Viljandi politseinikud kinnitasid teisipäeval värskelt ametisse nimetatud prefekt Ester Tehu mundrikuue õlakutele Eesti vapimärgid. Seni ei ole Eestis ükski naine selliseid paguneid kandnud.
Ester Tehule (46) lähedal seisvad isikud peavad tema prefektiks saamist loogiliseks jätkuks tema senisele pidevalt tõusujoones karjäärile uurimis- ja politseisüsteemis. «Kolmekümneviieselt ei oleks ma olnud prefektiks valmis,» hindab Tehu kogutud elutarkust. «Neljakümnekuueselt ma katsetan.»
Tartu leivakombinaadi pärmitehase kunagise töötaja tütar Ester Tehu juhtis kuus aastat Viljandi uurimisbürood. Tema kolleeg, Võru uurimisbüroo direktor Raivo Sepp tuli kolm aastat tagasi Viljandisse prefektiks. Kui Raivo Sepp juuni algul ametikõrgenduse vastu võttis ja Tallinna läks, tegi ta Ester Tehule ettepaneku hakata juhtima Viljandi prefektuuri.
Kõiki oma 150 alluvat prefektuuris Tehu ei tunnegi, kuid ta loodab nende kõigiga vankrit edasi vedada.
«Tal on organisaatorivõimeid,» ütleb Estrist 12 aastat vanem vend Enn Kose, kes on 24 aastat olnud Ugala teatri direktor. Suuresti õe eeskujul läks ka näitlejast Enn Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, nii et mõlemal on juristidiplom. Ester naerab, et ühte pattu ei ole ta elus veel teinud - nimelt raha eest Ugala etendustel käinud. Aga mõni etendus on veel nägemata küll, sest Estrile ei meeldi saatjata teatris käia.
Kodust toetust on Ester tundnud lapsepõlvest saadik nii emalt-isalt kui ka vennalt ja seda hindab ta väga. Ka praegused kodakondsed on lubanud prefektile igati toeks olla.
Ester Tehu on 17 aastat olnud abielus, aga isiklikust elust rääkides jääb ta lakooniliseks: «Neli aastat koosnes mu perekond minust ja minu pojast ning nüüd ka elukaaslasest.» 20-aastane poeg Tanel lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna teise kursuse.
Seltskonda oskab Ester Tehu nautida ja teab, et hea läbisaamine tähendab palju. Estriga paarkümmend aastat koos vargusi, huligaansusi, spekulatsioone, tapmisi ja teisi kuritegusid uurinud kolleegid iseloomustavad teda kui Sõnni tähtkuju koondportreed. Ka ta ise tunnistab seda. Kassi aastal sündinuna loodab ta alati käppadele maanduda ja sõnnina oma vagu lõpuni ajada.
Üks õnnitleja oli sel nädalal öelnud, et sina, Ester, lööd läbi oma näitlejavõimega. Pole välistatud, et Kosede veres on näitlejanakkust. Prefektina on Ester Tehul võimalus ennast ka teistmoodi proovile panna, eeskujuks vend, kes ehitas valmis Ugala uue teatrimaja. Viljandi politseil on pooleli uue maja ehitus linna servas.
Planeeritud suvepuhkuse röövis prefektitool, aga sügisel loodab Ester Tehu sõita maale, kust on pärit ta eesnimi. Iisraeli.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Miski pole nii muutumatu ja loomulik kui maakera pöörlemine ja aja kulgemine.
Miski ei tekita kogu maailma linnastunud-tehnifitseerunud inimestes nii suurt hirmu kui aastaringide lisandumine näkku, olemusse, koosellu teiste inimestega.
Armas aeg, kui kaua ma juba abielus olen olnud...
Heldekene, millal mu lapsed nii suureks said...
Aga tarkus sellest kulgemisest rõõmu tunda ei taha kuidagi suureks saada.
Lihtsam on aja peatamise mängu mängida - skalpelliga, värvidega, järjekordse armukesega.
Lihtsam kui olla, on oodata. Võimendada oma ootusaegu jõululaatade ja jaanikampaaniatega.
Aga pärast jõule tuleb ikkagi pikk põhjamaine südatalv. Pärast jaanipäeva seisab inimene silmitsi küpse südasuvega. Südasuvega, mis on pakatav ja viljakas nagu küps naine. Südasuvega, mis ei sobi enam neiuliku küpsuseootusega kokku - ja mis paneb seetõttu jälle midagi ootama.
Ootame juba juulis uut kevadet, sest muud ajad meie küpsusekartust, igavese plikalikkuse kultust ju ei teeni. Milline on teie lemmikaastaaeg? Nii küsivad võrdse absurdsusega nii puberteetikute salmikud kui ka pealiskaudsed kuulsuste intervjueerijad. Pealiskaudne küsimine eeldab ka pinnalist vastamist - ah, värske kevad, oh, romantiline sügis. Kuidas sa ikka ütled, et küps talv on parim aeg järelemõtlemiseks...
Sellele küpsuse-eitajate lemmikküsimusele peaks tegelikult küsimusega vastama: milline osa ühtlaselt pöörlevast kerast on kõige-kõige?
Arvamises, et osa aegruumis pöörlevast kerast on kõige-kõige, peitub juba urbaniseerunud inimese soov kera peatada.
Enesepetmine on tehnikaajastul asjade olemusse süvenemisest lihtsamaks saanud.
Kosmeetilisi operatsioone soovitatakse igavese plikalikkuse kuningriigis alustada nii vanana, kui nooreks tahetakse jääda.
Plikalikuks peatatud pakendis ei mahu kardetavasti ka täiskasvanu vaim küpsema.
Peatatud pöörlemise imetleja ei mõista imetleda halle karvu ka armastatud kaasa juustes. Tunnismärke koos elatud elust.
Sest tehislikus küpsusehirmu summutamise rääsumises-liisumises ei saa ka abielud küpseda. Ühe ja sama abielu küpsetamine läbi aastaaegade ja kriiside ei sobi ebamäärase ootamise mentaliteediga kokku.
Hirm palub kõikvõimsatel spetsialistidel sedasama jaanipäeva tagasi tuua.
Hirm paneb noorte ja uute armukeste kannul uskuma miraazhi, et kera on võimalik ka vastuaega pöörlema panna, et kümne aasta tagused jaanipäevad tulevad tagasi.
Aga tegelikult pöörleb kera aegruumis ikkagi Kõiksuse tarkusega.
Iga suvega kasvab suureks uus pesakond neide ja noormehi.
Ennast ei saa küpsemise eest lõpmatuseni ära peita - küpsuse kartja võib oma küpsuse lihtsalt ära rikkuda. Naeruväärsus väärikuse asemel. Protseduurid tarkuse aseaineks...
Nii kipubki hirmutavalt suur osa inimkonnast sattuma südasuvist viljapõldu vaadates meeleheitesse. Jälle möödas...
Kõik on veel ees!
«Milline ilus mees. Tugevad, tööga voolitud käed. Elu jooksul tuntud tunnetest tahutud, kõnekad ja kaunid näojooned - parasjagu magusat silmanurkades, kibedat kulmude vahel, mõrkjat suunurkades ja laulvat laubal...» sellisena näeb Kristi minu kirjutatud «õnne tänava lugude» teises osas Laur Põtra. Eks seepärast, et sedamoodi näen mina oma armastatud meest.
Küps armastus õpetab inimesi iseenda ja abikaasana küpsema - armastades pole küpsus hirmutav paratamatus, vaid midagi lihtsat ja ilusat.
Õnn vist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Ameerika Ühendriikide suursaadiku Lawrence Palmer Taylori hobi on ajalugu. Kogu Taylorite pere kogub eri maade ajaloolisi kaarte ja fotosid. Tuhande eestiaegse foto kogumine on suursaadiku sõnul aidanud tal paremini mõista Toompeal, Kadriorus ja kogu Eestis toimuvat.
Ameerika Ühendriikide väga sõbralikku ja silmapaistvat kasvu suursaadikut Lawrence Palmer Taylorit (57) on tema kahe Eestis oldud aasta jooksul nähtud Lõuna-Eesti väikestes antikvariaatides vanu kaarte ja fotosid valimas, Lääne-Eestis hobustega sõitmas, käsitöökoolis õppimas, fotode järgi otsitud kohtades inimestega arutamas, kes ja mis pildil on. Suursaadiku töö lõppedes on Taylor plaaninud panna kokku fotoraamatu 20.-30. aastate Eestist.
Elukutsega sobiv hobi
Ajaloo ja vanade asjade vastu ei ole suursaadik Taylor tundnud huvi üksnes Eestis, tal on kodus kaarte ja vanu fotosid ka eelmistelt asukohamaadelt. Päriskodus Ameerikas on tema suur kirg Ameerika kodusõda ja Abraham Lincoln. Seetõttu vist ongi Taylorite pere oma kodu rajanud vanade lahinguväljade lähedale Pennsylvanias Gettysburgis. Seal on ka nende suur kogu kodusõjaaegseid kaarte, raamatuid ja ka mälestusasju Lõuna-Aafrika buuride sõjast.
«Minu hobi tuleneb osalt minu elukutsest - üks võimalus eri maade ajalugu ja kultuuri paremini mõista on uurida vanu kaarte, raamatuid ja fotosid. Need on tõsiasjad, mille abil tänapäeva inimene saab piiluda minevikku,» rääkis suursaadik Taylor. Tema sõnul ei ole minevik piltidel kunagi surnud, vaid elav, näidates ühiskonna väärtusi ja tavasid. «Need on väga head õppevahendid diplomaadi töös,» rääkis Taylor, kes on 1969. aastast alates töötanud Ameerika esindustes Santo Domingos, Jugoslaavias, Indoneesias ja Kanadas.
«Tänu hobile liigun palju rohkem ringi Eesti linnades ja külades, kus ma suursaadikuna kindlasti ei käiks, ning kohtan inimesi, keda muidu ei kohtaks,» rääkis Ameerika suursaadik.
Fotod ja kaardid
Kaart on väga jõuline kultuurisõnum, mitte lihtsalt kartograafiline teade, teab suursaadik. «Kaartidelt tuleb uurida nii seda, mis seal peal on, kui ka seda, mis kirjeldamata on jäetud. Ka fotode vaatamine on reis ajas, võimalus ja vajadus mõistatada, mida ühiskond ja kultuur sellel ajal tähendasid. Igaüks tuhandest fotost ennesõjaaegsest Eestist on väärtuslik sissevaade sellesse ajahetke ja eesti kultuuri, mida ma neid uurides olen paremini mõistma hakanud,» rääkis Taylor. Kuid tema sõnul on kõige olulisem piltideni jõudmine, nende omanikega rääkimine, piltide vaatamine ja teada saamine, mis ja kes seal peal on, miks ja kuidas pilti tehti, ja mida tänapäeva Eesti inimesed fotodest arvavad.
«Kui neid pilte saaks osta poeriiulilt, ei oleks see pooltki nii põnev. Kuid igaüks on haruldane, kordumatu, ja põnevaks teeb asja just see, et neid on raske leida,» rääkis tuhande 20.-30. aastate Eesti elu kirjeldava pildi omanik.
«Tänu Eesti väiksusele oleme jõudnud abikaasaga käia peaaegu kõikjal, kindlasti aga kohtades, mis on vanadel fotodel,» rääkis Taylor. Nädalavahetustel on suursaadik koos abikaasa Lynda Gorham Tayloriga pea kõik Eestimaa nurgad läbi sõitnud, et pääseda vaid Tallinna-kesksest vaatest Eestile. Fotode ja tänapäevase vaate võrdlemine on põnev, nagu on kadunud Peeter Tooming Carl Sarapi 55-aastaste piltidega teinud, meenutab suursaadik Toomingat. Mõne koha tunneb foto järgi kohe ära, kuid mõnda mitte, teedki on teisiti ehitatud, teab Taylor omast kogemusest.
Suursaadik ei saa jätta võrdlemata ka sõjaeelses Eestis piltidele jäänud inimesi tänapäevastega. Samuti tahaks ta neist rohkem teada. Miks on pildistatud just kaitseväeõppusi või laulupidu või klassituba? «Ma ei tea, kas olen piltidest õigesti aru saanud, kuid mulle tundub, et 20.-30. aastate Eesti oli jõukas, euroopalik tugeva keskklassiga põllumajanduslik riik,» rääkis USA suursaadik.
«Praegu on elu rohkem Tallinna koondunud, suvel veidi Pärnusse ja muidugi Tartusse,» arvas ta. Kuid sõjaeelset Narvat näeb vaid fotodel. Suur osa muutusi on tulenenud sõjast ja okupatsioonist.
Pildiraamat
Suursaadik Tayloril on fotokogumisest tulnud mõte panna kokku pildiraamat 1920.-30. aastate Eestist. Millal see valmis saab, ta veel ei tea. Kõik tuhat pilti sellesse raamatusse ei mahu, kuid ka kolmandiku kasutamine on suur töö, sest igale pildile tuleb ka lugu juurde kirjutada. «See raamat peaks pakkuma haruldase sissevaate väikesse riiki maailma ajaloos,» ütles Taylor.
Suursaadik ei ole kogunud fotosid mitte igal teemal. «Pean huvitavaks oma laulupeopiltide kogu, ligi kakssada fotot. Sama palju on pilte kaitseväest, on spordifotosid, pilte raudteest, nii jaamadest kui ka rongidest, ja kena ülevaade sellest, kuidas eestlased tol ajal puhkasid,» rääkis suursaadik Taylor. «Rohkem võiks olla fotosid Eesti mõisahoonetest, kuid ma ei taha mitte hooneid üksinda, vaid koos inimestega, kes midagi teevad,» viitas Taylor oma otsingusoovidele. Taylori hobi on sedavõrd tuntud, et talle on ka saatkonda pilte kingituseks saadetud. Näiteks eelmine nädal saadeti talle foto, kus Konstantin Päts kõneleb Hiiumaa laulupeol.
Suursaadik Lawrence Palmer Taylor tundnud enne Eestisse tulekut üsna hästi Eesti poliitilist süsteemi, kuid tavalised inimesed, kes siin elavad, on vanasti elanud ja elavad piltidel edasi, olevat lisanud talle Eesti kohta tohutult palju. Ja kõik vanade fotode kogujad Eestis on head allikad, et aidata oma ametiaega lõpetama hakkavat suursaadikut tema töös Eestis - ükskõik kas Toompeal, Kadriorus või diplomaatide peol.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Läinud laupäeval võis Tallinna laululaval tavalise rockimüra või koorilaulu asemel kuulda hoopis pallipõrgatusi ja kriiskavat kohtunikuvilet. Selle suve ilmselt kõige lahedam (korraldajate väljend) piletirahata korraldatud show - Adidas Streetball Challenge - kogus laulukaare alla peaaegu kogu Eesti korvpalli eliidi, rääkimata kuni 10 000ni ulatunud rahvamassist. Kõiki näis siduvat mõte - meile meeldib see mäng!
Adidase Eesti esindajate korraldatud tänavakorvpalliturniiril oli ka meie mees Ameerikast, NBA profikorvpallur Martin Müürsepp, samuti käesoleva aasta Eesti meistrid Rauno Pehka, Margus Metstak, Indrek Rumma, Tair Tenno ja paljud teised.
Päeva lõpus jäi mitmete korvpallisõprade suus kõlama, et lauluväljak tuleks kossuplatsiks ümber teha - sedavõrd hästi sobis see üritus sinna. Korvpallipeo õnnestumisele aitas kaasa ka ilm, mis päeva edenedes üha päikesepaistelisemaks muutus ja tõsiasi, et lauluväljaku sissepääsude juures ei nõutud rahakoti kergendamist.
Heal tasemel programmmitte millegi eest
Ürituse soliidne showprogramm ja artistide mitmekesisus - midagi igale maitsele! - eeldanuks kopsakat piletiraha. Astusid ju üles suvetuuridel vähemalt 50-kroonist piletit nõudvad esinejad.
Alates kella 11 hoidsid tempot üleval (vaheldumisi põnevate korvilahingutega) Maarja, Kuldsed Lindid, Click OK ja Noisy Nation. Sporti - korvpalli - püüti massidele lähemale tuua kolmepunktivisete ja pealtpanemisvõistluse kaudu, kus ka publik sai osaleda. Võitjad võisid koju sõita uhiuuel Scotti mägijalgrattal.
Paraku oli võistlustel lubatud osaleda ka proffidel, kes rahva seast tulnud julgetele pika puuga ära tegid. Kolmepunktiviskevõistluses välja pandud mägijalgratta sai Margus Metstak. Teise mägijalgratta pealtpanemise ehk donkamisvõistluse eest sai Dallase Mavericksi proff Martin Müürsepp, kes kohe ka auhinnaratta ära proovis. Müürsepp tiirutas mägirattaga mööda korvpalliplatsi äärt, üritades plaksutavale publikule veidi trikke (paigalseisu, käed lahti sõitu) teha ja kutsus ka Metstakki oma ratast demonstreerima. Metstak võttis väljakutse vastu.
Publik sai nautida vihast korvpalliheitlust mitmes kategoorias, millest kindlasti huvitavamad olid eliitklassi (proffide) mängud. Eliidi finaal oli korvpallifännidele tõeline maiuspala, kus Martin Müürsepa meeskond Scanweld (veel Priit Lokotshevski, Rain Küttis ja Gert Hendrikson) alistas Eesti meistritest koostatud Nike’i tiimi (Pehka, Metstak, Rumma, Tenno).
Eliidi vihane finaal küttis publikut
Umbes 10 000 pealtvaataja kaasaelamisel peetud finaalkohtumine kujunes ühe mehe, Martin Müürsepa demonstratsioonesinemiseks, kes näitas väljaku ümber tungelnud rahvahulgale NBAle kohast klassi.
Scanweldi ja Nike’i meeskondadel oli kitkuda väike kana. Sel suvel on nad tänavakorvpalliturniiride raames kohtunud juba neli korda. Enne laupäevast võistlust oli Nike eduseisus mängudega 2:1. Martin Müürsepp ütles laupäevast võitu kommenteerides, et ühele võistkonnale kuu aja jooksul kolm korda kaotada poleks kõlvanud kuhugi. Seega - Scanweld pidi võitma. Publik, kes finaaliheitluse alguses BC Tallinna korvplluritest koosnevale Nike’ile skandeeris, hakkas lõpus ka Müürsepa meeskonnale kaasa elama.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kui esinejad lavale tulevad, on rahvas esialgu äraootavalt vait. Harku-Järve Kantri publik on juba üht-teist näinud, üht-teist maitsnud ja palava päikese all veidi roidunud. Kui aga trumm müdisema ja kurguhääled huilgama hakkavad, tabab uimaseid põhjamaalasi vaimustus. Lapsed ees, suuremad takkatraavi, tormatakse krii-indiaanlaste rahvamuusikaansamblile Iron Swing Dancers nii külje alla kui võimalik.
Neidude (õigupoolest alles tüdrukute, kaks neist koguni suguharu printsessiks valitud) rahvariided on väga kirevad. Ainus põhivärv, mida silm ei tabanud, oli pruun. Hästi palju narmaid, hästi palju kõrinaid riiete küljes. Ühe tantsu ajal ilmus tantsijatari kätte ka linnusulgedest lehvik. Tumedate juuste raamiks pole sulgi just palju. Aga ükskõik, ilu võtab selletagi silmad kirjuks.
Kolm noormeest, kes tagaplaanil vägevasti huilgavad ja veel vägevamalt suurt trummi taovad, näevad seevastu välja nagu kunagine EÕM: punased ürbid ja sinised püksid. Ühel on prillid ees. Meenuvad kokkutulekud ja taidlusvõistlused. Esinejate näojooned on siiski nii eripärased, et äratundmisrõõmu ei teki. Muusika muidugi ka. Vähemalt esialgu.
Riietest saab lugeja aimu pildi vahendusel, muusikat ma kahjuks ajalehe kaudu edasi anda ei suuda. Sellest on kahju, sest inimesele, kes indiaanlasi ise ei kuulnud, pole sõnadega võimalik midagi selgitada. Millegipärast on eesti keel kriide rahvakultuuri terminite poolest väga vaene.
Indiaanlaste raskest elust ja saatusest oleme lapsepõlves või veidi hiljemgi kõik lugenud ja filme näinud. Ning küllap neile ka südamest kaasa elanud. Meenutagem kasvõi ETV ekraanil jooksnud sarja «Shehaweh».
Kanadast Sturgeon Lake’i ehk Haigrujärve äärest pärinevate kriide (inglisepäraselt cree) üsna noor ansambel sõitis üle lombi tänu eestlaste ja põlisameeriklaste kultuurivahetusühingule Kõuelind, mida juhib Omar Volmer. Tema sõnul pidasid kriidega läbirääkimisi põhiliselt kaks Tallinna Kergetööstustehnikumi neidu: Riina Laur ja Kärt Summatavet. Rahvamuusikutega oli kaasas ka Sturgeon Lake’i ülikooli õigusi taotleva indiaanikolledzhi rektor Wooley Stevenson. Tema muidugi ei tantsinud ega huilanud. Elas niisama omadele kaasa.
Rahumeelsed ja rikkad
Krii (cree) indiaanlastel on ajaloo kohta oma käsitlus. Hõim olnud rahulik ja püüdis hästi läbi saada nii naabersuguharude kui valgetega. Seetõttu elati jõukalt ning pääseti sõdadest. Ainult siis, kui kahvanäod hõimult viimsed iseseisvusriismed võtsid, toimus üks suur ülestõus, mis lõppes traagiliselt. Tänapäeval on kriisid üle saja tuhande, nad jagunevad metsa- ja preeriakriideks, need omakorda veel väiksemateks allhõimudeks.
Läbikäimine valgetega andis kriidele tulirelvad, aga ka uue riidemoe. Seetõttu polegi kriide rahvarõivad nahast, vaid riidest. Elava kultuurivahetusega põhjendatakse sedagi, et Haigrujärve kallaste asukate repertuaaris on palju naabersuguharude tantse.
«Põhja-Ameerika indiaanlaste rahvatantsud on kõik üsna sarnased,» selgitab kava kommenteeriv Terry Daniels, majesteetlik keskealine indiaanihärra, kes seisab kava jooksul (umbes pool tundi) majesteetlikult paigal, käed sügaval püksitaskutes, peas vägeva sulgehte asemel kauboikübar.
Samme on laenatud naabersuguharudelt, aga ka eurooplastelt.
Esimene tants on hea tuju tants. Viimane üleüldine vennastumistants. Vahele mahub veel mitu üsna samasugust ning sarnase helitaustaga (ikka trumm ja kiljumine) tantsu, nii et Danielsil ja tõlgi ülesannet täitval Omar Volmeril tuleb nüansse selgitada. Tervitustseremooniatel kasutatav rohutants pole näiteks laenatud, vaid kaugel lõuna pool elavate omaha-indiaanlaste poolt kingitud tants.
Tantsuga läbi Eesti
Harku-Järve oli Iron Swing Dancersile Eesti avastamise lähtepunktiks. Nädala jooksul läbis internatsionaalset, kuid ühiste huvidega seltskonda kandev kantrivanker Toila, Viljandi, Kuressaare, Põlva ning lõpetab täna õhtul Roosna-Alliku hobupäeval. Esimesed muljed olid külalistele soodsad. Nii näidati vähemalt välja, ehkki põlisameeriklastele omane vaoshoitus oli märgatav nii laval kui rahva seas liikudes.
Turneel esinevad indiaanlased kohaliku kantri lipulaeva Kukerpillide soojendusbändina. Kodumaiste kantriveteranide eestvedaja Toomas Kõrvitsa sõnul pole siiski tegu eksootiliste võõraste ärakasutamisega. Kukerpillid tulid ise äsja Ühendriikidest kontserte andmast, niisiis on kultuurivahetus tasakaalustatud. Kõrvits põhjendab krii muusikute ja tantsijate kampa võtmist lihtsa ja lühikese lausega: «Nad on ju nii toredad.»
Kas indiaanlased on kantri?
Bensiinimüügiga tegeleva AA Tradingu juhatuse liige Aivar Riisalu on suur kantrisõber. Põhiliselt tänu temale äratatigi Harku-Järve kantripidu vahepealsest varjusurmast üles ning suudeti ka arvestatavad kuulajatemassid kohale saada.
«Kasumit me ei planeerinud, aga ots otsaga võiks siiski kokku tulla,» arvas ta ise. Raskema töö tegijad olid Harkus ja järgneval kantrivankri turneel Emil Oja ja AS BG Muusik.
Autentse ameerika rahvakultuuri esindajate Eestisse toomine läks korraldajaile mitu korda rohkem maksma kui kõige kallimad eesti esinejad. Ning tekkis ka küsimus: kuivõrd sobib indiaanlaste rahvamuusika kantri alla?
«Kui tõlkida otse: country music - maamuusika, siis sobib väga hästi. Indiaanlased elavad ju maal,» välistab Riisalu kahtlused.
Viimase, sotsiaalse tutvumise ehk ringtantsu eel avaldavad esinejad tagasihoidlikku soovi, ehk leidub rahva hulgas julgeid, kes nendega liituvad. Julgeid leidub terve väljakutäis.
Lõpp on kurb. Lavale tuleb mees, kes ütleb «väga-väga suur tänu külalistele Kanadamaalt» ja selle järel läheb taas lahti maalähedane tantsumuusika sõnumiga à la «sa viska püksid nurka ja tule minu juurde voodisse».
Kantrit on ju mitmesugust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Nüüdseks on Hongkongi vanad peremehed lahkunud ja uued täieõiguslikult sisse kolinud. Nagu iga uue elaniku puhul, nii on ka Hongkongi uustulnukad olnud kärmed oma kodu enda käe järgi sättima.
1. juuli hommikul said paljud Hongkongi ametiasutused uue nime ja väljanägemise. Ilmajaam muutus Kuninglikust Observatooriumist Hongkongi Observatooriumiks ja kaotas kuningliku embleemi. Politsei ohvitserid jäid ilma «kuninglikest» mütsidest ja märkidest ning neist said lihtsalt Hongkongi poliseinikud. Viimane Briti noorpaar luges oma abieluvande kuninganna Elizabethi pildi all 30. juuni õhtul. Edaspidi abiellutakse kohalike linnavaadete taustal.
Tegelikud muutused on aga Hongkongis toimunud juba kuid, kui mitte aastaid enne 1. juulit. 1980ndateks aastateks oli enamik koloniaalsest arhitektuurist uute suurehituste varju jäänud. Mis alles jäi, sai enamasti uue näo ja eesmärgi. Nüüd avaneb Kowloon’i poolt Star Ferryga Hongkongi saarele sõites vapustav vaade linna võimsatele pilvelõhkujatele, millest paljud üleminekuajaks tuledega kaunistati.
Koos Briti sõjaväe järkjärgulise kahanemisega 30 tuhandelt 1950ndatel vaid mõnesajani selle aasta alguses kadusid paljud teisedki Briti tunnusmärgid. Uutel müntidel ja rahatähtedel on nüüd Hongkongi rahvuslill bauhinia, postmarkidele on kuninganna asemele trükitud linnavaated.
Vaid nädal enne üleminekut käisin sõpradega staadionil Briti garnisonide viimast Hongkongis esitatavat muusikaprogrammi nautimas.
Ameerika turistidele XXL suuruses T-särgid
Ettevõtjad on selle kõige kohal suurt dollari märki näinud. Ainuüksi juuni lõpu ja juuli alguse nädalatel külastas Hongkongi kaks miljonit inimest, luues omamoodi unikaalse tööstusharu. Tuntud turistidekohad nagu näiteks Stanley Market ja Jordan’i Night Market olid täis kahe lipuga T-särke ja muid selliseid suveniire. Kui tavaliselt on eurooplastel ja ameeriklastel siin peaaegu võimatu suuremate numbritega riietusesemeid ja jalanõusid leida, siis meeletut külalistevoogu oodates tellisid poepidajad rohkesti XL ja XXL suuruses T-särke.
Telefonifirmad trükkisid kollektsioneeritavaid telefonikaarte kuulsate Hongkongi inimeste ja hoonete piltidega. Hotellid pakkusid viimaseid koloniaalteemalisi õhtusööke, mida hinnati 300-400 USA dollarile inimese kohta. Tuntud nimedega kellafirmad ja isegi Barbie nukud ühinesid spetsiaalsete 1997. aastal kogutavate esemete pakkumisega.
Kohalikud hoiavad raha USA pankades
Oleks vale arvata, et Hongkongi elanikud üldse ei muretse eelolevate muutuste pärast. Paljud viimastel aastatel Hongkongi tagasi pöördunud töökaaslased hoiavad seni pangaarveid USAs ja eriti Kanadas ning väidavad, et on igal ajal valmis jälle kolima. Samas on paljud kohalikud kindlad, et siin midagi eriti ei muutu. Nendele tähendas üleminek lihtsalt viiepäevast sõprade seltsis veedetud nädalavahetust. Üheks stabiilsuse näitajaks on kindlasti ka kinnisvarahinnad, mis on endiselt kerkimas, ja juba see näitab inimeste usku Hongkongi tulevikku.
Rikaste hiinlaste ostuparadiis
Ka luksuskaupade müüjad tegid panuseid oma äritegemise võimaluste suurenemisse. Kui kümne aasta eest erinesid Hongkong ja Hiina jõukuselt suuresti, siis nüüdseks on Hiinas tekkinud rikaste kiht, kes Hongkongis äri- ja turismireisidel käib. Kaubamajade omanikud ootavad ostuvõimelisi hiinlasi, kes ühe ostureisiga kulutaksid tuhandeid dollareid. Paljud neist maksavad sularahas, mitte krediitkaardiga. Kõrgelt haritud ja hästi riietatud ostjad Lõuna-Hiinast peavad firmamärke kohati veel tähtsamaks kui kohalikud elanikud ja maksavad rõõmsalt prestiizhikate esemete eest vähem kui kodus.
Emamaalt tulevate külaliste arv on aastatega kiiresti suurenenud, moodustades ligi viiendiku 1996. aasta turistide arvust. Eelmisel aastal kulutasid umbes 2,3 miljonit Hiina turisti Hongkongi modernsetes kaubamajades 2 miljardit USA dollarit. Ainult jaapanlased suutsid neist rohkem kulutada. Samas kardavad ärimehed, et teiste külaliste arv võib kohe pärast üleminekut väheneda ja Hongkong peab maailmale veel näitama, et siin midagi tõsiselt muutumas ei ole.
Kui praegu pole Briti passi omanikel Hongkongis töötamiseks luba vaja, siis järgmise aasta mais saab suurel hulgal inimestel see sünnipärane õigus otsa. Mitmed mu siinsed sõbrad plaanivad enne maikuist tähtaega Hongkongist lahkuda ja on kindlad, et Hongkong ei jää kunagi selliseks lahedaks kohaks, nagu ta siiani on olnud. Kunagi varem pole nad tänavatel näinud nii palju politseinikke, kes aeg-ajalt dokumente kontrollida soovivad. Ka kardavad nad, et Hongkongi turvalisus saab piiride avamisel kannatada.
Suurima üleminekuga seotud muudatuse pidi üle elama vahest Hongkongi viimane linnapea Chris Patten, kes oma ametipostilt lahkus ja tagasi Inglismaale suundus. 30. juuni tseremoonia lõppedes lahkusid viimased Briti väed. Päev hiljem kolisid Hiina väed Prince Of Wales’i sõjaväegarnisoni, mille nad peagi millekski «sobivamaks» ümber nimetavad.
Nii minule kui ka paljudele teistele siin töötavatele välismaalastele jääb Hongkong samasuguseks huvitavaks linnaks, nagu ta on olnud. See tõsiasi, et ma ülemineku ajal ise Hongkongis elasin, muutub reaalsemaks ja väärtuslikumaks ehk alles aastate pärast.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele