Kolmapäev, 30. aprill 1997
Aeg-ajalt, kui tuleb juttu Kivisillast ja selle taastamisest ning kui muu hulgas mainitakse ära kava teisaldada kaarsild kahe helikopteriga mujale, helistab mulle tundmatu meeshääl ja teatab, et see plaan on utoopiline: kaarsild kaaluvat mitusada tonni, helikopter jõudvat tõsta vaid mõndakümmet.
|
|
|
Tartu sümbol Kivisild... |
... ja praegu tema asemel olev kaarsild. Mis saab edasi? |
Utoopiatega Kivisilla fondi viiendal aastapäeval siiski ei tegeletud. Kivisilla fondi nõukogu esimees Ants Veetõusme meenutas lihtsalt viie aasta taguseid sündmusi: Gustav Adolfi mälestussamba avamise päeval olevat Roman Muguri kabinetis otsustatud asutada Kivisilla taastamise fond. Igal aastal korraldab fond Kivisilla päeva.
Veetõusme jätkab: Kivisild on üks Tartu ja ka Eesti Vabariigi sümboleid, just seepärast tuleb see taastada.
Kivisild peaks valmima 2005. aastaks. Siis, kui Tartus peetakse hansapäevi, räägib Veetõusme. 15-40 miljonit krooni läheks maksma sild ise, 1,5 miljonit kaarsilla teisaldamine. Ikkagi huvitav, mismoodi siis kaarsild ära viiakse. Viimati rääkis Roman Mugur õhkpatjadest. Helikoptereid seekord ei mainitud.
Varsti selgub vastuolu. Kui kõnepulti astub Mugur ise. Linnapeana.
Kodaniku ja Kivisilla fondi nõukogu liikmena on ta teinud linnavalitsusele taotluse, et Kivisilla taastamine võetaks Tartu arengukavva. Kes nüüd selle üle otsustab?
Pulti astuv ajalooprofessor Hillar Palamets võtab kohe härjal sarvist: kuidas määrata ehitisi, mis saavad linna sümboleiks? Palamets vastab ise: ehitis peab olema unikaalne, esteetiliselt ilus ning linlased peavad selle omaks võtma. Nagu Eiffeli torni.
Siis kuuleme teistest sildadest. Üpris vähestel linnadel olla sild sümboliks: Londonil Tower Bridge, New Yorgil Brooklyni rippsild. Ning midagi olevat neis sildades ülespürgivat, mis teevat neist sümboli. Ka Kivisillal olnud kaks kaart. Isegi praegune kaarsild on omamoodi sümboliks saanud, seal on ju ka kaar.
Julgen mõttes ajalooprofessoriga vaielda. Prahas on Karli sild samuti linna üks sümboleid, kuid vähe on seal midagi ülespürgivat. Kui siis, ehk ainult kujud, ent need paigaldati hiljem. Sild ehitati ise ju romaani ajastul. Kuid mõttes vaielda pole mõtet...
Palamets teeb veel ekskursi Tartu vaksalisse, mis sõdadest räsimata jäänud. Jäänud erinevalt Kivisillast ka tähelepanuta, mõtlen.
Arutlen, mida on need viis aastat Kivisilla taastamisele andnud. Kohatu võrdlus, kuid siiski: nagu Eesti astumine Euroopa Liitu. Sellest on räägitud ka umbes viis aastat, kuid rahvahääletuse mõte on alles hiljaaegu kõlanud. Kivisilla fond kavatseb nüüd ka rahva arvamust küsida. Kas praeguse sebimise juures jõuab keegi veel Kivisillale mõelda? Ja kas aastaks 2003 - siis peaks silla ehitamine lahti minema - on siis Eesti majandusime veel jätkunud?
Või vastupidi: karmid eurokriteeriumid jätavad silla unistuseks.
Ei tea. Lahkun pidupäevalt vastuoluliste tunnetega. Mis on ikkagi Tartu sümbol?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, Päevalehe esiküljele