Barclay de Tolly monument G. Fr. Schlateri vaatel.
Toimetab ENE PUUSEMP
Paari aasta pärast möödub 150 aastat, kui Tartus avati pidulikult kuulsa Vene väepealiku, feldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly (27.XII 1761-26.V 1818) monument.
|
|
|
Barclay de Tolly monument G. Fr. Schlateri vaatel. |
Juba varem oli tema mälestuseks püstitatud monument. 1827. aastal Peterburis Kaasani peakiriku ette Mihhail Kutuzovile ja M.A. Barclay de Tollyle (skulptor B. Orlovski tööd) Borodino võitlusväljale ning tookordse Ida-Preisimaa Insterburi (nüüdne Tshernjahhovsk) linnakese lähedale, kus 1818. aastal tabas tervisevetele siirduvat väepealikku surm.
Põrm Väike-Emajõe äärde
Barclay de Tolly põrm balsameeriti ja toodi tagasi tema kodumõisa Jõgevestele Väike-Emajõe äärde. Siin leidis ta oma viimse rahupaiga ja 1823. aastal paigutati kunstnik Vassili Demut-Malinovski ja arhitekt A. Shtshedrini kavandite järgi rajatud mausoleumi.
Möödus 31 aastat tema surmast kui ka Tartul, Liivimaa ülikoolilinnal, oli au omada kuulsa väepealiku monumenti. Selle kavandasid kuulsad mehed, kes ehitasid Jõgevestesse mausoleumi.
Monument Tartu vanalinna serva
Koht monumendi rajamiseks oli õnnestunult valitud, otse vanalinna serva, endise laia, hiljem täidetud linnakraavi Toomemäe-poolsesse ossa. Jõepoolsel alal paiknes sammaskäiguga kaubahoov. Barclay de Tolly monument on jaganud aastaid Tartu saatust ja elanud üle rasked sõja-aastad.
Patriootiline korjandus
Raha monumendi jaoks koguti ohvitseridelt, kes olid võidelnud Barclay de Tolly juhatuse all. See patriootiline korjandus andis küllaltki suure summa - 60 000 rubla - ja kattis monumendi ehituskulud. Monumendi aluse graniit toodi Soomest!
Monumendi autoriks on vene suurmeister Demut-Malinovski, kes juba 1846. aastal valmistas väepealiku büsti. See leidis kunstiakadeemia nõukogu koosolekul täieliku heakskiidu.
Kahjuks ei näinud monumendi autor Demut-Malinovski ise oma töö lõplikku valmimist. Ta suri samal aastal (1846). Büst valati pronksi paar aastat hiljem ja 1849. aastal see avati.
Skulptori jooniste järgi püstitas monumendi arhitekt A. Shtshedrin.
Monumendi avamine ja pühitsemine oli 11. novembril 1849. aastal. Toimuv kujunes tookordses tsaaririigis, aga eriti Liivimaa kubermangu linnas Tartus, tähelepanuväärseks sündmuseks.
Barclay de Tolly ei saanud kunagi olla tartlane, ehkki tema perekonna maja asus otse Raekoja väljaku ääres. Suurema aja viibis ta sõjakäikudel, Peterburis ja mõned aastad oma Jõgeveste mõisas Väike-Emajõe ääres. Tartu maja ostis tema lesk alles 1819. aastal.
Monumendi avamise tseremooniast
andis üksikasjalise kirjelduse tollal küllaltki laialt loetav ajakiri «Das Inland». «Juba kella 9 ajal hommikul rivistus Promenaadiplatsi keskele, kahte tiiba otse kattega kaetud monumendi ette, üsna hotell Londoni lähedusse täisnurga all Tartust läbimarsil olev Austria Keisri nimeline grenaderirügemendi kolmas pataljon. Kolmandas tiivas, selles nelinurkselt moodustuvas rivistuses olid enamikus gümnaasiumi kasvandikud, kuna neljandas tiivas, monumendi tagaküljel, kogunes kohale tulnud linnarahvas.
Sellise nelinurkse asetuse keskele võtsid kohad sisse ülikooli rektor koos dekaanidega, magistraadi peamehed, politseitegelased ja studeerivate üliõpilaste esindajad kõik oma pidulikes rõivastes. Samuti ei puudunud linna ja provintsi tähtsamad isikud.
Peagi saabus kohale rongkäik, selle eesotsas tema kõrgeausus härra kindralkuberner ja tema ekstsellents härra kuraator, järgnes lippe ja pühakute pilte kandev ortodoksi vaimulikkond, kogu seda seltskonda tervitas juubeldav koosolijate pere. Märguande peale eemaldati monumendilt kate ja pärast vaimulike peetud palvet piserdati värskelt avatud monument pühitsetud veega. Järgnes kõne ja jälle palve.
Nüüd asus sõjaväeosa mürtsuva muusika saatel liikuma, möödus paraadsammul avatud ja pühitsetud monumendist ning siirdus oma peatuskohta, kus sõdureid kostitati linna kulul viina, õlle ja saiaga ning jagati neile raha.
Päev enne monumendi avamist oli külalisena kohale saabunud ka feldmarssal vürst Barclay de Tolly ainukene poeg, endine sõjaväelane, kes palus kõiki võimukandjaid ja ohvitserkonda tema korraldatud pidusöögile. Härra kindralkuberner ei saanud sellest osa võtta, sest ta pidi kohe pärast tseremooniat tagasisõidule asuma.»
Edasi järgneb ajakirja sõnumis monumendi üksikasjaline kirjeldus, tutvustatakse monumendi küljel asuvate marmortahvlite teksti ja monumendi tipus asuvat kuulsa väepealiku büsti.
Paneb imestama, miks ei maininud sõnumi autor sõnakestki monumendi ja büsti kui meistriteose autorit, kuulsat kujurit Demut-Malinovskit, küll aga nimetas ta arhitekt Shtshedrini.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Johannes Robert Sööt tuli ilmale 9. detsembril sajand tagasi Valgamaal Kaagjärve vallas talupidaja peres. Üldhariduse omandas Valga kõrgemas algkoolis, Esimese maailmasõja päevil mobiliseeriti ta tsaariarmeesse, kus teenis reamehena Soome kaardiväe tagavarapataljonis. 1917. aastal lõpetas Peterhofi lipnike kooli. Kui hakati looma Eesti rahvusväeosi, tuli ka Sööt üle ja oli Eesti väeosade teenistuses kuni 24. veebruarini 1918.
Edukas sõjaväeteenistuses
79 aastat tagasi novembris, kui puhkes Vabadussõda, astus Sööt jalaväe II rügemendi koosseisu. Selle ridades võttis ta osa paljudest lahingutest.
6. mail 1919 sai Sööt Kaldi küla lähedal haavata. Lahingutes ilmutatud vapruse eest autasustati teda 2. liigi III järgu Vabadusristiga.
1924. aastal jätkus Söödi sõjaväeteenistus lennuväerügemendis. Lendurvaatleja- ja ohvitserikursuste lõpetamise järel sai temast Tartu merelennuväe eskadrilli ülema kohusetäitja ja 1927. aastal eskadrilli ülem.
1. juulil 1930 edutati Sööt Tartu II üksiku lennuväedivisjoni ülemaks. 1931 anti talle majori auaste.
Lennuõnnetus Lasnamäe kohal
Major Johannes Robert Sööt hukkus koos lendur veltveebel Artur Johannes Sepaga lennuõnnetusel 4. mail 1931. Ametilennul Tartust Tallinna sattus nende lennuk tihedasse uttu ja põrkas vastu Lasnamäe tuletorni.
Hukkunute põrm on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Artikli algusesse