Mõtisklusi kultuuriajakirjandusest.
Need juhtumid, kui sõna ennast ise kirjeldab, on küllalt harvad. Näiteks ei ütle sõna «füüsika» selle kohta, mis füüsika on või millega tegeleb, pea mitte midagi. Inimene, kes ei tea, kuid tahab teada, peab sõnaraamatust järele vaatama, uurima entsüklopeediat. Isegi «hullumeelsus», näivalt nii ühemõtteline ja selge, on iseenda suhtes sisutühi: «hullu» ja «meelt» mehhaaniliselt kokku liites ei saa me tulemuseks hullumeelsust. Midagi jääb puudu. Või üle. Mis üks ja sama.
Ajakirjandus seevastu on justkui see, mis ta on, mis ta nähtavast näost välja paistab: aeg+kirjandus (eeldusel, et kirjandus pole midagi erilist, ülevat ega õilist, vaid lihtsalt kir-ju-ta-tu). Ajakirjandus kirjutab aega. Tema aeg on olevik, aga ka minevik. Mitte kunagi tulevik, mida ta ise teeb ning vormib. Kui tulevik kätte jõuab, on ta aja-kirjanikule jälle vana tuttav olevik, mida ta kibekiirelt minevikuks hakkab muutma. Aeg on temas esmane, kirjutatu sekundaarne.
Hämmastavad muutused toimuvad sõnades, kui neile lisada uusi sõnu. Tuumafüüsika, imelik küll, on palju arusaadavam kui füüsika: see on miski, mis tegeleb tuumaga, sisude sisuga. Asi on ohtlik, tajub lugeja ning tal on õigus. Sama ka kultuuriga. Kultuuriajakirjandus erineb, peab erinema tavalisest ajakirjandusest. Kes sõna kuulab, see kuuleb: jah, nii see ju ongi! Kultuur on tuum, siit saavad alguse protsessid, mis mõjutavad aega.
Ka Tiit Hennoste artikkel «Vajatakse kultuuriajakirjanikku» (EE, 16. 05. 97) on aja-tähtis. Kolmest sõnast, kultuur, aeg ja kirjandus valib ta teise, aja, ning teeb ta täistähtsaks, heites kultuuriajakirjandusele ette aja puudumist või selle puudulikku, oskamatut eritamist.
Asi on selles, et eesti lehtedes valitsevad endiselt inimesed, kes tahavad iga hinna eest olla kultuuritegijad, esseistid, kriitikud. (rõhuasetus minu - T.R.).
See on tõsi. Kultuuriajakirjandusest on järele jäänud kultuurikirjandus, omapärane konglomeraat, piirideta moodustis. Kuid miks? Miks ei armastata aega? Miks on see nii? Miks tahetakse olla hindajad, mitte juhtumise, fakti või akti reprodutseerijad? Tähtis küsimus on küsitud, kuid vastust ei anta. (Tüüpiliselt on selleski kenas lauses võimendatud aega. Kuulake, kuidas see kõlab! Eriti üks aja-sõna: endiselt! Täpselt nagu V. I. Lenini üleskutse vabrikutöölistele tulla tänavatele ning haarata võim! Selline toon pole paraku kultuurialastes artiklites sugugi haruldane.)
Mul on mõned mõtted. Minu arvates on aja-hoolimatuse suurimaks aeg ise. Veel üsna hiljuti mõtlesin, et kirjutan artikli uuszhurnalismi sünnist Eestis. Panin sellele isegi pealkirja: «Ajakirjandus contra kirjandus ehk uuszhurnalismi sünd ja kiire surm.» Sündi nägin selles, et paljud noored kirjutasid ajakirjandust nagu kirjandust, nende sõnavara oli uudne ning hoogne. Minu arvates polnud nad ei edevad ega hoolimatud. (Hoopiski mitte ajuvabad, nagu Hennoste oma artiklis ütleb. Miks küll nii ütlema peab, mitte kuidagi ei mõista.
Juhan Peeglilt ilmus «Keeles ja kirjanduses» kolme-nelja aasta eest ajakirjanduseetikale pühendatud murelik artikkel «Vabadus ja vastutus». Õel insinuatsioon Hennoste sõnavõtus kurjadest keeltest, postimeeste postmodernismist, kirjaoskamatusest ning ajutegevuse puudulikkusest (!) pahandaks ilmselt tedagi. Kultuur läks neile lihtsalt korda, ajakirjandus oma vanal kujul aga oli ennast nende jaoks ammendanud.
Mul on tunne, et nad vihkasid raame, reeglistatud reportaazhe, hingetuid olukirjeldusi jms. Nad püüdsid seda rikastada kirjandusega, mis tähendab üht: rikkama keelega. Nii pääses asjale lähemale, taastus kaduma läinud side kirjeldatava objektiga: raamatuga, kunstinäitusega, persooniga. Mis mulle aga eriti meeldis, oli kirjutamise vahetus, protsess kui selline. Tõsi, see tõi paratamatult kaasa selle, et kirjutajaisik osutus nii mõnigi kord tähtsamaks sellest, millest ta kirjutas. Kuid ikkagi oli see nauditav. Teisisõnu, polnud igav!
Miks ma oma plaanitud artiklit ei kirjutanud? Jälle on põhjuseks aeg. Kui ma mõtlesin Tom Wolfile ning sellele, mida tegi käopesa-kirjutaja kuuekümnendate ameerika ajakirjandusega (vähendades selle vahemaad kirjandusega) ning võrdlesin seda sellega, mis meil toimumas oli, siis sain ma aru, et kui Wolf muutis aega ning tal oli oma suur ning ainumas tõde (tegelikult ekslik, kuid jätame selle kõrvale).
Need kirjutajad aga, keda mina armastasin, olid oma aja tüüpilised produktid, neil oli mitu tõde korraga ning see oli aja märk, märk sellest, et nad ei valitsenud aega, vaid aeg valdas neid. Sellest hoolimata, uskuge mind, lõbus oli!
Mul on tunne, et see, mis Hennoste välja pakub, on raamid, mille sisse kultuuriajakirjandus enam ei mahu. Aeg ehk mahub, kultuur kindlasti mitte. Loetlegem: müüdavamate raamatute nimestikud, omapoolsed soovitused uute raamatute ostmiseks, vahekokkuvõtted jõuluks ilmunud kirjandusest, autori varasemad tööd ja nende vastuvõtt, tõlkimine ja preemiad, paar sõna autorilt endalt, mõned lühiintervjuud esitlemiselt, kirjastaja hinnangud jne.
Minu arvates on loetelu näol tegu kultuuri kommertsialiseerumise kirju reaga. Just sellega peaks kultuuriajakirjandus võitlema. Sellesse võitlusse võib ka aja värvata, ma ei ütle, et kultuuriajakirjandusest peaks puuduma aeg üldse, uudis kui säärane. Ideaalis peaks kõik olema esindatud, kurb tõsiasi see ju on, et uudistekirjutajaid kipub nappima, arvajaid ja hindepanijaid on aga varnast võtta. Esseistide üleproduktsiooni püüdsin kuidagimoodi selgitada, faktide ja aktide kohta pole minusugune aruandekõlbulik, ka ei tea ma, keda selleks vajatakse.
Erinevalt puhtast ajakirjandusest sisaldab kultuuriajakirjandus endas rohkem kujutlusvõimet. (Päriskirjanduseks kunagi saamata, see on hoopis teine asi.) Ning tulevikku. Mis tegelikult sama asi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A. H.Tammsaare - K. Kaasik-Aaslav «Pikad sammud». Melodraama. Lavastaja Katri Kaasik-Aaslav. Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste diplomitöö, Theatrumi saalis.
Valgus kustus ja mõnda aega nägin laval ainult lipsuga meest. Sõlmimata must lips ripnes ja ootas, kuni ta kinni seotakse, ootas, kuni algab etendus. Seni etendust ei olnud. Lipsu sõlmimist ootas ka laval ringi tormav jutustaja (kavalehel: möödanik - Leino Rei).
Siis sai lips seotud ja...- näitlejal oli mida näidata ning vaatajal mida vaadata. Loo peategelane Heinrich (Mart Aas) asus lahendama etendust edasiviivaid probleeme. Need olid Tammsaare üliõpilasjutustustes enim esinenud probleemid: keegi on idealist, siis ta puutub eluga kokku ja temast saab inimene, koos kõige väiklusega.
Sel korral oli idealist Heinrich ja elu mängisid Olga (Anneli Tuulik) ja Otto (Andri Luup). Heinrich hakkas kahtlema Olga aususes, headuses ja õigluses ning ta tahtis, et Olga need kahtlused ümber lükkaks. Olga seda teha ei suutnud ja Heinrich, lakkamata pidamast end üheks heaks ja targaks inimeseks, võttis õiguse Olgat õpetada ja karistada. Lugu lõppes kõigile kurvalt, kõigil oli põhjust kahetseda ja alust paremaks inimeseks saada.
See on Tammsaare lugu. Etenduse lugu nii moraliseeriv ja tõsiseltvõetav ei ole. Tammsaare oli tõsine inimene ja teda ei saa (eriti Eestis) kergelt võtta. Küll aga saab kergelt võtta enamikku Tammsaare dramatiseeringuid. Nii sedagi etendust - oli üks lugu lihtsalt.
Muidu sujuvas ja küllaltki köitvas loos tuletasid osatäitjad millegipärast meelde nn Peetri-eelset vene kirjandust: tegelased olid sel ajal sedavõrd üldistatud, et nimesid neile ei pandud, vaid neid kutsuti nt vaene, rikas, loll. Ka selles etenduses mängiti peamiselt tüüpe, mitte konkreetseid inimesi. Ehk oli see taotlus, kuid nagu näitas vene praktika nii näitas seegi etendus, et dialoog tüüpide vahel on väga raske tekkima.
Niisiis dialoogi ei tekkinud. Aga kui võtta seda taotlusena, läheb mulje etendusest tasakaalu tagasi. Siis saavad oma mõtte demonstreeritavad profiilid ja rippuvad jalad - igaüks mängib oma osa ja nende seostamine on vaataja asi, vaataja vabadus. Ehk ei olegi dialoog põhiline?
Põhiline on äkki hoopis see, et kingsepp suudaks oma liistude juurde jääda. Esitatud pretensioon oli tegijatele jõukohane, ehk isegi natuke liiga jõukohane. Etendus oli rahulik ja rõõmus ja kõik stseenid, mis olid ette võetud, mängiti võiduka lõpuni. Võiduta lõpu ohu korral stseeni lahendamist ette võtma ei hakatudki. On see ju mõneti kergema vastupanu teed minek, kuid etenduse terviklikkuse peale mõeldes ei olnud see halb tee. Tammsaarele tehti nõnda ehk natuke liiga, aga igal juhul hoiti ära muljet rikkuda võivad äpardumised. (Iseküsimus on, kas neid oleks tulnud ka veidi komplitseeritumate lahenduste puhul.)
Loo autorit ei unustatud siiski päriselt ära. Tammsaarelikult väga mõjuv stseen oli Olga ja Otto kohtumine võõrastemajas. Näitlejad hingasid Tammsaare rütmis, kui-nii-võib-öelda, ja rääkisid täie veendumusega Tammsaare teksti. Autorit meenutas ka esemete valik, mis oli lavale toodud. Esemeid oli vähe, aga iga asi oli omal kohal. Kui mõne arvates oli liigne juhtida tähelepanu raamatutele riiulis (Schopenhauer, Dostojevski jne), siis mõne arvates väljendas see väga hästi olustikku (ehk ajastut, ehk Tammsaaret).
Keerulisi olukordi muidugi oli, aga need lahendas möödanik. Ta aitas etenduse edasi kohtadest, mis tegijatele liiga terava väljakutse esitasid. Jutustaja roll, mis kaasajal üha populaarsemaks muutub ning mille ülesanne on (oli selgi korral) etendust, filmi katkestada, et see liiga dramaatiliseks, liiga sentimentaalseks ja vahel ka liiga tõsiseks ei muutuks, sai sel korral ühe funktsiooni juurde. Sai juurde lihtsustaja funktsiooni - ta rääkis ära kohad, mis olid raskesti lahendatavad. Ja mis siis?
Siis oli etendus läbi, ainult üks lips rippus lava kohal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
13.-15. mail toimus Tartu vanamuusika festivali raames india muusika aluseid tutvustav seminar, kus õpetajaks oli Jyoti Shirodkar Stockholmist.
Seminari teemaks oli india muusika teooria ja praktika. Jyoti tutvustas india klassikalise muusika põhivormi raga ülesehituse põhimõtteid, meloodiaid ja rütmiskeeme, erinevaid raga tüüpe ja nende esitamise viise. Seminari lõpupoole andis Jyoti ülevaate india muusika instrumentidest (vina, sitar, sarangi, shahnai, tabla jt).
Jyoti pole enda sõnul muusikat kunagi akadeemias õppinud oma oskused ja teadmised on ta saanud Indias muusikute keskel üles kasvades. Kõige enam on teda mõjutanud elamine Shantiniketani linnas, kus tema isa oli õppejõuks kohalikus ülikoolis. See on kuulus kaunitele kunstidele spetsialiseerunud ülikool, millele pani aluse kuulus india poeet Rabindranath Tagore.
17-aastaselt suundus Jyoti Euroopasse. Ametliku kõrghariduse reaalainetes omandas ta Birminghami ja Stockholmi ülikoolides, kuid läbi elu on Jyoti tegelnud india muusika õpetamise ja mängimisega.
Seminar, kus hindu käe all on võimalik omandada india klassikalise muusika põhialuseid, oli Eestis esmakordne. Jyoti andis eestlaste jaoks kauget ja võõrast materjali edasi lihtsalt ja ülevaatlikult. Eesti tuntumaid india muusika spetsialiste Peeter Vähi ütles, et leidis seminarilt enda jaoks palju uut ja kasulikku.
Kolmepäevase seminari jooksul andis Jyoti Shirodkar edasi kõik raga loomise põhitõed. Ehk võivad hindud peagi oodata eestimaist ragaloomingut.
Artikli algusesse