Laupäev, 24. mai 1997
Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Herilane
|Lapsed
|Raamat
|Film
|Muusika
|Tasub teada
Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Herilane
|Lapsed
|Raamat
|Film
|Muusika
|Tasub teada
Kui ma Linnateatrisse Piret Kaldaga kohtuma lähen, ulub tänavail sedavõrd vali tuul, et mul tekib tõsiseid kahtlusi oma hapra vestluskaaslase päralejõudmises. Õnneks läheb kõik hästi. Piretil pole ka kaugelt tulla, kodu on hotelli «Tallinn» lähedal. Vaba aega on Piret Kaldal napilt. Eelmisel õhtul mängis ta «Arkaadias» Clöed, paar tundi pärast intervjuud pidi Laia tänava kitsukesele lavale ilmuma «Pianoolas» Liisana. Pühapäeval sõitis koos M-klubi võttegrupiga Saaremaale.
On see hea või halb, kui näitlejal nii palju tööd on?
Hea. Võib ju kurta, et see on raske, aga tegelikult on palju kurvem see, kui tööd ei ole. Minul on praegu lihtsalt juhtunud, et repertuaaris on kaks etendust järjest. Paari kuu eest, kui mitu tükki lavalt välja langes, oli mul kõigest neli etendust kuus.
Tavaliselt on nii, et kui tööd pakutakse, siis mitmest kohast (teater, TV, raadio) korraga ning olukord muutub närviliseks. Aga vahel, kui mul palju vaba aega on, ei kutsuta kusagile.
Kas teile meeldib televisioonis esineda?
Meeldib, aga mitte igas rollis. Eriti meeldib kaasa teha lasteetendustes. Hea loominguline õhkkond valitses kambas, kes tegi «Härra Lapsti lasteteatrit».
Kas te ise vaatate televiisorit?
Vaatan ikka, aga suvaliselt. Kindlasti vaatan teatrietendusi, mida laval ei jõudnud näha. Ehkki lõpuni harilikult ei kannata. Minu arusaama kohaselt teatrisaalist lindistatud etendus lihtsalt ei sobi telekasse.
Kelleks te lapsena saada tahtsite?
Arstiks!
Käisin Tartu 5. Keskkoolis. Hea õpilane ma ei olnud. Näitlemisega tegelesin juba siis, aga stabiilset näiteringi meil koolis ei olnud. Hiljem sain aru, et kooli näiteringide juhendajateks sattusid tavaliselt sellised lavajõud, kellel oli parajasti elus mingi halb periood. Natuke aega käisid ja siis kukkusid ära.
Ühe tõsise näitemängu tõime kooliajal siiski välja. «Maimu», Kitzbergi samanimelise jutustuse järgi. Oli selline ürg-eesti lugu. Tol ajal oli sel poliitiline alltekst. Mina mängisin muidugi Maimut. Käisin siis üheksandas klassis.
Millist luuletust te lavaka sisseastumiseksamitel lugesite?
 |
| «Kui teatris öeldakse, et olen andetu, saavad ka kodus kõik selle eest pähe.» |
Kust on pärit teie tütarde nimed?
Laura kohta teadsin ette, et peab just Laura olema. Hermiinega läks samuti.
Miks te nii kiiresti pärast Hermiine sündi teatrisse tagasi tulite? Kas siin tõesti nii väga meeldib?
Meeldib jah! Naerab. Minu jaoks on see rohkem hobi kui töö. Töötan taskuraha eest, näitlemine pole amet, mis leiba toob. Linnateatris on pealegi palju väiksemad palgad kui näiteks Vanemuises või Ugalas.
Miks Linnateater siiski loominguliselt nii kõrgel tasemel on?
Asi pole palkades, vaid inimestes, kes siin tööd teevad. Ning me võime endale rohkem lubada, sest ruumid on nii tillukesed. Näidendid püsivad kauem repertuaaris ja saal püsib ikka täis. Samas selline karbis mängimine väsitab ning piirab. Ma juba kardan suuremale lavale minna.
Kas te käite tihti teiste Eesti teatrite etendusi vaatamas?
Nii tihti kui võimalik.
Kas te tahate mõnes neist mängida?
Heameelega. Igas eesti teatris. See on nii värskendav ja mõnus. Varem oli see lootus reaalsem, praegu peab iga teater lepinguga eelkõige oma näitlejaile töö kindlustama. Kutsujaid tõmbab tagasi seegi, et külalisesinejale peab rohkem maksma.
Milline on teie senine lemmikroll?
Tshehhovi näidenditest saaks päris pika rea, alates Irinast «Kolmes ões». Üldiselt pole menutükkide osad mulle endale eriti meeldinud, rohkem on südamelähedane peen komöödia, «naer läbi pisarate». Nagu praegu mängitav Stoppardi «Arkaadia». Mulle meeldib, kui saan mängides ka ise targemaks.
Kas on mõni osa, mida te kindlasti veel mängida tahaksite?
Isegi kui oleks, ei läheks ma lavastajalt seda paluma. Ma ei ole selline inimene. Ilmselt olen liiga uhke või arg. Aga tean, et paljud näitlejad on saanud teha häid rolle selle tõttu, et nad on julgenud öelda oma soovi vastava tüki lavastajale.
Kui palju te olete filmis mänginud?
Mõnes ikka olen. Esimene oli «Surmatants» Freya-filmis. Seda tehti vist sada aastat. Oli tohutu mammutprojekt, mida päriselt realiseerida ei õnnestunud...Sada aastat see siiski ei kestnud, 89 alustati ja vist 91 lõpetati. Stsenaariumi kirjutati küll sada korda ümber.
Filmis mängimine on kindlasti huvitav, aga mina pole veel õigete rezhissööride käe alla sattunud.
Mida te loete?
Kõige parema meelega ajaloolisi romaane.
Aga arvustusi?
Loen ja võtan neid üsna tõsiselt - nagu teisedki näitlejad. Kriitika on teretulnud, kui ta ei muutu isiklikuks arveteklaarimiseks. Sääraseid asju võib kirjutada, aga neid ei tohiks avaldada.
Tavaliselt kujuneb igal kriitikul välja oma pailaps, kuid mina ei ole enda teada ühegi kriitiku lemmik.
Arvustust, mis on kirjutatud üksnes linnukese pärast, on kerge ära tunda. Sellist ma muidugi südamesse ei võta.
Kui teile antaks vabalt valida, kus ja millisel ajastul elada, mida te valiksite?
 |
| Mäng on see nii või teisiti. Aga vahel mingi seisund aitab mängida. |
Vahel mõtlen lihtsalt, et võiks mõnes soojemas kohas elada.
Kas te olete mõistuse- või tundeinimene?
Arvan, et mõistuseinimene. Minu era- ega teatrielus pole sel asjaolul tähtsust, aga küllap on teistel seetõttu minuga lihtsam suhelda.
Mõistuseinimesena peaksite hästi oskama esile tuua oma häid ja halbu külgi?
Ei oska. Halbu on liiga palju.
Kas te näiteks laisk olete?
Jaa.
Kas nii laisk, et kui oleks võimalik, istuksite ainult kodus, jalad seinal?
Nii laisk kindlasti mitte. Millegi kallal peaksin ikka närima. Aga piisavalt laisk, et oma tegevust mitte ette planeerida. Tavaliselt teen seda tunnikaupa. Rehkendamine käib selle järgi, kas õhtul on etendus või mitte.
Kas te lähete parema meelega proovi või etendusele?
Kui tükk hästi läheb, siis etendusele. Proovide eeliseks on see, et seal õpin ma rohkem.
On teil suur sõpruskond?
Palju häid sõpru on jäänud Tartusse, nendega saan viimasel ajal harva kokku. Meil oli tugev klass ning midagi seob meid siiamaani. See on ju harv nähe, et nii kaua pärast kooli lõpetamist veel kokku hoitakse. Käisin keemiakallakuga klassis, ligi kümnest minu klassikaaslasest on saanud tubli arst.
On neist ka kasu olnud?
Seni õnneks mitte. Sülitab kolm korda üle õla. Aga kui oleks vaja, usaldaksin end kindlasti nende noa alla.
Kas teile meeldib rohkem Tartu või Tallinn?
Töötada meeldib mulle Tallinnas rohkem, asusin siia elama ju teatri pärast. Aga ma teeksin Tartule liiga, kui seda nõmedaks linnaks nimetaksin.
Ma ei küsinud ju, kas Tartu on nõme linn! Küsisin, kumb on parem?
Nojah, alguses oli Tallinn minu jaoks nõme. Aga inimene harjub kõigega. Pealegi ei satu ma vanalinnast eriti kaugele. Ring, kus ma liigun, on väga väike, Lasnamäele või Õismäele mul asja ei ole.
Tartuga seovad mind eelkõige vanemad, õde-vend ja sõbrad. Oma kooliajast mäletan ainult õudusi. Hirmuunenägudes näen, et pean uuesti kooli minema. Ilmselt suutsin kooli lõpetada üksnes tänu klassikaaslaste toetavale käele.
Tallinnas elasin aastaid, pamp seljas. Oma õige kodu sain alles mullu sügisel. Selle pärast tuli kõvasti sõdida, sest pool majast kuulus linnale, pool omanikele ning täpne piir oli paika panemata. Ei taha seda perioodi meenutadagi. Aga tänu Jüri Otile on meil nüüd kõik hästi. Tema aitas protsessi kiirendada, ilma et me talle sentigi oleksime maksnud. Meil vedas, et saime oma asjad enne korda, kui tema kallal närima hakati.
Kas te piirate ennast kodus helibarjääriga?
Ei. Muusika panen kõvasti mängima hoopis siis, kui ma ei viitsi tuba koristada. Kütan ennast mõne reipa loo abil üles.
Aga tavaliselt lülitan koju minnes kõik müratekitajad välja. Kõige parem muusika on vaikus.
Millega saab teie tuju kõige paremini heaks teha ja kõige rohkem ära rikkuda?
Hea on siis, kui kodus on kõik hästi. Ja kõige rohkem rikub tuju see, kui kodus on mingi jama. Näiteks jääb keegi haigeks.
Kas see tähendab, et te olete perekeskne inimene?
Ei tea. Korralik pereema ma kindlasti ei ole. Kui oleksin, valutaksin väga südant, et ma õhtuti siin tolknen.
Võibolla teete selle tolknemisega midagi pere heaks?
Küllap oleksin kurjem ja närvilisem, kui igal õhtul kodus oleksin. Aga see on ka ainus kasu ja kehtib ainult sel juhul, kui ma teatrist häid emotsioone saan. Kui aga siin öeldakse, et olen andetu ega oska midagi, saavad ka kodus kõik selle eest pähe.
Kas te elate ka laval oma emotsioone välja või on kõik üksnes mäng?
Mäng on see nii või teisiti. Aga vahel siiski mingi seisund aitab mängida. Või vastupidi - mäng aitab halvast seisundist välja tulla. Tahaksin uskuda, et mäng, mis laval toimub, on teraapiline nii näitleja kui publiku jaoks.
Kas Laura on teatris üles kasvanud laps?
Vastupidi, olen püüdnud teda siit eemal hoida ning oma teatrielust võimalikult vähe juttu teinud. Lapse koht ei ole siin kitsastes täissuitsetud ruumides. Ma ei ole temas ka mingisugust näitlejaverd avastanud.
Kas ta tahab ema kombel arstiks saada?
Ei, ta on ikka hoopis teine põlvkond, praegu on tema suurimaks unistuseks arvuti saada.
Kas te üldse midagi kodus teha armastate?
Ma pean tegema! Muidugi ma teen kõike seda, mida peab. Päris nii see pole, et lapsed käivad paljastena ja näljas ringi. Kuna mul on pidevalt säärane tunne, et olen perele midagi võlgu, siis olen vast isegi usinam kui mõni teine.
Kuna abikaasa on samuti lavakaharidusega, siis respekteerib ta minu eluviisi, ma ise põen selle tõttu aga päris tihti.
Mida te puhkuse ajal teete?
Kindlasti ei ole ma linnas. Kosserdan vast niisama ringi, Raasikul, kus meil on suvekodu. Lehma ja hobust ma ei karda, nii et maaeluga saaksin hakkama.
Kas teie linnakodus on loomi?
Kass on, selle sokutas mulle kunagi Helene Vannari. Panin kassile nimeks Barbie, mõtlesin, et pääsen sel viisil tütrele ehtsa Barbie ostmisest. Aga see oli rumal lootus.
Mida te teeksite, kui ühel päeval selguks, et te ei saa või tohi enam teatris mängida?
See on väga raske küsimus! On olnud selliseid perioode, kus ma tõesti olen sellele mõelnud. Alles hiljuti võtsin lahti ajalehe tööpakkumiste kuulutused ja vaatasin, mida valiksin. Leidsin, et ma ei saakski kusagile mujale tööle. Võibolla baari nõusid koristama. Ma ei valda võõrkeeli, ei tunne arvutit. Pealegi olen juba üle kolmekümne.
Jutt on otsas. Fuajees tuleb Piret Kaldale vastu Anne Reeman ja haarab oma embusse: «Oh, kui hea, et sa siin oled! Lõpuks ometi saan su rinnal nutta!»
Sündis Tartus ja lõpetas seal 5. Keskkooli. Pärast Konservatooriumi lavakunstikateedri lõpetamist 1988 sai esimeseks ja seni ainsaks töökohaks Tallinna Linnateater (endine Noorsooteater).
Abielus. Abikaasa Priit Künnapas lõpetas lavakunstikateedri kaks aastat varem, kuid näitlejaametit pidanud ei ole. Praegu tegeleb äriga, on põhiliselt sporditarbeid maale toova aktsiaseltsi West-Sport üks osanikest.
Peres kaks tütart: Laura-Helene (8) ning Amanda Hermiine (1).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
PIRET KALDA