Siseminister Riivo Sinijärve ootamatu ametist vabastamise taga eelmisel nädalal on president Lennart Meri. Just Kadriorust lähtus algatus vabastada Sinijärv, mida kinnitab ka selle protseduuri läbiviimise kiirus.
Kindlasti ei läinud peaminister Mart Siimann teisipäevase valitsuse istungi vahepeal Sinijärve vabastamiskäskkirjaga näpus Meri jutule enda äkkotsuse põhjal. Eesti president pole lihtsalt selline mees, kes talle paberi nina alla toppinud inimese argumente kohe uskuma jääb. Isegi kui selleks on peaminister.
Meenutuseks vaid niipalju, et kui Meri lindiskandaali päevil 6. oktoobril 1995 televisioonis mälestusväärse moraalilugemisega esines, kulus tal seejärel veel neli päeva, et toonane siseminister Edgar Savisaar ametist vabastada.
Nüüd aga polnud tegemist ei «demokraatliku riigi kriisiga» ega riigi püsimise või hävimise küsimusega. Ometi kulus seekord presidendilt allkirja saamiseks vaid üks lõunasöök.
Paraku pole Merilt seekord tulnud riigi ühe võtmeministeeriumi juhi eemaldamise kohta poolt sõnagi. Kuid stiil, et lahkuvale ministrile on reserveeritud suursaadiku koht, näitab kindlalt, et president on niisuguse ümberpaigutuse taga.
Sinijärve vabastamisega oli presidendil nõnda kiire, et ta ei andnud Siimannile aega isegi Koonderakonna juhatusega nõu pidada, ehkki Sinijärve puhul oli tegemist erakonna juhatuse liikmega. Ka Koonderakonna esimees Tiit Vähi on tunnistanud, et Sinijärve lahtilaskmist partei juhatus ei arutanud. Rääkimata siis juba konsultatsioonidest oma koalitsioonipartneriga Maarahva Ühendusest.
Tõenäoliselt esitavad maameestest Riigikogu saadikud tänasel igaesmaspäevasel KMÜ hommikusel nõupidamisel peaministrile mitmeid valusaid küsimusi. On ju neil endi mittearvestamisega juba Vähi valitsusjuhiks oleku päevilt hulk kibedaid mälestusi. Kasvõi need, mis puudutavad Koonderakonna ja Keskerakonna sügisest kokkulepet, millest koalitsioonipartnerid maaerakondadest lugesid ajalehtedest.
Sinijärve minemakihutamisel ning kaugele maale suursaadikuks saatmisel on teised põhjused, kui välja pakutud kantsler Jaan Tootsi jäägitu kaitsmine.
Oma boheemlasliku elustiili tõttu ei saanud Sinijärv Eesti suurima ministeeriumi juhtimisega lihtsalt hakkama. Olles vaid mõned tunnid päevas otseselt tööülesannete juures, hakkas lonkama distsipliin asutuses, mis oma korraga peab olema eeskujuks kõigile.
Nõnda poleks Sinijärvest ühelgi juhul saanud asja siseministeeriumi viimisel Euroopa Liidu tasemele. Eriti veel ajal, kui Euroopa Komisjoni etteheited Eestile käivad just siseministeeriumi vastutusalas olevate valdkondade (organiseeritud kuritegevus, piir, illegaalsed immigrandid) kohta.
Selle tõttu võib ka üsna tõelähedaseks pidada Siimanni selgitust, et Sinijärve siseministriks oleku ajal on seal tõusnud probleemid ja pinged ning et käitumis- ja juhtimisstiililt on ta sobivam diplomaatilisele tööle.
Samuti võis Sinijärvele saada saatuslikuks tema väidetav materiaalne huvitatus politseiametile uue autopargi soetamisel. Ka Londonis suursaadikuna olles organiseeris ta märkimisväärse huvitatusega autoostu piirivalvele just brittidelt.
Lõpuks ei saanud ekssiseminister ümber lükatud kahtlusi presidendi väidetavast seotusest N Liidu endiste julgeolekustruktuuridega. Kasvõi tema vastused Riigikogu infotunnis Ando Lepsi provotseerivatele järelepärimistele paistsid silma nõrga ettevalmistuse ja ebaveenvusega.
Karmikäeline Robert Lepikson, kelle maksuprobleemid aga pakuvad endiselt huvi Soome politseile ning millest on kindlasti teadlik ka Meri, on seetõttu presidendile palju mugavam partner.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
14.-20. juulini on Otepääl Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and People Organization) V peaassamblee poolesaja delegatsiooni osalusel. 20.-22. juulini järgneb Tallinnas Sakala keskuses konverents «Vägivallatus ja konflikt: tingimused efektiivseteks rahumeelseteks lahendusteks».
Mis on ERO
EROsse kuuluvad need, keda pole ÜROsse võetud, on lihtsaim vastus küsimusele, miks on ÜRO kõrvale tekkinud veel teine maailmaorganisatsioon.
Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) asutasid 11. veebruaril 1991 Haagis 15 rahva delegeeritud esindajad. Praeguseks on ERO-l 50 liikmesriiki või -rahvast kokku umbes sajamiljonilise elanikkonnaga. ERO ei ühenda aga üksikisikuid, vaid riike või rahvaid ning liikmestaatuse saavutamiseks on vajalik kindlate tingimuste olemasolu.
Liikmeks võetakse neid riike, keda ÜRO pole tunnustanud rahvusvahelise õiguse subjektina (näiteks Tshetsheenia), ning rahvaid, kes on elanud üle 500 aasta oma ajaloolisel kodumaal (näiteks krimmitatarlased). ERO liikmeks saamise avaldusi on korduvalt tagasi lükatud põhjusel, et seda soovi ei väljenda elanikkonna legaalse demokraatlikult tekkinud esindusorgani enamus, vaid mingi rühm või poliitiline ringkond. Kui selliseid on mitu, ei suuda nad tavaliselt kokku leppida, milline neist esindab rahvast EROs.
ERO 15 asutajaliikmest viis on praeguseks saavutanud riikliku iseseisvuse ning jäänud toetajaliikmeiks. Need on Armeenia, Eesti, Gruusia, Läti ja Palau (asub Okeaanias).
Mitte kõik väikerahvad ei pürgi aga iseseisvaks riigiks - näiteks skoonelased Lõuna-Rootsis taotlevad suuremat kultuurautonoomiat.
Koostööst
ERO ei vastandu ÜROle, vaid kaks maailmaorganisatsiooni on komiteede tasemel pidevas koostöös. EROs koostatud analüüse liikmesmaade olukorrast kasutavad pidevalt ÜRO ja OSCE eksperdid, Amnesty International, Greenpeace, diplomaadid, poliitikud ja massimeedia.
ERO on liikmete asukohamail korraldanud erimissioone - näiteks Abhaasias, Gruusias, Tshetsheenias, Venemaal, Albaanias, Kreekas, endises Jugoslaavias, Makedoonias, Ogonimaal (Nigeerias), Tiibetis, Ida-Timoris, Lääne-Paapuas, Lõuna-Molukis jne.
ERO kasutab erandlikult rahumeelseid poliitilisi ja diplomaatilisi meetmeid, kaitstes liikmesmail rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi, demokraatia põhimõtteid, aga ka looduskeskkonda. Taunitakse vägivalda, totalitarismi ja terrorismi.
Eesti ja ERO
ERO tegevust juhitakse Haagis paiknevast peasekretariaadist. Organisatsiooni presidendiks on 1993. aastast saadik Ida-Turkestani vabadusvõitluse liider Erkin Alpetkin. Maailmas on ka kaks ERO koordineerimiskeskust: üks Washingtonis, teine Tartus.
Washingtoni keskus teeb vajalikku lobitööd suunitlusega Läände, eriti USAle ja ka ÜRO-le. Tartu keskus ühendab endise Nõukogude impeeriumi territooriumil ja Ida-Euroopas elavaid rahvaid.
Eesti roll EROs on olnud erakordselt suur ja eeskujunäitav. Just Tartus sündis 1990. aasta aprillis organisatsiooni loomise idee, kui orientalist Linnart Mälli külastas Tiibeti eksiilvalitsuse välisminister Lodi Gyari. Koos tutvustasid nad ikestatud rahvaste esindusorganisatsiooni loomise kavatsust hollandlasele Michael van Waltile (praegune ERO peasekretär).
ERO asutamise ettevalmistamist Eestis finantseeris toona Eesti Akadeemiline Orientaalselts, enim poliitilist ja moraalset tuge andis aga Eesti Kongress. Rahvuskongressi valimist on EROsse astumisel ja oma iseseisvusvõitluses eeskujuna kasutanud paljud endise NSVLi väikerahvad.
ERO V peaassamblee
Seitsme aasta jooksul on Tartu koordineerimiskeskuse eestvedamisel Eesti pinnal peetud kümme rahvusvahelist konverentsi ja piirkondlikku ERO nõupidamist, viimati mullu oktoobris. Nii kõrgetasemeline ERO üritus nagu eelnev peaassamblee - maailmaorganisatsiooni põhikirjaline kõrgeim esinduskogu - toimub aga Eestis esmakordselt.
Nädala vältel töötab peaassamblee Otepääl, kus on ka ERO järjekordsed juhtorganite valimised. Avalikkus saab toimuvast teada infotundides iga tööpäeva lõpul briifingutel. Huvilistel on vaba pääs peaassambleele järgnevale konverentsile «Vägivallatus ja konflikt: tingimused efektiivseteks rahumeelseteks lahendusteks» Tallinnas Sakala keskuses. Tallinna ürituse osa on ka suur kultuuriprogramm, mida aitab rikastada samal ajal Eestis toimuv soome-ugri kultuurifestival.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Omavalitsusliitude Ühenduse istungil Võrus arutati linnade ja valdade valuprobleeme.
Elanike arvestus on käest ära. Sellise järelduse tegi statistikaameti rahvaloenduse teenistuse juhataja Mati Sundja, informeerides 2000. aasta rahvaloenduse ettevalmistamisest, mille läbiviimise otsus võeti vastu juba 1995. aastal.
On riike, kus viiakse loendust läbi riigi poolt sisseseatud registrite alusel. Inglismaal saadetakse kõigile elanikele koju kirjalik küsimustik ja igaüks ise vastab sellele. Meil ei ole kumbki lahendus võimalik. Registreid pole ja vastused jäävad kindlasti tagasi tulemata.
Leiti, et sissekirjutusnõude kaotamine on loonud olukorra, mil Sundja arvates neljandik elanikest ei ela seal, kus kirjas. See omakorda annab võimaluse kõikvõimalikeks riigi ja omavalitsuste petmisteks. Antsla linnapea Kurmet Müürsepp arvas olevat võimaliku linna tegelikud elanikud ehk siis kindlaks teha, kui nad kõik linna keskväljakule üles rivistada.
Eestis ei ole rahvaloenduse läbiviimiseks teist teed, kui külastada elanikke nende kodudes. Selleks tuleb aga palju eeltööd teha, et loendaja igasse majja ja korterisse üldse sisse saaks.
Rahast on omavalitsusliitude ühenduse volikogus igal istungil juttu olnud. Valitsuse esindajate ja omavalitsusliitude koostöökogu viimastel läbirääkimistel saadi tõend, et omavalitsusliitude ja omavalitsuste ettepanekud ei jõua sageli rahandusministeeriumi ametnikest kaugemale.
Järelikult jagavad Eesti Vabariigis raha ja koostavad eelarvet mitte rahva poolt valitud esindajad, vaid palgalised ametnikud.
Ajal, mil omavalitsused taotlevad riigiga võrdväärset eelarve tulubaasi kasvu, tahetakse seda riigiorganite poolt pidevalt vähendada. Praegu saab 60 protsenti kõikvõimalike seaduserikkumiste eest määratud trahvide rahast vald või linn ja 40 protsenti riik. 1998. aastal tahetakse kogu raha riigile saada.
1. maist tõusis elektri hind, mida ei saanudki eelarvete koostamise ajal ette ennustada. Riigi poolt tekitatud auke eelarvetes ei kavatsetagi katta. Ametnike väitel tuleks kulutusi vähendada. Iseenesest õige ettepanek. Kuidas seda teha aga kooli klassiruumides, mis praegugi on sageli alavalgustusega?
Kohaliku omavalitsuse korralduse uue seaduse eelnõu oli varjusurmas alates üle-eelmisest valitsusevahetusest. Vastavat asjatundjate komisjoni sellest ajast kokku ei kutsutud. Ometi on kehtiv seadus valdade ja linnade elule jalgu jäänud ja uue vastuvõtmist oodatakse pikisilmi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
 |
|
ALLAN ALAK&Uml;LA Postimees |
Eelmine peaminister Tiit Vähi kinnitab laupäevases «Eesti Päevalehes», et pole ta mingi varipeaminister. On ainult valitseva Koonderakonna esimees. Aga kui kogemata samasse parteisse kuuluv uus peaminister Mart Siimann kavatseb midagi Toompeasse või Tallinna puutuvat ette võtta, siis tuleb tal muidugi Vähiga tegemist teha.
Vähi tahab sellega öelda, et Eesti poliitilises hierarhias ei pruugi olla ega olegi enam kõrgeim positsioon mitte peaministri, vaid valitseva partei liidri koht. Valitseva partei liider ei käsuta reeglina aga mitte ainult valitsust, vaid tema kanna all on ka hulk omavalitsusi. Valitseva parteijuhi koht on Vähi meelest seega midagi enamat kui lihtsalt peaminister.
Maailmas on massiliselt teooriaid ja seletusi, kuidas on jagatud ja peaks jagatama valitsevates erakondades võimu erinevate parteiliste ametinimedega figuuride vahel. Peaminister (või koalitsioonivalitsuse korral ühest parteist kõige olulisema koha saanud minister) on aga vähemalt publiku jaoks partei tähtsaim isik.
Kas teda partei sees tituleeritakse lihtsalt liidriks, esimeheks või ka peasekretäriks, on kõvasti partei parima sisetunde või traditsiooni küsimus. Publikule on oluline, et tähtsaima ameti kandjal on selles parteis ka suurim võim.
Ka uues Eestis on see alati niimoodi olnud, kuigi näiteks Mart Laari valitsuse viimasel poolaastal kaaluti tõsiselt peaministri ja parteijuhi ameti lahutamist.
Kui Koonderakond laseb tõepoolest partei sügisese korralise kongressini jääda esimeheks Riigikogu lihtliikmel Vähil, kes eelnimetatud intervjuus väidab, et ei kavatse ka lähemas tulevikus Eesti riigis kellekski enamaks saada, on see valijatele ikka väga mage lugu.
Näiteks sügisel koitma hakkavatel erakorralistel valimistel ratsutab siis meie ette valgel hobusel Vähi, kes ei vastuta riigi ega linnade valitsemise eest, kuid kes on ometigi võimupartei nimekirja esinumber.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Elva gümnaasiumi õpetajad toetavad Tallinna õpetajaid kõigis nende nõudmistes ja arvavad, et praegune õpetajate palgasüsteem on üles ehitatud nii, et kaob igasugune mõte end täiendada. Täiendamisest saadud palgatõus on niivõrd väike, et ei korva isegi täiendõppeks kulutatud raha.
Õpetajate palk peaks olema vabariigi keskmisest palgast kõrgem ning seotud inflatsiooniindeksiga. Tuleb ära lõpetada jutt pidevast palgatõusust, mida reaalselt ei ole tähelepanuväärsel määral toimunud.
Vaatamata sellele, et meie kooli pedagoogid on lubatud 14-protsendilisest palgatõusust tänu direktsiooni vastutulekule saanud kätte 13 protsenti, arvame, et on õigustatud meie nõudmine saada kätte ka saamata jäänud üks protsent.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lastega perede väärtustamisest on vahetpidamata räägitud. Asjaosalistest on vahepeal saanud lapselastega pered. Toomas Vilosius, endine sotsiaalminister, ütles hiljuti väga targalt, et kõikvõimalike lõdva püksikummiga naisterahvaste kõrval on suurte perede emade hulgas ka mõned toredad ja tublid. Ennäe, vaatasin ringi - ja mõned ongi. Kes oleks võinud arvata?
Siiri Oviir, endine sotsiaalminister, käsitleb lastega perede probleeme nauditavas sõnalises vormis. Kolme aasta tagune lugu paljulapseliste perede toetusrahaga, mis endise sotsiaalministri Marju Lauristini abiga sai tegelikkuseks ning Oviiri valitsusajal otsemaid sõnadeks tagasi muundus, peaks ju igale lihtsameelsemalegi kodanikule meelde tuletama vana tõde, et erakondade toetuseks kulub see viis miljonit krooni palju rohkem ära.
2. mai «Postimehes» pahandab Mart Laar, et Riigikogu rahanduskomisjoni koosolekul külmutati Isamaaliidu eelnõu laste arvu sidumisest tulumaksuvaba miinimumiga.
Tühja kah, sõbrad, ärgem seekordki kurvastagem. Mis paljulapselistel peredel viga, neil ju see «laste arv» olemas, mida tulumaksuvaba miinimumiga siduda. Aga mõelge ise, kui palju on sekeldamist ülejäänud rahval, kui mingi tulumaksusoodustus kehtestatakse ja neil tuleb hakata oma laste arvu sellega seostama. Selline seadus töötaks nagunii üsna suure ajalise inertsiga: uus miinimum, uus vajalik laste arv - vähemalt üheksa kuud, kui sellestki piisab.
Kui mõnda fraasi liiga pikalt korratakse, kipuvad alles jääma ainult sõnad või tähed, mõte imbub välja. Tulumaksuvaba miinimumi seostamist laste arvuga, mitte vastupidi, jäävad lastega pered ilmselt veel pikaks ajaks ootama.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eestimaa läbi aegade sõdade tallermaaks olemine viitab sellele, et meie alad on olnud alati suurte kaubavoogude liikumise sõlmpunktiks. Meile on justkui loodusliku eeldusena antud kaasa vahendaja roll ning riigi targal majanduslikul juhtimisel võiks sellest tulla suurt tulu.
Kasu ei saada mitte tollidest. Kasu saadakse lisaväärtusest, mida kohalikud inimesed panevad kaubasse. Seega, mida rohkem kaupa Eestit läbib, seda parem. Igasugused kaitsetollid on vahendajariigile kahjulikud.
Palju räägitakse kõlvatust konkurentsist, soovist meie aladel tootmist välja suretada, et siis hiljem kõrgete hindadega peale tulla. Seda juttu ei saa tõsiselt võtta, teooria on võetud marksismi õpikutest. Esiteks, maailm ei ela monopolistlikus kapitalismis, meie vastas ei asu üks suur monopol, kes dikteeriks sündmusi. Teiseks, toiduained ei ole kallid lääneriikides mitte kõrge omahinna tõttu, vaid riigimaksude tõttu. Kolmandaks, võimatu oleks müüa kallilt midagi neile, kes ise midagi ei tooda, puudub siis ju ostujõud.
Mida tähendab «kõlvatu konkurents» meile? Seda, et me saame süüa odavamalt, kui saaksime seda teha oma toitu ostes. Keegi doteerib meid. Kõik oleks väga hea ja kasulik, kui säiliks tööhõive maal. Ideaalne variant oleks, kui me toodaksime ja müüksime oma toodangu koos läänes tulevaga kombineerides itta.
Seega ei peaks meie «maapoliitikud» tõsiselt eesti asja eest väljas olles võitlema majandust närbutavate kaitsetollide kehtestamise eest, vaid kulutama oma energia põllumajandustoodangu idaturule viimiseks.
Tegelikult me peaksime mõistma idaturu all hoopis lõunas asuvat Ukrainat ja tegema lobitööd seal. On ju Ukraina turg Eestile lõpmatu. Pealegi on just tugev ja sõltumatu Ukraina kõigi Balti riikide julgeoleku tagatiseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Võimuvõitlus nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasemel hakkab juba pentsikuks muutuma. Mulle tundub, et peaaegu kõik erakonnad on võimu nimel nõus koostööd tegema ükskõik kellega, peaasi, et ise piruka juurde pääseks.
Oli see niimoodi Tartus, nüüd on Tallinn kihama hakanud. Seoses linnapea Lepiksoni lahkumisega on tool vaba ning tahtjaid ilmselt jagub.
Mina linnakodanikuna ei olegi õieti aru saanud, miks on meil tarvis nii suurearvulist linnavalitsust. On ju olemas osakonnad ja lugematu hulk ametnikke, kes nii või teisiti oma tööd teevad, ka siis, kui tähtsamad ametikohad on täitmata. Ametiasutustes asju ajades pole küll märganud, et poliitiliste mängude ajal linnas elu seisma oleks jäänud.
Vahest tulekski abilinnapeade ametikohad üldse ära kaotada. Linnapeagi võiks olla rohkem sümboolne, st esindusamet.
Artikli algusesse