|
Uudised: (27)390371 |
|
Reklaam: (27)390390 |
| 2. juuli 1997 | Neljapäev, 3. juuli 1997 | 4. juuli 1997 |
Kuum
| Krimi
| Võim
| Karikatuur
| Koomiks
| Täna
| Tartu
| Tallinn
| Ilm
| Horoskoop
 Olnust olevale |
KANTSLERITE VALITSUS Repliik
KAHETSUSVÄÄRNE INIMEKSPERIMENT
URMAS PAET
Riigisekretär Uno Veeringu allkirjaga vabariigi valitsuse määruse eelnõu seletuskiri kantslerite nõupidamise legaliseerimise kohta on hea uudis. Hea selles mõttes, et lõpuks ometi on seni varjatult tegutsenud institutsiooni olemasolu tunnistatud ja nõutakse sellele koguni ametlikku tunnustust.
Seaduses nimetamata, kuid poliitilist võimu teostavaid institutsioone on meil olnud ja on teisigi.
Mart Laari valitsuse tagatoas läbisid põhiküsimused enne valitsusse ja parlamenti jõudmist peaministri lähikondlaste filtri. Tagatoast hakkasid Isamaa sisekonkurendid avalikult rääkima alles Laari kukkumise aegu. Hiljem võttis tagatoa nõupidamised omaks ka Laar ise, kuid kellelgi pole siiski pähe tulnud tagatuba legaliseerida.
Riigikogus tegutseb siiani raskemate poliitiliste ja protseduuriliste küsimuste kooskõlastamiseks vanemate kogu, kuhu kuuluvad fraktsioonide liidrid ja Riigikogu juhatus. Riigikogu kodukorras nimetamata vanemate kogu oli näiteks koht, kus saavutati viimati tolliküsimuses suspensiivne kompromiss ööpäevase maratonistungi lõpetamiseks.
Kantslerite nõupidamisele varivalitsuse staatuse andmine on pretsedenditu, sest tagatoa ja vanematekogu puhul on siiski olnud tegu poliitikute omavahelise võimujagamisega. Kantslerite koja moodustamisel sekkuksid aga otseselt poliitikasse ka kõrgemad ametnikud.
Kui kantslerid koos presidendi, riigikontrolli ja õiguskantsleri esindajatega hakkavad sisuliselt dikteerima valitsuse päevakorda ja määrama valitsuse otsuseid (nagu eelnõust tuleneb), tekib küsimus, milleks siis veel valitsust tarvis on.
Eriti praegust valitsust, kus enamik ministreid nimetab end hellitlevalt mitte poliitikuteks, vaid spetsialistideks. Kas tõesti ainult neljapäevastel istungeil üldpoliitiliste küsimuste jahumiseks?
Pärast Tiit Vähi võimuletulekut 1995. aastal, kui mitmete kantslerite ametispüsimine ohtu sattus, hüüdsid tippametnikud publikut appi, et neid poliitikasse ei kistaks. Ei kistudki ja tollal löögi all olnud tegelased on probleemidele vaatamata senini ametis.
Naljakas küll, kuid nüüd on just kantslerid ise need, kes peaksid valitsuse ühe põhirolli, s.o ministeeriumide vahel tekkinud sisuliste eriarvamuste klaarimise enda kanda võtma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kohe ongi käes see, mille teostamise eest on liikluspolitsei võimukandjaid juba mitu kuud hoiatanud. Nimelt võib alates 15. juulist kuu aega sõita teelõikudel, kus seni oli maksimaalne lubatud kiirus 90 kilomeetrit tunnis, kiirusega 100 kilomeetrit tunnis.
Liikluspolitsei rääkis nagu kurtidele kõrvadele, et liiklusõnnetuste ohvrite arv on Eestis niigi lubamatult suur. Nii on uuringud näidanud, et iga viiekilomeetrine kiiruselisa toob endaga kaasa uusi ohvreid.
Seetõttu jääbki arusaamatuks, milleks sellist eksperimenti vaja on. Tõepoolest, Eestis on juba päris palju autosid, mis oma tehniliselt seisukorralt ka Eesti teedel 100 kilomeetrit tunnis sõita võiksid. Kuid lisaks neile on hulgaliselt masinaid, mille tehniline seisukord on ülimalt kahtlane, kuid mille juhid aeg-ajalt meelsasti ka tellise gaasipedaalile asetaksid.
Autode tehnilise seisukorra varjutab aga liikluskultuur. Praeguse peaaegu olematu liikluskultuuri juures on järjest kasvavate kiiruste puhul veelgi raskem kaasliiklejaid jälgida ning nende võimalike trikkidega arvestada.
Kahtlemata ei tähenda 100-kilomeetrine tunnikiirus kohustust nii kiiresti sõita, kuid kiiremate eeskuju on paraku nakkav ja nii hakkavad ka väiksema sõiduoskuse ja -kogemusega sohvrid suuremaid kiirusi proovima.
Tahaks väga loota, et augusti keskel pärast kummalise eksperimendi lõppu ei tuleks liiklusõnnetuste ohvrite arvu hüppelist tõusu täheldada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
