Meenutades siinkohal aasta eest jooksnud Kevin Costneri filmi «Veemaailm», võib praegu näidatavat «Punast ohtu» pidada süzhee seisukohalt selle eelkäijaks. «Veemaailmas» olid tuumaplahvatuse tagajärjel sulanud pooluste jäämäed ning uputanud kogu maismaa. Millest võis tekkida tuumasõda? Vabalt spekuleerides kasvõi filmis «Punane oht» näidatud põhjustel.
Olukord Venemaal on muutunud ebastabiilseks, marurahvuslased on hõivanud tuumarelvade baasi ning ähvardavad sõjaga kogu maailma. USA valitsus saadab olukorrale silma peal hoidma tuumaallveelaeva «Alabama» kogenud kapteni Frank Ramsey (Gene Hackman) juhtimisel. Et kapteni abi enne väljasõitu õnnetult pimesoolehädaga kaldale peab jääma, asendatakse vajalik vigur leitnant Ron Hunteriga (Denzel Washington).
Õhkkond allveepaadil pole just kiita: äsja on laeva rünnanud Vene allveepaat, saadud on käsk välja tulistada tuumaraketid. Õige pea saabub ka teine teade, mis suure sukeldussügavuse tõttu katkendlikult kohale jõuab. Ramsey on kindel, et tuleb rünnata, Hunter kahtleval seisukohal, sest määrustiku järgi peaks leidma käsule kinnitust.
Lisaks niigi suurele pingele kitsukeses metallkestas merepõhjas jaguneb meeskond kahte leeri. Mässueelne õhkkond pole petlik: sel ajal, kui ühed kapteni arreteerivad, plaanivad teised juba tema vabastamist ja Hunteri kukutamist. Neetult närviline värk...
«Jerry (Bruckheimer) ja mina armastame tõsielul tuginevaid lugusid,» avalikustab üks filmi produtsentidest Don Simpson. «Sama stsenaarium, mis juhtub filmis Venemaal, võib osutuda ühel päeval tõeks. Ja see, mis toimub allveelaevas - kelle otsustada on ikkagi tuumanupu kasutamine - pole samuti mingi meie väljamõeldis.»
Kes teab, kas filmi ajendil või mingil muul põhjusel muudeti 1996. aastal tuumanupu kasutamise korda. Otsustusõigus läks laeva kaptenilt üle ainuisikuliselt USA presidendile.
Esimese hooga ei meenu just palju selliseid põnevustükke, kus tegevus ainuüksi allveelaeva territooriumidega piiratud oleks. Loomulikult on olemas nüüd juba klassikaks saanud «Das Boot» ning «Jaht Punasele Oktoobrile», kuid mitte ka palju rohkem meeldejäävaid ning õnnestunud põnevustükke. «Punase ohu» võib uhkusega «Das Booti» kõrvale paigutada. Film on algusest lõpukaadriteni pingeid täis põimitud, mitmetasandiliselt hargnevad suhted ja süzheeliinid põimuvad omavahel sellise täpsuse ja loogilisusega, mis lausa kadedaks teeb.
Michael Schifferi stsenaariumi järgi Tony Scotti poolt filmiks seatud lugu köidab meeli ka oma välise küljega. «Kaljukindlusest» tuttavad värvimängud ja valgusemuutused muidu rõhutatult masendavatoonilises keskkonnas mõjuvad eriti ärevakstegevalt. Lisades juurde Hanz Zimmeri loodud meloodiatausta, mis varieerub klassikalistest muusikakatketest poprütmideni, ei tohiks vingest põnevusmärulist vist midagi puudu olla. Ja ega olegi. Üle mitme aja tubli kinotükk.
Muidugi võiks kõige juures leida ka irisemisväärset, aga milleks? Parem nautida vaatemängu. See on suurepärane. Sügavamaks hingetõmbamiseks aega ei jagugi. Sellesama esimese hooga peatusteta lõpuni välja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
«Narri naist üks kord, narrib naine sind üheksa korda tagasi,» võib osundada tuntud vanasõna ajakohasemale tõlgendusele. Hugh Wilsoni filmi «Petetud naiste klubi» iseloomustamiseks sobib see ütlus ideaalselt. Hoiatus pole niisama selle loo algusesse paigutatud. Enne mõtle, siis tegutse! Pärast filmi vaatamist võib nii mõnigi mees meelt muuta, enne kui oma abikaasat aastakäike noorema vastu välja hakkab vahetama.
Tuginedes Olivia Goldsmithi samanimelisele bestsellerile ning inspireerituna Ivana Trumpi lahutusest meediamagnaat Donaldist, kes ta värskema klooni vastu välja vahetas, püüab film sisendada eneseusku naistesse ning ettevaatlikkust meestesse. Paiguti lausa kurnavaks mokalaadaks muutunud film mõjub küllap paremini õrnemast soost publikule. Pean tunnistama, et vaatamata intrigeerivale sisule jättis selles esinev rohke pläkutamine pigem ruineeriva mulje. Tõesti, mõned ei vaja omavahel rääkimiseks mingit erilist teemat... Aga oli ka helgeid kohti.
Film algab dramaatilise suitsiidiga, kus enese kukutab rõdult alla sotsiaalselt kõrgele positsioonile jõudnud daam. Tema kolledzhikaaslased on shokeeritud. Paljude aastate pärast uuesti kohtununa on nad kõik sama koshmaari ees, mis nende sõbranna enesetapuni viis: abikaasa on leidnud endale noorema huviobjekti. Ent Brenda (Bette Midler), Annie (Diane Keaton) ja Elise (Goldie Hawn) ei ole sellise saatusega nõus. Üheskoos asutatakse Petetud Naiste Klubi, et kurikavalaid plaane välja nuputades eksabikaasade elu põrguks muuta.
«Kui me aitasime oma meestel tippu tõusta, võime nad ka põrmu paisata,» sõnastatakse oma eesmärgid. Edasi jääb üle vaid kaasa tunda meeste uutele kaaslannadele (Elizabeth Berkeley, Sarah Jessica Parker, Heather Locklear), kes eksnaiste hävitava löögi alla satuvad. Ja mitte ainult nemad. Vett ja vilet tuleb üle elada ka meestel endil. Oeh! Oleks nad seda ette näinud!
Nukrama alatooniga vaimukas komöödia tõestab oma tugevust usutavate ning eluliste karakteritega, tuttavate elusituatsioonide ning inimeste käitumismallidega. Täitsa nagu päris, seega film elust enesest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Briti rezhissöör Mike Newell on teinud suurepärase filmi «Neli pulma ja üks matus» ja «Tohutu suur seiklus». Pealtnäha lõbusa kesta alla suudab ta koondada terve kimbu kibedaid tõdemusi, elusaatusi ning karaktereid. Naer läbi pisarate on tema filmidele eriti iseloomulik.
Hugh Granti kehastada on neljakümnendate aastate lõpu Liverpoolis repertuaariteatrit juhtinud homoseksualistist direktor Meredith Potter. Egotsentrikust türann armastab mängida noorte tunnetel. 16-aastane inspitsiendi abi Stella Bradshaw (Georgina Cates) satub peagi keerukasse olukorda: ühelt poolt on ta Meredithi armunud, teisalt on Meredith armunud hoopis lavatöölise ametis olevasse noormehesse ning kolmandaks meeldib endisele kuulsale näitlejale O’Harale (Alan Rickman) magatada omakorda Stellat. Intriige kui palju. Loomulikult ka armastust, õnne, kibestumist ja kuhjaga naivismi. Kui lõpuks avanevad nimetatud tegelaste tagamaad ja omavahelised põhjussuhted, on lugu lõbusailmelisest meelelahutustükist kaugel. Lõpplahendus osutub seebiooperlikult traagiliseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
John Grisham on kirjutanud sellised bestsellerid nagu «The Client», «The Firm», «The Pelican Brief». Nii peaks enne filmi «Kättemaksu aeg» vaatama minemist juba eelhäälestus olemas olema. Tema kirjutatud romaanidest halba filmi lihtsalt ei saa.
Loo keskmes asub lõunaosariiklane Carl Lee Hailey (Samuel L. Jackson), kelle 10-aastase tütre kaks valgenahalist kaabakat jõhkralt vägistavad. Ootamata ära kohtuprotsessi, mis arvestades kannatanu musta nahavärvi tõbrikutele vabaduse võib kinkida, otsustab meeleheitele aetud isa lahendada juhtumi veretasu korras. Mees kõmmutab lurjused lihtsalt maha.
Ühtäkki on kohtusaalis süüdistatava pingis Hailey ise. Süüaluse kaitsmise võtab enda peale noor auahne advokaat Jake Brigance (Matthew McConaughey), kellele pakub ennast appi taibust juuratudeng Ellen Roark (Sandra Bullock). Protsess väljub peagi kohtusaalist ning kasvab üle laiaulatuslikumaks rassirahutuseks. Välja ilmub kurikuulus Ku Klux Klan ning neegrite õiguste eest võitlev komitee...
Põneva ja mõtlemapaneva süzheega film laseb tõde otsida vaatajal. Küllap võibki seda pidada filmi suurimaks plussiks, et publikule midagi pudelaks ei nätsutata. Mis on loos põhjus, mis tagajärg? «Kättemaksu aeg» nõuab aktiivset kaasamõtlemist ja oma sisemusse vaatamist. Millise otsuse teeksid linategelaste nahas sina? Väärib otsustamist.