuslikust kontserdist «Eluviisid».
Sirje Runge 20 maalist saadav tulu (koguväärtuses üle 600 000 krooni) läheb heategevaks otstarbeks, et jätkata vähihaigete koduse toetusravisüsteemi väljaarendamist. Need maalid, mida ära ei müüda, jäävad Eesti Vähiliidule.
Neli Sirje Runge maalidest müüdi koheselt. Esimene eraisikust ostja oli Mart Leibur (firma Bristol-Myers Sguibb tegevdirektor Baltimaades): Ostsin maali, sest mulle see pilt meeldis. Ent kindlasti mõjutas mu otsust ka see, et olen hariduselt arst, mu tutvusringkonnas on palju arste. Ka mu praegune töö on tihedalt seotud vähktõve raviga.
Selline ettevõtmine, eriti asjaolu, et initsiatiiv tuli eraisiku poolt, on väga tervitatav. Usun, et umbes 80 protsenti maalidest leiavad ostja.
Kunstiteadlane Mari Sobolev: See on näide, kuidas modernistlikus traditsioonis loodud kunst muutub ühtäkki sotsiaalseks kunstiks. Kuigi ma pean ütlema, et kui kontseptuaalse kunsti raames viljeldakse sotsiaalseid teemasid, mõjub see kunstiliselt usutavamalt. Praktiline kasu on sotsiaalsest maalikunstist ilmselt suurem.
Skulptor Mare Mikof: Arvan, et see on Sirje Runge isiklik asi ja et ta sellest meediasündmuse on suutnud teha, on suur saavutus. Ja samas on ta kuidagi leidnud kõige selle juures positiivse külje.
Sirje Runge on tõeline daam. Ta on mulle alati meeldinud niisamamoodi kui meeldis tema abikaasa Klimov.
Kunstnik ja galerii Sammas kuraator Greg-A-Kristring: Usun, et selline algatus annab ühiskonnas tasakaalumehhanismide leidmiseks suurema kõlapinna. Ühtpidi on see haakumine heategvuskontserdi projektiga, teisalt eeldab, et sellele tuleks ka järg.
Professor Leonhard Lapin: See on suurejooneline. Ent miks poleks võinud taoline algatus tulla otse ärimeestelt ja pankuritelt, ühiskonna jõukamalt kihilt, kuhu kunstnik ju tegelikult ei kuulu. Küllap on äriringkondadeski inimesi, kes vähki surnud või pealt näinud omaste kannatusi.
Usun, et kunstnikud heameelega kingiksid ühe või teise heategvusüritusega seoses oma pilte. Aga keegi ei ole minu käest kunagi küsinud, kas ma tahaksin oma piltidega kedagi toetada. Minult on küsitud küll raha, aga kuna mul raha tavaliselt ei ole, siis seda eriti jagada ei saa. Heameelega toetaksin piltidega - kui mõni heategvusorganisatsioon minu poole pöörduks.
Aga fakt on see, et kunstiostjaid on Eestis vähe ja ma ei usu, et kunsti kaudu neid toetusi kuigi palju koguneb. Antud juhul oli muidugi tugev reklaam ja arvan, et see on väga oluline.
Kunstnik Sirje Runge: Kõik sujus rahulikult ja meeldivalt, takistusteta. Kui loomingulises keeles rääkida, siis olid päeva rütmid väga head, aga võibolla oli ka tähtede seis hea.
Kas loodate, et heategevuslikul näitusmüügil ostetakse ära kõik pildid?
See oli meie eesmärk. Ma ei ole ka väga kurb, kui seda ei juhtu, aga arvan, et suurem osa võiks neist ära minna. Meeleolu on optimistlik.
Mida hakkate tegema pärast näitust?
Maalima. Kevad on käes, tööd on vaja teha.
Alati on lootust, usub Sirje Runge ka nüüd.
Sirje Runge signatuur Sir, millega ta oma maalid märgib, on omaette kunstiteos - nagu oleks valgusele varjuga kirjutatud.
Artikli algusesse