Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Herilane
|Raamat
|Film
|Muusika
|Tasub teada
Ämari, Eesti, Euroopa ja - võimalik et ka - maailma kõige noorem vangladirektor Gunnar Bergvald (22) teatab autoga läbi Tallinna nõeludes: «Näe, praegu rikun ma ise seadust, aga kui Tallinna liikluses nahaalne ei ole, siis koju ei jõua!»
Kes Ämaris istuvad?
Peaaegu terve kriminaalkoodeks. Üks inimene on näiteks autoõnnetuse eest. Tegelikult ettevaatamatuse eest. Valdav enamus on raskete kuritegude eest ja istuvad juba mitmendat korda. Kinnine vangla, kogenud poisid koos. Tapjad, röövlid, vägistajad, vargad, petturid. Kõike on.
Kas hirm on?
Ei ole. Mis neist karta. Ma alustasin Riigikaitse Akadeemias õppimise ajal tavalise vangivalvurina. Esimesel korral valvesse minnes - kas ma nüüd kartsin, võõristav oli küll. Hirm ei olnud, aga ei teadnud ju täpselt, mismoodi sa olema pead, noor poiss, otse koolipingist tulnud. Nüüd, direktorina, tundub mõnikord, et töötajaskonnaga on rohkem probleeme kui vangidega.
Mis on Ämaris töökeel?
Kui ma reede õhtul koju tulen ja hakkan sõpradega rääkima, eriti kui pole mõnd ammu näinud, ütlevad nad ikka: kuule, sul on ju vene aktsent juures. Valdavalt ikka vene keel. Seal on mõned sellised, kes on kunagi seitsmekümnendatel reamehest või praporist pihta ja panevad siiamaani välja. Uuemat kaadrit on muidugi ka. Pahatihti kipub niimoodi olema, et vanglasse tulevad tööle need, kes kuhugi mujale ei pääse. Ei ole haridust või nii. Enamus on venekeelsed, kodakondsuseta. Ma ei teagi, mis neist saab, sest kell kukub varsti, 1. jaanuaril 2001 tuleb kodakondsuseta isikud riigiteenistusest vabastada, meile anti isegi ajapikendust. Ei teagi, mis tulevik toob. Ei saa ennast kloonida ka, et paneks ühed Bergvaldid automaadiga vange valvama, teised paberitega tegelema ja originaal juhiks kogu vanglat. Tüli tuleks majja.
On teid ähvardatud?
Ega ei. See peaks julge mees olema. Alguses, kui ma tulin ja hakkasin Ämaris mõnda rihma koomale tõmbama, olevat räägitud, et peaks karvase käe kutsuma ja auto alla pommi sokutama. Otseselt näkku ähvardatud ei ole.
Püütud ära osta?
On pakutud küll. Keskvanglas on raha ja kõike pakutud. Aga mina ise oma hinda ei tea ja mind ära ei osta.
Kas vangladirektori töö tasub ära?
Ma olen sihuke imelik inimene, et tunnen rõõmu igast väikesest asjast, mis mul välja tuleb. Ja kui hakkan millegagi tegelema, kasvõi sellesama vanglaga, siis tuleb vaadata, et asi läheks edasi. Ei tahaks pooleli jätta. Olen selline loll, kes tunneb rõõmu tööst endast, mitte sellest, mis töö eest saab. Tahaks midagi paremaks teha. Noh, palk on enamvähem, ei taha paha sõna öelda.
![]() |
|
Ma ei oleks tahtnud jääda seltskonda, kellele teeb nalja mõte mängida Chopini Cis-duuri asemel S-duuris.
Fotod Peeter Langovits |
Ei tee. Praegune vangla küll mitte. Selliste inimestega, nagu seal praegu töötavad, vaevalt kedagi ümber kasvatad. Mõnikord tahavad vangid ise minuga rääkida, mitte kui direktoriga, vaid niisama, nagu inimesega. Mõnikord räägime poolteist-kaks tundi järjest ja hiljem kohtudes on paljud öelnud, et tegelikult tahaks pisut teistmoodi elada.
Hiljaaegu oli üks mees, kes oli juba kakskümmend aastat istunud, väikeste vahedega, et kolm kuud väljas ja siis jälle plärtsti! sisse. Ta ütles: nüüd on mul lõpuks naine, normaalne naine, ja kui ma nüüd varsti välja lähen, ei ole mu esimene mõte, et paneks peo püsti, tahaks midagi head ka teha, pealt neljakümne vana, oleks juba aeg. Küll asi muutub. Vangla muutub samuti nagu ühiskond. Vangla on ju mingis mõttes ühiskonna peegel. Ühe koridori peal istuvad suur mafiooso ja moosivaras. Mingi paadialune, kes on keldrisse sisse murdnud või vanamutilt käekoti ära rebinud ja kuna ta on varem karistatud, rohkem aastaid ja raskemalt saanud.
Vangide õiguste eest võitlejad on teid tülitanud?
Nüüd käivad siin mingid inimeste piinamise vastase komisjoni liikmed. Järgmisel nädalal tulevad meie süsteemi. Kokkupuuteid on, aga üldiselt on mul selliste vangikaitsjate kohta oma arvamus. Mõned neist teavad, mida räägivad, mõned on oma tarkuse ainult paberitest hankinud ega tea maailmast midagi.
Kas teie hoolealuste hulka on sattunud lapsepõlvesõpru?
Otsest tutvust, et vana sõber tuli vangi, ei ole olnud. Ma lävisin natuke teistsuguste inimestega. Muusikaga tegelejatest, kellega ma siis suhtlesin, on vähesed kinni kukkunud. Olen näinud muidugi oma maja poisse Lasnamäelt. Mitte enda juures, aga siis, kui Keskvanglas töötasin.
Kas teil vargakeel on suus?
Mõistetest saan aru ja võin nendega samamoodi rääkida küll. Ma küll väldiksin seda, aga vargakeel on vangidega suheldes tihti mõjusam. Mõnele peab ju seletama, et peaksid ennast pesema ja oma eluruumi korras hoidma. Et miks sa viskad sodi maha, kui prügikast on olemas. Noori on vanglas kole palju ja sellest on kahju. Sellised poisid tänavalt, patsanõ po zhizni. Huligaanid, röövlid, tänavapoisid. Neile on kole raske midagi õpetada, tuleb ikka pähe koputada, et siin peab viisakas olema. Mõni saab aru, mõni ei saagi aru.
Kas vanglaametniku teele minek oli tuttavatele-sõpradele kõva obadus?
Ma mäletan, et kui olin esimest aastat praktikal Keskvanglas ja tulin, vorm seljas, bussiga koju, siis minu muusikakeskkooli aegne klassijuhataja nägi mind, küsis, mis ma teen ja ohkas: aiaiai ja oioioi, vaat kuhu üks muusik on langenud. Suhtumisi oli erinevaid. Eks ma ise olnud juba viimastel kooliaastatel seda meelt, et ei lähe muusikat edasi õppima, ei ole perspektiivikas. Ei tahtnud sellega leiba teenida. Tahtsin politseinikuks saada.
Muusik ei ole ikka mehe amet?
Mitte seda. Ma tundsin, et muusika võib mulle olla hobi, mitte põhitöö. Ei ole aateline muusik. Pilli mängisin viimati väga ammu. Kodus klaver seisab, keegi ei kasuta. Muusika õppimine andis niipalju, et ma oskan muusikat hinnata. Saan aru, kas see on hästi tehtud ja hästi esitatud, kas on ehtne või pliiatsist välja imetud.
Kas vanglatöös paistis kiire karjäär?
Olgem ausad, nägin jah karjäärivõimalust. Ei uskunud, et karjäär nii kähku läheb, sest ega selles süsteemis ei olegi enam kuhugi edasi minna. Ja ega ei tahakski. Tahaks tööd jätkata ja viia oma vangla nii kaugele, et võiks öelda, see on nüüd korras, võib rahul olla.
Kas siis tuleb vanglast ära tulla ja midagi muud teha?
Ei usu, et ühel hetkel leian, et vangla on nüüd valmis. See ei saa kunagi valmis, nagu Tallinna linngi. Aga võib juhtuda, et saab kõrini, kogu süsteemist, bürokraatiast ja sellest, kui palju auru läheb mõne lihtsa ja väikese asja saavutamiseks. Siis küll võin teha kannapöörde ja minna hoopis uude sfääri. Teinekord, kui vaatan, kuidas Eestis aetakse oma peenikest joont ja rahvale üldse ei mõelda, tekib tahtmine poliitikasse minna. Äkki saab hea poliitiku!
Mis te teete, kui te midagi ei tee?
No mis ma teen. Istun Tallinnas, praegu on puhkuse algus, võtan aja maha. Lähen loodusesse, teen lõkke, küpsetan vorsti. Sõidan autoga. Peaasi, et saaks linnast ära, tahaks vaikust ja omaetteolemist. Inimesed kord annavad energiat, aga mõnikord ka võtavad nii, et oled nagu tühi sidrun. Siis tuleb energiat kuskilt juurde saada. Põhiliselt saab looduses olemisest. Alkoholist mitte. Temaga me sõbrad ei ole, vaenlased ka mitte. Ma ei ole ingel taevas, mulle näiteks väga meeldib suitsetada. Väga mõnus tegevus, justnagu teed midagi, ei tasu sind segada, aga tegelikult hoopis mõtled. Mõnikord kulub väike naps ära, aga pildituks joonud ei ole ennast puberteedieast saati. Siis sai väga kiiresti elatud.
Et oleks võinud ka pätiks minna?
Lasnamäe ümbrus muidugi soodustab seda. Olen seitsmendast eluaastast seal elanud, oma kaklused kakelnud, pättused teinud. Öeldakse, et kõige parem bandiit tuleb endisest korravalvurist ja vastupidi. Vaevalt, et ma oleksin pätiks saanud minnagi, mul oli liiga kiire. Õppida klaverit ja koolis häid hindeid saada on kaunis aeganõudev. Kõva käsi kodus ka. Isa ei olnud, aga emaga mul on vedanud. Ega see kerge ei ole, poega üksi suureks kasvatada.
Suhted naiste-lastega?
Lapsi ma armastan, endal ei ole. Abielus ei ole. Suhteid naistega ikka on, suhteid peab olema, muidu oleks igav. Nüüd on puhkuse aeg, võib tõsisemalt naistele pühenduda.
Üks lustlik lugu?
Ükskord, kui ma olin telekas, Andres Raidi saates esinenud, tundsid mind Kohtla-Järvel kõrtsis mingid tüdrukud ära. Tulid juurde ja kilkasid rõõmsalt: oh, sina oled ju see vangivalvur. Olid väga vaimustuses. Populaarne poiss.
Millal teil viimati oli ebapiisavalt sularaha?
Mul on alati raha olnud. Kunagi, akadeemia teisel kursusel olid rasked ajad, stipp 24 krooni, kõrvalt tööd ei leidnud, siis oli ebapiisavalt sularaha. Kõige kõvem rahaline kaotus oli siis, kui ma ostsin oma esimese auto. BMW 323. Kümme aastat vana auto küll, aga just see, mida ma väga tahtsin. Sõitsin sellega kaks kuud ja siis ta varastati mul ära, pole siiani kätte saanud. Ma olin tookord kaks nädalat üsna löödud. Just jõudsin ära harjuda ja varastati ära. «Kosmose» kino eest. Tulin kinost, vaatasin, autot ei ole. Kohe ei jäänud uskumagi.
Miks BMW?
Selle auto hing sobib mulle. Mul on praegu kolmas auto ja kõik on BMWd olnud. See on auto, millega saab sõita sõitmise pärast. Autosõit on minule puhkus, ma sõidan väga palju, iga päev 60 kilomeetrit tööle ja 60 kilomeetrit koju vähemalt. Ja puhkuseks ka. Mitte punktist A punkti B, vaid niisama.
Mismoodi on hea pidu pidada?
Hästi. Pidu ei tohi olla liiga suur. Inimesed peaksid üksteist tundma ja omavahel hästi läbi saama. Võib olla alkoholi, mulle isegi meeldib, kui inimesed on peol kergelt napsised, jama on, kui keegi oma võimeid üle hindab. Peab olema head süüa, mulle meeldib süüa. Vist kõik. Vein, juust, oliivid, hea seltskond looduses, kus ei ole kärbseid liiga palju.
Milline on maailma kõige karmim vangla?
Vangidele karmist ei räägi, aga vanglatöötajatele karm oli Rootsi vangla, kus ma käisin. Et: mina, vang, ütlen sulle, valvur, et ma tahan siin, selle laua peal sinuga lauatennist mängida ja sina pead mängima. Vat see oli töötaja suhtes karm. Taanis olime vanglas, läksime tsehhi. Milline tsehh, kõik läigib, uued seadmed, tee mis tahad, nikerda oma lõbuks. Vangid lastakse hommikul tsehhi, nad heidavad kohe aknalauale lebama. Direktor tuleb väliskülalistega sisse, nemad lebavad ikka, mõni tuleb ütlema: kule, meil, papanja, on üldiselt kõik korras, minge, puhake natuke. See oli karm. Päris sellistel alustel ei saa seda ka hoida. Mõnes asjas oleks neil meilt ka õppida. Nende vanglatöötajad tunnevad ka, et ohjad on juba liiga lõdvad.
Sündinud 29. augustil 1974.
1981-92 muusikakeskkool, lõpetanud koorijuhtimise eriala. 1992-96 Riigikaitse Akadeemia, lõpetanud korrektsiooni eriala. 1993-96 vangivalvur, turvamees. 1996. aasta 14. oktoobrist Ämari vangla direktor. Abielus ei ole, lapsi ei ole, «Stiilis» machoks nimatatud on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse