Dialoogis «Phaidros» jutustab Platon, kuidas vaarao lükanud tagasi jumal Thothi pakutud kirjakunsti, kuivõrd see röövivat inimestelt mälu, asendades tõelise teadmise - meelesoleku - ülesmärgitud sõnadega.
Dionysia, olles alates 1993. aastast rahvusvahelises teatrifestivalide kataloogis ning IETM-iI (Informal European Theatre Meeting) liige, püüab kui temaatiline teatrifestival pakkuda võrdseid esinemisvõimalusi nii kutselistele kui ka amatöörtruppidele. Neist esimesed on oma publiku leidnud eelkõige saalides, teised aga lõbustanud linnapilti dionüüslike rongkäikude, happeningide ja muu atraktiivsega. Festivali iseloomustav teatrilaadide, väljendusvahendite ja esinemispaikade mitmekesisus on eelkõige püüd muuta toimuv peoks võimalikult paljude jaoks.
Tänavuse Dionysia peaesinejaks on Jonathan Burrows Group Londonist. Maailma üks tunnustatumaid tantsutruppe, kes 1995. aastal pälvis parima tantsuetenduse eest Inglismaa teatripreemia, esineb Eestis ja üldse Põhja-Euroopas esimest korda. Tantsutrupi esinemine Dionysial saab teoks tänu Briti Nõukogu toetusele.
Lisaks Burrows Groupile esinevad veel Tanssiteatteri Minimi Soomest, mis lõbustab festivalikülastajaid linnatänavatel, Ungari tantsuringkondades ainulaadne ja laialdase populaarsusega tantsutrupp Compagnie Yvette Boszik, tantsutrupp «Mind the Gap» eesotsas tuntud koreograafi Kristine Sommerladega Saksamaalt, Estonia ning Vanemuise teatri balletitrupid.
Dionysia toimus esmakordselt 1992. aastal Tartus rahvusvahelise teatrifestivalina. Eelnevate festivalide teemad on olnud «Naine» (1993) ja «Mees II aastatuhande lõpul» (1995). Festivali seekordseks teemaks on «Sõnatu kunst» ning keskseks kunstiliigiks teater. Sõnatu kunst ei saa olla mitte see kunst, mis vahendab vaatajani autori mõtet. Vaid Sõnatu kunst on mõte ise, sealjuures ainus endasarnane, ja iga vaataja on samavõrra selle mõtte või tähenduse mõistja ja looja kui autorgi, mõtiskleb oma essees Jüri Ehlvest.
Filmiprogrammi raames näidatakse igal päeval 3-4 filmi. Võimalus on kinos Ekraan vaadata Derek Jarmani filme «Caravaggio», «Edward II», «Sebastiane», «The Last of England», Peter Greenaway loomingust «The Pillow Book» jpt. Samuti pakutakse festivali külastajatele esmakordselt võimalust osa saada vabaõhukinost, seda muidugi vaid ilusa ilma korral. Kavas on Tartu Raekoja platsil näidata Carlos Saura filme «Carmen», «Flamenco» jt. Festivali teemaga on filmiprogramm seotud kas terviku või iga filmi kaudu eraldi.
Dionysia ’97 raames toimuvad kujutava kunsti ja foto näitused avatakse festivali esimesel päeval. Lisaks kunstigaleriidele ja -muuseumidele hõlmavad kujutava kunsti näitused oma iluga kogu linna. Esmakordselt on võimalus jälgida projekti «Maanteenäitus».
Festivali kõikide kunstiliikide põimumiskoht on Raekoja plats, kus Dionysia ’97 ka avarongkäigu ja etendusega avatakse. Kogu pidustuste toimumise aja käib platsil ka vilgas laadamelu, kus kõigil külalistel on võimalus rohkelt süüa, juua, osta kunstkäsitööd ning loomulikult nautida samas ka tantsu-, muusika-, kujutava- ja filmikunsti etteasteid.
Aastatega on festival kasvanud neljapäevaliseks ning rohke kodu- ja välismaiste kutseliste teatrite osalus, sellega kaasnenud tähelepanu tõus pressi ja kriitikkonna hulgas ning vaatajate hulk on muutnud Dionysia keskseks kevadiseks kultuurisündmuseks Tartus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Dialoogis «Phaidros» jutustab Platon, kuidas vaarao lükanud tagasi jumal Thothi pakutud kirjakunsti, kuivõrd see röövivat inimestelt mälu, asendades tõelise teadmise - meelesoleku - ülesmärgitud sõnadega.
Lõppeva sajandi algul meenutas seda pärimust sümbolistlik luuletaja Stefan George, taunides veel lisaks kirjaoskuse ahvatlust talletada igasugust tühja-tähja, mis meelespidamist ei vääri. Käsitsi kirjutatud tekstid oma ainulaadses pildilisuses olevat seejuures tõele lähemal kui masindatud raamatud.
Sõnade kartust ning igatsust pildi järele reedab ka teise meie aastasaja kirjandusliku suurkuju, Andre Gide’i ülestunnistus: «Vihast sõnade vastu, mida ma nii väga armastasin, tahaksin just halvasti kirjutada.»
XX sajand on olnud tunnistajaks enneolematule
sõnade sissetungile pildi-maailma.
See algas Sigmund Freudi «Traumdeutung’ist» (1900), mis õhutas mõistuspärastesse sõnadesse valama unenägude kummalist pildistikku, ja jätkus modernistlike manifestidega, mis tõstsid kujutavkunstiteose sõnumi ja stiili teosest välja ning esitasid need eraldi tekstis. Viimane moodustas teose olulise, kui mitte olulisima osa - tema mõistmise võtme. Sealtpeale näeme, kuidas visuaalsed kunstid riburada pidi sõnastuvad. 1927. aastal avas helifilmi kasutuselevõtt sõnakeelele sissepääsu filmikunsti. Verbaalne astus koguni tavapäraselt tummale balletilavale: 1952. aastal tõi Tatjana Gsovsky Berliini Hebbel-Theater’is välja «ballettpantomiimi» «Idioot», milles oeaosatäitja Klaus Kinski retsiteeris Dostojevski teksti.
Igasuguse kunsti esmasest sõnalisusest lähtub XX sajandi juhtiv humanitaarteadus semiootika. Nüüdseks on semiootika aru saanud, et kõiki kunste sõnalise keele mudeli abil tulemuslikult käsitleda siiski ei saa. Pilt-meediumil on omad seaduspärasused, sõnalisel omad; tegemist on
kahe võrdselt esmase semiootilise süsteemiga.
Selle arusaama vaimus on senisest selgemalt meenunud, et visuaalne mõtlemine ja kommunikatsioon on verbaalse kõrval alati olemas olnud. Mäletatavasti kirjutas juba VII sajandi algul paavst Gregorius Suur piltide tähtsusest teabekandjana, et «nii nagu lugeda oskajaile kirjatähed, niisamuti esitub võhikutele pilt, et teadmatudki selles näeksid, mida nad peavad järgima, ja loeksid sealt needki, kes kirjatähti ei tunne, sest et pilt on rahvale lugemisvaraks».
Just sellest arusaamast on meie sajandil sündinud kunstiteaduse uuenduslikem haru, ikonograafia, mis on oma arengus üha ilmsemalt vabanenud «illustratsiooniteaduse» staatusest ja seostunud vahetu «pildilugemisoskusega».
Seoses kirjakunsti levikuga - eriti pärast raamatutrükkimise leiutamist XV sajandi Euroopas - on pilt ju kommunikatsioonivahendina sõna ees taandunud ja seetõttu tänapäevani teoreetiliselt halvemini teadvustatud. Me oleme vaimselt kodunenud «Gutenbergi galaktikas» (nagu selle keskkonna struktuuri on määratlenud kommunikatsiooniteoreetik Marshall McLuhan).
Kui me nüüd mööname, et meil tuleb uurima hakata ka
pildilist mõtlemist,
siis on selle taga tõdemus meie tsivilisatsiooni põhimõttelisest taas-visualiseerumisest, inimkultuuri tagasipöördumisest pildi kui peamise sõnumikandja poole. Näiteks faks ei ole enam mitte kiri, vaid kirja pilt, ning arvuti ja faksiaparaadi ühendus kaotab käsikirja kui reaalse esemegi, asendades selle «pildi pildiga».
Niinimetatud «teine kirjaoskus», arvutite keel, muutub sõnalisest aina rohkem piltkirjaks: arvutitehnika opereerib üha valdavamalt vahetute visuaalsete kujunditega sõnade asemel. Võrreldagu näiteks esimesi DOS-programmide ohjamiseks tarvisläinud tekstkäske nüüdse Winwordi maailmaga, kus korralduse andmise vormiks on pelk osutus mingile kujutisele.
Suurenenud füüsilise ja vaimse liikumise kiirused moodsas maailmas on ilmsiks toonud, et sõnaline mõtlemine on küll suhteliselt töökindel, kuid liiga aeglane, et võimaldada kasvõi liikluses ellujäämiseks või börsil rikastumiseks vajalikke silmapilkseid otsuseid. Informatsioon pole üha ilmsemalt enam mitte lihtsalt «uudissõnum», vaid juba «uudissõnum + selle kasutamise kiirus». Tekkinud on uut tüüpi olemuslik sõltuvus - informatsiooni sõltuvus ajast, mis klassikalisse informatsioonimääratlusse ei kuulunud. Aga alles ajafaktor teeb informatsioonist tegelikkust mõjustava ja kujundava jõu.
Pildiline mõtlemine muutub tänu oma säästlikkusele üha tähtsamaks kui aja- ning energiakulukalt lineaarne sõnaline. Meie kultuuris kasvab
mitteverbaalse kommunikatsiooni
osatähtsus traditsioonilise lugemis- ja kirjutamisoskuse arvel.
Käekirja asendab font, erakirjade asemel maandub postkasti telefoni- ja internetiarve. Meie, kes me muretseme traditsioonilise kirjaoskuse kadumise pärast, peaksime niisiis hoopis hakkama täiustama oma piltkirjaoskust.
Kuidas seda teha, on praegu äärmiselt oluline küsimus. Sõnakeele, verbaalse mõtlemise ja kommunikatsiooni õpikuid ja metoodikaid on küllalt palju. Piisab ka diskursuse ja diskursiivse mõtlemise mehhanismide uuringuid. Seevastu visuaalse mõtlemise mehhanismidest pole veel õiget ettekujutustki. Suur tundmatu on näiteks intuitsioon kui visuaalse mõtlemise psühholoogiline keskkond.
Teaduste järelejõudmist äraootamata areneb tegelikkus omasoodu, luues üha enam visuaalse mõtlemise vajadusi. Uued sündivad
kunstid
- näiteks reklaam - on väga ilmselt orienteeritud piltmõtlemisele.
Täheldada võib filmikunsti tasapisist emantsipatsiooni sõnast (selle protsessi ilmseks alguseks on filmide mitmekeelsustumine: räägitakse läbisegi mitut või hoopis tundmatut, eksootilist keelt, andes maad puhtvisuaalsele vastuvõtule).
Sellega seoses aktualiseeruvad kinematograafias uuesti tummfilmipärased väljendusvahendid. Tekkinud on isegi kirjandus, mille piltlikkust ei kanna enam sõnad ise, vaid pigem «sõnadevaheline ruum».
Niisugune kunstide deverbalisatsioon sunnib senisest rohkem tähelepanu pöörama traditsiooniliselt «nägelike» kunstide (kujutav kunst, pantomiim, tants, fotograafia) esteetikale. Oma teemaga «Sõnatu kunst» tahabki rahvusvaheline visuaalsete kunstide festival Dionysia ’97 mõtiskleda selle üle, milles seisneb ja kuidas avaldub
sõnatu kunsti kõnekus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Esmaspäeval esitles kirjastus «Huma» Tallinnas Katariina kirikus Doris Kareva luulekogu «Hingring», Priidu Beieri kogu «Femme fatale», Aadu Hurda «Kivi leiva asemel» ja Tiina Pappeli «Üsna kuskil osaline». Viimased kaks raamatut kannavad «Õlekõrre» sarjamärki. Samas esitleti ka Doris Kareva ja Marina Tervoneni kakskeelset luulekogu «Kammertoon», mille on välja andnud Estonia trükk.
See, et ühekorraga tulevad esitlusele viis luulekogu ning neist neli on ühe kirjastuse väljaanded, pole just igapäevane asi. Kuigi raamatuid ilmub palju, on luule niisugune zhanr, mille austajaskonda väga suurte numbritega märkida ei saa. Seetõttu ei tohiks nende kirjastuste puhul, kes luule väljaandmist ära ei põlga, tunnustusega kitsi olla.
Esimese põgusa hinnangu andis vastilmunud luuleraamatutele «Looming» peatoimetaja Andres Langemets. Eriti tõstis ta esile Doris Kareva «Hingringi», kus Langemetsa kinnitusel on rakendust leidnud kõigi eesti poetesside raskerelvastus. Luulekogu sõnumit pidas Langemets ühtaegu väga isiklikuks ja samas meie kõigi omaks.
Katkendeid luuletustest - omal valikul - lugesid Eesti Humanitaarinstituudi teatristuudio «Teatrum» üliõpilased.
Kuigi Doris Kareva autorinimi on kirjas kogunisti kahe kogu kaane peal, on ta seotud ka teiste esitletud raamatute sünnilooga. «Õlekõrre» sarja algatas Doris Kareva juba 1992. aastal, pärast seda, kui tema luulekogu «Maailma asemel» sai Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Preemiasummat kasutas Doris Kareva noorte luuletajate toetamiseks. Esimene raamat «Õlekõrre» sarjas oli Milvi Piiri «Kuningad. Jaht» («Huma», 1993).
Kust tuli Õlekõrre-stipendiumi idee?
Doris Kareva: Selleks, et saada meistriks, peab olema õpipoisi kogemus. Värskes Eesti Vabariigis oli raske leida kirjastusi, kes oleksid nõus olnud avaldama algajaid autoreid, neid, kes veel ei olnud väga head, aga kellel oli eeldusi väga heaks saada. Küpseks saamisele eelneb eelküpsuse periood. Luuletaja enda jaoks on see kõige sügavama kriisi periood, aeg, kui sa oled juba piisavalt tundlik, aga tead, et sa veel ei ole päriselt see, mis sa võiksid olla. See on niisugune hetk, kus väljastpoolne abi on kõige visam tulema. Aga aednikud teavad, et on taimi, mis vajavad erilist hoolt selleks, et õitsema minna.
Sarjas on avaldamist leidnud sellised autorid, kes pole käinud ise kirjastuste uksi kulutamas. Nad ei ole suutelised end ise pakkuma. Need on inimesed, kelles on puhas anne ilma läbilöögivõimeta. Olen nad ise välja otsinud. Keegi pidi selle riski enda peale võtma. Teeb heameelt, et kirjastus «Huma» oli nõus avantüüriga kaasa minema.
Tunnen noorte luuletajatega solidaarsust. Ka mina poleks vist iialgi midagi avaldanud, kui mind poleks kättpidi varjust välja veetud.
Kuidas sa tulemusega rahul oled?
Minu meelest on kõik väga huvitavad ja tundlikud luuletajad.
Sinu enda uus kogu «Hingring» väärib tähelepanu juba selle poolest, et ta on trükitud ümbertöödeldud vanapaberile. Raamatu illustratsioonides on Loit Jõekalda teostuses kasutatud fraktaalkujundeid.
Fraktaalkujundid on mind alati võlunud. Mingi kavala valemi abil on võimalik tabada mustrit, mis valitseb mitte ainult inimelu, vaid kõiki aineid, alates kõige algelisematest kuni kõige keerulisemateni. Tänapäeval on arvuti abil võimalik neid mustreid visualiseerida.
Minu jaoks on oluline fraktaalide objektiivne ja paratamatu olemus, see, et nad ei ole mitte pildid, mida mõni kunstnik oma vaimus visandaks, vaid midagi looduses etteantut. «Hingringi» tekstides tajun ma samu mustreid.
Kuidas leidsite teineteist venelanna Marina Tervoneniga?
Marina on väga andekas, haruldase vaistuga luuletaja. Ta on palju aastaid tõlkinud eesti luulet ja ka ise luulet kirjutanud. Ainult tema tagasihoidlikkus on tal takistanud seni oma kogu avaldamast.
Marina teeb vene keelega seda, mida minagi teeksin, kui vene keel oleks minu materjal.
Pean meie kooskõla täiuslikuks. Ma ei teagi, kust sellise kogu mõte alguse sai. «Kammertooni» kavandades tundus, et kõige huvitavama tulemuse saaks siis, kui järjestada luuletused lähtuvalt teksti loogikast, mitte kahes blokis eraldi. Nii tekib luuletustele juurde kolmas hääl, uus mõõde, mis kõneleb läbi meie mõlema.
See eksperiment peaks tooma ilmsiks midagi, mis on meist mõlemast suurem.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kes on kunagi istunud kevadel metsas, selg vastu puud ja raamat põlvedel, hingates sisse lagunemise, kõdu, mahlade käärimise ning tuikava, pakitseva taassünni erutavat hõngu, peaks mõistma, miks HINGRING on trükitud ümbertöödeldud paberile.
Olen oma elus paberiga palju kokku puutunud; leht lehe järel olen näinud teda täituvat märkidega ja mõne aja pärast prügikasti rändavat. Ja alati on mul veidi valus.
Kui olin laps, kelle himu joonistada ja kirjutada tundus ammendamatuna, andis isa mulle kord papptahvli, klaasi vett ja peene, siidpehme oravasabapintsli ning ütles: sellest piisab.
Mäletan siiani maastikke, mida ta oma sõnade tõestuseks kerge sujuva pintslitõmbega visandas. Kui papptahvli alumisse serva viimased jooned ilmusid, olid esimesed ülal hakanud juba hajuma. See lõppematu pilt, see mitte kunagi täiuslik, ometi lummav maastik on mulle siiani inimelu sümboliks, kõlades kokku Juhan Viidingu luulereaga: ma teen uueks oma hingemaa/ selle vana. Või Taivo Niitväe sõnul: pintslina Looja käes maalime eluaeg ühtsama pilti, iga päev, iga hetk uuesti.
See vähene, mida inimene tõeliselt vajab, ongi ehk luksus. Ühes heaoluriigis otsustati maailma mahajäänud otsa läkitada abi: riideid, toitu, ravimeid. Saadetisele vastu tulnud vanemad aga vangutasid pead. Mida teie siis oleksite tahtnud? pärisid rikka riigi heldurid puudutatult. Meie tahame templit ehitada, kostsid nemad. Ning nende luukõhnadest nägudest hiilgas vastu silmade seletamatus.
Igaühe pühakoda on erinev, igaühe jaoks on ka heaolul erinev tähendus. Ühele on kõige olulisem privaatsus, teist ahvatlevad uued muljed, kolmandale on eluvajalik puhas õhk... Ja on neidki, kes karmi valiku ees seistes on loobunud elust luksuse nimel - olgu selleks siis vabadus, armastus, usk või tõde.
Gandhi on öelnud: The world has enough for everyone’s need, but not for everyone’s greed. Maailm on lõpmatult külluslik, ometi elame enamasti vaeguses, äralõigatuses - igast küljest sisse piiratud massimeediast, kes sajasuuliselt sosistab, möirgab, meelitab: veel see, see ja see samm paradiisini...
Reklaam, see kaasaja nõiakunst, on oma olemuselt kütkestav. Veendes meid meie vajadustes, tõotades vabastavust, on tema tõeliseks sihiks siduda meid üha sügavamalt materiaalsesse maailma. Kujuteldud küllus libiseb miraazhina eest; kosutuse asemel kogeme ainult veel kohutavamat janu - abitute marionettidena kareldes allahindluse soodusniidistiku Soodomas ja Komorras.
Iga kord, kui läikival paberil värviküllase reklaambukleti prügikasti libistan, tuleb mulle meelde lapsepõlve papptahvel. Ja metsad - sügavad, salapärased, heldelt külluslikke ande kasvatavad Eesti metsad, mis praeguseks juba pooleldi maha võetud.
Loodusrahvastele omane säästlikkus ja aukartus kõige elava ees põhinevad mõistmisel, et kõik on omavahel seotud. Ainult julgus loobuda kõigest, mis pole meile tõeliselt vajalik, võib teha ruumi sellele vähesele, mis laseb meil tunda end rikkana...
Kas pole siis inimese põhiõiguseks valida ise oma elu luksus; õigus ehitada templit, mis on tema jaoks tähtsam toidust ja ravimeist; õigus elada rõõmu- ja mitte ainult kohustpidi?
Oleme vaesed, kuni keskendume oma keha - enamasti kujuteldud - vajadustele - ja rikkad, kui söandame lubada endale seda, mida tõeliselt ihaldame; kui oleme valmis ja väärsed seda vastu võtma - sest imelikul kombel on ja saab olla see ainus alati kingitus.
Võibolla on mõni märkamatu mööduja meeleldi valmis sulle kinkima seda, millest praegu veel puudust tunned - ja võibolla oleks sinul kerge muuta kellegi teise elu korraga külluslikuks.
Kahlil Gibrani sõnul: see on Elu, kes kingib elule - ja meie, elavad, võime olla vaid tunnistajad, osalised selles pühas müsteeriumis - pildis, mille algus on juba hajumas ja lõpp veel silmale seletamatu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Varrukast vaimukuste puistamine ja sorav sõnadetegemine pole Massachusettsi mehe J. Mascise tugevaim külg. «Alternatiivbändi» Dinosaur Jr laulja ja kitarrist, praegune ainuliige ja liider on juba aastaid väljaspool stuudioseinu ja lavapinda suutnud ilma eriliste pingutusteta jätta endast mulje kui krooniliselt Unisest analfabeetikust. Pahatihti pole ka kõige erakordsema eeslikannatusega palgakirjanikel õnnestunud vaevaliste intervjuude käigus õngitseda J. Mascise suust suurt midagi peale mitmemõtteliste mühatuste nagu «mh-mh», «uh-uh» või «ay-yeah».
Aga asi sellega. Lubatagu J. Mascisel ainult pilli-keelil kõnelda, ja mees sünnib ümber tunduvalt väljendusvõimelisemaks tegelaseks. Tusaseks ja piisavalt sõnaohtraks, letargiliseks traagikuks. Eraklikuks, pisut veidraks ja iseäralikult hellakeseks.
Lastagu tal segamatult jaurata üheskoos oma parima südamesõbraga - kel priinimeks Kitarr ja eesnimeks Elektriline - ning kahekäeline ja poikvelsuine Dinosaur, nagu tema lähim vaimusugulane Neil Youngki, on valmis iga kell tõredalt tõestama, et pooletunnine soolo on kümme korda etem kui kolmeminutiline ja kolmkümmend korda parem kui minutipikkune. Keskeltläbi kuuel juhul kümnest ta, muide, võibki tõestada. Vähemalt jaksas ta seda ennemuiste, kaheksakümnendate lõpus.
Uue plaadi tabavusprotsent on paraku kesisem. Tämbrid ja trikid, efektid, plokid ja pedaalivajutamised on aiva äratuntavalt dinosauruslikud nagu vanasti. Aga see tuttavlikkus tähendab ühtlasi, et nende efektiivsus hakkab endiste aegadega võrreldes järjest enam kiduma.
Eriti veidi agressiivsemates ja mürarohkemates ponnistustes («Nothin’s Goin On», «Loaded», 8-minutiline «Alone»). Poolakustilised melanhoolitsemised, kus ootamatult mõni muu instrument peale kitarri, trummide ja bassi mängu tõmmatakse, kipuvad kergemini naha vahele pugema. Kummaline küll, aga keevitusmeister Mascise vahtse albumi tugevamate trumpide hulgas on kõrvalpaistval kohal trompet ja bandzho!
Pikaldasele ühte rada pidi ringiratast käijale, kes pidevalt sama asjaga tegeleb, jõuavad omasoodu kulgevad aeg ja mood vahete-vahel järele. Ning satuvad siis temaga mõneks hetkeks kenasti kohakuti. Mascisel möödusid taolised hetked mitme-setme aasta eest. Et ta ise ei paista sest vähimatki hoolivat, see teeb ta omamoodi sümpaatseks. Aga oma alatises ettearvatavuses üsna igavaks.
Artikli algusesse