Käes on 1997. aasta suvi. Riigikogu ja kohalikud volikogud on läinud puhkusele. Eesti poliitikas on saabunud hapukurgiperiood, mil puhatakse ja ihutakse nuga uueks poliitikahooajaks.
See võiks erakondadele, Riigikogule ja valitsusele anda võimaluse mõtiskleda veidi nende küsimuste üle, mida lahendama tuleks Eestil sügisel asuda. Vahelduseks võiks seda teha ka mitte omaenda poliitilist mina, vaid Eesti riigi huvisid silmas pidades.
Viimane on seda olulisem, et suvevaikuses saab kuju ka 1998. aasta riigieelarve eelnõu, mis määrab kokkuvõttes ära, mis suunas järgmisel aastal astuma hakkame.
Niisiis, mis võiks olla 1998. aastal Eesti riigi prioriteediks? Vastuseid sellele küsimusele võib olla mitmeid. Kes peab prioriteediks tollide kehtestamist, kes kaitsekulutuste kasvu, kes uue valitsushoone ehitamist Toompea nõlvale.
Minu meelest tuleks hetkel Eestis prioriteediks kuulutada noor eestlane. Just sellesse mõistesse koonduvad mitmed Eesti ühiskonna valupunktid ja probleemid. Eesti rahvuse kvaliteeti tõstmata jäävad omariikluse hoidmise pingutused asjatuks.
Vaimult suureks saamisest on Eestis räägitud juba üle sajandi. Viimasel ajal tundub kahjuks, et jutuks see jääbki. See tõdemus vaatab vastu ka kolmanda Rahvusliku Kasvatuse Kongressi äsjailmunud kogumikust, kus kirja pandud ideedest ja ettepanekutest pole aasta jooksul pea midagi teostunud.
Valitsuskoalitsiooni liikmetel on antud küsimuses kindlasti teistsugune arvamus. Jaak Allik on mitmes ajalehes vanas heas vaimus selgitanud, et Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsemise ajal on õnn meie õuele jõudnud, haridustöötajate palgad kasvanud lausa enneolematule kõrgusele ning Koonderakonna valimislubadused täitunud. Kindlasti tuletatakse meelde, et hiljuti võttis Riigikogu vastu lastetoetuse seaduse.
Selline rahulolu on paraku petlik. Noorte lastega perede olukord tänases Eestis on võrreldes näiteks pensionäridega endiselt raske. See tekitab pettumust ja väsimust. Lapsed ja pere ei vaja riigilt mitte ainult raha, vaid ka väärtustamist.
Eesti riik peab toetama ja motiveerima peresid, kes soovivad ise enda eest hoolitseda. Seetõttu pean ma Isamaaliidu ettepanekut laste arvu sidumisest tulumaksuvaba miinimumiga endiselt kõige paremaks viisiks peresid toetada. Kuigi vastavat ettepanekut on Riigikogu menetlusest korduvalt välja arvatud, ei kavatse me jätta jonni ning kavatseme sügisel ettepaneku uuesti Riigikogule esitada.
Vähemalt sama oluline on noortele peredele võimalus luua oma kodu. Vahendeid selleks on mitmeid, alates sihtotstarbelisest toetusest Eluasemefondi ning lõpetades vist juba 1988. aastal esitatud ettepanekuga luua Noore Eesti Pere Fond, mis annaks noortele laenu oma elu sisseseadmiseks ning vähendaks laenusummat vastavalt sündivate laste arvule.
Samas ei tohi unustada, et me ei ela ainult leivast. Laste sünnitamisest veelgi olulisem on nende kasvatamine, neile antava hariduse kvaliteet. Sel alal valitsevad Eestis suured käärid.
Vaadates kasvõi riigieksamite tulemusi on näha, et meil on koole, kus lapsi on lihtsalt petetud, andes neile õpetust, mis pole Eestis konkurentsivõimeline. Lihtne oleks selles süüdistada õpetajaid. Probleem on siiski laiem.
Eesti riik pole söandanud endale teadvustada, et kui ta soovib regionaalpoliitilistel kaalutlustel - ja ma loodan väga, et Eesti riik seda soovib - üleval pidada arvukalt maakoole, siis tuleb selle eest ka maksta. Maakoolide õpilaste viletsamates tulemustes ei tohiks süüdistada ei õpetajaid ega õpilasi, vaid rahapuudust, mis on maakoolid pannud linnakoolidest objektiivselt halvemasse olukorda.
Kui riik ei hakka nii eelarve kui õpetajate teenistuskäiku tagavate seaduste kaupa nii haridust kui regionaalpoliitikat tõeliselt väärtustama, pole Eestil paremat loota. Heaks näiteks oleks siin tiigrihüppe kiire elluviimine, mis looks väiksematele maakoolidele võimaluse ka XXI sajandil konkurentsis püsida.
Omaette küsimus on, mida tänases koolis õpetatakse. Kas võime rahul olla rahvusliku kasvatusega Eesti haridussüsteemis? Ilmselt mitte. Kas oleme rahul kõlbelise kasvatusega meie haridussüsteemis? Ilmselt samuti mitte. Vahest tuleks tõsiselt kaaluda võimalust minna tagasi omal ajal Eestis kasutusel olnud põhimõttele, mille kohaselt usuõpetus on koolidele kohustuslik, õpilastele aga vabatahtlik.
Samas vaimus võiks ilmselt veel pikalt jätkata. Kõige tugevamad mõjutused saab kasvav põlvkond aga oma kodust. Milline see on, millised oleme me ise, sellised on ka meie järeltulijad. Seetõttu tahakski kutsuda - kõigi meie ümber näha olevate probleemide kiuste - üles olema natukene rõõmsamad ja lahkemad.
Eestlastele pole ajaloos antud palju võimalusi olla ise oma tuleviku peremees. Praegu elame aga just sellisel ajal. Kasvav põlvkond on üle tüki aja esimene, kes ei ela mustvalges maailmas, kes ei pea olema millegi poolt sellepärast, et ta on millegi vastu. Nõukogude ajal üles kasvanutele võib see tunduda vahel harjumatuna, nagu ikka peetakse noorust hukkaläinuks.
Mina nii ei arva. Mida kiiremini ja tugevamalt noor põlvkond Eestis esile astub, seda parem Eestile. Ning iga samm, mis seda hetke lähemale aitab tuua, on samm õiges suunas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Postimehes» ilmunud uudis «Hiina hoiatab Eestit», milles Hiina RV suursaadik Eestis Sun Dadong manitses Eestit suhtlemise eest Tiibeti ja Taivaniga, jõudis mõne päevaga Tartust Washingtoni. Hoiatus langeb aega, mil Eestisse saabub Taivani delegatsioon ning juulis Eestis toimuvale ERO V Peaassambleele Tiibeti eksiilvalitsuse esindajad.
Nagu sõnastas esmaspäeval Kuku raadiole antud kommentaaris Ameerika Hääle kaastööline Harri Tiido, kardetakse tõenäoliselt seda, et Eestist võiks ERO suurürituse puhul saada «separatistide tegevuse tallermaa».
Niisiis, kas ERO on ekstremistlik-separatistlik organisatsioon?
ERO peakorterist Haagist levitati mõni nädal tagasi ürituse eelinformatsiooni, milles peasekretär Michael van Walt sõnastas ERO olemuse järgmiselt: «On tekkinud veendumus, et ERO suudab positiivselt käsitleda uue aastatuhande künnise kõige tähtsamat probleemi - sõjaliste konfliktide ennetamist rahvaste vahel ning rahvusvähemuste ja neid esindavate valitsuste vahel. Selle ülesande täitmiseks otsime me täna rahvusvaheliste ühenduste toetust.»
Selle peaeesmärgi nimel 50 rahvast ja riiki esindava ERO delegatsioonid Eestisse tulevadki. Kui ülaltsiteeritu tundub mõnele suurriigile tülikas või hoiatamist vääriv, kerkib vastuküsimus, millised oleksid hoiataja enese eesmärgid samades küsimustes ja kuidas seda maailmarahu seisukohast hinnata?
Vägivallatus ja konflikt
ERO Peaassamblee on maailmaorganisatsiooni kõrgeim esinduskogu ja suur osa Otepääl toimuvast nädalasest tööst on seotud organisatsiooni enese tegevuse korraldamisega. Näiteks valitakse 18. juulil ERO uus esimees, peasekretär ja juhtivkomitee, kuulatakse ära toimkondade töö aruanded, komisjonide informatsioon, arutatakse finantseerimist jne.
Valulisemaid teemasid arutatakse hoopis Peaassambleele vahetult Tallinnas järgneval rahvusvahelisel konverentsil «Vägivallatus ja konflikt: tingimused efektiivseteks rahumeelseteks lahendusteks». Seal puudutatakse paneeliaruteludes tõepoolest nii indiaanlaste, kaukaaslaste, nii Tshetsheenia kui Tiibeti probleeme. Tiibeti eksiilvalitsust esindab kõrgetasemeline delegatsioon - eksiilparlamendi esimees Samdhong Rinpoche, välisminister Kalon T.C. Tethong ja eksiilvalitsuse esindaja Ida-Euroopas Chope Paljor Tsering.
Eesti ajakirjanduses on juba välja pakutud oletusi, et ERO esindajad võivad saabuda passidega, mida Eesti diplomaatia ei tunnusta. Tõenäoliselt seda siiski ei juhtu. Tiibeti eksiilvalitsuse enamik liikmeid omab India isikutunnistust, välisminister Tethong on aga näiteks Kanada kodanik ja saab loodetavasti viisa Eesti konsulaadist Kanadas.
Endise NSV Liidu territooriumilt tulijad saabuvad NSVLi või Vene välispassiga, tekitamata Eestile piinlikku tüli näiteks Abhaasia või Tshetsheenia passiga. Keerukam oli ERO Tartu Koordineerimiskeskusele lahendada «eksootilisemate» rahvaste viisaküsimusi. Näiteks saadik Kenneth Deer indiaani reservaadist Kahnawakest Ontarios (Kanada), keda eesti keeli võiks nimetada mohikaanlaseks (Mohawk), reisib rahvusvaheliselt tunnustatud reservaadipassiga, mille on välja andnud Kanada territooriumil asuv Handenosaunee - kuue indiaani hõimu konföderatsiooni esindus. Paapuad kasutavad Hollandi passi jne. Enamikul Aasia ja Aafrika endiste asumaade delegaatidel on endiste emamaade - Hollandi, Suurbritannia, Prantsusmaa, Portugali - passid.
ERO üritus ei ole seotud Eesti võimuasutustega
Eestit hoiatanud Hiina suursaadikule valmistas peavalu ka Tiibeti usujuhi dalai-laama oodatav saabumine ERO üritustele. Niipea, kui uudisteagentuurid olid levitanud teadet sellest, et ERO peasekretäri asetäitja Linnart Mäll võttis Eestis vastu visiiti ette valmistama saabunud esindajad, palus suursaadik 10. juuniks võimalust Mälliga Tartus eraviisiliselt vestelda.
Vahetult enne seda sai Mäll Haagist teate, et arstid on soovitanud dalai-laamal ajutiselt sõitudest loobuda, ja võimalik, et ta Eestisse ei tulegi. «Mainisin seda kohtumisel ka suursaadikule ja näis, et see rahustas teda,» kinnitas Linnart Mäll.
ERO V Peaassamblee korraldamine Eestis ei ole seotud Eesti võimu- ja valitsusasutustega. Eesti valis organisatsioon assamblee toimumiskohaks kui vaba ja demokraatliku riigi, kellel on veel meeles okupatsioonikogemus ning kelle oskus sellest veretult vabanedes iseseisvuda on olnud ERO teistele liikmetele kõrgelt hinnatud ja järgimisväärseks eeskujuks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Meie veel küll õpime, kuid paljud ühiskonnad on kindlalt omandanud oskuse demokraatlikult reguleerida informatsiooni levimist. Et seda võib ja seda mitte. Ning seda võib ka, kuid natuke.
Kus pole piisanud tavadest ja kultuurist, on appi võetud tema kõrgeausus seadus, ning seda kõike ühiskonna arengu huvides nii inimõigusi kui vabadusi austades ja iseendastmõistetavaks pidades. Paraku on seesama areng nii tavasid kui seadusi sisuliselt nullimas, sest infoühiskonnas pole nendega suurt midagi teha.
Internet muigaks
Viimaseks sisuliseks näiteks oli USA kõrgeimas kohtus häältega seitse-kaks vastu võetud otsus, millega kaitsti selle ühiskonna arusaamu sõbavabadusest ja täiskasvanute õigusi saada osa interneti vahendusel neile eakohasest tegevusest.
Nii mõneski Euroopa riigis oleks analoogne hääletus saanud tulemuseks kaks-seitse ning selle alusel oleks kaitstud laste õigusi, sest oskus «duubel v-de» käsitlemiseks saabub kiiremini kui arusaam erootikast ning seksist. See hääletus vastaks nende Euroopa riikide arusaamale sõnavabadusest. Internet muigaks aga mõlemale kõrgele kohtule elektrooniliselt, sest tema kaudu leviks seesamune ikkagi, ja nii- ja naapidi ning ka sinna, kus tavaks on avalikus kohas näha naisterahvast ainult tumedaid silmi rätiku alt ja rohkem mitte kübetki. Infoühiskond murrab tavasid, põhiseadusi ja religioone.
Toodud näide on küll ajakohane, kuid hoopiski mitte põhiline. Tegelikult on asi palju tõsisemate põhiväärtuste muutumises. Mida teha näiteks siis, kui ühelt kenalt koduleheküljelt oleksid loetavad nii Tallinnas, Tartus kui Sõrus üleskutsed 1940. aasta ajalooliste sündmuste kordamiseks. Lehekülje üllitaja asub Eesti naaberriigis ning meie põhiseadusele tuginevale EV välisministeeriumi tõsisele noodile tuleb vastus. Ennäe, sealne rahvas on referendumiga heakskiidetud konstitutsioonis hoopiski NSV Liidu taastamise kirja pannud. Viimane näide pole ehk veel reaalsus, aga…
Ookeani pudelisse ei püüa
Neljakümne riigi rahvaasemikud on infoühiskonna arenguga kaasnevat Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungitel arutanud vaat et lausa igal Strasbourg’i nädalal. Seejuures on see arutamine rohkem kompamise moodi, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Siiani ollakse kindlad ainult ühes - iga põhjaliku muudatusega ühiskonnas kaasnevad ka ohud. Neid tuleb osata näha ja mõista. Hakatakse veendumusele jõudma, et interneti ajastul võrdub püüd reguleerida rahvusliku seadusandlusega infolevikut ookeani pudelisse püüdmisega.
Mis saab esindusdemokraatiast kui sellisest, kui senised parlamentarismi põhimõtted lihtsustuvad niivõrd, et «elektrooniline saadik» on «elektroonilise kodanikuga» pidevas infovahetuses? Loomulikult on see suurepärane osalusdemokraatial põhinev saavutus, kuid mis saab neist valijatest, kes ei oska, ei taha, on vähem haritud, peavad endale üle jõu käivaks arenguga kaasa tulla? Kui suureks kujuneb sellisel moel sotsiaalselt tõrjutute hulk? Kas otsuseid hakkavad langetama ja mõjutama ainult kodulehekülgede omanikud?
Kui praegu nähakse vaeva maamuna sotsiaalse tasakaalu huvides vähem arenenud maade toetamise/aitamisega, siis mis saab homme, kui need rohkem arenenud interneti vahendusel püüdmatusse kaovad? Kas lugemine ja kirjutamine on üldse kirjaoskus järgmise sajandi mõistes? Kust peaks algama privaatsuse piir, kuhu ka arvutiga keegi end sisse ei nuputaks?
Kui monopoolsus on iga demokraatliku ühiskonna hukk, siis kuidas sellele vastu seista? Kuidas tagada avalike huvide ja ärihuvide tasakaal infoühiskonnas? Mis saab mõistest töö ja töösuhetest?
Neile ja paljudele teistele küsimustele püüab leida vastuseid Euroopa. Seejuures arengule endale vastu seismata, seda igati toetades ja ergutades. Kui areng on andmas kodanikule tõelise ja väärilise jõu, siis peaks see olema midagi rohkemat kui võimalus vajutada nupule.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
18. juuni «Postimehes» juhtisin tähelepanu sellele, kuidas vaid kitsas ring isikuid on langetanud kõik põhiotsused Eesti pidevalt muutunud lähtekohtade suhtes piirikõnelustel Venemaaga, mille lõpptulemust võib võrrelda krahhiga.
Täpselt samasugust poliitikat, täpsemalt küll omaenese tarkust harrastati ka 1939.-40. aastal. Täna, kaks nädalat hiljem, tuleb mul, valitsuskoalitsiooni liikmel, küsida, kelle poolt ja kus langetati otsus Eesti uuest lähenemisest Euroopa Liiduga liitumisel, millest peaminister teavitas maailma Amsterdamis ning mis tekitas meile probleeme Leedu ja Lätiga. Kas võib olla kindel, et järjekordselt pole tegemist vaid paari-kolme härraga?
27. juunil kirjutasin sellest, et ühel osal Riigikogu liikmetest ei ole veel hääletamiskultuuri (näiteks, millal ei saa opositsioon valitsuse poolt hääletada). Ja sellest, et üks osa opositsioonist , kes 17. märtsil andis oma toetushääled Mart Siimanni kandidatuurile, tegi seda teadlikult, et saada peatselt võimalust näidata valitsuse kandepinna kiiret ahenemist.
Kuidas asjad pidanuks olema, näitas kenasti 26. juunil toimunud hääletus Iiri parlamendis, kus uus peaminister sai ametisse üsna napi ülekaaluga.
Need, kes said antud sõnumist telepildi, võisid näha, kuidas seejärel tõusis parlament nagu üks mees püsti ja tervitas aplausiga uut peaministrit. Viimane oli saanud oma esimese poliitilise võidu ja mitte ükski parlamendiliige polnud oma nägu kaotanud ega salasepitsustes osalenud. See ongi euroopalik poliitikakultuur, millest meilgi tasuks õppust võtta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lõpuks ometi on Eesti saanud juurde ühe äärmiselt olulise seaduse, nimelt narkootikumide tarbimise ja levitamise kohta. Igal juhul on see väga tervitatav nähtus, et narkootikumid on lõpuks ometi tunnistatud keelatud mõnuaineteks.
Sellega on Eesti astunud otsustava sammu parema ja ehk ka tervema ühiskonna suunas. Siiski, seadus on nüüd olemas, häbematult vähe on aga narkootikumide kasutamise ja levitamise juhtumitega tegelevaid politseinikke.
Arvestades seda, kui laialt narkootikumid on Eestis levinud, tuleks luua ka politsei eriüksused, nii nagu see on mujal maailmas. Enam ei piisa probleemide ohjeldamiseks paarist-kolmest politseinikust terve suure linna peale.
Samas võib narkootikumide seadusest tõusta palju kära ning kindlasti tulebki. Selle ümber, et mõningad narkootikumideks peetavad ained tuleks muuta seaduslikuks, nende kasutamine muuta lubatuks.
Sellist nõudmist ei saa lugeda millegagi põhjendatuks. Tõsi, väidetakse, nagu poleks need ained sugugi hullemad viinast, muust alkoholist või tubakast. Sellega ei saa siiski nõustuda. Narkootikumid kahjustavad tervist igal juhul suuremal määral.
Esialgu tõenäoliselt see seadus palju just ei muuda, pole lihtsalt piisavalt ressursse narkootikumide probleemiga tegelemiseks. Tihtipeale on mõnuainete müüjatel parem informeeritus, pahatihti ka rohkem vahendeid, eriti rahalisi. Loodetavasti hakkab see nüüd muutuma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugenud läbi Kaarel Tarandi kirjutised «Postimehes» ning sellele saabunud vastukajad meie maa haridussüsteemi ja õpetajate töö kohta, tuleb küsida, kas Tarandi kooli- ja õpetajavaenulikkus tuleneb tal koolis läbielatust.
Kui tal tõesti olid koolis halvad õpetajad, kuidas on siis võimalik, et nende töö tulemusena on ellu astunud tark ja mõtlev inimene?
Olen temaga täiesti nõus, kui ta räägib õpetajate ja kooli väärtuste mõõtmisest õpilaste kaudu, kuid kehvad kirjandid ei määra veel täielikult õpetajate võimekust ja tööd. Võib ette tulla mitmesuguseid mõjuvaid tegureid, mis on olnud ebaõnnestumise põhjuseks.
Omalt poolt arvan, et ühepunktiline kirjand ei tohiks anda õigust küpsustunnistuse saamiseks. Mis küpsusest sa ikka räägid, kui inimene ei oska kirjutadagi.
Kaarel Tarandi väljapakutud õpetajate atesteerimise projekt lõhuks aga paratamatult meie haridussüsteemi lõplikult. Selle projekti elluviimisel jäävad paremad õpetajad ikka linnadesse ja ääremaad oma häda ja viletsusega ei suuda kunagi oma õpilasi viia linnalaste teadmiste tasemeni. Õpilaste võimedki on erinevad.
Ausate ja töökatena suudab neid ellu saata ka praegune õpetaja, kui palju seda hindab meie riik ja valitsus, on juba teine rida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Võidupühal Mulgimaal ringi sõites nägi minu tuttav, et taluõuedes oli palju tühje lipuvardaid, ning tundis huvi, kas eesti rahvas ei armastagi enam oma kaunist rahvuslippu, et ta seda välja ei pane.
Tõepärase ja otsekohese vastuse oleks tõenäoliselt saanud nende käest, kellel lipud olid välja panemata. Mina arvasin, et tühjad lipuvardad on nördinud, tumm protest nende vastu, kelle pärast meie põllumajandus on põhja läinud ja maaelu takerdunud.
Kindlasti armastavad eestlased väga kirglikult oma rahvussümboolikat ning tõrge on ainult ajutine. Kuid siiski peaks hoolimata põhjustest vähemalt tähtsamate rahvuspühade ajal lipu üles tõmbama.
Artikli algusesse