Tartu üliõpilased tulid 1987. aasta mairongkäigule fosforiidivastaste loosungitega.
Andnuks taevaisa nõukogude impeeriumile veidi rohkem elupäevi, tähistanuks me just tänavu Kabala ja Toolse fosforiidikaevanduste avamist. Moskvast oleks saabunud kõrgeid isandaid. Oleks peetud lennukaid kõnesid. Nii mõnedki meie hulgast oleksid ordeni ihaluses rinna ette sirutanud. Samal ajal rüübanuks Tambovi ja Krasnodari oblastist ning Usbekist pärit noored lossivaremete ümbruses rõõmsalt õlut.
Rakvere külje all laiutanuks Lasnamäe tüüpi linnaosa. Polnuks siinjuures tähtis, et nööp on juhtumisi mantlist suurem.
|
|
|
Tartu üliõpilased tulid 1987. aasta mairongkäigule fosforiidivastaste loosungitega. |
Demokraatiasüst autokraatsesse ihusse toob sageli endaga kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Üldise poliitilise olukorra leebumisega kippus vangide arv Koola poolsaarel vähemaks jääma. See aga tähendas, et fosforiidikaevandusi tuli hakata tasapisi sulgema. Samas oli vaja rahvast toita ja põlde väetada. Nii sigines Moskva kabinetivaikustes kurikaval plaan fosforiidikaevandamise raskuspunkt Koolast Eestisse nihutada.
Kassi aasta kogub tuure
1986. aasta lõpus ja 1987. aasta alguses diskuteeriti innukalt Tallinnas Harju tänava varemetele plaanitava kunstigalerii ja Süda tänava nurgal kasvava hõlmikpuu ümber. Akadeemik Erast Parmasto sõnul nägi rahvakunstnik Enn Põldroos hõlmikpuu sündroomis eestlasliku jonni sümbolit. «Jonni, mis rahvuskultuuri suurrajatiste loomise takistamiseks kasutab ära igasugused ettekäänded - näiteks mingi vana, vähestele huvi pakkuvat puud.» («Noorte Hääl», 14. jaanuar 1987).
Veel 1983.-84. aastatel ei uskunud Eestis eriti keegi, et avalik arvamus võiks olulisel määral takistada keskkonna saastamist. Elanikkonda peeti pigem looduse reostajaks kui kaitsjaks, tunnistab Marju Lauristin «Eesti Looduses». Kulus kõigest kolm aastat, kui ökoloogiaprobleemid said sellessamas ühiskonnas lausa juhtivateks.
1987. aasta märtsiks oli fosforiidikaevanduste rajamise kindlaid vastaseid 60% eestlastest. Kui arvestada, et veel 24% kahtles kaevanduste rajamise otstarbekuses, siis võib väita, et enamikule eestlastest fosforiidi kaevandamise idee ei meeldinud. Samal ajal ei teadnud suurem osa muulasi Virumaa kohal rippuvast kirvest midagi. Nemad olid ses mõttes eestlastest tubli aasta võrra taga.
Just seepärast oli Marju Lauristinil põhjust muretseda: võimaliku referendumi tulemus poleks sugugi üheselt selge olnud. Muulased võisid eestlaste vastuseisu seostada kolkapatriotismi ja rahvusliku egoismiga à la «toitlustusprogramm on vaja täita ja maa vajab väetamist, aga nemad ei raatsi oma rikkusi teistega jagada». Sellelsamal 1987. aastal ujusid päevavalgele uued teravad probleemid: rahvussuhted, migratsioon ning vabariigi isemajandamine.
Kõik need ärkavat ühiskonda erutavad probleemid seostusid nii või teisiti fosforiidisündroomiga. «Avalik võitlus kaevanduste projekteerimise ja rajamise vastu avas rahva silmad paljudele seni lahendamata sotsiaalsetele ja majandusprobleemidele, ennekõike vajadusele ja võimalustele kaitsta vabariigi huve üleliiduliste ametkondade surve eest,» tõdeb Marju Lauristin.
Heino Luik: sõda võideti enne algust
«Fosforiidisõda võideti ammu enne seda, kui see peale hakkas,» kinnitab tollane looduskaitse tippjuht Heino Luik. «Kui väetisetootjate peamees Juri Jampol Juhan Aarele intervjuu andis ning algasid kõned, miitingud ja kollektiivsed kirjakirjutamised - teiste sõnadega fosforiidisõda -, oli sisuline võit juba saavutatud.»
Luik peab silmas looduskaitsjate üliaktiivset lobbytööd. «1985. aasta sügisel arutasime Tartus Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjonis, milliseid aktuaalseid teemasid tuleks lähiajal käsitleda. Minul oli selleks ajaks fosforiidikaevandamise kohta nii palju kõikvõimalikku informatsiooni kogunenud, et mõistlik oli seda ka teistega jagada. Tegin ettepaneku arutada sellega seotud probleeme kompleksselt.»
4. aprillil 1986 peetigi Tallinnas Lenini (praegu Estonia) puiesteel projekteerijate majas TA looduskaitsekomisjoni laiendatud pleenum. Just sellel koosviibimisel sai laiem avalikkus esmakordselt teada Eestimaa kohale kerkinud ähvardavatest pilvedest. Ettekanded vaagisid ohte, mis kaevanduste rajamisel ähvardanuks nii põhjavett, Pandivere viljakaid põlde, taimestikku, loomastikku kui rahvastikku. Nii majanduslikke kui sotsiaalseid probleeme. Põhiettekande esitas pleenumil Heino Luik.
Mina, kes ma pleenumil käsitlesin tulevaste kaevanduste mõju Pandivere loomastikule - sealsetes allikates elutseb näiteks rida üliharuldasi algloomakesi -, tuhisesin kuuldu mõju all otsejoones «Noorte Hääle» toimetaja Toivo Aare kabinetti. Komsomoli keskkomitee ajalehe toimetaja polnud asjast paraku midagi kuulnud. «Kirjuta sellest midagi,» ütles ta.
Pleenumist lähtudes pöördus looduskaitse valitsus Ministrite Nõukogu keskkonnakomisjoni poole ettepanekuga moodustada selle juurde kiiremas korras pädev ekspertgrupp. «Arutasime, kes võiks asja külge võtta,» räägib tollane looduskaitse valitsuse juhataja Luik. «Toome oli parasjagu komisjoni esimees. Paistis, et ta võib sobida. Nii pakkusingi esimeheks akadeemik Mihkel Veiderma ja sekretäriks Guido Paalmäe,» jätkab Luik.
«Juba alguses tehti Toomele ausalt selgeks, milles on asi. Et vähemasti sellel sajandil pole Virumaal fosforiite võimalik kaevandada. Seda nii tehnilise küündimatuse, suure ohu tõttu põhjaveele kui ka sotsiaalmajanduslikult. Ja Toome hakkas meid toetama.»
«Kõik võtsid asja väga tõsiselt,» mäletab Luik. «Nii Teaduste Akadeemia kui Ministrite Nõukogu komisjon. Kui sai selgeks, et omast jõust jääb ilmselt väheseks, pöördusime otse Moskva poole.»
Eesti oli tollal Moskvas tänu oma edumeelsele looduskaitsele väga heas kirjas. Eestisse kutsuti Liidu Ministrite Nõukogu tippametnikke asja oma silmaga vaatama. «Kord, mäletan, sõitsime ühe sellisega kolmekesi Pandiveres ringi. Kõrge külaline sai detailse ülevaate sellest, kuhu peaks tulema kaevandus ja kuhu tehas, kust algavad jõed ning mis ikkagi pärast kaevanduste rajamist Eestimaaga juhtub. Talle nagu teistelegi sai selgeks, et fosforiitide kaevandamine tuleb kaugesse tulevikku lükata.»
Hiljem arutati kaevanduste rajamise võimalusi juba Moskvas. 1987. aasta keskpaiku toimus lõppistung, kust Luige mäletamist mööda võtsid meie poolt osa Indrek Toome (tollal peaministri asetäitja) ja Vello Linnamägi (keskkonnakomisjoni sekretärina). Seejuures kutsuti kohale ka väetisetööstuse mehed Juri Jampoliga eesotsas. «Jampolile tehti seal üheselt selgeks, et unistused fosforiidikaevanduste rajamisest tuleb kaugesse tulevikku lükata. Seejuures,» rõhutab Luik, «seda ei teinud enam mitte meie, vaid juba Moskva mehed. Seega ühed Moskva mehed teistele Moskva meestele.» Luige sõnul peitus meie ainus viga selles, et geoloogiavalitsus nõustus katsekaevanduse rajamisega. «Ent Jampol jauras edasi,» lõpetab Heino Luik.
Stardipauk Valges saalis
28. veebruaril 1987 pealkirjastab Juhan Aare oma kommentaari «Noorte Hääle» teisel küljel «Stardipauk Valges saalis». Jutt on Eesti Raadio Valgest saalist, kus mõne päeva eest oli Aare pressikonverentsi käigus oma ajakirjanikest kolleegidele demonstreerinud teleintervjuud Sojuzgorhimpromi ülema Juri Jampoliga. Ott Kooli organiseeritud pressikonverents ja Aare intervjuu langesid kokku. Nagu ikka siis, kui midagi on õhus...
Lehelugejad said teada, et Rakverest lõunas ootab kohe-kohe kaevandamist 500 miljonit tonni fosforiite. Selleks aga, et seda kätte saada, tuleb lähemal ajal avada karjäär Toolses ja kaevandus Kabalas, kokku jõudlusega 10 miljonit tonni aastas. Kõige selle kättesaamiseks plaanitseti Moskvas rajada Rakvere külje alla 10 000 võõrtöölisele Lasnamäe tüüpi magamislinnakut.
Mõistagi ajas Moskva tshinovniku eputavalt avameelitsev jutt eestlastel harja punaseks. Stardipauk avalikkuse osalemiseks oli antud. 2. aprilli rahvarohkel Tartu Ülikooli «aulakoosolekul» arutles Hando Runnel: «Kõik need koosolekud, mida ma olen kuulnud, kõik artiklid, mida on kunagi avaldatud, ei ole kunagi puudutanud seda ühte, mis meid ühendab - see on isamaa. (...) Kui riigijuht, kelle me oleme usaldanud oma valitsusse, nii kõrgele kohale, kõneleb pikalt fosforiidivajadusest ja ei räägi rahva isamaavajadusest, inimese vajadusest eluruumi puutumatuse järele, siis on see koloniaalmajanduslik mõtteviis.»
Rahvasaadik Sirje Taling nõuab aru
«Lugupeetud rahvasaadikud. Eesti NSV konstitutsiooni §18 ütleb, et praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade huvides rakendatakse Eesti NSVs tarvilikke abinõusid maa, maapõue, veeressursside, taime- ja loomariigi kaitseks. (...)
Kõigi nende konstitutsiooniliste nõuete järgimine on kerkinud täie teravusega päevakorda seoses Rakvere fosforiidilasundite kasutuselevõtmisega vastavalt NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1985. aasta 11. septembri määrusele,» alustas oma arupärimist Eesti NSV valitsusele Haljala valimisringkonna nr. 229 saadik Sirje Taling ja jätkas: «Eelnevast lähtudes esitan arupärimise: mida on Eesti NSV Ministrite Nõukogu konkreetselt teinud Rakvere fosforiidileiukoha kasutuselevõtmisega seotud kõigi küsimuste põhjalikuks analüüsimiseks ja vajalike abinõude rakendamiseks.»
Mõistagi polnud tubli vasikatalitaja nõnda hästi informeeritud ja sedavõrd rafineeritud keelega. Ometi sai just temast fosforiidisõja üks kangelasi. «Kui ta ise ka teaks, kui suur oli tegelikult tema täiesti juhuslik roll,» naerab Riigikogu asespiikri Ants Käärma nõunik Vello Linnamägi - kunagiste sündmuste hall kardinal - aukartustäratavat dokumendikuhilat lapates.
Vello Linnamägi: fosforiidisõda algas varem
«Fosforiidisõda algas lahingutega Toolse pärast juba seitsmekümnendate aastate keskel,» kinnitab 1973. aastast Toompea müüride vahel tegutsenud keskkonnaametnik. 1974. aasta paiku sattus Linnamägi Toolse kaevanduse evitamist uuriva ekspertkomisjoni koosseisu.
«Vastupanuliikumine käis kogu aeg. Ja meie põhirelvaks oli keskkonna- ja looduskaitse,» tunnistab Linnamägi. «Nõukogude Liit armastas kõikjal toonitada, et ta pöörab keskkonnakaitsele väga suurt tähelepanu. Ja seda oli hea ära kasutada. Kui te alustate siiski fosforiidi kaevandamist, tähendab see, et sööte omaenda seadusi,» tõstab Linnamägi nimetissõrme tähendusrikkalt üles.
«Fosforiidisõja üheks ohvriks kujunes geoloogiavalitsuse peageoloog Peeter Vingissaar, kes igal võimalikul juhul astus fosforiidikaevanduste vastu julgelt ja teravalt välja ning kaotas seetõttu oma koha,» mäletab Linnamägi.
«Tervelt viisteist aastat ringlesid Rebala kaitseala loomise paberid,» meenutab Linnamägi. «Kümmekond aastat veeretati neid Ministrite Nõukogus. Sest Maardu varud olid kinnitatud ja kohapeal ei saanud neid kuidagi maha kanda.» Samas nihkus Maardu karjäär üha enam iidsete kalmete poole. «Lõpuks me siiski võitsime. Rebala kaitseala tähendas sisuliselt Maardule lõpu tegemist.»
Ka vasikatalitaja Sirje Talingu mängutoomise taga oli Vello Linnamägi. «Tollal oli kombeks, et esimene sekretär teadis, kui vaja, keda parajasti võtta ja kes vastu ei protesti. Ülo Niisuke ta igatahes leidis.
Indrek Toomel õnnestus tublile vasikatalitajale ülemnõukogu kõnetoolist tervelt kahel korral vastata. 1987. aasta mais ja novembris. Vaatamata sellele, et Sirje Taling vaid korra küsis.
«Kui te tahate võita, peab teil olema rahva mandaat, s.o ülemnõukogu otsus,» meenutab Linnamägi ühe Moskva mõjuka tegelase soovitust.
Bruno Saul astub ämbrisse
Mõnikord võivad päris tühised asjaolud tuua endaga kaasa sootuks tõsiseid tagajärgi. 1987. aasta märtsis sai Vello Linnamägi Indrek Toomelt ülesande valmistada ette fosforiiditeemaline pressikonverents. Paraku pidi Linnamägi just samal ajal suusaspordiföderatsiooni esindajana sportlastega Rovaniemisse sõitma.
«Minu meeskonnas olnuks peaesineja Toome,» meenutab Linnamägi. «Vahetult enne sõitu sai ta teada, et pressikonverentsi viib läbi Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult. Kui tudeng läheb ilma ette valmistamata eksamile, kukub ta personaalselt läbi. Saul ei vaevunud endale probleemi selgeks tegema ja kukkus läbi täie raginaga. Aga see polnud nüüd üksnes tema ämber. Siitpeale hakkasid asjad pöörase kiirusega arenema,» lõpetab Linnamägi.
«Pärast Sauli läbikukkumist mõistis ilmselt isegi Karl Vaino, et asi on teravamast teravam. Ja kui rahvaga arvestama ei hakata, võivad paugud peagi lahti olla.» Aprilli lõpupäevadel kutsuti Tallinna üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi aseminister Kozhevnikov. ETA korrespondendile antud intervjuus tunnistas Moskva tippametnik, et televisiooniintervjuus on üks tema alluvatest - Juri Jampol - ajast ette rutanud: «Pole ju varud veel kinnitatud ega ka piirkonna hüdroloogiat piisavalt uuritud.»
Kõrge isanda sõnul tuleks kõigepealt koostada tehnilis-majanduslik põhjendus, see siinses Ministrite Nõukogus ja Teaduste Akadeemias, samuti kohalike geoloogidega läbi arutada. Alles siis saab öelda, mida teha ja mida mitte. Vahetult enne Kozhevnikovi visiiti sõitis Linnamägi meiepoolse protokolliga Moskvasse.
«Eesmärk oli saada võit, mitte ilu selle juures,» tunnistab ta täna. Linnamäe sõnul oli tarvis palju kavaldada, et dokumentidesse asja tegelikku iva peita. Meie kavalus peitus selles, et mängida Toolsele, kus fosforiidid asuvad maapinna läheduses ja neid saab otse karjääris kaevandada. Samas seada kaevandamise tingimuseks, et leidub tehnoloogia, mis võimaldab kopa maasse lüüa, ilma et maa diktüoneemakilda tõttu kohe põlema ei süttiks. Eestlastel oli samas täiesti selge, et seda tingimust täita pole võimalik.
«Teisel pool Peipsit asuvale suurele jõule saime meie üksnes oma mõistuse ja fanatismi vastu seada,» põhjendas Linnamägi. Järgmisel esmaspäeval, 20. aprillil kirjutas aseminister Kozhevnikov eestlaste ettevalmistatud protokollile igatahes alla.
Lippmaa hingab kuklasse
«Fosforiidisõja suurim kangelane oli kahtlemata Endel Lippmaa,» tunnistab Vello Linnamägi. Mees, kelle käsutuses on ilmselt kõige ulatuslikum fosforiidisõja arhiiv. Sajad dokumendid, kirjad, projektid ja mustandid, tuhanded leheküljed - sageli poliitikute omakäeliste märkuste ja parandustega. Dokumendid osutavad üheselt, et 1987. aasta fosforiidisõda oli tegelikult juba kolmas. Paraku jäid esimesed kaks kabinetiseinte vahele.
«Juba seitsmekümnendate aastate Toolse komisjonis oli Lippmaa mängus. Ühes paljude teistega.» Teadjatele oli selge, et Toolset on võimalik kergesti tõrjuda, näidates, et kaevandamise plaanid on rumalad ja kaugele ei vii. «Kogu aeg oli õhus Maardu. Aga Maardu kaudu oli võimalik tõestada, et Toolse tuleb unustada,» jätkab Linnamägi. «Lippmaa ajas väga jäigalt seda liini.» Siiski ei välista Linnamägi, et ka teadlaste seas mõni naiivne siiski leidus, poliitikute hulgas nagunii.
«Igatahes,» resümeerib Linnamägi, «Toompea müüride vahel oli väga lihtne mängida, teades, et kogu aeg on Lippmaa tark ja valvas silm asjadel peal.»
Fosforiidisõda aitas ühendada eesti rahvast
On ilmselge, et fosforiidisõda aitas ühendada eesti rahvast. Nagu küllusesarvest sigines kõikvõimalikke kangelasi. «Tollal oli meil kõigil ühine vaenlane, nüüd, kui vaenlast enam pole, oleme kõik omavahel vaenujalal,» ironiseerib Heino Luik.
«Ühtsus oli tõepoolest väga suur,» nõustub Luigega ka Vello Linnamägi. «Võibolla isegi keskkomitees. Peale Bruno Sauli polnud vist kedagi, kes kaevanduste rajamist tõsiselt oleks võtnud. Surve oli liidu poolt.
Mõnelegi üllatuslikult ei jaga Lippmaa arvamust, nagu olnuks Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul Moskva marionetina kaevanduste tulihingeline pooldaja. «Saul polnud kaevanduste poolt,» kinnitab akadeemik raamatus «Teine Eesti» ja jätkab: «Ta oli päris tavaline Eesti reaalpoliitik, nii nagu neid praegugi küllalt on.» Veiderma juhitud ekspertgrupp alustas oma tööd sügisel pärast suvepuhkusi. Ja juba aasta pärast oli 1985. aasta määrus tühistatud. Kiirendus oli uskumatult suur. Ilma fosforiidisõjata ja avalikkuse surveta oleks asi pikaks ajaks vinduma jäänud, kinnitab Linnamägi.
Rohelised on taas audis
Tänaseks on fosforiiditemaatika teravuse kaotanud. Roheliste algatatud, ent kiiresti rahvuslikuks vabadusliikumiseks kasvanud sündmused purustasid õige varsti nii maailma ühe võimsama impeeriumi kui järellainetuses ka kogu sotsialismileeri.
Tänaseni haigutavad Tallinnas Harju tänaval varemed. Süda tänava ja Pärnu maantee nurgal läheb aga peagi lehte hirmpika ajalooga hõlmikpuu. Tema tõttu jäi ära Lenini (Estonia) puiestee läbimurre ja Estonia teatri ehitus. Tõsi, konservatooriumi müürid tasapisi kerkivad.
Tänaseni pole keegi söandanud Virumaal fosforiiti kaevandada. Seega on kümne aasta eest pulbitsenud kired oma töö teinud.
Kunagine «meie» on aga üha enam asendunud «minaga». Rohelistest vaadetest pole suurt midagi alles jäänud. Linnapea Robert Lepikson on otse Tallinna südalinnas langetamas sadade kaupa elujõulisi puid.
Keskkonnaprobleemid langevad pingereas üha tahapoole. Stockholmi Keskkonnainstituudi ja ÜRO Arenguprogrammi ühistööna valminud gallupi järgi on need juba viiendal kohal. Enam kui pooled oleksid nõus fosforiitide kaevandamisega, juhul kui oleks võtta keskkonnasäästlik tehnoloogia. Iga viies ei oska asjast midagi arvata. Iga neljas on seda meelt, et ei maksa fosforiiti üldse näppida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kuni mai 1996 - eeletapp. Probleem teadvustub teadlaste ja hästiinformeeritud ametnike ringkondades.
Mai 1986 kuni jaanuar 1987 - asjade käiku sekkub avalikkuse teadlikum osa.
Veebruar 1987 - fosforiit saab üldiseks kõneaineks.
Märts-aprill - avalik arvamus kristalliseerub, kujunevad liidrid.
Aprill-mai - avalik arvamus polariseerub, ühiskondlikud huvid eristuvad ja vastanduvad.
Mai - avalik arvamus konsolideerub, kujunevad survegrupid.
Juunist 1987 alates - otsuste vastuvõtmine.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
1972
Kinnitatakse Toolse fosforiidimaardla tööstuslikud varud.
1983
20. mai - ENSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klausson ja NSV Liidu väetisetööstuse minister Nikolai Petrishov kirjutavad alla dokumendile, millega peatatakse Toolse kaevanduse projekteerimine. Otsustatakse asuda uurima Rakvere maardla võimalusi.
1985
11. september - NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr 874 lubatakse erandkorras koostada Lääne-Kabala fosforiidikaevanduse projektdokumentatsioon enne varude kinnitamist. Kaevandusele lubati ette ka raha: aastateks 1989-90 18 miljonit rubla.
20. november - EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino ja ENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul nõustuvad oma ühismääruses nr 593 selle ettepanekuga.
1986
7. veebruar - ENSV Ministrite Nõukogu kutsub kokku ekspertkomisjoni võimalike keskkonnakahjude selgitamiseks.
30. märts - ENSV Ministrite Nõukogu esitab NSVL Plaanikomiteele ja väetisetööstuse ministeeriumile nõude, et plaanitavad kaevandused ei tohi ohtu seada Pandivere põhja- ja pinnavett ning halvendada piirkonna ökoloogilist olukorda; projekteerimistöid ei tohi alustada enne, kui on olemas usaldusväärne programm nende nõuete täitmiseks.
3. aprill - Rakvere rajooni juhtkond ja looduskaitseaktiiv kutsuvad kohtuma ajakirja «Eesti Loodus» kolleegiumi. Otsustatakse valmistada ette ajakirja erinumber fosforiidi teemal.
4. aprill - ENSV Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni laiendatud pleenumil saab avalikkus esmakordselt kompleksse ülevaate võimaliku fosforiidikaevandamise tagajärgedest.
25. mai - Eesti Raadio saates «Mikrofoorum» arutletakse pikalt fosforiidikaevandamise üle.
November - ENSV Plaanikomitee moodustab laiapõhjalise komisjoni Kirde-Eesti tasakaalustatud ning stabiilse arengu prognoosimiseks.
28. november - ENSV Kirjanike Liidu juhatuse üleskutse võtta aeg maha.
1987
19. jaanuar - E. Vilde nimelise kolhoosi parteiorganisatsioon avaldab Karl Vainole ja Bruno Saulile adresseeritud kirjas muret selle üle, mis saab nende maadest, kui hakatakse kaevandusi rajama.
25. veebruar - Üleliidulise fosforikaevanduskoondise juht Juri Jampol tunnistab intervjuus Eesti Televisioonile, et peagi lüüakse Virumaal kopp maasse.
28. veebruar - Juhan Aare avaldab ajalehes «Noorte Hääl» kommentaari «Stardipauk Valges saalis».
31. märts - ENSV MN esimees Bruno Saul annab fosforiidi kaevandamise teemal pressikonverentsi.
Märts-aprill - ENSV Teaduste Akadeemia üldkogu, Tartu Riikliku Ülikooli nõukogu, advokaatide kolleegium, Loodusuurijate Selts jpt mõjukad organisatsioonid ning asutused nõuavad fosforiidikaevanduste projekteerimise kohest lõpetamist.
20. aprill -Üleliidulise väetisetööstuse ministeeriumi esindajana saabub Tallinna aseminister Aleksandr Kozhevnikov.
Mai - Ajakirja «Eesti Loodus» mainumber on pühendatud fosforiiditeemale.
1. mai - Tartu üliõpilased kannavad mairongkäigul fosforiidivastaseid loosungeid.
8. mai - Ajalehes «Sirp ja Vasar» ilmub Priit Pärna karikatuur «Sitta kah!».
14. mai - Tartu levimuusikapäevade ajal kõlab Raekoja platsil esmakordselt Alo Mattiiseni laul «Ei ole üksi ükski maa». Sealtpeale kannavad noored suvi läbi kollaseid T-särke kirjaga «Fosforiit? Tänan, ei!».
29. mai - Rahvasaadik Sirje Taling pärib vabariigi juhtkonnalt aru, mida Virumaal ikkagi plaanitakse. ENSV MN aseesimees Indrek Toome vastab talle esimest korda. ENSV Ülemnõukogu võtab vastu otsuse, millega valitsus ühineb rahva vastuseisuga fosforiidikaevanduse rajamisele.
1. juuni - Üleliidulises ajalehes «Literaturnaja Gazeta» ilmub Kirjanike Liidu välissidemete sekretäri, Eesti Instituudi direktori Lennart Meri fosforiiditeemaline artikkel.
Juuni - ENSV Ministrite Nõukogu keeldub kooskõlastamast üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi kavasid Toolse ja Kabala kaevanduste rajamiseks aastatel 1991-1995 ja kuni aastani 2000.
Kevad - Tallinna Botaanikaaia sektorijuhataja Andres Tarand soovitab Moskva aja asendada Eesti ajaga.
Juuni - Eestlased on fosforiidikaevandamise küsimuses referendumiküpsed, muulased seevastu mitte.
23. august - MRP aastapäeva miiting Tallinnas Hirvepargis.
25. august - N Liidu Plaanikomitee nõuab Toolse kaevanduse avamist XIII viisaastakul, väites, et on olemas ohutu meetod diktüoneemakilda süttimise vältimiseks.
26. august - Eesti NSV Plaanikomitee (Indrek Toome) protestib Moskvas: sellist tehnoloogiat pole tänaseks olemas.
18. september - Eesti NSV Ministrite Nõukogu teeb N Liidu valitsusele ettepaneku lükata fosforiiditemaatika uude aastatuhandesse. Moskva soostub. 1989. aasta lõpuks tuleb siiski esitada Moskvale ettekanne kaevandamise võimalustest.
26. september - Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Tiit Made tulevad ajalehes «Edasi» välja isemajandava Eesti ideega.
13. november - Karl Vaino ja Bruno Saul korrigeerivad oma ukaasis 1985. aasta 20. novembri määrust, lükates fosforiidikaevanduste projekteerimise ja rajamise aega pärast 1990. aastat. Suurim pinge on maha võetud.
14. november - Indrek Toome vastab teistkordselt rahvasaadik Sirje Talingu arupärimisele, kirjeldades detailselt vahepealseid aparaadimänge. Rahvasaadik Taling pole tegelikult midagi küsinud, vaja oli vastata.
Artikli algusesse