Aga nooled maksavad 85 krooni tükk, on tellitud Inglismaalt, purunevad proovide käigus tihti ja kasvatavad tüki eelarvet.
Foto Ain Protsin
4. juulil on Toomas Uba Oslos Bisleti staadionil, et sel hooajal hoogsalt arenenud 27-aastase tõkkejooksja Tiia Eeskivi uut võimalikku rekordiparandust kiidulauluga saata.
Kuigi subtiitrid näitavad Eeskivi nime võistlejate hulgas viimase hetkeni, jääb Tiial jooks ometi jooksmata ja Toomasel reportaazhi nael sisse löömata.
Täpsemalt: nael lüüakse, aga kirstunael. Pika ja põneva loo Tiiast, tema ootamatust seljavalust ning mänedzherist lõpetab Uba veidi saladusliku vihjega: küllap kuuleme Eeskivi loobumise täpsematest põhjustest edaspidi.
Ära sõnus!
Dopingukasutamise kohta on Tiia Eeskivi juba ammendavad vastused andnud. Printsiibi «ise tegin, ise vastutan» järgi on ta kogu süü endale võtnud, vältinud mänedzheri ja treeneri kaassüüdlaseks tegemist.
Ajakirjanduses avaldatu põhjal elab Eesti naiskergejõustiku selle hooaja liidri langemist kõige valusamalt üle aga just treener Uno Källe («See oli nagu aatomipommi lõhkemine» - 16.07.EPL ).
«Treener ei puutu üldse asjasse,» kaitseb Kället tema teine õpilane Jane Salumäe. Tänapäeva sportlased on piisavalt iseseisvad ega kooskõlasta iga oma sammu.
Seni on on Pärnust pärit Eeskivi silma paistnud positiivsest küljest. Eelkõige muidugi sihikindlusega. Tema eas järsu arenguhüppe tegemine tundub kahtlane, ent seda võib põhjendada ka treeningute tõsisemalt võtmisega. Eeskivi eesmärgiks oli augustis Ateena MM-võistlustel 16 parema hulka jõudmine.
«Töö ja lapse kõrvalt sporti teha pole naljaasi,» arvab perekonnatuttav. Eeskivi tütar Kristi saab viieaastaseks. Abikaasa Kaarel, endine viievõistleja, töötab varustajana. Hansapangas, kus Tiia on ametis tellerina, hinnatakse inimest mitte sportliku vormi, vaid töötulemuste järgi.
«Selg on tal tõesti haige,» ütles Tiiat tundev spordiajakirjanik.
Dopinguprobleem on maailma spordiajakirjanduses lõputu, kuid üsna jäikade dramaturgiliste reeglitega piiratud zhanr - nagu «Santa Barbara». Osatäitjate nimed muutuvad, rollid jäävad: «paha poiss», «süütu kannataja», «hajameelne arst», «armukade abikaasa». Päev enne Eeskivi esilehekülgedele sattumist kirjutas üks Tallinna päevaleht Noolest. Ja Busemannist. Ja teistest Saksa kümnevõistlejatest, kes vaat et kogu maailma konkurente, eriti eestlasi, dopingutarvitamises süüdistavad.
Justnagu kättemaksuks selle eest, et meid Euroliidu laiendamise esimesse ringi võeti, tahetakse eestlaselt võtta igasugune tuju Ateena MMi ülekandeid jälgida.
«Väikeriigid ei suuda kunagi oma sportlaste meditsiinilise ettevalmistuse poolest suurriikidele vastu seista,» arvab Tiia perekonnatuttav. «Nõukogude Liidus püüti dopinguga vahelejäämised maha vaikida, praegu antakse see-eest täie rauaga.»
Sellise olukorra kohta kehtib kaks head vanasõna. «Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad» ning «targem annab järele». Sõltub igaühe heasoovlikkusest, kumba eelistada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Nii ilusat suve kui tänavu ei mäleta eestimaalased kaua aega. Kas aga oleme sellest saanud täit mõnu, on enam kui küsitav. Valdava osa ajast veedab inimene nn tehiskeskkonnas, halvasti õhutatud elamutes ja tööruumides, milliste viimistlemisel on sageli kasutatud formaldehüüde ja fenoole sisaldavaid, tervishoiunõudeid eiravaid ehitusmaterjale. Suurtes linnades ja väikeasulate elava liiklusega peatänavate ääres tungib elamutesse tugevasti saastunud välisõhk. Kõikjal on ülemäärast müra. Häirib müra tänavalt ja elamutele liialt lähedale rajatud tööstusobjektidelt, naabrite korterist kuuldub alatasa just teid mitte huvitavaid raadio- ja televisioonisaateid. Mitmes Põhja- ja Kirde-Eesti asulas, näiteks Kundas, Sillamäel ja Tapal, ohustab inimesi ülemäärane radoonisisaldus.
Hoopis hull on tänavatel, kus liiga kitsad ja auklikud kõnniteed sunnivad tõuklema ja astuma sõiduteele. Osa kõnniteedest on ummistatud parkivatest autodest. Vähe on rohelust ja istepinke ning laste mänguväljakuid. Täiesti puuduvad tänavaületustunnelid ja jalgratturite rajad. Kõik see põhjustab elukvaliteedi langust, stressi ja unehäireid ning vähendab meie isegi nappi keskmist eluiga. Elukvaliteedi langusega kaasneb aga mitte üksnes tervise närbumine, vaid ka kuritegevuse kasv, omaalgatuse vähenemine ja sündimuse hääbumine.
Hiljuti valmis Eesti riiklik keskkonnastrateegia, kus tehiskeskkonna parendamise ülesanded jäid teisejärgulisteks. Ometi sõltub just sellest meie lähiaastate ja ka kaugema tuleviku elukvaliteet.
On selge, et homse päeva rahvuslikku kogutoodangut ei looda üksnes eilse industriaalühiskonna tugevasti saastatud kontsentratsioonikeskustes, vaid suures osas looduslikult kaunites väikelinnades ning alevites-alevikes. See haakub aga targa regionaalpoliitikaga, mida Eestis seni pole.
Mõned päevad tagasi kuulsime rõõmustavat uudist, et Eesti võib Euroopa Liitu saada esimeste seas. See aga toob paratamatult kaasa Euroopa harta tunnistamise ja keskvõimu nõrgenemise. Juhtimisfunktsioonide demokratiseerimine soodustab teadusmahuka tehnoloogia viimist loominguliselt aktiivsetesse väikekeskustesse. Sellega kaasnev looduslähedase elulaadi eelistamine soodustab pärandkultuurmaastiku säilitamist ja külaelu väärtustamist.
Seni aga, kallid kaasmaalased, kuni veel on sooje ja päikesepaistelisi ilmu, kaduge nii kaugele kui saate pealinnast Tallinnast ja suvepealinnast Pärnust. Eestis on palju kauneid järvesilmi ja osoonirikkaid metsateid, marjarikkaid rabasid ja niitmata jõeterrasse, kuhu pääseb nii jalgsi kui jalgrattaga. Rockmuusikat ja automüra jõuate kuulata ka talvel, mil teie looduses bensiiniõhust puhastunud kopsud võivad taas taluda kõrgendatud mürgikontsentratsiooni. Pidevalt ei talu viimaseid aga ka kõige karastunum organism.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
...nähti teisipäeval Toomemäel päris tõeliselt. «Meil on kõik päriselt,» kiitis Emajõe Suveteatri kommertsdirektor Juta Kuhlberg esimese kostüümiproovi hommikul. «Mõõgad tagus päris sepp, nooled ja odad on teravad.» Õhtul veriseid sõdalasi vaadates hakkas tunduma, et mõni mõõk ja oda võiks vahelduseks ka puust või papist olla.
|
|
Robin Hood (Rain Simmul) ja Väike John (Riho Kütsar) täisrelvis ja metsameestele sobivalt nahkpükstega.
Aga nooled maksavad 85 krooni tükk, on tellitud Inglismaalt, purunevad proovide käigus tihti ja kasvatavad tüki eelarvet.
|
Hommik algas sellega, et näitlejad kõndisid väärikalt oma uutes ja puhastes kostüümides ja imetlesid ennast ja teisi.
Pärast seda läks kohe madinaks. Tüki alguses käsivõitlesid omavahel Robin Hood ja Gisbourne Guy ehk Rain Simmul ja Üllar Saaremäe. Võitlus kulges päris ehtsalt, ehkki Üllar Saaremäe on tunnistanud, et tema sporti teha üldse ei armasta ja Rain Simmulgi väitis end alles kuu aega harjutavat.
Vaevalt on Simmul Saaremäe seljatanud, kui tal tuleb Riho Kütsari ehk Väikese Johniga kaikavõitlust pidama hakata. Võitlus käib kujuteldavas jões Ohvrikivi ümber. «Kaklevad nii et vesi tolmab,» märgib Jüri Lumiste ehk Nottinghami sherif. Leppimishetkel, kui Robin Väikese Johni Väikeseks Johniks ristib, äsab ta kogemata kaikaga Kütsarile piki nägu, nii et veri väljas. Proov seisab, kuni näitlejat plaasterdatakse. Selgub tõsiasi, et korralikku käsiapteeki Toomemäel kellelgi kaasas ei ole ja et järgmiseks päevaks peaks kindlasti muretsema.
«Selle väikese kriimustuse eest näitleja mingit hüvitust ei saa,» ütleb lavastaja Ain Mäeots. Aga muidu pidi kõigil, kes tükis vähegi ohtlikumaid trikke teevad, elukindlustus tehtud olema.
Küsimuse peale, kas võitlusstseene äkki liiga palju pole, arvab lavastaja, et siis oligi selline karm aeg. Karm aeg on ka näitlejatel. «Ai, krrt, ära sinna löö,» sosistab Tiit Palu kaeblikult, kui jalaga makku saab. Ja veel enne, kui ta püsti kargab, lendab tema poole ehtne terav oda. Oi jummal, nii kisub ikka ohtlikuks, arvab lavastaja ja käsib Tiidul kivi varju kukkuda.
Ain Mäeots möönab, et teist sellist etendust, kus näitlejad peavad nii heas füüsilises vormis olema, ei meenugi, Linnateatri «Kolm musketäri» ning «Romeo ja Julia» pääsevad ehk lähedale.
Tegelikuks võimeteprooviks läheb aga alles õhtul kella kuuest, kui Luunjast tuuakse kohale hobused Changal ja Menger ning läheb turniiri harjutamiseks. Hobused olevat väga rahulikud ega kartvat midagi.
Kaskadöörid ja näitlejad ei karda ka algul midagi. Aga pärast paari kokkupõrget, kus üks meestest peab odaga teise sadulast paiskama, tundub, et midagi ohtlikumat on ka raske välja mõelda. Aga metallist odaotsi ei saa papi vastu vahetada, sest kokkupõrkel peab metallikõlin kuulda olema. Ain Mäeots otsustab, et esialgu jätkatakse turniiri viisakusrelvadega ehk oda tömbi otsaga.
Hobustega samal ajal harjutavad mõõgavõitlust need näitlejad, kes vaheldumisi kõikidesse võitlussalkadesse kuuluvad. Aegajalt saab keegi pihta ja plaasterdab vermeid.
«Vibumehed, palun ärge veel ära minge,» hüüab lavastaja kell üheksa õhtul Toomemäel. Esietenduseni on jäänud kümme päeva.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kui Pärnu on kuulutatud ametlikult suvepealinnaks, siis möödunud nädalavahetusel võis Haapsalu küll julgelt end Eesti merepealinnaks pidada. Laupäeval jõudis läbi Saare-, Muhu- ja Hiiumaa vaheliste soolaste vete finishisse eesti avamerepurjetajate aasta tähtsaim võistlus - Muhu väina regatt, mis seekord kandis juubelimaigulist numbrit 40.
Võistluseks olid jahid jaotatud nelja kategooriasse, ja vastavalt jahi suurusele tuli purjekatel läbida trassil suuremal või väiksemal arvul kontrollmärke. Osales kokku 45 paati, ja ainult mõne Soome purjetaja osavõtt muutis võistluse rahvusvaheliseks, sisuliselt oli ikkagi tegemist Eesti meistrivõistlustega avamerejahtidele, lahtistega küll, nagu see põhimõtteliselt kogu aeg on olnud.
Küsimusele, milliseks peaks regatt tulevikus kujunema, vastas Eesti Jahtklubide Liidu president Raimo Kägu, et kahtlemata on külalispurjetajad teretulnud. Objektiivsed tingimused selleks on ka hakanud tekkima, üle Eesti saavad jahtklubid paremasse korda, pole endalgi piinlik, nagu vanasti, sadamas mõnda tualettruumi minna ja ka külalist sinna juhatada. Veel ütles Kägu, et eelnevatel aastatel on liidus tekkinud mõningane kapseldumine ja uus juhatus tahab selles mõttes erinevat poliitikat ajada. Niisugune regatt pole ju tähelepanuvääriv sündmus mitte ainult purjetajaile, vaid ka sadamatele, nii suurtele kui väikestele, nii saartel kui mandril, kus jahid vaheetappide lõppedes randuvad.
Väga heast küljest oli võimalik esile tõsta Peeter Palu korraldatud vastuvõttu Hiiumaa Suursadamas, mis vaatamata halvale ilmale tõstis tuju nii purjetajatel kui ka kohalikel hiidlastel. Sellest alates hakkaski positiivne info sadamates levima ja edasi läks kõik tõusvas joones. Igatahes on veel palju võimalusi niisuguseid asju põhjalikumalt ette valmistada ja läbimõeldumalt korraldada ning järgmisel suvel Jahtklubide Liit seda ka teeb. Aga kurta pole mõtet - lõpp hea, kõik hea - nii arvas enamus regatist osavõtjaid laupäeva õhtul Haapsalu jahtklubis ansambli Vanaviisi mereteemalise lauluprogrammi saatel tantsu keerutades või ka jahis koikul puhates ja veidi pead valutades - siin või seal oleks kindlasti saanud paremini sõita!
Purjetajaid oli päris noorukestest kuni veteranideni välja (näiteks Ülo Vooglaid on mees, kes kõik 40 suurvõistlust kaasa teinud). Ka ilma oli igasugust - alates päikesepaistelisest tuulevaikusest, mille tõttu mõnigi mittepõhikohaga meeskonnaliige jahi võistlusmassi vähendamiseks kaldale õlut jooma jäeti, kuni tuuleni, mis mitmel paadil purjeid ja samas ka meeskondade võiduväljavaateid purustas. Sellega on seletatav ka asjaolu, miks mitu jahti jätsid viimasel etapil üldse starti minemata. Liidrite keskel käis aga kuni viimase finishini ülitihe rebimine. Meresõidul on võrdselt tähtsad nii oskused kui õnn.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kõigepealt tuli lavale maleruudulistes kostüümides Mono Fans, siis duoks kahanenud laulvad nabaaugud ansamblist Best B4 ning lõpuks kaunipalgelised Mix II Sex (Miss II Miss). Rahvas möirgas ja aplodeeris, 11. juulil valiti Pärnu ööklubis Mirage teist aastat järjest Showgirli (maakeeli vaatemängutüdrukut).
Kuigi üritus oleks pidanud alguse saama juba päeval rannas, otsustati bikiinibeibe tiitel pilvealuse ilma tõttu järgmiseks aastaks hoida. Õhtul astusid konkurentsi kuus kandidaati kolmes voorus.
Traditsioonilisest iluduskonkursist erines Showgirl ’97 rõõmsaloomulisema idee poolest. Võitis see, kes endale kõige enam tähelepanu suutis koguda, meelelahutuskuningannal peab lisaks välisele atraktiivsusele olema ka paras annus glamuuri. Alustati märja T-särgi showst. Õhtujuhi Andrus Vaariku suunatud veevooliku alt lavale miilutsema pääsenud kandidaadid ajasid rahva meeled nii marru, et järgmiseks etteasteks, kus tüdrukutel Eesti naislauljaid parodeerida tuli, polnud vaja toetusemotsioonide pälvimiseks muud, kui ainult lavale ilmuda.
Kolmandal korral publiku ette ilmudes tegi meedia-, teatri- ning äritegelastest koosnenud zhürii teatavaks oma vääramatu otsuse: Showgirliks 1997 tunnistati Kariny (kaastegev tüdrukutebändis Click OK), publiku lemmikuks Marge.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Guinnessi firma asjatundjad õpetasid Tallinnas ja Tartus kolmel päeval müügijuhte ja baaripidajaid, kuidas seda erilaadset tumedat õlut õigesti klaasidesse valada ja klientidele serveerida.
Rohkem kui 200 aastat tagasi Iirimaal asutatud Guinnessi õllefirma on alustanud tohutut ettevõtmist - kahe aasta jooksul sõidetakse läbi 35 Euroopa riiki, et õpetada õllemüüjatele õigeid töövõtteid. Firma korraldab seminare rohkem kui 100 linnas. Reisi pikkus on kokku umbes 800 000 kilomeetrit, mille jooksul haagisauto kulutab ligi 75 000 liitrit kütust.
14. ja 15. juulil seisis baari, õllekeldri ning konverentsiruumiga sisustatud haagisauto Tallinnas Eesti Näituste sinise paviljoni taga. 16. juulil jõudis auto Tartusse.
Guinnessi Ida-Euroopa müügijuht Peter Fairbrother ütles, et Balti riikides kestab auto ringreis kaks nädalat. Eestist suundub auto Lätti ja Leetu.
«Euroopa kvaliteediturnee eesmärk on teadvustada kõigile baaripidajatele ja müügijuhtidele, millise unikaalse tootega neil tegemist on,» rõhutas Fairbrother.
Tallinnas osales kahel päeval Guinnessi ligi 4-tunnistel seminaridel kokku umbes poolsada inimest. Firma Euroopa tehnikadirektori George Pratti sõnul näitavad asjatundjad seminarist osavõtjatele, kuidas Guinnessi õlut õigesti kraanist lasta, klaase pesta, tünne hooldada ja kõike muud teha, et kuulsa õlle maitset mitte rikkuda.
Pratt rõhutas, et Guinnessi õlle juures on üks iseloomulikumaid komponente vaht, mille kihi paksus peab pindise klaasi korral olema 14-21, poole liitri puhul aga 11-18 millimeetrit.
Ta lisas, et päris tihti võib baarides näha, kuidas kraanist lastes voolab õllevaht üle klaasi serva. Selline asi ei sobi Guinnessi traditsioonidega mingil juhul kokku. Guinnessi tuleb klaasi valada kahes osas, sest ainult siis tekib õige paksusega vahukiht. Päris vilunud baarman suudab aga õlut nii valada, et vahumütsile moodustub ristikuleht, Iiri rahvussümboolika element.
Guinnessi turundusjuht Eestis Peeter Nõmmik ütles «Postimehele», et Guinnessi müügi õiguse saavad vaid need baarid ja pubid, mis suudavad seda õlut ka kõigi nõuete kohaselt serveerida. Üks elementaarne tingimus on näiteks see, et õlut kraanist lastes peab Guinnessi märk klaasil ostja poole olema.
1759. aastal rajas Arthur Guinness Dublinis pruulikoja, millest praeguseks on saanud maailma üks juhtivamaid õllekompaniisid. Kuulsuse on firmale toonud röstitud odrast pruulitav õlu, mille Arthur Guinness nimetas Extra stout porter.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Keraamik Aivar Rumvolt (39) elab ja töötab Võru eeslinnas Kubjal. Ametioskuste järgi ei pea ta ennast käsitööliseks ega kunstnikuks.
«Olen midagi vahepealset. Kunstkäsitööline,» pakub töötunkedes peremees, tutvustades külalistele oma töökoda, mis asub õuepealses kuuris. Selle tähtsamaks osaks on elektriline põletusahi.
Riiulitel ootab kätteviimist viimane suurem tellimus: nimelised õllekannud Võru trahterile Boschwechter. Nimed, põhiliselt alaliste klientide omad, pakkus välja joogikoha peremees.
Rahale mõelda ei tohi
Poole tunni pärast istume väikese eramaja teisel korrusel ja joome krakleetehnikas piaalidest teed. Lauanurgal on venekeelne hiina ja jaapani luule valimik. «Huvi idamaade kultuuri ja kunsti vastu tekkis juba koolipõlves,» meenutab peremees.
Nagu väidetavalt kõik inimesed, on ka Aivar Rumvolt noorpõlves luuletusi kirjutanud. Erinevalt enamikust jõudis ta 1991. aastal ka oma luuletuskoguni «Kaldalseisja».
ETVs on Aivar Rumvoldist tehtud 10-minutiline dokumentaalfilm «Kulgeja».
Keraamikutöö köögi- ning salongipoolest räägib Aivar Rumvolt meelsasti. Rahast mitte.
«Niipea kui hakkad arvutama, kui palju mingi asja eest raha võiks saada, läheb töö untsu,» on ta kogemuste najal veendunud. Untsu läheb aga Aivari moodi väsimatul katsetajal küllaltki palju.
Rumvoldi käsitööd on müüdud ka Saksamaal ja Skandinaavias. Septembrisse on kavandatud personaalnäitus Rootsis. Mänedzheritööga tegeleb põhiliselt elukaaslane Ruti. Eestis müüvad Võru keraamiku nõusid, ehteid ja mänguasju mitmed Tallinna ja Tartu kunstikauplused, aga odavam on neid hankida laatadelt ja käsitööpäevadelt meistri enda käest.
Suur osa Aivar Rumvoldi viimastest nõudest ning kaelaehetest on rakutehnikas. Tegijale muudab selle eriti põnevaks teadmatus: pole võimalik ette arvestada, milliseid värvitoone saepurust väljavõetud eseme glasuur võib võtta. Värvid on aga ilusad: erepunasest kuni koobaltsinise ja briljantroheliseni.
Õppida on veel kõvasti
Viis esimest eluaastat Võrus elanud noormees sai põhi- ning kunstihariduse Tallinna 46. keskkoolis. ERKIsse teda ei lastud, isegi proovima mitte. Takistuseks oli klassi ajaleht, mida ta koos sõpradega välja andis. Poliitiliselt naiivne, aga KGBle ei meeldinud.
«Mina ei valinudki savi, vaid savi valis minu,» meenutab peremees salapäraselt. Tõenäoliselt juhtus see sõjaväes, kui Aivar Rumvolt kolm aastat Kroonlinnas klubi kunstnikuna plakateid joonistas.
Võrru tagasi tulnud, juhtis ta paar aastat taoistlikus vaimus metsakombinaadi puidutsehhi, lastes asjadel kulgeda nii, nagu neile meeldis. Paberimäärimisest see siiski ei päästnud ning et savi oli selleks ajaks juba valitud, võis ta palgatöö sinnapaika jätta.
«Õpipoiss ma enam pole,» arvab Aivar Rumvolt. «Aga päris sell ka veel mitte.» Keraamika on kitsas ala, kuid selle sees on palju erinevaid variante. Igast uuest tehnikast hargneb omakorda uus ja põnevam.
«Ma ei kipu enam kõike kohe ahju panema,» ütleb selliseisusse pürgija elutargalt. «Esialgu võib töörõõm küll suur olla, aga kui pärast ahjust killuhunniku välja võtad, läheb meel paratamatult kurvaks.»
Kunstilised eelistused hakkavad välja kujunema. Näiteks kõrgkuumuskeraamika. Selleks sobiva savi leiukoha avastas Rumvolt ise ning hoiab saladuses. Ka igivana pottsepariista kedraga töötamist tahab ta edasi õppida.
Üheks Aivari suurimaks sooviks on jõuda klaasikunstnikke perre. «See oleks mulle uus maailm, mu mõte ei oleks nii vaos nagu neljandat-viiendat põlve klaasimeistritel.»
Pliisöömine pole tervislik
Keraamikutöö on tervistkahjustav, eriti siis, kui ennast ei hoita. Põletamise ajal tööruumis viibida ei tohi, sest savist eraldub mürgiseid gaase. Kord väliahjuga töötades võtsid leegid Aivaril pool nägu habemest puhtaks, kord uue materjaliga töötama hakates lõhkus ta käed ega saanud kuu aega savile ligi minna.
Savikauss võib olla ohtlik ka tarbijale. Mitte väga ammu kasutasid Setu- ja Võrumaa pottsepad pliiglasuuri. Selle koloriit on soojem ning kollakam kui tänapäevasel potasglasuuril, keemiline koostis ajab aga ihukarvad püsti. Pliipuru jahvatati käsitsi ning polnud midagi imelikku, kui mõni suurem tükk toidunõu glasuuri sisse jäi.
Tänapäeval seda muret pole, arvab Aivar Rumvolt. Õiged Setu potimeistrid on välja surnud ning vanad ahjud lõhutud.
Halb patrioot
Võrumaa «rahvuslik ärkamine» Aivar Rumvolti ei puuduta. End ühe kohaga sidumine pole kooskõlas tema elufilosoofiaga.
Siiski on üheks tema tulevikuunistuseks Võru käsitööpäevade korraldamine. Käsitööliste ring on Eestis väike ning sõbralik. Seppade, kullasseppade ja keraamikute meelispaigaks on kujunenud Rocca-al-Mare käsitöölaat, tihti kohtutakse ka muudel laatadel ning suvistel vabaõhuüritustel.
Rosmal asuvas Johannese vabakoolis õpetab Aivar Rumvolt kord nädalas keraamikat ning jaapani klassikalist tushijoonistust. Missioonitundest, nagu ta ise ütleb.
Tallinnas on Aivaril kuulus onu: Hellat Rumvolt töötas aastaid ENSV liiklusinspektsiooni ülemana. Sama eesnimi on ka Aivari vennal ja vennapojal. Oma järeltulijale nime valides oli keraamik märksa originaalsem: Mark-Hellat. Nii nelja-aastane Mark kui tema kuueaastane õde Johanna on juba ahjuga tutvust teinud ning nende kätetööd on töölaual isa omade kõrval.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Sel õhtul on neid Tallinna Hipodroomi juures umbes kolmkümmend. Interneti jututoa kaudu üksteist leidnute klubi OK Jutukas stardib selle suve peasündmusele OK Piknik 97. Igal osavõtjal on rinnas messingikarva silt varjunimega, enamikul ka klubi särk. Autodesse tõstetakse telke, sest piknik Mähuste järve ääres kestab kolm päeva.
«Võib kasutada ka pärisnime,» täpsustab OK Jutukas kehtivaid kombeid klubi eestvedaja Kaupo, ameti poolest reklaamifirma tootmisjuht, kelle teeneks on ka särkide ja rinnamärkide muretsemine. Teda ennast teavad nimepidi nagunii kõik jutustajad. Nagu sedagi, et «Kaupsi naine» pole samuti varjunimi. Inkognitot on klubis raske säilitada ka Eestimaa väiksuse tõttu. Nii on võrgu vahendusel kokku saanud mitmed endised klassiõed ja -vennad.
OK Jutuka sünnipäevaks on 26. november 1996, piknikulesõitjaist on vanim 41- ja noorim 16-aastane. Põhituumik tuleb Tallinnast, arvestatava panuse virtuaalse klubitegevuse arendamiseks on andnud ka Tartu, Hiiumaa, Pärnu ja Rakvere.
Hipodroom ei ole väljasõidu stardipaigaks valitud juhuslikult, see on klubi teise liidri Oti tööpaik (tema ja Kaupo eesnimetähtedest on osaliselt tuletatud ka klubi nimi). Igal laupäeval grillitakse siin liha ning mängitakse totalisaatoril, viimane on aidanud parandada nii mõnegi klubiliikme majanduslikku olukorda. «Kust need majad ja autod muidu tulevad,» selgitab klubi liige Mandariin endastmõistetavalt.
«Alla toimetuleku piiri ei ela meist keegi,» usub Mandariin. Jututuppa pääseb tasuta, küll aga nõuab teatud ressursside olemasolu ühisüritustel osalemine.
«Jutukate» hulgas on palju riigiasutuste töötajaid, suur esindus on kõigist meediakanalitest. Võrgu abil on OK Jutukas käinud sadu inimesi, üritustel osaleb umbes poole vähem.
Üritusi on aga tõesti palju, suvel suheldakse ühistel kooskäimistel tihedamalt kui kuvariekraani kaudu. Kõige võimsamana tuletab igaüks meelde purilendamist, aga koos peeti ka jaanipäeva ning külastatakse riigi parimate teatrite vabaõhuetendusi. Ratsutamas on käidud koguni kolm korda: Niitväljal, Hiiumaal ja Veskimetsas. OK Piknik ‘97 kavva kuulusid muu hulgas orienteerumine, süstasõit ja kehamaalimine. Sel suvel plaanitakse veel kuumõhupalliga lendamist ja langevarjuhüppeid.
«Inimesed on hullud ja mõtlevad igasuguseid hulle asju välja,» põhjendab Kaupo. Ja veidi täpsemalt: «Igaühel on mõni oma huvi. Ja kui ta selle välja pakub, meeldib see reeglina ka teistele.»
«Panin oma koduleheküljele kuulutuse üles, et rohkem külastajaid saada,» meenutab Kaupo OK Jutuka formeerumise algust. «Selgus, et see hakkas inimestele meeldima ning ma arendasin ideed edasi.»
Inimesed satuvad jututuppa ja sealtkaudu klubisse erinevaid teid pidi. Neiu KKK näiteks Pedagoogikaülikooli kursusetööd trükkides. «Näpp vääratas,» täpsustatakse kõrvalt.
«Meie põhisihiks on inimeste võõrutamine kodus konutamisest ja rannas magamisest,» õigustab Kaupo OK Jutuka kohta päikese all. Nagu nimed, on vabad ka klubi liikmete käitumisreeglid. Kuigi OK Jutukas on eelkõige «mõnus noorteliikumine», ei kehti sellesse astumisel vanuselised, soolised, majanduslikud ega rassilised piirangud.
Ainult ropendamine on keelatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
«Meid on hurjutatud, et korraldame heategevusüritust, kuid konkreetselt üleantavaid rahasummasid pole keegi näinud,» märgib Keila aselinnapea ning üks festivalimõtte algatajaid Aimar Laulik.
Seni on korraldajad tõesti kahjumis olnud ning piirdunud moraalse ja emotsionaalse toetusega. Samuti on mitmed Rocksporti toetama palutud sponsorid hiljem jõudnud lasteküla toetamiseni.
Aimar Laulik näeb Rockspordis ja kaudselt seega ka lastekülas võimalust linna propageerimiseks. «Keilat teatakse kultuurilises plaanis vähe. Meil pole ka selliseid jumalast kingitud ande nagu valge daam või mõne rahvusliku suurmehe sünnikodu.»
Kolmeaastane Rocksport areneb mitmekülgsema programmi suunas. «Nagu Roskildes,» täpsustab projektijuht Kalle Kask. Sel aastal meelitas Boris-Björn Baggeri ja Siiri Sisaski kontsert Keila kiriku pilgeni rahvast täis, kokku jätkus üritusi neljale päevale.
SOS-Lasteküla juhatajal Jüri Alteril pole midagi selle vastu, et linn lasteküla abistamise sildi all ka endale nime teha püüab: «Peaasi, et nad meie nime kurjasti ei kasuta.»
SOS-Lasteküla ideed tuntakse vähe,
arvab Aimar Laulik. Millegipärast peetakse seda eliitlastekoduks, kus lastel on nii hea elada, et meedia tähelepanu ja toetusfestivalid on lausa kurjast.
Keila SOS-Lasteküla 64 kasvandikku elavad 3,5 hektari suurusele maalapile ehitatud 12 majas ehk kodus peredena seitsme-kaheksa kaupa. Iga pere eest hoolitseb ema (see on ametinimetus, kuigi viiel emal on tõepoolest ka oma laps lastekülas).
«Esiteks kindel turvaisik ehk ema, kes kunagi ei vahetu, teiseks oma maja, kolmandaks õed-vennad, neljandaks oma küla,» loendab neli SOS-Lasteküla põhiprintsiipi joonistus- ja tööõpetusõpetajaks õppinud Jüri Alter.
Lasteküla elukorraldusest võetakse jõudumööda eeskuju ka riiklikes lastekodudes. Iseasi muidugi, millal riik nii rikkaks saab, et Keila eeskujul igasse lastekodusse kolm sauna ehitab.
Praegu on noorim külalaps kolmeaastane. Vanim, Abhaasiast pärit 21-aastane Marius, elab omaette, kuid saab lasteküla kaudu toetust Tehnikaülikoolis õppimiseks.
Iga lasteküla pere saab valdavalt välismaise päritoluga sponsoritelt raha, mida jaotatakse vastavalt iga lapse vajadustele. Summa ühe lapse kohta on olenevalt vanusest 1200-1400 krooni kuus. «Me ei saa tekitada kasvuhoonetingimusi. Kullamägedega harjunud lapsel oleks hiljem iseseisvalt raske hakkama saada,» kommenteerib Alter.
Sõnapaar «õed-vennad» kehtib lastekülas tihti mittefiktiivselt. Näiteks ema Mare peres on seitse lihast õde-venda, kes pärit Saaremaalt («Torgu Kuningriigist») ja enne Keilasse jõudmist mitmesse erineva vanusega laste hoolekandeasutusse laiali pillatuna elasid. Neli-viis päris õde-venda on veel neljas peres.
Lastekülaga kokkukuuluv, kuid administratiivselt iseseisev kool-lasteküla on populaarne ka Keila lastevanemate seas. 400-kroonise kuumaksu eest võib iga linnakodanik oma järeltulija sinna kasvama panna ja nii ongi pooled kool-lasteaia kasvandikest linnast. Jüri Alter tunneb sellise integreerumise üle ainult rõõmu.
SOS-Lasteküla töötajate palk ületab Eesti keskmise sotsiaaltöötaja palga poolteist korda. Emad on valitud konkursi korras, neile esitatavatest erinõuetest on karmim see, et emal ei tohi olla teist peret peale lasteküla oma. Keila tosina ema seas on neid, kelle abielu purunenud, oma lapsed juba suureks kasvatanud «teisele ringile asujaid» ning ka lihtsalt üksikuid.
Ameti- ja muud nimed on lastel selged. Triin (7): «Meie ema nimi on Mare. Praegu teeb süüa vanaema Aili, sest ema on puhkusel. Aga minu pärisema nimi on Viivi. Ta on mind vaatamas käinud. Ja pärisisa kohe mitu korda.»
Lasteküla juhtkond soodustab laste kokkusaamisi pärisvanematega igati, kuigi mõnel juhul võib see lapse jaoks kaasa tuua pikaajalise stressi. «Kui isa lubab näiteks lapse sünnipäevale tulla, aga leiab selleks joomahoogude vahelt aega alles paar kuud hiljem,» täpsustab Alter.
Mudamaadlus Mudaaugu küla heaks
Lasteküla lapsed on nagu lapsed ikka, ehk ainult rohkem harjunud igasuguste külaliste tähelepanu objektiks olemisega. Isegi pahandust teevad. Vitsa lastekülas ei anta, mõjuvaks karistuseks on kasvõi Rockspordile mineku keelamine. Täiesti alusetu mõistagi, nagu kolm karistatut ühest suust kaebavad.
Publiku kohalemeelitamiseks (ja koos sellega ka heategevuse materialiseerimiseks) mõtlevad Rockspordi korraldajad ikka uusi asju välja. Tänavu mängiti venekeelse publiku kaardile: festivali peaesinejaks kutsuti Venemaal väidetavalt «Depeche Mode’iga» võrreldav Roman Rjabtsev. Vene keelt võis Lauluväljakul publiku seas tõesti kuulda, kuid erilist tungi kauge külaline esile ei kutsunud. Leige publikuhuvi põhjus oli korraldajate meelest üks: väikese Eestimaa lühike suvi on kõikvõimalikest meelelahutusüritustest küllastatud.
Rjabtsevist ning korraldajate poolt eelistatud eestimaistest esinejatest jäetud vaheajad täitis noorema publiku meeleheaks Guinessi rekordite raamatusse pürgiv hammastega raskuste tõstja Voldemar Kuristik ning tema trupp. «Need hambahiiud, need dentaaldeemonid, need proteesbatmanid!» nagu kava juhtinud Mart Sander talle omase elegantse sõnaseadmisega selgitas.
Sügav ja sümboolne alltekst oli aga kolmanda Rockspordi kavva võetud naiste mudamaadlusel. Asub ju SOS-Lasteküla tegelikult Keila ja Mudaaugu küla piiril.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele