Kolmapäev, 14. mai 1997
Tavaliselt on raekoja saal kuulnud igasugu koalitsioonijutte ning aeg-ajalt on linnavalitsus seal ka pressikonverentse korraldanud. Ühesõnaga: saalis on valitsenud ametlik õhkkond. Laupäeva õhtul oli aga kõik vastupidi - erinevate rahvaste muusika tegi saalist küll maksimaalselt apoliitilise koha.
Pärslanna Roija Aflatuni eestvedamisel oli publikul - seda oli raekoja saal viimseni täis - võimalus kuulata mitme maa ja rahva muusikat.
Algust tehtigi pärsia muusikaga. Oleks nagu tuhande ja ühe öö muinasjutus. Perekond Aflatuni esineb viiulil, trummil ja pillil, mille nime ma alles hiljem teada saan. Roija mängib viiulit.
Vististi kõige ekstravagantsem nähtus on pärsia trumm ja kätega selle löömine, millega Roija vend Aram Aflatun helisid kuuldavale toob. Aram seletab hiljem, et tegemist on pärsia trummi zarbiga, mis tähendabki pärsia keeles trummi. Zarb on kasutusel araabiamaades, idamaades ja ka Lääne-Aafrikas. «Võrreldes teiste trummidega on zarbi hääl ehk natuke soojem,» arvab Aram.
Zarb on kaetud kitsenahaga ja seda kasutatakse rahvuslikus ja tantsumuusikas.
Kuid muusikalise sõna saavad ka teiste rahvaste esindajad. Näiteks juudid, kes Aflatuni perekonnaga koos musitseerivad. Siis tulevad setud.
Tegelikult on nad tartlased, kes esitavad setu laule. Ülejäänud rahvas elab lauljatele kaasa.
Jaapani tüdruk on poole aastaga ära õppinud kandlemängu. Kui seda raadiost kuulata, ei teeks minusugune muusikavõhik küll vahet, kas mängib jaapanlane või kihnlane.
Rahvamuusikaansambel toob saali elevust. Siiski sobivad saali nii polkarütmid kui pärsia meloodiad.
Rootslanna Sofia viiulihelide saatel hakkab tagantpoolt kuulda olema nihelemist. Tartu setokesed ei suuda enam paigal püsida, ühe eriti kõrge noodi ajal kostab tagant mürtsatus. No mis teha, lapsed ei püsi ju paigal.
Inglane David pakub poole tunni jooksul harfihelisid, alustades muusikalist ekskurssi Kirde-Inglismaaga ning jõudes ka Shoti- ja Iirimaale. Saal jääb vaikseks.
Lõpetavad Aflatunid. Maruline trummimäng kahel trummil lööb publiku jälle ärkvele. Siis on kõik rahvad koos, pärsia trumm, viiulid, harf ja see pärsia muusika riistapuu, mille nime ma veel ikka ei tea. Euroopa ja Aasia saavad koos musitseeritud küll.
Lõpuks selgub saladus. Isa Zekrollah Aflatuni ütleb, et riistapuu nimi on säntur, see meenutab Soome kannelt, ent on ikkagi löökpill. Sänturil on 92 keelt, mida eriliste vitsakestega lüüakse. Riistapuu on üle 1000 aasta vana ja seda peetakse klaveri esiisaks, kuid õhtu tõestab ilmekalt, et sellega saab mängida ka tänapäeva meloodiaid.
Varem polnud sänturil pärsia rahvamuusikas keskset rolli, kuid nüüd on see pärsia muusika üks nurgakive ja seda kasutatakse ka modernses muusikas.
Suvel loodavad Aflatunid minna Portugali esinema.
Ürituse eestvedaja Roija on olnud siin kaks aastat, õppinud sotsioloogiat, eesti keelt ja psühholoogiat. Muusika on olnud Aflatunidele kogu aeg südamelähedane. «Usume, et muusika abil võib inimesi ühendada,» arvab Aram.
Kuid kuidas sai Roija kasutada raekoja saali? «Lihtsalt jalutasin sisse ja ütlesin, et on selline idee,» vastab Roija.
Aflatunid on Tartus esinenud 15 korda nii suurtel kui väikestel kontsertidel. Samuti teistes Baltimaades. Igal pool on neid hästi vastu võetud, kuid kõige parem on ikkagi Tartus. «Tartu on eriline. Number one,» ütleb Aram.
Aflatunide kontsert oli sel kevadel viimane. Nad lähevad tagasi Soome (meie vestlus isa ja poeg Aflatuniga oli soomekeelne), kuid tullakse tagasi ka Eestisse esinema. «Osa mu südamest jääb siia,» ütleb Roija.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, Päevalehe esiküljele