Dallase Mavericksi juhendav JIM CLEAMONS (47) on esmapilgul väga sümpaatne ja nutikas inimene, iseasi, kas ka sama osav treener. «Mul oli suurepärane hooaeg jalaga tagumikku saamise osas,» meenutas mullu 31. mail Mavsiga kolmeaastase ja kolm miljonit dollarit väärt lepingu sõlminud Cleamons oma meeskonna suhteliselt kahvatut esinemist hiljuti lõppenud NBA põhiturniiril.
Te arvamus sellest meeskonnast, mida te juhendate?
Minu arvates on praegu kõik korras, et minna vastu raskele suvetööle. Meil on tarvis väga palju tööd teha - iseasi, kas sama meelt on ka mängijad... See meeskond peab kõigepealt endale selgeks tegema kõige tavalisemad korvpallimängu põhitõed, et hakata järgmise hooaja tarbeks vundamenti ehitama.
Kuidas te elasite üle sagedasi kaotusi? Mavericks suutis 82 põhiturniiri kohtumisest võita ju vaid 24.
Ma olin pettunud, kuid ka mängijad olid pettunud. Me peame jätkama oma tööd, et edasi areneda. Selleks vajame paremaid mängijaid.
Loodan, et see uus meeskond - kogu hooaja vältel tõmbas ju Mavericksi särgi selga ligi 30 mängumeest - hakkas kevadel juba veidikenegi kokku kasvama ja mõistma, kui tõsiselt peab mängima, et saavutada edu, mida me kõik tahame.
Olete Ameerika lehemeestele öelnud, et nägite meeskonnas hooaja jooksul edasiminekut.
Jah, meeskond kasvas ja kasvab ka praegu. Küsimus on ainult selles, kas ta suudab piisavalt kiiresti kasvada ja kas tal on piisavalt julgust minna väljakule rasket tööd tegema. Muide, seda tööd tuleb tehaga peaga - kõige olulisem on, et mängijad oskaksid kasutada seda, mis neile antud on ja mida nad õppinud on.
Töötasite seitse hooaega NBA viimaste aastate valitseja Chicago Bullsi abitreenerina. Mavericks on aga esimene klubi, kus olete peatreener. Ons need aastad Chicagos ja üks hooaeg Dallases üldse võrreldavad?
Ei, mitte kuidagi. See on kui öö ja päev. Kõik on erinev, ka mängijate suhtumise ja andekuse osas. Seda peaksidki poisid mõistma, kus me praegu oleme ja kuhu me tahame välja jõuda. See on meie väljakutse tulevikuks: jõuda öisest pimedusest ereda päevavalguse kätte.
Küsige sama küsimus kolme aasta pärast, siis on mul loodetavasti teile positiivsem vastus, kuid praegu ei kannata minu seitse aastat Chicagos ja aasta Dallases lihtsalt kuidagi võrdlust välja.
Mida hooaeg Dallases teile näitas?
Mul oli suurepärane hooaeg jalaga tagumikku saamise osas. Kuid see oli õppetund.
See meeskond õppis koos mängima, õppis, milleks ta on suuteline või suutmatu. Järgmisel aastal peame edasi võitlema.
Mida te puhkuse ajal teete?
Ei midagi. Lihtsalt löögastun.
Millal teie puhkus algab?
Siis, kui mul selleks mahti on. Ma ei tea veel, mida ma lähimas tulevikus teen, aga kui ma võtan puhkuse, siis ei kavatse ma küll mitte midagi teha.
Kas Martin Müürsepp on järgmise hooaja alguses valmis jooksma väljakule Mavericksi algviisikus?
Ei, kindlasti ei ole. Ta peab sel suvel palju tööd tegema, et olla sügisel parem mängumees kui tänavusel hooajal. Kui ta teeb seda tööd, oleks tal järgmisel hooajal meie meeskonnas väga oluline roll.
Tuleviks võib temast küll saada algviisiku mängija.
Kas Martin hakkab sügisel saama rohkem mänguaega?
Kui ta oma mängu kallal edasi töötab, siis jah. Olen valmis teda aitama.
Kes on Mavericksi parim mängija?
Kuna me võitsime tänavu 82 kohtumisest ainult 24, siis mind tõepoolest ei huvita, kes oli meie parim mängija. Mind huvitab ainult see, et me saaksime paremaks meeskonnaks.
Mida te järgmise hooaja alguses soovite selles meeskonnas muuta?
Me peame hakkama paremini viskama, paremini palli käsitsema, paremini söötma. Meil on vaja olla ka vaimselt paremas vormis kui tänavu. Praegu oleme selles osas nõrgad - kui vastasmeeskond kasutab tugevat pressingut, anname ruttu alla.
Mitu nädalat liikusid kuulujutud, et Jim Cleamons kaotab pärast tänavust põhiturniiri Mavericksi peatreeneri koha. Teie kommentaar?
Ma ei usu kuulujuttudesse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Dallase Mavericks lõpetas tänavuse NBA põhiturniiri vaid 24 võiduga 82 kohtumisest, mis andis liiga üldpingereas 29 meeskonna seas 24. platsi. «Kellelegi ei meeldi kaotada,» ütles Mavsi suurim korvikütt MICHAEL FINLEY (202 cm) intervjuus «Postimehele» ja jätkas: «Ma arvan, et see on paratamatu etapp, mille me peame läbima. Kuid see läheb mööda.»
Finley on seda meelt, et playoffidest eemale jäänud Mavericks alustab järgmist hooaega võitluslikult meelestatult. «Minu arvates oleme päris hea meeskond, meie trumbiks on noorus,» lausus ta, «...ja selle klubi ajalugu on veel lühike (Mavericks mängib NBAs 1980. aasta sügisest - V.V.).»
Tänavu keskmiselt 15,1 punkti ühes mängus visanud Michael Finley (24) kaubeldi Mavericksi läinud aasta 26. detsembril Phoenixi Sunsist (ühe osana tehingust, millega Jason Kidd saadeti Dallasest Phoenixisse).
Kiidab Müürseppa
Mavsi esikahur väitis, et naudib Martin Müürsepaga koos mängimist (muide, eestlane on tema peamine puhkuseandja!). «Ta annab sageli häid sööte ning ei karda kaitses pikemate ja raskemate meeste vastu seista,» ütles Finley ja lisas: «Ta tahab olla võitja.»
Eurooplasele on kõige olulisem selgeks õppida NBA korvpalli põhitõed, rõhutab Michael Finley. «Rünnakul võib Martin kokku minna juba ükskõik kellega, kuid kaitses peab ta veel mõnede väikeste asjade kallal töötama. Kaitsemäng on praegu tema nõrgim külg,» seletas Mavsi korvikütt. «Samas, kaitsetöö jätab paljudel meie meeskonnast veel soovida...»
Müürsepa tugevaima küljena nimetas kaks hooaega NBAs mänginud Michael Finley resultatiivsust: «Ta oskab punkte visata, mida selles liigas peavad kõik oskama. Martin on kahtlemata skooritegija-tüüpi.»
Eestlane aitas tänavu ja aitab ka edaspidi Mavericksi tublisti, väitis Finley. «Ta on noor (22-aastane), seega on tema päralt tulevik. Jah, ta peab veel palju töötama, kuid ma olen kindel, et ta teebki seda ja temast võib saada väga hea mängija.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Ma armastan Martinit!» hüüatas Mavericksi põhikeskmängija SHAWN BRADLEY (229 cm), kui «Postimees» päris koljatilt arvamust Martin Müürsepa kohta.
«Ta on suurepärane kutt, kes teeb kõvasti tööd. Peale selle hüppab ta ka päris kõrgele!» jätkas 25-aastane Bradley ja kiitis veel ka eestlase suhtumist korvpalli. Kuid mis on Müürsepa nõrgim külg korvpallurina? «Teate, ta on hull! Ta tahab korraga üle mõistuse paljut. Aga muidu on ta suurepärane,» seletas laheda olemisega Bradley.
«Postimees» tahtis teada, mida arvab Shawn Bradley Martin Müürsepa mänguajast - kas eestlasele jagus debüüthooajal NBAs piisavalt mänguminuteid või mitte?
«Ma ei oska seda kommenteerida, mina pole treener. Pean olema ettevaatlik, mida ma teiste meeste mänguaja kohta ütlen,» naeris neli hooaega maailma tugevaimas korvpalliliigas veetnud Bradley. «Ütlen vaid seda, et kui Martin jätkab seda rasket tööd, mida NBAs tehakse, siis võib ta selles liigas mängida veel pikka aega.»
Juba järgmise paari hooajaga võib Martin Müürsepp murda mistahes NBA meeskonna algviisikusse, väitis Shawn Bradley. «Millal täpselt? - seda ei oska ma ennustada. Arvan, et ta suudab seda kindlasti teha, kuid selle eest tuleb maksta väga raske töö ja hea suhtumisega. Martinil on vaja lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla.»
Enda mänguga tänavusel NBA põhiturniiril jäi Shawn Bradley üldjoontes rahule. «Olin parem kui eelmistel aastatel. See oli minu jaoks väga erutav,» ütles põhihooajal keskmiselt 13,2 punkti ja 8,4 lauapalli ühes kohtumises kogunud keskmängija. «Loodetavasti saab kogu meeskond uuel hooajal samaga hakkama.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti Korvpalliliidu president Priit Vilba näitas üles aktiivsust ja palus sõna. Vastuseks kriitikale, mis viimasel ajal korvpallijuhtkonna aadressil on vallandunud.
Priit Vilbat ajendas sõna võtma asjaolu, et Eesti Korvpalliliitu on viimasel ajal rünnatud nii seest kui väljast. Seest ka?
«Noh, kui ma võtan treener Üllar Kerde, siis on see ju seest,» selgitab Vilba. «Kui midagi ütleb mängija, siis on see ka ju seest. Lisaks kõik need avaldused endistelt mängijatelt ja Heino Lille rünnakud. Siiamaani olen ma suhteliselt viisakalt käitunud.»
Ja nüüd?
«Nüüd teatan jõuliselt: meid need rünnakud absoluutselt ei heiduta! Sellega tahan öelda, et me teeme õiget asja.»
Priit Vilba ei eita, et tee, mille ta korvpalliliidu juhatusega koos on valinud, riivab paljude huvisid. Aga... «Niikaua kui mina seda liitu juhin, viin ma võetud joont edasi.»
Mina, s.t Priit Vilba üksi?
«Ei, mina ja juhatus - me oleme mõttekaaslaste liit. Eriarvamusi on loomulikult. Aga mis meid kannustab, on Eesti korvpalli rahvuslikud huvid. Teadvustades, mida me oma korvpallilt ootame ja mida selleks teha tuleb. Nii nagu kogu Eesti ühiskonnas valitseb alaväärsuskompleks, nii on see ka korvpallis. Kardetakse, et korvpall on kehv. Väidan, et Eesti korvpalli positsioon maailmas ja Euroopas on üllatavalt tugev. Meisse suhtutakse kõikjal tõsiselt ja austusega. Meil ei ole häbeneda midagi. Mis ei tähenda, et meil pole probleeme.»
Varast väljalangemist Radivoje Koraci sarjas ei loe Priit Vilba katastroofiks. Meie võistkond ei pea iga kord (Vilba rõhuasetus) võitma. Eesti korvpall maitseb praegu vilju, mis mõni aasta tagasi tegemata jäi - riigis toimunud ühiskondlike, poliitiliste, majanduslike jm muutuste tõttu. Praegu tehakse tööd selle nimel, et nelja-viie aasta pärast valmivad viljad praegustest maitsvamad oleksid.
Kaks kava
Korvpallijuhid on ette valmistanud kaks tulevikukavandit, mis peaks looma vapustustekindla süsteemi riigi korvpallielus.
Tulevikuplaanide kokkukirjutamise juures on olnud Riho Soonik, Märt Kermon, Valdu Suurkask, Priit Vilba, Atso Matsalu. Vilba peab ettevõtmist kollegiaalse töö tulemuseks. Kõik ei edenevat nii nagu tahaks ja vigu tuleb ette, aga kas kogu töö selle pärast umbusaldamist väärib, on küsitav. «Ajakirjandus võimendab üldsuse jaoks liialt negatiivset külge,» leiab Vilba.
Kalev ei ole eesmärgiks seadnud Euroliiga võitmist, selleks kuluks umbes 40 miljonit dollarit - nõnda on arvanud Eesti koondise uus peatreener Maarten van Gent. Euroopa tugevamad klubid seisavad püsti sisseostetud või naturalisatsiooni korras kodustatud mängijate najal - nende peale mängitakse -, päris omad korvpallurid aitavad sellele ainult kaasa.
«Meie eesmärk on arendada oma mehi,» ütleb Vilba, «ja kaks neegrit peavad meid selles toetama. Nii et meil on hoopis teine eesmärk. Me ei peagi iga hinna eest võitma. Kuigi võita tahaks. Peamegi latti natuke allapoole laskma, sest tahaksime noored sisse tuua. Nii võrkpallis kui korvpallis on praegu nii, et vanadega väga kaugele ei jõua. Tuleb julgemalt noori edutada.»
Ülejärgmistele olümpiamängudele?
Eesti Korvpalliliidu eesmärk on viia Eesti korvpallimeeskond 2004. aastal olümpiamängudele. «Mõne ajab see võibolla naerma, aga midagi võimatut ma siin ei näe,» ütleb korvpallipresident, paljundades sealsamas (eile hotellis Tallinn) paberilehe, millel 45 meeskorvpalluri nimed, kes seitseaastaku programmi palliplatsil ellu võiksid viia. «Me püüame sellega väga tõsiselt tegelda,» lubab Vilba.
Ta võtab omaks, et korvpalliliit pole teinud piisavalt tööd oma eesmärkide tutvustamiseks ja positiivse maine kujundamiseks. Liidu sekretariaadis töötab Vilba ametisoleku nelja aasta jooksul juba kolmas peasekretär, see seletavat mõndagi.
Korvpalliliitu on süüdistatud selles, et koondise peatreenerit valisid valed mehed, et sisse ostetakse kehvi võõrmängijaid ja nad on ülemakstud, et raske on aru saada raha liikumisest jne. Priit Vilba kommenteeris igat süüdistust eraldi ning mahukalt. Andis muuhulgas teada, et tasustamise põhimõtted tõenäoliselt muutuvad. Tema üldhinnang kriitikale aga sisaldub järgnevas:
«Meie teeme oma parema äranägemise järgi. Ja toetume Eesti Korvpalliliidu põhikirjale.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti võrkpallijuhte on raske süüdistada optimismi puudumises. Seljataga MM-võistluste eelvalikringis Tallinnas saadud kaotused Rootsilt ja Taanilt, lendas meie võrkpallikoondis eile Kopenhaagenisse, et alustada iidse Tasuja kombel mõõka keerutades vastukülaskäiku taanlaste ja hiljem ka svenssonite kodulinnuse alla.
Nii koondise peatreener Laimons Raudsepp kui ka võrkpalliföderatsiooni president Kalle Kukk kinnitasid eile nagu ühest suust, et kaks lahingut on küll kodukamaral kaotatud, kuid sõda jätkub. Eestil on veel teoreetilised võimalused hävitu tasategemiseks ja MMi alagrupiturniirile jõudmiseks. Seda juhul, kui meie meeskond alistab võõrsil nii taanlased kui ka rootslased ning viimaste omavahelised kohtumised lõpevad meile soodsalt. Iseasi on see, kas võrkpalliföderatsioon ikka tõsimeeli tahabki edasi pääseda, sest selline samm läheks neile maksma umbes pool miljonit krooni (mida neil veel silmapiiril pole) ja tähendaks reaalsusele ausalt silma vaadates vaevarikast kaotusteraja tallamist.
Nartsisside paradiis
Taani pealinn Kopenhaagen tervitas SASi Tallinna reisilt tulijaid uduse hommikuga. Lootused T-särgis ringi kõndimisest ning sooja ning õitsva kevade nautimisest võis küll juba lennujaamauksest välja astudes maha matta. Ainukesed tõelised kevademärgid olid esimestesse õitesse puhkenud õunapuud ning kaunid kollased nartssid, mida paistis olevat kõikjal. Vägisi tuli meelde võrdlus, et kui Hollandit kutsutakse tulpidemaaks, siis Taanit võib väga vabalt tituleerida nartsisside paradiisiks. Selline siis ongi riik, mis on kuulus prints Hamleti võitlustest kuningas Claudiuse vastu ning Hans Christian Anderseni imelistest muinasjuttudest inetust pardipojast, vaprast tinasõdurist ja imelistest võlukalossidest! Muuseas, just noid viimaseid läheks Eesti koondisel praegu hädasti vaja, et jõuda järele Euroopa (maailmast rääkimata) võrkpallitasemele.
Siinne lemmik on Brøndby IF
Korraldajad võtsid Eesti delegatsiooni vastu kiretu jahedusega. Ei mingit jällenägemisrõõmu või sooja osavõtlikkust. Kõigest õhkub suhtumist à la vaja see mäng ära teha, mis kajastub näiteks selles, et Eesti koondislased pääsevad õigesse võistlussaali alles 1. mai, seega ametliku mängupäeva hommikul. Sinnamaani tuleb leppida kuulsa jalgpalliklubi Brøndby IFi kodustaadioni kõrval oleva spordihalli kasutamisega. Muuseas, Eesti delegatsioon on majutatud sellesama klubi staadionikompleksi kuuluvasse hiigelsuurde universaalehitisse, kus asuvad nii Taani Olümpiakomitee, alaliitude juhatused kui ka sportlastele mõeldud hotell. Sõnaga, kõik see meenutab vägisi Pirita Purjespordikeskust koos kõige sinna kuuluvaga, ainult et on ühe suurusastme võrra võimsam. Spordikompleksi administraator, laulva taani aktsendiga inglise keelt rääkiv tõmmu kaunitar, teatas uhke hääletooniga, et Kopenhaageni lemmiku, kuuekordse maa meistri ja kahekordse karikavõitja Brøndby IFi mänge käib staadionil vaatamas umbes 40 000 pealtvaatajat. Küsimuse võrkpallipubliku kohta jätsin ma targu esitamata. Selle vastus selgub hiljemalt homme hilisõhtuks...
Vead vajavad parandamist
Eesti võrkpalluritel on olnud nüüd paar päeva aega vaagida kahes kodumängus tehtud vigu ning teha nendest ka vajalikud järeldused. Meeskonna kapteni Avo Keel sõnutsi vedas neid Tallinnas alt logisev kokkumäng ning vähene treenitus ja need on põhjused, mis pole kellelegi uudiseks. Siia võib lisada vastase (loe Rootsi) alahindamise, mida tunnistas ka treener Raudsepp. «Nüüd on meeskond kahe rahvusvahelise kogemuse võrra rikkam ning usun, et taanlaste ja rootslaste koduväljakul näitame paremat mängu,» tõdes ta. Tõsi, Raudsepal ei tasu ennast ja teisi kogemustesaamisega eriti palju lohutada, sest Eesti koondise põhituumiku moodustavad ikkagi staazhikad tegijad, kelle kogemustepagasi mahukuses pole mõtet kahelda. Kuidas seda aga kasulikult rakendada suudetakse...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Jäähoki MM-võistlustel Soomes oli eile rahulikum päev, sest mõlemas alagrupis peeti vaid üks kohtumine.
Helsingis ajasid soomlased sakslaste väravasse kuus litrit ning 6:0 võit tõstis peoperemehed A-alagrupis Tshehhi järel teiseks. Soomlaste poolel tunnistati selle kohtumise parimaks Saku Koivu. B-alagrupis Turus käis Rootsi üle Norrast 4:1 (esimene kolmandik kaotati 0:1).
Esmaspäeva õhtul sai avamängus Venemaaga viiki mänginud Slovakkia A-grupi mängus jagu Prantsusmaast, ehkki kaotas nii esimese (alguses jäädi taha koguni 0:2) kui ka viimase kolmandiku.
B-grupis oli USA-l kõvasti tegemist Norra vastu. Mulluse MMi pronksimeeskond pidi enam kui kuus minutit isegi kaotusseisus mängima. Norralaste lootused viik kätte saada nullis viimase minuti alguses Michael Sullivani tabamus.
Eile vabandas Soome Jäähokiliit kirjalikult Venemaa suursaadiku ees, keda ei lubatud enne pühapäevast Soome ja Tshehhi mängu VIPide boksi. Turvateenistus ei tundnud teksastes ja kutseta spordihalli saabunud Ivan Aboimovit ära ega lasknud teda kallite külaliste tribüünile Soome presidendi ja Tshehhi suursaadiku seltsi. Ühe pealtnägija sõnul olevat Venemaa esindaja turvameeste ei-sõnale reageerinud «nagu oleks ta hokikepiga hoobi saanud».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti sõudjad avasid hooaja Emajõe karikavõistlustega. Kahel päeval käis jõeveel praktiliselt kogu meie selle ala paremik, kokku 61 sõudjat.
Sõideti kaks distantsi - avapäeval 4000 m ja teisel päeval 2000 m. Karika võitsid need, kelle koguaeg oli parim.
Eesti senisest paremikust taandujaid ei ole. Jüri Jaanson on end taas leidmas, tema 2000 m aeg oli nimetamisväärne. Paariskaheste ja roolijata kaheste võitjad jäid Jaansonist üsna kaugele maha. Piret Jamnes on naiste ühepaadist istunud paariskahelisse paati koos Katrin Hermiga.
Sel hooajal on Emajõele planeeritud kolm sõudevõistlust. Karikavõistlus oli esimene, ülejäänud on sügisel peetavad kaheksaliste ja väikeste paatide regatt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Suvine motohooaeg avati Viljandi lähistel Holstre-Nõmmel peetud Mulgi krossiga, staadionikrossidest oli selle hooaja esimene läinud nädalavahetusel Jaanikese orus peetud võistlus.
Mulgi kross tõi kokku kogu Eesti selle ala paremiku. Vürtsi lisasid veel külalisvõistlejad Lätimaalt. Kahjuks jäid tulemata soomlased, kel samal ajal oli koduste meistrivõistluste etapp. Võisteldi 50 cm3, 60 cm3, 80 cm3, 125 cm3 ning 500 cm3 rataste B- ja C-klassis. Eesti meistrivõistluste esimese etapina läks Mulgi kross kirja 80 cm3 A-grupis ja 125 cm3 tsiklite klassis. Esimest korda käisid rajal ka minitruckid.
Esimesena startisid kerge uuenduskuuri läbi teinud Holstre-Nõmme rajal kõige väiksemad krossisõitjad. 50 cm3 ratastel tuli kahe sõidu kokkuvõttes võitjaks Lauri Lehtla lätlaste Davis Livsi ja Matiss Karro ees. Kui 60 cm3 ja 80 cm3 ratastel on eestlased lätlastest üle, siis 50 cm3 klassis kaldub vaekauss lätlaste kasuks. 60listel moodustasid kahe sõidu kokkuvõttes esikolmiku Taavi Nassar, Martin Arumäe ja Jüri Triisa, 80liste A-grupis oli teistest peajagu üle Juss Laansoo. Järgnesid Aigar ja Tanel Leok. 80 cm3 B-grupis võitis mõlemad sõidud Anti Kala, teine oli Edik Kuusk ja kolmas Henri Remma.
Päeva põnevaim võidukihutamine peeti 125 cm3 ratastel. Tasavägises heitluses sai esikoha lätlane Agris Livinovs, jättes teiseks Jüri Ruuli ja kolmandaks Valdur Kahro. Kolmas eestlane selles masinaklassis oli kokkuvõttes üheksandana lõpetanud Andres Krestinov. 500 cm3 B-grupis (võistlevad endised krossisõitjad) võitis Väino Lensment Jüri Makarovi ja Lembit Nõlvaku ees. 500 cm3 C-grupis (harrastajad) läks kaksikvõit Lätimaale. Esimene Ivars Rubins, teine Andris Livs. Kolmanda koha karika jättis Eestimaale Raul Orav. Esimest korda nägi publik Holstre-Nõmme krossirajal neljarattalisi ehk minitrucke. Näidisvõistluse edukaim oli Aivar Lõhmus, teine Lauri Lissmann ja kolmas Ivar Vaaderpass.
500listel lätlaste kaksikvõit
Staadionikrossis sõideti Eesti meistrivõistluste avaetapp Valgas Jaanikese krossirajal. Teist nädalavahetust järjest olid võistlemas peaaegu kõik Eesti paremad krossisõitjad, rääkimata lõunanaabritest lätlastest. Seega rahvusvaheline võistlus. Võisteldi 50 cm3, 60 cm3, 80 cm3 ja kuni 500 cm3 ratastel.
Päeva esimesed auhinnasaajad kihutasid kõige väiksematel, 50 cm3 ratastel.
Võitis lätlane Davis Livs Martin Leoki ja Rauno Voldeki ees. Paremuselt kolmas eestlane oli viiendana lõpetanud Rogert Room. 60 cm3 ratastel kuulus võit Edik Kuusele, teine Raavi Nassar ja kolmas Heido Havam. 80 cm3 A-klassis oli nii palju võistlejaid (19), et tuli pidada kaks eelsõitu ja lohutussõit. Igast neist pääses viis paremat finaali. Finaalsõidu, mis kestis 12 minutit pluss kaks ringi võitis Juss Laansoo Toomas Triisa ja Aigar Leoki ees. 80 cm3 rataste B grupis (väikesed rattad) tuli võitjaks Henri Remma lätlaste Arturs Licitise ja Filips Kennelise ees. Eestlastest teisena lõpetas Kenet Nurmik ja kolmandana Argo Keerme.
Kõige rohkem krossisõitjaid oli 500 cm3 A-klassis - 22. Ka siin oli kavas kaks eelsõitu ja lohutussõit, et 15 finalisti välja sõeluda. Kaksikvõidu said sedakorda lätlased: esimene Agris Litvinovs, teine Mairis Levans. Parima lõpetas Jüri Ruul kolmandana. Eestlaste seas sai teise koha kaheksandana lõpetanud Dimitri Vinogradov ja kolmanda üheksandaks jäänud Jaanus Koval. 500 cm3 rataste B-grupis olid kolm paremat Ivars Rubins, Väino Lensment ja Tarmo Uustalu.
Artikli algusesse