SOTSIAALELU
Erastamisagentuuri nõukogu kinnitas eile hotelli Olümpia, Eesti Gaasi ja metallifirma Esmeta riigiaktsiate avaliku müügi tulemused. Aktsiamüügiga kustutati ligi pool miljardit EVP-krooni.
12,33% Eesti Gaasi riigiaktsiatest vahetas omanikke 407 miljoni EVP-krooni eest. Olümpia aktsiapaki veerandi eest maksti 164 miljonit EVP-krooni.
24% metallifirma Esmeta aktsiaist maksis 817 729 EVP-krooni. Võrreldes Eesti Gaasi aktsia 8506-kroonise tasakaaluhinnaga jäi Esmeta 1,82 krooni prognoositult tagasihoidlikuks.
Erastamisagentuuri peadirektori Väino Sarneti sõnul läks avalik aktsiamüük loodetust paremini. «Esmeta likviidsus on selline nagu ta on. Oleme õnnelikud, et selle ettevõtte aktsiaid müüa õnnestus,» kommenteeris Sarnet vähest nõudlust metallifirma riigiaktsiate järele.
Agentuur on graafikust maas
Majandusministri ja agentuuri nõukogu esimehe Jaak Leimanni sõnul on agentuur selle aasta erastamiskavast maha jäänud. «Samal ajal on kõik eeldused aastaprogramm täita,» väitis minister.
Väino Sarneti sõnul on agentuur täitnud oma programmi suurte ettevõtete osas. «Mitme firmaga on õiguslikke probleeme ja seetõttu ei jõutud nende erastamisega lõpuni,» lausus Sarnet.
«Kui mingeid meist sõltumatuid takistusi ei teki, õnnestub programm aasta lõpuks siiski täita,» lausus agentuuri peadirektor. «Üldeesmärgiks on jõuda tänavu lõpule infrastruktuuri mittekuuluvate firmade erastamisega. Siis on järgmisel aastal aega tegelda infrastruktuuriga.»
Jaak Leimanni kinnitusel ei lähe ettevõtetele maa erastamine loodetud tempos. «Kogu maareformi kontseptsioon ei ole selline, mis võimaldaks erastamist piisava kiirusega läbi viia,» lausus majandusminister. «Takistab ka see, et ettevõtted on äriregistrisse vormistamisega raskustes ja ei saa seepärast maad erastada.»
Eelmisel aastal ennustatud erastatud ettevõtete olukorra halvenemist ei ole Leimanni kinnitusel seni märgata. «Tervikuna läheb paremini kui aasta tagasi prognoosisime. Erastajate otsused on olnud kvaliteetsed.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
30. juulil peaks Riigikantselei kõrgemate riigiametnike konkursi ja atesteerimise komisjon otsustama, kes saab väärtpaberiameti uueks juhiks. Informeeritud allikad räägivad, et väga tõenäoliselt jääb sõelale Andres Toomet, praegune erastamisagentuuri müügiosakonna juhataja.
Olete inimene, kes vastutab riigi vara võimalikult tulusa müügi eest?
Nii võib öelda küll. Tahaksin siiski mõne sõnaga ajalugu meenutada. Kui erastamisagentuuril oli veel tegemist suurema hulga ettevõtetega, tegeles sama asjaga kolm osakonda: üks oksjonitega, teine eelläbirääkimistega erastamisega ning kolmas aktsiate avaliku müügi korraldamisega. Kõige suuremad ja olulisemad ettevõtted müüdi loomulikult eelläbirääkimiste teel.
Viimasel ajal on erastatavate ettevõtete arv oluliselt vähenenud ning seetõttu ühendati eelmise aasta lõpus need kolm osakonda. Mullu novembrist juhingi mina seda osakonda.
Kas juba erastatud ettevõtete vähemusaktsiatele ostja leidmine on keeruline? On ju teada, et näiteks Eesti Tubaka vähemusaktsiate müügil tuli alghinda mitu korda alla lasta, sest ostjat ei leidunud.
Kõik sõltub loomulikult ettevõttest. Vahel võib mitmesuguseid üllatusi ette tulla. Näiteks agentuuri arvates problemaatilisele ettevõttele võib tulla palju pakkumisi. Meie hinnangul atraktiivse firma vastu tuntakse aga hoopis väikest huvi.
See võib olla tingitud asjaolust, et vahel on erastamisagentuuri nõuded üpris karmid või enampakkumise alghind kõrge.
Kas te võite mõne niisuguse näite tuua?
Viimati tuli näiteks Tallinna raamatupoe Rahva Raamat 49% aktsiate enampakkumisele rohkem kui kümme osalejat. See oli teatavas mõttes üllatus, sest müüsime ju vaid vähemusaktsiaid: enamusaktsiad jäid riigile.
Sellise huvi põhjust on raske seletada. Praegu ei ole isegi teada, kas riik müüb ka ülejäänud 51% raamatupoe aktsiatest. Erastamisnimekirjas seda objekti esialgu ei ole.
Eelmisel nädalal müüs erastamisagentuur oksjonil 49% Tallinna Meretehase aktsiatest. Ettevõtte enamusaktsiate omanik AS Vavekor väidab, et müük tuli liiga äkki, mistõttu nad ei jõudnud oma pakkumist korralikult vormistada. Kuidas te sellele kriitikale vastate?
Olen lehtedest lugenud, nagu olnuks oksjoni niivõrd kiire korraldamine seotud mingi väljastpoolt tulnud survega erastamisagentuurile. Võin kindlalt väita, et mingit survet ei olnud. See oli agentuuri otsus, sest jõudsime ettevõtte erastamiseks ette valmistada ja vara ära hinnata.
Meie arvates oli ettevõtte kohta piisavalt andmeid. Ka huvi selle objekti vastu oli suhteliselt suur. Enampakkumisele pani end kirja neli osalejat. Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et ettevalmistusaeg jäi liiga lühikeseks.
Oksjonile registreerus küll neli osalist, kuid pakkumise tegi neist vaid üks. Miks teised loobusid?
Põhjusi võis olla mitu. Üks neist on kindlasti see, et Tallinna Meretehase majandusseis ei ole praegu kõige parem. Ma arvan, et hind, mille agentuur määras, oli siiski õige ja kajastas ettevõtte turuväärtust (Tallinna Meretehase 49% aktsiate alghind oli 13 miljonit krooni. - toim.). Kui see hind oleks liiga kõrge olnud, ei oleks me seda ju määranud.
Vavekori omanikud väitsid vahetult enne oksjonit, et 51% Tallinna Meretehase aktsiaid on vahetanud omanikku. Kas niisugune asi on erastamisseadusega lubatud?
Asi on selles, et Vavekor ostis erastamisagentuurilt Tallinna Meretehase enamusaktsiad. Neid ei saa meie nõusolekuta müüa. Kuid eraaktsiaselts ise võib loomulikult omanikku vahetada. Selles suhtes ei saa agentuur midagi öelda. Kuid Vavekori erastamise lepinguga ettenähtud ostu-müügikohustused loomulikult säilivad ja lähevad uutele omanikele üle.
Teie olete ka see mees, kes erastamisagentuuris oksjoneid korraldab. Kas see on keeruline toiming?
Enam mitte. See protseduur on kujunenud standardseks. Loomulikult on iga ettevõte ja iga oksjon mingil määral jälle uus kogemus.
Ilmselt kõige keerulisem on eelläbirääkimistega erastamine?
Seda kindlasti. Kasvõi juba sellepärast, et niisugusel viisil müüakse kõige suuremad ja olulisemad ettevõtted. Üks vastutusrikkamaid momente on erinevaid pakkumisi õigesti hinnata. Oksjonid ja aktsiate avalik müük on sellega võrreldes suhteliselt rutiinne tegevus.
Kas on ka niisuguseid asju ilmsiks tulnud, et erastamisagentuuri läbirääkija ei ole päris objektiivne või on teinud mõne pakkujaga koostööd?
Minu teada ei ole selliseid juhtumeid otseselt ilmsiks tulnud. Pakkuja poolt ei olegi tegelikult väga kaval niimoodi talitada, sest läbirääkijast sõltub tavaliselt üpris vähe. Lõppotsuse langetab ikkagi erastamisnõukogu. Enne seda vaatavad asja üle veel agentuuri direktorid.
Te olete esitanud avalduse väärtpaberiameti peadirektori kohale konkureerimiseks. Kas see tähendab, et töö erastamisagentuuris on end teie jaoks ammendanud?
Nii see tõesti on. Olen agentuuris töötanud natuke rohkem kui viis aastat. Kiiresti muutuvas ühiskonnas on see piisavalt pikk aeg. Ausalt öeldes tahaksin edasi arenenda, silmaringi laiendada ja midagi juurde õppida.
Teid peetakse suhteliselt tõenäoliseks kandidaadiks sellele kohale. Mida tahaksite väärtpaberiametis muuta ja teisiti teha?
Mul on kindlasti oma plaanid, kuid enne lõppotsuse tegemist ei tahaks nendest lähemalt rääkida. Olen kindel, et teised kandidaadid ei ole minust sugugi kehvemad.
Kas avaldust esitama ajendas teid mingis mõttes ka see, et väärtpaberiinspektsiooni töö ei ole praegu piisavalt heal tasemel? Tahaksite inspektsiooni senisest karmima käega juhtida?
Raske öelda. Midagi tuleb kindlasti muuta. Peamine põhjus kandideerimiseks see kindlasti ei olnud. Ei pea ju tingimata kandideerima just niisuguse asutuse juhi kohale, kus on midagi korrast ära.
Võib juhtuda, et lahkute lähiajal erastamisagentuurist. Millal teie hinnangul võiks lõppeda erastamisprotsess?
Tänase päevani on erastamine käinud konveiermeetodil, sest ettevõtteid on olnud palju. Ma arvan, et selle aasta lõpuks on see protsess lõppenud. Jäävad veel suured infrastruktuuri ettevõtted, mille erastamine võib kesta mitu aastat.
Eesti Merelaevandus kui üks infrastruktuuri ettevõte ja küllaltki keeruline objekt on nüüdseks erastatud. Kas erastamisagentuurile on laekunud proteste selle erastamise kohta?
Minuni ei ole küll mingeid protseste jõudnud. Ostu-müügileping on sõlmitud ja jõustunud. Arvan, et mingeid probleeme ei tohiks olla.
Kui palju on üldse olnud juhtumeid, et kaotaja esitab protesti või pöördub hoopis kohtu poole?
Proteste on muidugi laekunud piisavalt. Üldjuhul asi kohtuni ei jõua. Algul vaatab protesti läbi agentuuri peadirektor ning järgmisena erastamisnõukogu. Kui ka siis ei saa protestija soovitud tulemust, annab ta asja kohtusse.
Ma ei mäleta oma praktikast, et kaotaja oleks kohtust saanud otsuse, mille põhjal erastamisagentuur oleks pidanud oma otsuse tühistama. Ainus juhtum oli mitu aastat tagasi, kui katselise erastamise teel müüdi Talleks. Siis leidis tollane ülemkohus, et erastamisprotsess ei olnud korrektselt korraldatud ning otsus tuli tühistada, kuid Riigikogu võttis pärast seda vastu eraldi dokumendi Talleksi vara müümise kohta Eesti Talleksile. See oli erandjuhtum.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rasketes tingimustes töötanutel on õigus jääda pensionile ennetähtaegselt. Erialad, mis annavad õiguse sooduspensionile, on väga täpselt kindlaks määratud, räägib Tartumaa pensioniameti direktor Anne Jõgi. Siiski võib tööga väljateenitud soodustuse taotlemine tekitada paljudele pensioniealistele sekeldusi.
Erialad, millel töötanutel on õigus jääda varem pensionile, on jaotatud kahte nimekirja, selgitab Anne Jõgi. Esimesse nimekirja kuuluvad tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tööd. Teises on muud raskete töötingimustega ametid, selgitab Jõgi.
Muudatustest tingitud segadus
«Kehtivad nimekirjad on võrreldes eelmistega rangemad ja jätavad nii mõnegi varem soodustust andnud eriala välja,» kinnitab Anne Jõgi. Endistesse nimekirjadesse kuulusid ka Eestis väga harva või üldse mitte esinevad ametid, lisab ta.
Uus vanaduspensionide soodustingimuste seadus jõustus juulis 1992. Kui inimene oli töötanud enne seda alal, mis andis soodustusi endiste normatiivide alusel, määrati talle soodustingimustega pension vastavalt vanuse- ja staazhinõudele vanaduspensioni seaduses ettenähtud suuruses, räägib Anne Jõgi.
«Alates aprillist 1996 see kord enam ei kehti ning sooduspensione määratakse üksnes 16.07.1992. a. määrusega nr. 206 kinnitatud nimekirjade alusel,» selgitab Jõgi olukorra keerukust. Esimene nimekiri koosneb 13 ja teine 20 alajaotusest, mis omakorda jagunevad täpsemateks tööde, kutsealade ja ametikohtade loeteludeks, lisab ta.
Esimesse nimekirja kuuluvad näiteks sepad, radioaktiivsete ainetega kokkupuutunud füüsikainstituudi töötajad, kaevurid ning röntgeni laborandid ja arstid, räägib Tartumaa pensioniameti peainspektor Inga Salumets.
Teise nimekirja alusel määratakse sooduspension näiteks maalritele, keevitajatele ja müürseppadele. «Teises nimekirjas on ka enamik metallitöid,» tõdeb Salumets.
Tööga väljateenitud puhkus
«Esimeses nimekirjas olevate kutsealade esindajad saavad pensionile 10 aastat enne riikliku elatusraha seaduse alusel ettenähtud aega,» tõdeb Anne Jõgi. Meestel peab olema vähemalt 20 aastat pensioniõiguslikku staazhi. Pool sellest ehk 10 aastat peab olema töötatud eriti rasketes tingimustes. Naistel peab olema 15-aastane pensioniõiguslik staazh, millest eriti rasketes tingimustes peab olema töötatud 7 aastat ja 6 kuud, räägib Anne Jõgi.
Teise nimekirja järgi soodustust saavatel meestel peab olema 25 aastat pensioniõiguslikku staazhi, millest pool on soodustust andev. Naistele kehtib 20-aastane staazhinõue, millest 10 aastat peab olema töötatud rasketes oludes, kinnitab Jõgi. «Teise nimekirja kuuluvatel kutsealadel töötanud saavad pensionile 5 aastat enne riiklike elatusrahade seaduses ettenähtud pensioniikka jõudmist,» lisab ta. Anne Jõgi ja Inga Salumetsa sõnul on sooduspensionide määramisega palju probleeme ja segadust. «Seaduse sõnastust tuleb jälgida väga täpselt. On palju nüansse, mis võivad jätta soodustuseta,» kinnitab Jõgi. Sooduspensioni taotlejatel on sageli kaasas ebatäpsed dokumendid. «Mõnikord on inimesel aegunud tõend, mille alusel ta oleks saanud pensionile mõni aasta tagasi. Kehtiva seaduse järgi ei ole see enam võimalik,» nendib Inga Salumets.
Seaduse järgi saab näiteks vähemalt kolmanda ohuklassi kahjulike ainetega töötanud maaler sooduspensionile teise nimekirja alusel. «Kui tööraamatusse on märgitud ametiks maaler, aga inimene ei suuda tõestada, et ta tõesti töötas kahjulike ainetega, ei saa ta sooduspensionile,» selgitab Inga Salumets. «See tekitab inimesele pingeid, sest tal on raske tõestada, et töötas just kahjulike ainetega,» teab ta.
Salumets räägib, et sageli on tööraamatusse kantud eriala müürsepp, aga sooduspensionile jäämiseks tuleb tal tõestada, et ta töötas müürsepana müürseppade brigaadis või kompleksbrigaadi müürsepalülis.
Ka keevitajatega on suur segadus. Loetelu järgi on eristatud neli varianti, millest üks peab kattuma pensioni taotleja tööraamatu sissekandega, sõnab Salumets.
Salumets ja Jõgi mõistavad soodustuseta jääjate muret: «Neil on ju vajalik tööstaazh olemas.» Kuid nendivad samas: «See on seadus ja meie saame tegutseda vaid seaduse piires.»
Tööandja ei huvitu?
Varem olid soodustusi andvate töökohtadega asutuste kaadritöötajad nimekirjadest ja seadustest hästi informeeritud ning vormistasid tööraamatud väga täpselt. Jõgi sõnul ei olnud siis sooduspensioni määramisel takistusi, sest ametikoht oli täpselt määratud. «Praegu on mõnest tehasest saanud mitu väikest aktsiaseltsi, mille omanikud pole kehtivatest nõuetest ja seadustest teadlikud,» tõdeb Jõgi.
Sooduskorras määratakse pension ka isikutele, kes osalesid Tshernobõli AEJ avarii tagajärgede likvideerimisel viis aastat enne riiklike elatusrahade seadusega ette nähtud vanaduspensioniikka jõudmist, räägib Jõgi. Pensioni taotleval naisel peab olema 20 ja mehel 25 aastat pensioniõiguslikku staazhi.
Salumetsa sõnul kehtib sama pensioniõigusliku staazhi nõue ka sooduspensioni määramisel rehabiliteeritutele, kes on viibinud õigusvastaselt kinnipidamiskohas. Alusetult süüdimõistetu võib saada pensionile kuni viis aastat varem: iga vangisoldud aasta kiirendab pensioniea kättejõudmist aasta võrra. Loevad vaid täisaastad: kui keegi oli põhjuseta vangis näiteks kaks aastat ja üksteist kuud, saab ta pensionile kaks aastat varem, selgitab Salumets.
«Eelpool käsitletud sooduspensione määratakse eraldi seaduse alusel,» kinnitab Jõgi. Riiklike elatusrahade seaduse alusel võib soodustingimustel pensioni määrata naisele, kes on kasvatanud lapsinvaliidi, invaliidi lapseeast või viit ning enamat last vähemalt kaheksa aastat.
Jõgi sõnul on sel juhul oluline 10-aastase pensioniõigusliku staazhi olemasolu viis aastat enne riiklike elatusrahade seaduses ettenähtud pensioniikka jõudmist. «Kui naine saab pensioni teistel alustel, loobub õigusest mehe kasuks või on surnud, on õigus sooduspensionile mehel,» kinnitab Jõgi.
Uus kolmesambaline pensioniseadus puudutab tavalisi vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotuspensione, räägib Anne Jõgi. «Sooduspensione määratakse eraldi peatüki alusel ning määramise muutmiseks pole praegu esitatud ühtegi eelnõu,» kinnitab ta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rahvusvahelisel konverentsil «Olulised hääled: naised ja demokraatia» kohtusid 300 naist, kes püüdsid leida lahendusi probleemidele, mis on seotud naiste osalemisega poliitikas ja avalikus elus. Konverents peeti 9.-11. juulini Viinis. Eestit esindas kuus avaliku elu naistegelast.
Konverentsist osavõtjaid oli Ida- ja Lääne-Euroopast ning ka Ameerikast. «Sellise konverentsi korraldamise initsiatiiv on pärit Ameerika aktiivsetelt naistelt, näiteks Hillary Clintonilt ja Madeleine Albrightilt,» selgitas konverentsil osalenud TÜ sotsiaalpoliitika korraline professor Marju Lauristin.
Ühiskonna kaitsjad
«Konverentsi eesmärk oli töötada välja arengustrateegiad, mis on vajalikud selleks, et suurendada naiste osalust avalikus elus, parandada seadusandlust ja aidata ületada takistusi, mis tekivad naiste osalemisel ärielus,» kinnitas Marju Lauristin.
Üritusel räägiti sellest, missugune on naiste mõju poliitikale. «Rõhutati, et naiste osalemine poliitikas peaks olema suunatud koostööle,» tõdes Lauristin. Et poliitika kipub sageli olema kaklemine ja konkurents, peaksid naised seisma selle eest, et oluliste küsimuste lahendamisel tekiks koostöö poliitiliste erakondade ja mittepoliitiliste organisatsioonide vahel.
Samuti peaksid naised hoolitsema sotsiaal-, haridus- ja turvalisusprobleemide eest. Konverentsil rõhutati, et naised peaksid võtma endale ühiskonna tasakaalu ja kestvuse kaitsja rolli.
«Valgevene naised pöördusid Baltimaade ja teiste neid lähemalt tundvate maade naiste poole abipalvega. Nad kardavad, et nende ühiskonnas on taastumas täielik totalitarism, mistõttu nende demokraatlik tegevus on halvatud,» rääkis Lauristin.
Konverentsil leiti, et on oluline aidata kaasa ühiskonna ja mitmesuguste naisorganisatsioonide ja -seltside arengule Ida-Euroopas. Eestlased saaksid valgevenelasi aidata mõne siinse valgevene seltsi kaudu, arvas Marju Lauristin.
Tulemusrikas töö
Konverentsil räägiti ka sellest, et ajakirjanduse loodud kujutlus avalikust elust ja poliitikast ei kutsu naisi selles kaasa lööma, vaid peletab neid pigem eemale. Arutati, mida peaksid tegema naisajakirjanikud, et suurendada näiteks naiste osalust valimistel. «Rõhutati, et naisorganisatsioonide kaasalöömine valimiste aktiviseerimisel ei saa olla seotud ühe poliitilise erakonnaga,» nentis Lauristin.
Konverentsil töötati peamiselt töörühmades, kus oli nii ida kui lääne esindajaid. «Töörühmades arutati kolme teemaderingi: naised poliitikas, naised äris ja naised seadusandluses,» rääkis Lauristin. Lisaks kuulati plenaaristungitel tuntud naispoliitikute ettekandeid ja arvamusi.
Töörühmad lisasid konkreetsust ja asjalikkust, kinnitas Marju Lauristin. Kõik maad saavad töö tulemusena trükitud materjalid, milles on palju konkreetseid soovitusi ja ideid. Tegevus jätkub ka internetis ning sellega saavad ühineda kõik naised.
«Konverentsil olid väga otsekohesed ja siirad arutelud. Inimeste vahel tekkis väga hea kontakt. Eesti delegatsioon tuli konverentsilt tundega, et koostööd peaks kindlasti arendama,» kinnitas Lauristin.
Lauristini hinnangul sujus konverentsi ebatavalises õhkkonnas väga hästi koostöö vene naispoliitikutega. «Konverentsist võtsid osa isiksused, mitte ametnikud või organisatsioonid. Isiklikel kontaktidel ja suhetel põhinev koostöö on kindlasti tõhusaim,» hindas Lauristin.
Artikli algusesse