Sven Karja Vanalinnastuudio arvustusest (TMK nr 5) ja Margus Kasterpalu intervjuust Eino Baskiniga («Postimees» 5. juuni).
Viimase aja kõige võimendatuma vastuvõtuga teatrikriitiline esinemine Eestis peaks küll olema Sven Karja «Viimane rong endiselt reformil». Menu põhjus ei ole loo mõistatuslikkusega intrigeerivas pealkirjas, vaid ikka arvustaja ja arvustatava põrkumises. Arvustaja ei ole rahul Vanalinnastuudios toimunud arenguga ning kirjutab selle terava sulega välja.
Eino Baskin luges, solvus ja pahanes. Teatri hiljutisel Tartu-gastrollil rääkis ta kriitiku nurjatust teost «Raadio Nulli» publikule - viiele täismajale Vanemuise kontserdisaalis. Muidugi tegi ta seda täie näitlejaliku atraktiivsusega, nagu Eino Baskinile ja lavastuse parimale mehele sobiv.
Kui lisada «Postimehes» ilmunud intervjuu, tuleb tunnistada üsna paradoksaalset olukorda. Rünnatu (solvatu, kannatanu jne) on rünnakut tavatus ulatuses võimendanud ja toetanud, juhtinud sellele ka nende tähelepanu, keda asi ei huvita või suuremat ei huvita. Mõtlen Vanalinnastuudio põhipublikut, kes teatriajakirju ei loe ja kes oma teatrikäitumist vaevalt et arvustusel mõjutada laseb.
Missugune teine eesti teater saaks praegu (ka aastaajale mõeldes) anda Tartus sellise mahuga gastrolle, nagu seda Baskini teater mai lõpul ja juuni algul just tegi? Kellel on varuks samavõrra kiindunud ja ostujõulist publikut - oma publikut?
Muidugi ei muretse elutark teatrijuht vaatajate poolehoiu pärast. Isiklik puudutatus muidugi, saali jaoks aga selge sõnum: teie teater on ohus, seda tahetakse teilt ära võtta!
Lõdvestavaks naermiseks on rohkesti võimalusi. Kui eestlane selleks meelsasti teatrisse läheb, on ilmsesti tegemist ka traditsiooni ja harjumusega. Mida me ka Vanalinnastuudio tänasest kunstinivoost ei arvaks, teater on suutnud oma vaatajaid hoida. Kui Vanalinnastuudio mõttes hetkeks repertuaaripildist välja arvata, on meil siis alust arvata, et «vabanenud» vaatajad lähevad teistesse teatritesse tõelist komöödiakunsti nautima? Missugustesse teatritesse missuguseid etendusi?
Vanemuise draamajuht Jüri Lumiste soovib veel üht (?) head komöödialavastust oma teatri mängukavva, põhjenduseks ka soliidsete inimeste sotsiaalne tellimus. Millal see lavastus tuleb?
Tühi toob tüli majja
Eesti on kõigist meie ambitsioonidest hoolimata endiselt väike. Kui hetkeks kujutleda, et teatrielu on selle keskpunkt, tõuseb arvustaja ja teatrijuhi vastasseis tülina lausa taevani.
Kust otsida kurja juurt? Millise kivi alla on koer maetud?
Vanasõnad ei ole enam moes ja sageli nad lihtsalt enam ei kehti. Kui tegija peab aina oma tööd kiitma, ei saa töö enam sõnaõigust. Siia peaks vanasõnaline seletus sobima küll: tühi toob tüli majja. Tänasest eesti teatrist ja teatrielust kõneldes tähendab tühjast tõusnud tüli seda, et ajaviitelisemat laadi teatri seis üldse ja komöödia lugu eriti on lihtsalt kehv. Ajaviitele muidugi mõeldakse ja komöödiaid lavastatakse. Ainult et enamasti ei tule midagi asjalikku välja. Vähemasti mitte teatrikunsti vaatekohast, mida ka Sven Karja oluliseks peab. Erandeid muidugi tuleb ette, aga neid on vähe.
Kui lähiaastatesse tagasi vaadata, on tipud olemas küll, eriti kui zhanriprobleemi vabamalt mõista: Kasterpalu-Lepiku «Williamile» (1993); Kõivu-Pedajase «Filosoofi päev» (1994); Kaasik-Aaslavi «Härra Puntila ja tema sulane Matti» (1994); Karusoo «Pisuhänd»-«Second-hand» (1994); Nüganeni «Kolm musketäri». TMK viimases teatriankeedis nimetati paaril korral Peeter Tammeoru lavastust «Tshehhov Jaltas» ja see oligi komöödia kohta kõik.
Koomilist annet on peetud haruldasemaks kui dramaatilist, aga asi ei seisa lavastajate ega ammugi mitte näitlejate taga kinni. Koomilised pildid ja stseenid «tõsistes» lavastustes ei ole probleemiks olnud (Jeanne’i ja kapten Beaudricourt’i stseen Mati Undi «Lõokeses taeva all»; Undiini ja kammerhärra stseenid Ain Mäeotsa «Undiinis»; säravalt koomilised rollid ja stseenid Jaanus Rohumaa «Arkaadias», kui tuua paar näidet otse mälust, paberitesse puutumata).
Kui tunnistame siin probleemi, on ilmselt vaja tõsisemat arupidamist. Tuleks selgitada meie sõnateatri orientatsiooni, teatrikunsti-siseselt kujunenud väärtushinnanguid, eriti aga suhtumist komöödiasse. On see olnud piisavalt tõsine ja nõudlik? Mida peab tegema enesest lugupidav teater olukorras, kus kunstiväärtuse üldine devalvatsioon järjest rohkem peale surub? Põgenemine elitaarsusse ei ole teatri jaoks lahendus.
Veel paar sõna Vanalinnastuudiost
Eelnevast järgneb minu jaoks küsimus, kas Vanalinnastuudiole siiski liiga tehtud ei ole. Mitte et tema tänast seisu valesti kirjeldatud või ülekohtuselt hinnatud oleks. Kas ei ole üks teater sattunud aga ainuvastutaja rolli seal, kus tegemist on hoopis üldisemate asjadega? Tuleb vaadata laiemalt, muidu ei ole sellel toimekusel nagu õiget mõtet.
Vanalinnastuudio äsjane Tartu-gastroll Sven Karjale vastu vaidlema ei ärgita. Aasta tagasi samuti Tartus vaadatud «Härra Topaze» oleks selleks inspireerinud küll. Eduard Agu uus lavastus «Piknik kahele» oli selgesti tagasihoidlikum tema eelmistest töödest selles teatris. Imelik näidend, nagu mingit köietrikki või tasakaalukunsti-imet nõudev - mis sooritamata jäi. Anne Paluver tuletas meelde küll, et ta on olnud ja on huvitav näitleja.
«Raadio Nulli» puhul langesin üksjagu ka oma ettevaatamatu entusiasmi ohvriks. «Prügikaste» meenutades läksin ilmselt millelegi enamale välja. Kas «Eesti elu» on end satiiri- ja huumori-ainena ammendanud? Ei olnud jagunud häid ideid ei stsenaristil ega lavastajal. Baskinit ennast laval näha ja kuulda on muidugi kosutav. Aga ta tõstab ka lati kohe kõrgemale ja teised lähevad enamasti lati alt.
Marcel Mithois «Voodi» (Eero Spriidi lavastus) võiks siis ehk olla õige näidend naerutamise-teatri jaoks? Aga etendus tundus ülelibisevana, kiirustavana, kohati peaaegu et markeerimisena. «Voodi» on komöödiana (farsina) külluslik, situatsioonid kuhjuvad, täissaal lõbutseb häälekalt. Etendamiskunsti ja näitlejat silmas pidades jäi tulemus aga tagasihoidlikuks. Sümpaatseks muutus Egon Nuter, kes näis teiste sekeldamist rohkem nagu kõrvalt vaatavat.
Moraal on kirjas eespool. Kui komöödia on kriisis, oleks ju õigem alustada juurdlust kuskilt kaugemalt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Mantel» ja «Gianni Schicchi» Estonias. Dirigent Arvo Volmer. Lavastaja Neeme Kuningas. Lavakujundus Liina Keevallik. Kostüümid Reili Evart. Esietendus 6. juunil 1997.
Mäletan tänini dirigent Kirill Raudsepa kunagisi surematuid sõnu: Puccinil on väga palju muusikat. Siis käis jutt konkreetselt ooperist «Boheem». Täiesti relvitukstegev lause, seetõttu ehk siinkohalgi tsiteerimist väärt. Et osata seda niimoodi mõõta, peab kahtlemata olema erilise andelaadiga inimene.
Jätame öeldu meelde ja ärme pärime, miks lisandus äsja juba kolmas Puccini Estonia teatri repertuaaripilti. Oleks ülimalt kiuslik taolisele tendentsile osutades veel mingeid muusikaväliseid põhjusi otsima hakata.
«Mantel»
Lühiooper «Mantel» on Giuseppe Adami libretost sõltuvalt skemaatiline, visandlik teos, mille eesmärgiks võimalikult väheste ajakadudega, segavate kõrvalepõigeteta, pigem teatavate kunstikavatsuslike ülehüpetega jõuda punktist A punkti Z. Selline skeem on Estonias ka ära lavastatud.
Neeme Kuningas liigub joont mööda, muusikaga reeglina vastuollu sattumata, kuid lubamata endale kui lavastajale ka vabadust seal lugu juurde mõelda, kus see libretistil katkeb, otsa saab või õieti veel alanudki pole. On lepitud eskiisiga, millest tulnuks alles lähtuma hakata; ei ole õnnestunud tollele skeemile päriselt hinge sisse puhuda.
Näib, et lavastaja pole püstitanud enesele küsimust, milles seisneb oma naisest nagunii juba (ent kui ammu?) eemaldunud ja end töhe uputanud praamiomanik Micheli traagika. Michel (Väino Puura) kõigepealt, sest just tema pilgu läbi meile siin ja praegu seda lugu jutustatakse. Vahest isegi ülemäära rõhutab Kuningas minategelase funktsiooni, lastes Puural nii etenduse algul (mis märguandeks dirigendile) kui lõpul piibu läita.
Kes neist kolmest üleliigne on, tundub üldse olevat vale küsida. Seda võiksid teha need «lihtsad inimesed» ise, mitte lavastaja, kelle vastus saaks sel juhul olla ainult ühene - Luigi. Kuna Michel talle noa kerre lööb, oli mees järelikult üleliigne - mis veider loogika. Kui üks kolmnurga tippudest tõesti liigseks osutuks, ei püsiks ju kujund koos.
Kuninga ettevaatlik rezhii ei lase siiski tervikkujundil külili vajuda. Aga tegelaste omavahelised suhted on väga ähmased küll, olulisemateski sõlmpunktides konkretiseerimata. Micheli olek reedab, et ta on (etenduse) algusest peale teadlik, mis tema naise Giorgetta (Katja Trebeleva) ja Luigi (Vello Jürna) vahel toimub.
Hiljem, erutuse lähenedes haripunktile, edastavad Väino Puura lauldud fraasid meile aga hoopis vastupidise sõnumi. Ägaval Michelil tuleb pähe Luigit alles viimases järjekorras kahtlustada. Endassetõmbunud mõtisklejana näiv Michel ei tohi seega osutuda kuigi läbinägelikuks. Ilmaaegu laseb Puura paista, et tema teab seda, mida praamiomanik oma etteantud sisemonoloogiski aimata ei oska.
Vähemalt esietendusel kõlas ka Väino Puura hääl ülemises registris pingutatult ja tuhmilt. Vaatajale-kuulajale teatavasti ei lähe suuremat korda, kas lauljal polnud parasjagu tervis kõige parem vms, ta võtab seda kui taset, mida Estonia hetkel pakkuda suudab ning järeldab, et baritonidega on selles majas vist lood üsna kehvad.
Kahest praamitöölisest visandab paari karakteerse joone abil rolli vajalikud kontuurid Mati Palm, ehkki too kõverdatud põlvedega kõnnak pärineb tal «Müüdud mõrsjast».
Teine mees aga ei häbene laval olla lihtsalt tenor Ivo Kuusk, teda juba mõne suvalise praamilaadijaga segi ei aja. Nii Palmist kui Kuusest on siiski kahju, et kummalegi pole seekord väärilisi ülesandeid jätkunud. Täpselt sama probleem puudutab, ja arvatavasti valusalt, «Gianni Schicchis» ka Teo Maistet ja Pirjo Levandit. Mõistan nüüd täiesti, miks Estonia solistid vahetevahel juhtkonnavastaseid hoiakuid ilmutavad.
«Gianni Schicchi»
«Gianni Schicchi» on lugu sellest, kuidas kelm rikka Buozo Donati kloostrile pärandatud varanduse üle lööb, jättes suguvõsa, kellele ta päranduse õiglasel jagamisel abiks kutsutud, pika ninaga. Ei ütleks, et lavastaja oleks siin erinevate tüüpide väljajoonistamisele kuigivõrd tähelepanu pööranud. Buozo sugulased liiguvad tollel mõlemas ooperis pidevalt ja sageli põhjendamatult pöörleval laval enamasti kobaras nagu koor laisa rezhissööri seades. Seetõttu jääb kohati ansamblist mulje kui Schicchi ainsast, olgugi mitmepealisest vastasmängijast.
Ometi on ju igaühel neist omad tahtmised. Kuna ei tegutseta mingi ühise eesmärgi nimel, peaksid siin-seal nähtavale tulema ka sugulaste omavahelised vastuolud. Sagitakse kogu aeg ainult Schicchi ümber, ent mõnes teiseski ruumipunktis võiks paralleelselt midagi säärast sündida, mis kasvõi hetkekski tähelepanu solistilt eemale tõmbaks. Nendes mõeldavates punktides valitseb aga tegelaste asemel tühjus.
Jassi Zahharov särab nimitegelasena tuttavlikult. Pärast seda, kui on lauldud Rigoletto ja Scarpia, ei saa Schicchi osa enam tekitada vokaalseid probleeme, mille taha suisa takerduda. Üllatada on siin muidugi raske, küllap tulebki seda võtta pigem väikese vallatuse kui teatavat murdepunkti tähistava suurrollina. Murdumisest on asi esialgu veel kaugel.
Laenake Vanemuisest Zahharov ning te saate esitada neidki teoseid maailma ooperiliteratuuri varasalvest, mille autoreina ei pruugi tingimata figureerida Verdi või Puccini nimed.
Järgmise hooaja esietenduste plaanis on «Traviata» ja «Carmen». Kes hakkab laulma Germont’i ja Escamillot?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tuleval nädalal tuleb raamatupoodides müüki Jaan Krossi «Kogutud teoste» esimene köide. Kokku on kavas välja anda 21 köidet, kuid ei ole võimatu, et neid saab rohkemgi, arvas Aivar Kala kirjastusest «Virgela».
Köiteid tuleb kokku 21?
Krossi kogutud teoste sari on kavandatud 21-köitelisena, ilmumisaastaiks on 1997-2001. Aga Jaan Krossilt ilmub juba sellel aastal uus romaan, mil nimeks «Paigallend», ning loodetavasti tuleb sellele õige pea veel lisa: kas romaane või novelle, kindlasti ka luuletusi. Seega, nende viie aasta vältel, kui sari on planeeritud ilmuma, tuleb ilmselt teoseid juurde.
Tahame needki kogutud teoste kaante vahele mahutada ja seetõttu võib üks või kaks köidet juurdegi tulla.
Ja viie aasta pärast on kogu kirjaniku looming ühes sarjas koos?
Kross alustas luuletuste kirjutamisega vist 1938. aastal, luulevalimikus on selle aasta luuletused juba sees. Ja selles mõttes on kogutud teostes kõik, mida kirjanik ise peab ilukirjanduseks. Kõik see, mida ta on varem avaldanud: romaanid, novellid, luule, lavatekstid.
Kogutud teostesse mahub ka sellist, mida varem avaldatud pole. Peamiselt puudutab see publitsistikat, aga võibolla mõnda luuletustki, mis on seni sahtlis varjul olnud.
Kirjastus «Eesti Raamat» alustas ka kunagi Krossi teoste ilmutamist - paraku jäi aga asi soiku. Kas see «Virgelat» ei hirmuta?
«Valitud teoste» nime all planeeriti seda tookord kuueköitelisena. Ilmus kaks. Kavas oli avaldada Jaan Krossi paremad romaanid. Novelle vist kah. «Virgela» annab välja kogutud teosed, kus on kogu looming sees.
Kui ei ole saladus, kuidas selle sarja väljaandmist finantseeritakse? Jaan Krossi raamatud on enamikul eestlastest kodus juba olemas. Kas neid kogutud teoseid eriti entusiastlikult ostma hakatakse - ehkki õige oleks osta küll.
Kui ütlete, õige oleks ikkagi osta, jääb meil üle üksnes loota, et nõnda mõtlevaid inimesi on rohkem. Esimese köite on kirjastus «Virgela» andnud välja puht oma rahaga, teist köidet toetavad Kultuurkapital ja RAS Eesti Loto. Loodetavasti tuleb selle sarja lahkeid toetajaid edaspidi juurde.
Kogutud teoste esimeses köites ilmub romaani «Kolme katku vahel» esimene ning teine osa. Tegelikult on see selle romaani nende osade viies trükk, mis eesti keeles ilmunud. Neljast esimesest erineb see selle poolest, et teda on põhjalikult toimetatud ning lisatud juurde viiteid. Viidete ning märkuste täiendamisel-parandamisel on vanameister tublisti kaasa löönud.
Kas neid raamatuid ostetakse või mitte, on eestlaste endi otsustada. Aga Krossi kõrvale pole meil teist nii kaalukat ning rahvusvaheliselt tuntud kirjanikku praegu panna. Minu arvates peaks Jaan Krossi «Kogutud teoste» sari olema igas korralikus raamatukogus. Olgu koduses või avalikus.
Raamatud trükitakse Tallinna Raamatutrükikojas ning hõbedane ümbrispaber ASi Aldus trükikojas. See ümbrispaber on otsene vihje enne sõda ilmunud Nobeli preemia laureaatide sarja kujundusele. Kirjastus vihjab, et Kross väärib kindlasti Nobeli kirjanduspreemiat.
ROMAANID Ilmumisaasta
I Kolme katku vahel I-II 1997
II Kolme katku vahel III 1997
III Kolme katku vahel IV 1997
IV Taevakivi
Kolmandad mäed 1997
V Keisri hull 1998
VI Rakvere romaan 1997
VII Professor Martensi ärasõit 1998
VIII Vastutuule laev 1998
IX Wikmani poisid 1997
X Väljakaevamised 1998
XI Tabamatus 1999
XII Mesmeri ring 1999
XIII Paigallend 1999
NOVELLID
XIV Novellid I 1999
XV Novellid II 2000
XVI Novellid III 2000
LUULE
XVII Luule 2000
DRAMATURGIA
XVIII Lavatekstid 2000
PUBLITSISTIKA
XIX Vahelugemised I, II, III 2001
XX Vahelugemised IV, V. VI 2001
XXI Vahelugemised VII, VIII, IX 2001
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kärt Hellermaa esitles dominiiklaste kloostri aias oma esikromaani «Alkeemia».
Tavaliselt oled seisnud raamatuesitlustel koos teiste ajakirjanikega, teinud märkmeid ja hoidnud diktofoni. Täna on asi võtnud teistsuguse pöörde.
See on minu jaoks väga harjumatu, aga siiski mitte ebameeldiv. Olin seda raamatut kavatsenud kirjutada juba päris mitu aastat. Ta oli mul peast mitme variandina läbi jooksnud. Tundus ainult, et on võimatu leida aega seda palgatöö kõrvalt tegema hakata. Õnneks loodi paar aastat tagasi Kultuurkapital. Selle olemasolu andis mulle reaalse võimaluse ajakirjanikutööst end lahti võtta ja raamatut kirjutama hakata.
«Alkeemia» on autobiograafiline teos?
See, et kasutasin autobiograafilist ainet, tuleb võibolla ka sellest, et olen aastaid ajakirjanikuna tegelenud teiste probleemidega, kuulanud ja intervjueerinud paljusid kultuuriinimesi, töödelnud ja toimetanud teiste tekste.
Enamasti on selline koostöö olnud inspireeriv ja rõõm on olnud mõlemapoolne, kuid pikapeale hakkas kummitama rutiin ja sugenes tunne, et niimoodi võib endal midagi tegemata jääda.
Võibolla on see raamat natuke ka protest selle võõra ja endavälise informatsiooni vastu, millega ajakirjanik paratamatult päevast päeva tegelema peab, kui ta juba ajakirjanik on. Ka kirjanduskriitikuna tundus, et pole aus teiste vigu torkida, kui endal midagi ette näidata pole.
Mõnele lugejale võib ehk tunduda, et selles raamatus on tegeldud ehmatavalt palju surmaga?
«Alkeemia» peategelase jaoks on surma küsimus vältimatu, sest ta ammutab elu ja surma piirjoonelt oma edasiseks maiseks eksistentsiks vajalikku energiat. Ta mõtleb palju surmale, suhtleb surnutega unes ja ilmsi, ta näeb unenägusid, mis annavad talle viiteid selle kohta, kuhu ta teel on ja mis temaga toimub. Ta taipab, et ka siinpoolses ilmas on võimalik teatud tingimustel kogeda elamusi ja seisundeid, mis lähendavad teda elule, mis ootab teda väljaspool keha. Üheks selliseks tingimuseks on armastus.
Miks panid pealkirjaks «Alkeemia»?
Keskajal püüdsid alkeemikud tarkade kivi abil väheväärtuslikest metallidest kulda teha. Ega see neil väga hästi ei õnnestunud, aga juba need tohutud keemilised reaktsioonid, mis alkeemikute laboratooriumides toimusid, äratasid kõrvalseisjais aukartust.
Selles raamatus võiks alkeemia tähenduse laiendada nii Sarah tormilisele tundeelulisele arengule kui ka sellele suurele ühiskondlikule muutumisele, mis tema ümber toimus ja millega tal tuli õppida kohanema.
Aga igaühel on tõlgendamiseks muidugi vabad käed.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tartu Kunstimuuseumis on 15. juunini avatud näitus «Let’s go».
Huvi meie 70ndate aastate ning 80ndate aastate alguse kunsti vastu on viimastel aastatel kasvanud ning võibolla kasvab veelgi. On kirjutatud, diskuteeritud, püütud anda nii lõplikke kui vähemlõplikke hinnanguid.
70ndate keskel võtab Tartus kunsti eelväe teatepulga üle Tartu Ülikooli kunstikabinet. Täpsemalt aastal 1975, mil kabinetti asub juhatama Andrus Kasemaa. Pole mingi ime, et just kunstikabinet saab ülikoolilinna eesrindliku kunsti kantsiks - Kaljo Põllu juhendatud kabineti aeg sai ümber alles mõned aastad varem, «Visarid» koos sellega. Algab uus etapp, uute liikmete, uute ideedega.
Varasemalt paika pandud koordinaatteljestikule jätkatakse uute punktide paigutamist - süsteemsus ja baas on tagatud juba eelkäijate poolt. Tuginedes sellele oli võimalik jõulisemalt ning teadlikumalt suunata oma tegevust, info muus maailmas toimuva kohta oli küll napp, kuid siiski algusest saati olemas, langetades ära jalgratta leiutamise vajaduse.
Esimeseks viljaks kujuneb Tartu slaidimaali teke. Ilmar Kruusamäe, Enn Tegova, Miljard Kilk. Nende nimede kõrval veel peaaegu enamik kabineti liikmetest katsetab selles stiilis, kuid nimetatud kolm on jäänud nö ajaloosõelale.
Stiil omandatakse heal tasemel, Kruusamäe ja Kilgi jaoks jääb see siinkirjutaja arvates nende maaliloomingu tugevaimaks küljeks. Kõigele lisaks kujuneb slaidimaalist parajalt intrigeeriv pähkel meie toonasele kriitikkonnale ning kultuuriametnikele.
Kunstikabineti kõneallolevat perioodi võiks iseloomustada märksõnadega «eksperimentaalne mängulisus» või soovi korral teistpidi. Eriti ilmekalt väljendub see kabineti protsessuaalse kunsti loomingus, mida hakatakse viljelema 80ndate algusest, kui kabinetiga liitub Raivo Kelomees.
Viimasest kujuneb Kasemaa kõrval paljude aktsioonide teoreetik ning käivitaja. Happeninge ja performance’eid, millest võttis osa kogu kabineti seltskond ning terve rida teisigi inimesi, võib nimetada kabineti selle perioodi kõige kaalukamateks taiesteks.
T(R)Ü kunstikabinet oli alternatiivse kunstiõpetuse keskus Tartus, mis käivitas erisuunalise protsessi, lõi oma kordumatu seltskondliku keskkonna, tõi esile uusi võimalusi ning suundi, jättis enesest maha omanäolise mänguruumi, millest edasi minna.
Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et kabinet oli kogu oma tegevusaja vältel siiski paik, kus suur hulk noori inimesi alles omandas esimesi samme kunsti vallas, seega tasuks tagantjärele otsida ja oodata kabineti liikmete loomingus mingit silmatorkavat küpsust või lõpetatud täiust. Kabinet oli kasvulavaks, mitte näitusesaaliks, kui selline võrdlus on kohane.
Üldiselt tundub olevat küllalt tüüpiline meie kunstihinnangutele, mis käsitlevad 70ndate aastate avangardsemat kunsti Eestis, soov liialt glorifitseerida või üle aktsenteerida toimunut ja loodut, kui see vaid mahub kontrakultuuri piiridesse, kujutab enesest midagi lubamatut või protestimeelset. Peaks ette vaatama, et omaaegse süsteemi isoleeritus ja ahistatus ei mängiks meie kultuurile karuteenet alles tänasel päeval.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Alates kolmapäevast saab Tartus ERMi näitustemajas vaadata Ilmar Kruusamäe maale.
Alguses on kõik väga lihtne, astute näitustemajja sisse, lähete paremat kätt paar astet trepist üles ning kohe paremal on uks. Ilmar Kruusamäe näitus «Elu algab neljakümneselt».
Edasi pole enam nii lihtne. Ilmselt jääte te uksel seisma. Üllatunult ja pisut segaduses. Teie ees avaneb suurte akendega, kuid väga korratu ruum. Kulunud parkettpõrand, millel arvatavasti veel raudteelaste poolt parketile kleebitud linoleumi jäljed, laiguti mahakoorunud värviga määrdunudhallid seinad, puuduvad aknapiidad, mille asemel vahib vastu rida telliskive. Nurgas turritab mingi otstarbeta metallkonstruktsioon.
No selge, siin on äsja lõppenud kas sõda või alanud permanentne remont. Galeriiks ei julgeks seda ruumi esimese hooga pidada.
See ongi inimese suurim ja igapäevaseim eksitus. Harjumus. Elukogemusest tingitud ettekujutus, kuidas miski peab välja nägema. Et galeriis on valged seinad ja spetsiaalne valgustus. Ometi, ka see siin on galerii ning sugugi mitte halb. Teistsugune lihtsalt. Harjumusväline.
Art Leete, näituse kuraator: Kunagi taheti siia ruumi rahvustoitudega restorani teha. See mõte on juba ammu unustatud. Nüüd me oleme siin hakanud kunsti näitama.
See on huvitav, tuleb kunstnik, vaatab seda ruumi, leiab, et siin on räpane, järelikult tuleks siia midagi räpast välja panna. Kruusahunnik keset põrandat näiteks, või mingi roostes installatsioon. Loogiline! Ja miks mitte.
Kruusamäe tõi siia oma suured, puhastes toonides maalid. Ja nad mõjuvad siin keskkonnas hoopis teistmoodi agressiivsena. Ja nad mahuvad siia ära, täpselt mahuvad.
Tõepoolest, «Kondor kakib kõige peale» ulatub sentimeetri pealt maast laeni. Suur pilt on hea pilt, väidab juurde astunud Kivisildnik. Väike pilt on tarbekunst, sest ta mahub korterisse ära ja täidab seal oma tarvet. Suur pilt ei mahu.Väljas on üldse neli maali, sein ja pilt, üks ühele. Te olete Kruusamäe maailmast sisse piiratud, kärbes, kondor ja sarvedaga känguru piidlevad teid kõige tavalisemas päevavalguses. Kaks päikest loojuvad, robustselt raiutud ukseavast paistab «Tühi ko(h,t)t».
Ilmar Kruusamäe: Need on täitsa uued pildid. Ainult «Kondor...» on Tallinas väljas olnud. «Kärbes laseb nurka» valmis alles paar päeva tagasi, tõime ta ateljeest veel lakist lõhnavana siia.
Võiks teha ka näituse, kus oleks üleval ainult üks maal. Suureformaadiline panoraam, näituse avamise ajaks veel lõpetaks seda, viimistleks. Mehed võtavad toolid, istuvad pildi ette ritta ja vaatavad. Mida kauem vaatavad, seda paremaks läheb. Tuju ja olemine ka.
Tegelikult on ikkagi kõik lihtne. Astud näitustemaja galeriisse sisse ja vaatad pilte. Näitus jääb üles ka juulikuuks. Siis saab kunstnikul 40 aastat elatud. Elu algab neljakümneselt, väidab ka näituse pealkiri.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinnas Vaalgaleriis oli väljas retrospektiiv-ülevaade Ilmar Kruusamäe hüperrealistlikust portreeloomingust näitusel «Inimene VII».
Nõukogude Eesti kunsti on hinnatud leplaslikkuse ja mässulisuse kaaludel. Selliste hinnangute andmine kujutavkunstile pole sugugi lihtne. Kunstiteoste pidevalt kontekstist sõltuv tähendus võib uue ajamomendi vaatepunktist end varasemale isegi päris vastandlikuks keerata. Hüperrealism ENSVs on aga erilist diskreetsust nõudev nähtus.
Ühelt poolt oli selle näol tegemist N Liidu kunstis stiiliselgeimalt ilmnenud «läänlusega», teisalt aga tähendas voolu suhteliselt valutu omaksvõtt ametlike ringkondade poolt kunstnikele kättemängitud võimalust irooniliselt muigavaks, kergekäeliseks kompromissiks võimudega.
Hüperit sotsrealismiga flirtimises süüdistavad väited on praeguseks kaotanud ajakohasuse. Pealekasvava apoliitilise põlvkonna jaoks, kel puuduvad kogemused N Liidu aegsete institutsioonidega, jääb selline suhteliselt kunstivälises võtmes teostatud arutluskäik niikuinii mõistetamatuks.
Noored. Avangardistid?
Jaak Kangilaski pakub ENSV kunsti käsitlemiseks välja kolmest põhiblokist - rahvuslik-konservatiivsest-, võimu- ja avangardsest diskursusest koosneva lihtsa, ent paindliku mudeli.1 Ometi jääb sellest pildist välja 60ndatest alanud ajastul, jätkuvalt globaliseeruvas maailmas üha olulisemat rolli mänginud noorsookultuur.
Või õigupoolest kuulub noorsookultuur professor Kangilaski pildis avangardse diskursuse alla, mis aga pole alati õigustatud. Niimoodi võis see Eestis viimati olla hipikultuurist mõjutatud kunstnike põlvkondade ANK 64 ja SOUP 69 puhul. Nende pop-kunsti varajased avaldused ei mõju banaalsuste visualiseerimisena.
Meie «Pallas» polnud toona mitte ainult meisterlikkuse mõõdupuu, vaid samas ka rahva ja selle kunsti vabaduse, ootuste, nostalgia ja vastupanu sümbol. Noore mässulise kultuuri suhtes oli toonasel «Pallase» mainel enamgi kui kahepaikne asend. Selle ründamine tähendas peaaegu et rünnakut vabaduse aatele, kirjutas Sirje Helme «Visarite» juhi julgetest sammudest.2
Siinses kontekstis oli vähemalt kuni Kaarel Kurismaani popi puhul tegu avangardistliku zhestiga. Ja just nimelt seda ebakõla/omapära peavad silmas noored kunstnikud, Kiwa näiteks, kui nad vaatamata kunstiajaloolisele dressuurile siiski visalt kinnitavad, et Eestis pole pop-kunsti eales olnud.
Kui keegi tahab täpselt teada, millal lõppes avangardism meie kunstis, siis võib öelda, et see lõppeski koos hüperrealismiga, mil stiilsus ja originaalsus asendusid polüstiilsuse ja jäljendusega, väitis kunagi Ants Juske.3
Vaidleksin sellele arvamusele vastu; avangard, mis läänes tühistus popilaines, püsis meil hüperrealismi, objektiivsusele keskendunud ja poliitiliselt kahepalgelise kunsti tulekuni. Ja ENSV hüperrealism, nii kummaline kui see ei tundu, kandis läbi seitsmekümnendate mõningaid algselt popkunstile kuulunud missioone.
Maali kaudu läände
Kruusamäe näituse kohta on kriitikud, kelle isiklik kultuurimälu ulatub hõlmama Kruusamäe esimesi, kahe aastakümne taguseid väljaastumisi, rõhutanud nostalgilisuse aspekti.
Nii kirjutab Reet Varblane «Eesti Ekspressis» pealkirja all «Nostalgia lõpetamata projekt» ja Raivo Kelomees oma «Postimehe» artiklis osutab veel otsekohesemalt hüperi nostalgiale. Ka lääne-kujutelmadele suunatud iha peavad mõlemad kriitikud eesti hüperile olemuslikuks.
Tsiteerin: Fotorealistlik maal oli samuti tegelikkusest kaugel. Need maalid ei tahtnud sarnaneda olemasolevale, see oli põgenemistee. Need maalid meenutasid meile kättesaamatu lääne klantspilte, mida väga ihaldasime.4
Või siis: ...reproduktsioonidelt nähtud hüperrealism vabadushõnguliste klaasvitriinide, pilvelõhkujate McDonalds’ite ja teiste highway äärsete fastfood paikadega mõjus iseenesest koleda reaalsuse asemel kättesaamatu ihalusena ning ainus tee ihaluse kodumaise variandi saavutamiseks oli ühendada välismaine klantspildilikkus oma motiividega.5
Teise hüperi lainega eesti kunsti tulnud Kruusamägi on Vaala välja pannud suure osa omaaegsetest hittidest, mis tekitasid vastakaid arvamusi nii Tartu kui ka Tallinna näitustel.6
Laenan iseloomustuse omaaegselt alalhoidlikumalt kriitikalt, mille leksika kõlab praegusajas küllap sama võõristavalt kui hüperrealismi külmläikivad pinnad 70ndail «Pallase» maalikultuuriga harjunud näitusekülastajaile:
Ilmar Kruusamäe senisest väga kõikuva tasemega loomingust, mida on põhjendatult seostatud nn slaidimaaliga, võib ära märkida mõned portreed, millel ei puudu kultuurilooline ega ka kunstiline väärtus. Need on «Legend» (Kilgi portree), «Kütiorg» (Ohaka portree) ja «Kodukäija» (Runneli portree). Kõigist kolmest on tugevaim viimane - tuntud poeedi ja kirjaniku monumentaalne portreekompositsioon maastiku taustal.7
Praeguseks on just varasemad, mitte aga 80ndate keskel teostatud raskepäraste psühholoogiliste allusioonide ja «vastalise» hingusega kultuuritegelaste karakterportreed à la «Runnel» või käesoleval aastal valminud meediaikoon «Kivisildnik» seekordse näituse huvitavaimad.
Hüper Eesti moodi
Kirjutan piltidest, millel hüperrealismi esmased stiilitunnused kõige paremini silma paistavad: neid iseloomustab fotolik läige ja kadreeringu juhuslikkus, fotoga ühendab neid ka püüd anda edasi staatilist pilti tegelikkusest, igavikuks peatatud hetke.
Kruusamäe varajast loomingut iseloomustab nõutuseni juhatav detailikesksus, «karvamaalija» esemeiharus. Samas on tema piltidel tugevat kohalikku koloriiti. Lokaalsusele osutab eelkõige uute meediate formaalsele küljele suunatud analüüsi loidus.
Voolu kesksed probleemid selle sünnikodus - kaamera monokulaarsuse ja sügavusteravuse efekti eksponeerimine, vahe fookuspunkti ja pildi teiste osade kujutusteravuses jne - ei muutunud eesti hüperrealismis tähtsaiks.
Need on ikkagi konkreetses situatsioonis tabatud, isikupärase psüühikaga inimesed, keda me Kruusamäe «Olümpial» näeme, mitte nägudemaastiku ülidetailsed kaardid, nagu Chuck Close’i mustvalgetel maalidel.
Humanistliku portreezhanri maskeeritud edasikestmist hüperrealismi eesti variandis ei tasu niisiis eitada.
Eesti hüperi stiilipuhtuse probleem tuleb ilmsiks ka omal ajal lansseeritud rohketest eufemismidest - slaidimaal, uus dokumentalism, objektivism, verism, «esemehuvi» jne. Aga ometi on ka eesti hüper heroiline, mitte akadeemilise kunsti, ega ka minimalismi ja konstruktivismi askeetlikkuse mõttes, vaid eksistentsiaalset absurdi ilmutavana.
See stiil valib aega ja tööd nõudva vahendi seal, kus foto saaks hakkama kiirelt ja ilma vaevata ning seeläbi väärtustab inimliku pingutuse riituse, tähenduse, mida töömaht kultuuritootele annab. Selline on meisterlikult teostatud hüperis peituva iroonia allikas.8
Kui hüperrealismi iseloomustamiseks üldiselt sobib väita, et see vool püüab tahtlikult vältida sõnumit, siis eesti hüperi puhul seda küll öelda ei saa.
Kruusamäe hüper polnud reaalsuse kiretu fikseerija, nagu näiteks ameeriklase Estese oma: alalõpmata tegi ta maalides vihjeid kriitikale ja Tartu kunstielule.9
Raske oleks eesti kunstiajaloo kontekstist leida selliseks analüüsiks, eesti pop-kultuuri arheoloogiaks apetiitsemaid töid kui varajase Kruusamäe omad, näiteks «Veel üks bitt», «Olümpia», «Make love not war» jne. Tõelised popikoonid!
Hüperi pilkude pöördumine lääneliku maiguga massikultuuri pildikeele suunas oli flirt moekusega. Sellesse peitunud pop-püsimise poos oli eriti intrigeeriv kuna kandis eneses rahuldamata, tülpimuspunktini viimata jäänud iha lääneliku järgi. Kruusamäe ikoonid on laetud tugeva psüühilise pinge poolt.
Taas popikoon, fotolikkus ja kitsh
Üpris ootamatult on tänavu ka uude maalikunsti fotolikkus tagasi tulnud. Jasper Zoova maali-aastanäitusel eksponeeritud «Iron Maideniga», mis absoluuti viidud kiretusega 80ndail tuntud heavybändi logo maha maalib, pole valitud motiive näilisele ekspressiivsusele vaatamata hüperrealismist kaugemal kui Kruusamäe ’97.
Vahetumalt ammutab hüperrealismi meetodist Kiwa. Maanteenäitusel «Kiirus» eksponeeritud töö «Modern Eternity» on puhtakujuline slaidimaal, mille eesmärgiks on popikooni loomine.
Töö on maalitud fotoseeriast võetud slaidi järgi, kusjuures maal pole Kiwa jaoks foto ees privilegeeritud väljendusvahend, pigem on eri meediad kombitsaiks, mis samalaadset infot erinevais paigus esil hoiavad.
Paradoksaalse pealkirja «Modern Eternity» all leviv pilt kujutab jumalikus ilus igipüsivat kaunitari, süles valge kass - igavese kitshi sümbol. Maalile aluseks oleva fotoseeria pealkiri «Madonna lapsega» nõuab autoripoolset kinnitust, et tegemist pole irooniaga, vaid popikooniga, millel kujutatakse igavese kitshi ja igavese ilu ebakindlal rollijaotusel püsivat igavikulist valitsusaega.
Justnagu praegust noort kunsti süüdistatakse professionaalsuse puudumises, tõstis kriitika samadel põhjustel lärmi ka eesti hüperi teist lainet lansseerinud 1975. aasta noortenäituse puhul.
Enn Põldroos kurdab oma arvustuses, et veel ükski uus laine pole meil veel startinud nii ebakindlalt tasemelt.10
Kriitika on õigustatud; hüperrealism, meediaglamuur ja meediahorror lihtsalt nõuavad perfektset teostust. Paradoksaalne on aga see, et tööd, mille kallal kunagi ilguti, näitavad taset või eneses varjunud intriigi hiljem seda selgemini.
1 Kangilaski, J.
2 Lapin, L. «Pimeydestä valoon», Otava, Helsinki. 1996.
3 Juske, A. «Hüperrealismist slaidimaalini ja tagasi»//Noorte Hääl, 14. august 1983.
4 Kelomees, R. «Hüperrealismi nostalgia»//Postimees, 28. mai 1997.
5 Varblane, R. «Nostalgia lõpetamata projekt»//EE, 30. mai 1997.
6 Juske, A. «Hüper naaseb mitmel viisil»//Eesti Päevaleht, 22. mai 1997.
7 Solomõkova, I. «Arutlusi portreemaali ümber»// kogumikust «Uued põlvkonnad».
8 Chase, L. «Hyperrealism».
9 Juske, A. «Hüperrealismist slaidimaalini ja tagasi».
10 Põldroos, E. // SV nr 43, 1975.
Artikli algusesse