Mind ajendas kirjutama Dina Lepiku artikkel «Mart Reiniku gümnaasium - uue nimega uus sisu?» eelmises «Tartu Postimehes», mis minu arvates solvab kooli, õpilasi ja lapsevanemaid. Lisaksin veel, et Dina Lepiku enda üks laps õpib selles koolis ja tuleks austada seda kooli, kus õpib oma laps.
Seoses sellega tahaksin Dina Lepikule meelde tuletada mõned rahvatarkused, mis on pärit Mattias Johann Eiseni «Eesti vanasõnadest»:
* Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde
* Mis sa teed, teed enesele
* Seda, mis tahad teisele öelda, ütle enne enesele
* Mida vihaga tehakse, läheb viltu
* On sul häda, kaeba enesele
* Kus viga näed laita, seal tule ja aita
* Ela ise, lase teistel ka elada
* Kuidas metsa hõigatakse, nõnda mets vastu kostab
* Parem suu sisse rääkida kui selja taga. Parem vaikida kui vaielda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Olime hämmastunud eelmises «Tartu Postimehes» ilmunud artikli «Mart Reiniku gümnaasium - uue nimega uus sisu?» üle.
Leiame, et enda viltulaskmistes süüdistatakse teisi - kooli ja õpilasi. See on kõik vale.
Artiklis halvustatud võimlemispidu on kooli traditsioon ning see pole ülelinnaline pidu. Sinna tullakse vaatama oma lapsi, tekib rõõm midagi koos teha. Ja mis halba on lillede üleandmises?
Muusikaklassi võtmisel on ikkagi alus lapse andekus, seal ei saa olla laps, kes viisi ei pea. Tuleb teha mingi valik. Ning ei maksa arvata, et lauluklassi mittesaanu on rumal.
Pealegi teadis artikli autor Dina Lepik juba eelmisel kevadel, et koolil on kitsas. Miks ta alles nüüd avastas, et koolis on paha olla? Ta ju elab ise maal, kus on ka kool, aga oma lapse toob linnakooli. Miks üldse oma last Mart Reiniku gümnaasiumis pidada?
Leiame, et artikkel oli oma põhisisult solvav, ehkki selles olid ka mõned õiged märkused. Tuletaksime meelde, et Mart Reiniku gümnaasium on Tartus suurim eestikeelne kool ja ülikooli sissesaanute hulga poolest on kool vabariigis esimeste hulgas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vastuseks eelmises «Tartu Postimehes» avaldatud kirjale «Ettevaatust mööbliäriga Kristiina» paluti sellest mööbliärist öelda, et tegemist oli kasutatud mööbliga ning enne ostmist oleks tulnud seda hoolikalt vaadata.
Imelik olevat olnud ka see, et ostjalt tuli protest alles kaks kuud hiljem, mitte järgmisel päeval. Samuti ei saanud mööbliäri anda teise ostja aadressi, sest igal inimesel on õigus anonüümsusele. Liiatigi olevat kohal käinud mööbliäri esindaja ja kliendi ees vabandanud.
Mööbliäri lisas, et varem on kliendi soovi peale küll mööblit välja vahetatud, kuid siis tuli see soov ka õigeaegselt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kasiino Sfinks Soola tänavas on mänguautomaatidel mängijaid ja piljardimängijaid teenindanud juba ligemale aasta. Lootsime juba, et ehk pääseme kord ka «Postimehesse» kui linna üks mõnusaimaid ja populaarseimaid kasiinosid, kuid kahjuks läks teisiti.
Kahjuks pole eelmise nädala «Tartu Postimehe» loo «Tere, lahkuv klient» autor Jüri Saar märkinud kuupäeva, millal ta meie kasiinot külastas. Uuringute tulemusel võib arvata, et see sündis kolm nädalat tagasi. Selle aja peale pole juhtum meie töötajail enam kellelgi täpselt meeles, sest meil käib iga päev sadu kliente, pealegi lahenes ebameeldivus skandaalita.
Et baaripidaja õlleostjale klaasi ei pakkunud, oli viga, ehkki mitte kõige katastroofilisem. Tavaliselt joovad meie mängijad õlut otse purgist, kes soovib, küsib ise klaasi ja selle alati ka saab.
Et piljardimänguhuviline pidi teisel korrusel piljarditoa ukse taga veidi ootama (kindlasti mitte üle viie minuti!), on halvem näitaja. Tagamaks külastajate privaatsust ja säilitamaks oma vara, ei hoia me uksi ristseliti lahti. Seekord hilines turvamees ust avama kliendi tõttu, kes esimesel korrusel oli mänguautomaadil mängides võitnud suurema summa.
Kui võitja soovib, oleme ta sõidutanud panka või koju. Seekord lasi inimene tellida takso. Muidugi oleks turvamees võinud vahepeal korraks üles joosta ja piljarditoa ukse lahti teha, kuid ta pidas oma kohuseks olla kindel tuhandeid võitnud daami muretus taksosse istumises.
Mõnel päeval, kui võitjaid on (kasiinoomanike kurvastuseks) väga palju, peaks kasiinos nähtavasti tõesti töötama rohkem inimesi, seda enam, et üha rohkem on hakatud kasutama meie sauna. Oleme võtnud probleemi tähelepanu alla ja võidujada jätkudes ning klientide arvu kasvades seda ka teeme.
Kahetseme juhtunut. Nooremas keskeas naisterahvas, kes tol arvataval õhtul tööl oli, pakub nüüd klaasi igale joogiostjale.
Turvatöötajate vormiriided on tellitud. Kui selle turvamehe kohta tuleb kelleltki veel pretensioone, peab ta töökohta vahetama. See on meie panus sellesse, et kliendid oleksid Sfinksiga rahul. Ülejäänu on Suure Juhuse ja mänguõnne teha.
Täname tähelepanu eest. Loodetavasti pääseme järgmine kord ajalehte sellega, kui mõni meie klient võidab Tartu esimese sajatuhandelise jackpoti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tartu Kultuurkapital tänab emadepäeva kontserdil osalenuid: Anne Adamsit, Jaan Alaveret, Eve Randkivi, Jaan-Willem Sibulat, Sven Kullerkuppu, Urmas Tanilood, Tartu poistekoori, Vanemuise balletistuudiot, orkestrit Popsid, Tartu akordioniorkestrit, Tartu Akadeemilist Meeskoort, Tartu Ülikooli Kammerkoori, Tartu Laululava laululapsi, ansamblit Sept, Helle ja Ilmar Laanest, Mario Raitarit, H. Elleri nimeline muusikakooli õpilasi, meesansamblit Viies Ratas, õhtujuhti Peep Puisi ning toetajaid Raadio Tartut, Tartu Õlletehast, Vanemuise teatrit, «Postimees».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Tartu Postimehes» ilmus 7. mail artikkel «Kus on Senffi trepid?». Artikli juures on foto allkirjaga «Senffi rajatud trepid kaunistavad Tartu linna ka tänapäeval».
See pole päris õige. Endisega võrreldes need trepid Tartu linna küll ei kaunista. Ajaloolised Senffi trepid on hävitatud.
Mäest viisid omal ajal üles paksud maakivist plaadid ning astmed, mida piiras munakivisillutis. Kahel pool olid reas massiivsed ümarad graniitpostid, mille vahel rippusid rasked jämedad malmahelad. See oli püsimaterjal, mille peale ei hakka ajahammas. Tundus, et Senffi trepid on igavesed.
Ilus oli mõelda, et just nendest treppidest on sadu kordi üles-alla käinud Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen, kelle kodumaja asus seal lähedal Tiigi tänavas. Samuti Fr. R. Kreutzwald, Johannes Aavik, Gustav Suits, Hando Mugasto ja teised, kes elasid ligiduses.
Nõukogude okupatsiooni ajal ei tohtinud poliitilistel põhjustel tööpuudust olla. Kui tööd ei olnud, siis tuli tööd simuleerida, kasuliku töö asemel teha kas või hävitustööd. Ja haltuurarublad veeresid hävitajate taskusse.
Ühel õnnetul päeval stagnaajal olidki töö simuleerijad kultuurilooliste Senffi treppide kallal. Ajaloolised trepid lammutati. Asemele pandi lagunevad praakastmed ja roostetavad torukäsipuud, mida vahepealsetel aastatel on häda sunnil korduvalt kõbitud ja uuendatud.
Võibolla elab see kultuurivandaal, kes andis käsu kultuurilooliste Senffi treppide hävitamiseks, veel praegugi meie hulgas. Temal oli võim, aga kuhu on jäänud tema vastutus?
Tartu rahvas ja baltisakslased tahavad taastada ajaloolist Kivisilda. Senffi treppide taastamine tuleb tuhandeid kordi odavam. Taastagem ka kultuuriloolised Senffi trepid!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele