Sport

Elagu spordimaailma soss-sepad!

SOOME SOOMEST

RANDO SOOME, Pielavesi

Kui Eduard Bornhöhe poolt loodud kuulsuse narrike Samuel Vesipruul, too Eesti Schiller, hakkas kirjutama oma esimest (ja vist ka viimast?) surematut luuletust leekivast armastusest, mis lõi leekima, polnud väsimatul sulerüütlil ilmselt aimugi, et ajalukku läheb ta hoopis tõelise oma ala soss-sepana. Nagu ka ta saatusekaaslane, leiutaja Jaan Tatikas.

Ometi peitub mõlema halenaljaka mehikese soovis läbi raskuste omade tähtede poole minna ka midagi sümpaatset, südantsoojendavat. Olgu see siis põhjustatud kaastundest rahvakunstnike andetuse pärast või siis lihtsalt inimlik püüd hoida kõiges, ikka ja alati, nõrgemate poole. Kunstis, armastuses, spordis. Elus üldse.

Jah, maailm vajab eredaid tähti, kindlaid oma jõus, ilus ja oskustes - selliseid, nagu näiteks poksija Muhammad Ali või siis jooksja Michael Johnson -, ent mingil hetkel tunned, kuidas selliste staaride ja staarikeste väsimatu eneseimetlemine, patoloogiline nartsissism sind lausa tüütama kipub. Ja kui kusagilt ilmub välja üks rõõmsameelne spordimaailma Toomas Nipernaadi, kes maalib oma kaunite sõnadega su silme ette võrratuid õhulosse kaasalöömiskirest ning vilistab medalitele ja võidusoovile, hakkad talle kusagil sügavas südamesopis, eneselegi ootamatult, pöialt hoidma. Ja sa ei hooli sellestki, et võibolla on tegemist taas järjekordse oma ala autsaideriga; soss-sepaga, nagu ässad oma nõrgemate vastaste kohta ülemeelikult öelda tavatsevad. Tühja sellest, peaasi, et tal hästi läheks, võitku see, kes hoolib mängimisest kõige vähem.

Sest kõike siirast ja inimlikku, mis muudab vaid ja ainult raha nimel vanduva tippspordimaailma soojemaks ning rõõmsamaks, tuleb iga hinna eest hoida. Nagu küünlaleeki karges talvepakases.

qqq

Mitmed analüütikud on kurtnud, et tänapäeva tippsport on üllatustevaene. Näiteks IAAFi õhtumiitingutel jagavad esikolmikukohti ikka ainult ühed ja samad tegijad, vahetades vaid kohati järjekorda, nagu kuulekad malenupud. Kõik oleks ju nagu ilus, kuid ometi jääb midagi puudu. Jah, mürtsu tahaks! Emotsioone, helisevat naeru, vargsi silmanurgast pühitavaid pisaraid, mitte aga sellist kaheksast neljani metallikombinaadis töötava keevitaja ilmet, kes päevast päeva, aastast aastasse silitab silmadega sedasama säraküünla leeki meenutavat tulukest. Ja siis tuleb üks soss-sepp, lehvitab publikule, tervitab sõbralikult kaasvõistlejaid, viskab soojendusel mõne hundiratta ning... naudib hetke, naudib lihtsalt seda momenti, et saab jõuproovil kaasa teha. Ta tõenäoliselt küll kaotab võistluse, ent võidab midagi palju olulisemat - iseennast. Ja ka pealtvaatajate sümpaatia. Ning päris kindlasti kohe õhkab keegi kusagil sügavas staadionikatlas: parun de Coubertini õilsad olümpiaideed polegi veel päris surnud!

Tugevatel läheb ju niigi hästi. Üllatus pole nende jaoks populaarne sõna. Kõik peab minema nii, nagu treener treeningul määras. Või arst ergutava ravikuuri retseptis kirjutas. Mis avastamisrõõmu pakub näiteks teivashüppe MM-võistluste protokollide sirvimine - on ju kõigil kordadel võitjaks kroonitud Sergei Bubka. Kõik on selge nagu ükskordüks, kiretu kui aritmeetika. Sürpriisid on lihtsalt välistatud. Lappad statistikat, kui põrnitseksid toas totralt ruudulist tapeeti ja tunned, kuidas see üksluisus, kellegi peajagu üleolek, sind korraga häirima hakkab. Ja sa tahaksid hüüda, kunstkontide närimisest tüdinud koerana kuu suunas ulguda: kus on need kirutud soss-sepad, kes maailma tippspordi palgele veidigi lõbusama ilme annaksid? Kus?

Sellised, kes ületavad kõrgushüppes karjapoisitehnikaga kasvõi 210 sentimeetrit ehk siis tulevad vettehüppetornist alla, jalad ees ning sõrmedega ninast kinni hoides. Ja uhkustavad siis pressikonverentsil, nagu seesama Jaan Tatikas oma lennumasinat avastades: kahju et mu esimene leiutis nii hirmus lihtlabane on.

qqq

Mõned aastad tagasi said talispordisõbrad kaasa elada inglase Eddie Edwardsi suusalendudele. Jah, need olid häbematult lühikesed; õige, mehe tehnika oli kui lastud varesel, ent Edwards tõi minu meelest suusahüpete liigasjalikku argipäeva ja piimahabemes noorukite omavahelisse arveteklaarimisse nii vajaliku portsu vaheldust. Näpuotsatäie nauditavat show’d, mis tõsiseimagi tugitoolisportlase teleri taga muigama sundis. Edwardsil keelati edaspidi suusahüppetrampliinidele tulla. Rikkuvat mulje sellest alast, põhjendasid suusaülemused. Mind soss-sepa Edwardsi kaasalöömine küll ei häirinud, pigem tegi tuju heaks... aga kus sa ikka huumorit tõsisesse spordimaailma tohid lubada!?

Alles see oli, kui Trondheimi MM-võistluste 50 kilomeetri suusamaratonil tõusis koos medalikolmikuga pjedestaalile ka viimasena finishisse jõudnud Makedoonia suusataja. Hädisest kehakultuurlasest sai üleöö sisuka sportlase musternäidis, kellele osavõtt oli tõepoolest võidust tähtsam.

Ja kas mitte siit ei lähe piir tõsiste tipptegijate ning nn soss-seppade vahel - viimased ei lähe kunagi starti medalimõtetega, nende võiduks on eneseületamise joovastav tunne ning lihtsalt hea tuju; tegelikult ju Pierre de Coubertini olümpiaidee põhilised alustalad. Keegi peab ju ka tõeliselt olümpiavaimu edasi kandma. Seega - elagu spordimaailma soss-sepad!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Eurosarjades loosid tõmmatud

KORVPALL

ALAR HELLER
ALDO MAKSIMOV

Teisipäeval loositi Rahvusvahelise Korvpalliföderatsiooni (FIBA) peakorteris Münchenis alagruppidesse uuel hooajal Euroopa karikasarjas osalevad klubid.

Karikavõitjate karikasarjas (48 klubi) kaasa lööva Tallinna BC Kalevi partnerid C-alagrupis on teatavasti Kaunase Zhalgiris, Villeurbanne’i AVEL, Pruszkowi Mazowszanka, BC MZT Skopje ja KK Zagreb.

Kui kalevlastel õnnestub selles seltskonnas nelja parema sekka pääseda, tuleb playoff-sarja esimeses ringis mängupartnerit otsida D-grupi klubide seast (ühe alagrupi võitja mängib teise grupi neljanda, teine kolmandaga jne).

D-grupi moodustavad Luleå Plannja Basket (Rootsi), Samaara CSK VVS (Venemaa), Nikoosia Keravnos Strovolou (Küpros), Zelezhniki KK FMP Zelezhnik (Jugoslaavia), Oliveirense Azemeise Uniao Desportiva (Portugal) ja Cacerese Club Baloncesto (Hispaania).

Toome ära ka ülejäänud alagruppide koosseisud.

A-GRUPP: Odessa Bipa-Moda-SKA (Ukraina), Bursa Tofas SK (Türgi), Helsingi Torpan Pojat (Soome), Lokiai Zemaitijos (Leedu), Skopje BC Godel Rabotnicki (Makedoonia) ja Badalona Festina Joventut (Hispaania).

B-GRUPP: Opava ICEC (Tshehhi), Lasko Pivovarna (Sloveenia), Riia BK Broceni (Läti), Istanbuli Fenerbahce (Türgi), Wroclawi Slask-ESKA (Poola) ja Le Mans’i Sarthe Basket (Prantsusmaa).

E-GRUPP: Budapesti Danone-Honved (Ungari), Milano Pallacanestro Stefanel (Itaalia), Londoni Towers Basketball (Inglismaa), Eilati Hapoel Club Hotel (Iisrael), Belgradi KK Beobanka (Jugoslaavia) ja Bad Honnefi TV Rhöndorf (Saksamaa).

F-GRUPP: Praha USK ERPET (Tshehhi), Zagrebi BC Zrinjevac (Horvaatia), Den Boschi Libertel EBBC (Holland), Polzela Kovinotehna Savinjska (Sloveenia), Charleroi’ Spirou (Belgia) ja Patrase AC Apollon (Kreeka).

G-GRUPP: Körmendi Marc-Körmend KC (Ungari), Leverkuseni TSV Bayer 04 (Saksamaa), Tuzla KK Sloboda-Dita, Lissaboni Clube Portugal Telecom (Portugal), Oostende Sunair BCO (Belgia) ja Cantu Pallacanestro Polti (Itaalia).

H-GRUPP: Pezinoki BK Slovakofarma (Slovakkia), Saraatovi Avtodorozhnik (Venemaa), St. Pölteni UKJ Süba (Austria), Ra’anana Maccabi Ironi (Iisrael), Kiievi Budivelnik-Horda (Ukraina) ja Ateena Panathinaikos (Kreeka).

Eesti Näitused alustavad grusiinlaste vastu

Radivoj Koraci karikasarjas teeb kaasa Tallinna Nybiti baasil moodustatav meeskond nimega Eesti Näitused (rahvusvahelise nimega Estonian Fairs). Neil on alagrupiturniirile Irkutski Shahtjori, Kiievi Dendi-Basketi ja BC Shiauliaiga konkureerima pääsemiseks kõigepealt vaja jagu saada Rustavi Azotist. Esimene kohtumine grusiinlastega peetakse 10. septembril võõrsil ja kordusmäng nädalapäevad hiljem Tallinnas. Alagrupist saavad omakorda edasi kaks paremat.

Eelolevast hooajast Eesti Näituste sildi all esinemist alustava meeskonna peatreener Jaak Salumets ei osanud vastasest suurt midagi arvata. «Tundub, et ses sarjas teevad peaaegu kõik meeskonnad esimesi samme,» sõnas just Bulgaariast kuni 22-aastaste koondisega naasnud mees. «Raske on muidugi aru saada, mida teeb eurosarjas Irkutski meeskond. Linn asub ju sootuks teises maailmas. Aga Rustavi klubi on täiesti tundmatu.»

Salumetsa kinnitusel kujutab Eesti Näitused endast sisuliselt ikkagi Nybitit. «Vaatame, kes suurest Kalevist kõrvale jäävad ja laseme neil püssirohtu nuusutada.»

Loosimise juures viibis ka Kalevi korvpalliklubi mänedzher Riho Soonik, kes peaks kodumaale jõudma alles täna. Et Sooniku mobiiltelefon jäi puhkuse ajal lõunamere vetesse, polnud temaga kontakti astumiseks võimalust.

Naiste superliigas on 16 klubi

Naiste euroliigas on 16 naiskonda jagatud kahte alagruppi. Esimeses mängivad Bourges’ Cercle Jean Marc (Prantsusmaa), Ruzhomberoki SCP (Slovakkia), Ateena AC Sporting (Kreeka), Budapesti Ferncvarosi Torna Club (Ungari), Moskva CSKA (Venemaa), Madriidi Pool Getafe (Hispaania), Ljubljana BC Jezica (Sloveenia), SFT Como (Itaalia).

Teise alagrupi koosseis: Orchies’ US Valenciennes (Prantsusmaa), Brno BK Imos Zabovresky (Tshehhi), Istanbuli Galatasaray SK (Türgi), Pecsi PVSK Dalia (Ungari), Zaporozhje Kazatshka-ZALK (Ukraina), BTV Wuppertal (Saksamaa), Vrasci KK Hemofarm (Jugoslaavia), Parma Cariparma Basker (Itaalia).

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Ülikooli staadionist saab ka jalgpalliareen

RAIMO PEIKER

Jalgpalli Tartu Ülikooli staadionile toomisega on spordikuninga ja -kuninganna vastasseis õige teravaks muutunud. Kahe ala kokkupõrkes on osaliseks saanud ka puhkusel viibiv Tartu linnapea ROMAN MUGUR, kes andis nõusoleku rahvusvahelise jalgpalli ülikoolilinna tulekuks. Eile hommikul veel linnapea ei teadnud, et tuleb kibekiiresti asuda vastust kirjutama «Eesti Päevalehes» ilmunud avalikule kirjale.

Roman Mugur kinnitas, et 6. augustil ja ka edaspidi võiksid mängud linnavalitsuse ja ka tema enda poolest ülikooli staadionile tulla. «Ma kuulsin, et sama küsimust oli arutatud samuti Tartu Ülikooli rektoraadis ja meil oli just telefonikõne rektor Peeter Tulvistega selle jutuajamise keskel. Mina sain aru, et ülikool on siiski otsustanud laiendada staadioni kasutusala. Nii et jalgpall eliitvõistkondade tasemel võiks ikka linna esindusstaadionil olla,» leidis linnapea.

Kas linnapea jalgpallile jah-sõna ütlemisel sellega arvestas, et kergejõustikuringkondadest tuleb nii tugev vastuseis? Roman Mugur kinnitas, et esialgu ta sellega ei arvestanud. «Aga hiljem, kui tuli ilmsiks, et Eesti kergejõustikul on suhteliselt lahja seis, millele lisandus veel dopingukasutus, siis ma saan kergejõustikuinimestest aru. Nad vajavad praegu tähelepanu mujalejuhtimist. Kergejõustiku toetajana kutsuksin neid mõistma ka jalgpalli. Eesti on iseseisev riik ja ei tohiks enam vahet teha spordialade vahel. Impeeriumi aegadel püüti unustada, et ka eestlased jalgpalli mängisid ja see võeti kahjuks paljude poolt omaks.»

End Tartu linnapeale suunatud avaliku kirjaga kurssi viinud, lausus Roman Mugur: «Kui ma tahame kergejõustikule ja jalgpallile ning kogu spordile tervikuna head, siis me peaksime konstruktiivselt edasi minema. Nii ütlesin ma eile ka Meelis Jukile ja Tartu Ülikooli rektorile.»

Kuidas te kommenteerite seda, et kergejõustik ei saa jalgpallivõistluse eest isegi staadioni üüri. «Seda võib lugeda linnapoolseks investeeringuks, et saada Tartusse rahvusvahelise mainega jalgpalli. Mina küll ei pea käima läinud lapsemängu piisavaks põhjuseks, et hakata kokkuleppeid rikkuma. Ma ei pea seda lepinguks, mis jalgpallimehed kirja on pannud, kuid ma ei vaidle ka ühelegi sõnale vastu. Pean vajalikuks alustatut konstruktiivselt ellu viia. Kutsun osalisi üles vaidlused lõpetama,» oli Roman Mugur kategooriline.

Tartu linnapea meenutas, et kuigi staadion renoveeriti linnaga kahe peale, kuulub ta ikkagi ülikoolile. Ja lisas, et rahalist toetust on mõtet anda vaid siis, kui asju aetakse soliidselt. Praegune asjaajamine kipub väljuma heade tavade piiridest.

Kas te olete pettunud, et kõik ei sujunud jalgpalli Tartusse toomisega nii nagu algul lootsite? «Kuidas võtta. Pettunud selles mõttes ei ole, sest alati tuleb valmis olla ka kõige halvemaks. Ja alati peab ka selleks valmistuma, et kellelgi mingitel hämaratel asjaoludel halvasti läheb, siis otsivad nad kohta pinge maandamiseks. Kurb, et inimesed paigutavad oma energiat valesse kohta. Selle asemel, et edendada Eesti sporti, olgu ta siis kergejõustik või jalgpall.»

Ilmselt seisab teil ees kirjatöö - vastus avalikule kirjale. Mida te vastuskirjas jalgpalliliidule rõhutada kavatsete? «Ma arvan, et paar lihtsat ja lühikest lauset. Vaatamata kõigele pole linnavalitsusel põhjust taganeda varem kokkulepitust ja vaja on konstruktiivselt edasi minna. Raha on siin küll mõnes mõttes teisejärguline, kuigi on taustaks.»

Roman Mugur jätkas: «Kummalisel kombel vaidlevad Tartu Ülikooli staadioni üle tallinlased. Sellest jääb mulje, et Tartus ei suudeta midagi teha ega otsustada. Tartlaste ülesanne on praegu teha, las Tallinna mehed vaidlevad omavahel, kui tahavad.»

Tartu Ülikool ei soovi jalgpalli spondeerida

Nüüd peaks päris kindel olema, et pall 6. augustil Tartu Ülikooli staadionil ikkagi veerema pannakse. Nii kinnitas Tartu Ülikooli spordibaaside juhataja MEELIS JUKK eile telefonitsi ka Aivar Pohlakule. Jukk lisas, et ülikool ei taotle jalgpallimängust mingit kasumit, kuid ei kavatseta ka peale maksma hakata.

Jukk ütles, et kas tahad või mitte, aga ikkagi tulevad lisatööd. Pärast igat mängu on vaja heitepaiku, tribüüne ning tualette koristada. Vihmase ilma korral saab muru kannatada ja jalgpallisaabastega kantakse jooksurada pori täis. Ka see vajab puhastamist. Alati tuleb ka teisaldatavad heiteringid uuesti paigaldada, siis on tarvis heiteringe ümbritsevad kaitsevõrgud ära vedada. Selleks tuleb tõstuk tellida. «Küsimus ongi selles, kes kõik selle kinni maksab. Jalgpalliliit ei taha sentigi üüri tasuda ega laekuvast piletirahast meile midagi anda,» muretses Meelis Jukk.

Kas te kohe algul kõike seda ei teadnud? Meelis Jukk: «Algul oli jutt, et 50 protsenti piletirahast jääb jalgpalliliidule ja teine pool Tartule. Siis tundus, et see jääb Tartu linna sporditeenistusele või ülikoolile. Lõpuks selgus, et hoopiski jalgpallikoolile. Kirjalik leping jäi meil millegipärast tegemata, koostatud on vaid protokoll. Kui mingid kulutused tulevad, siis ülikool ei saa neid kinni maksta, sest põhikiri ei luba meil sponsorlusega tegeleda. Aga see on ju sponsorlus, kui me peaksime mingile üritusele peale maksma,» selgitas ülikooli spordibaaside juhataja.

Muidu oli kokku lepitud, et Tartu Ülikooli staadionil teostab murutöid jalgpalliliit. Ülikool on koos Tartu linnaga nõus seni teostatud tööd ükskõik kellele kinni maksma.

Kuidas näeb välja heiteringide teisaldamine? «Üritame heiteringid välja tõsta. Kui nad peaksid katki minema, siis valame uuesti. See on kõik lisatöö. Teisaldatavale ringile on armatuur sisse valatud ja ringi võrel on konksud küljes. Mängu ajaks tuleb nad lihtsalt muru pealt ära tõsta. Tekkinud tühik tasandatakse murumätastega. Tehniliselt on kõik täiesti teostatav,» väitis Jukk.

Meelis Jukk kinnitas, et ta ei ole kunagi arvanud, nagu jalgpalliliit peaks investeerima kergejõustikku, pigem staadionisse. Ülikooli staadionile on plaanis ka teisele poole tribüünid ehitada ja Meelis Jukk leidis, et oleks elementaarne, kui jalgpalliliit selle vastu huvi tunneks ja tööd materiaalselt toetaks.

«Praegu tundub, et mingit rahalist tulu meile jalgpallist küll ei tule. Pigem peame kauplema kahjudega, aga sellega me ei soovi leppida. Aivar Pohlak ähvardas mängu mõnesse teise linna üle viia. Ma ei pea seda heaks tooniks. Kõiges on võimalik kokku leppida. Ähvardava ja käskiva tooniga me kaugele ei jõua. Meil pole midagi jalgpalli vastu ning linn ja ülikool teevad staadioni 6. augustiks korda. Tulevikus hakkame suhtlema ametlikult, nagu üks juriidiline isik teisega. Muru korrastamise tööd tellib ülikool tulevikus ise, kuid staadioni kasutamise eest tahame üüri saada,» rääkis Meelis Jukk.

Tartu Ülikooli spordibaaside juhataja lisas, et Eesti suurim kõrgkool ei vaata kõike oma mätta otsast, vaid arvestatakse tõsiselt ka linna soovidega. Tihedat koostööd on tehtud juba mitu. Ja kui jalgpall on otsustatud Tartusse tuua, siis ei vaidle ka ülikool sellele vastu. «Kaks mängu me teeme ära, aga edaspidi need asjad enam nii edasi ei lähe,» oli Meelis Jukk ärritunud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Lantana esitas viletsa partii

JALGPALL

ALDO MAKSIMOV

Pori FC Jazzi jalgpallurid kinkisid paljudele Tallinna saabunud kaasmaalastele hea tuju, tulles toime Tallinna Lantana alistamisega 2:0. Soomlastel läks oodatust pareminigi, kuna Eesti meisterklubi lootused Euroopa meistrite karikasarjas eelringist edasi jõuda on juba praeguseks tillukesed.

Lantana näitas hambutut mängu ja skoor võinuks kasvada veel mitme värava võrra. Õnneks säästis Sergei Ussoltsev meeskonna ning publiku hullemast. Oma rünnakut ei õnnestunudki Lantanal käima saada. Esimesel poolajal oli võõrustajatel enamasti tegu, et organiseeritud moel üle keskväljaku saada.

Avavärav sündis juba viiendal minutil Rami Niemise pealöögist. Eesti klubi allajäämus võitluses peapallide pärast avaldus tegelikult terve mängu jooksul.

Teisegi värava sepistas Soome koondise kaitsja Nieminen peaga. Olukord tekkis 77. minutil, kui Lantana mängijad oma kaitsealas peaga kolm-neli korda palli kaugemale olid üritanud toimetada. 2:0 maandas staadionil kõik pinged ning peagi võisid Soome jalgpallituristid võidu märgiks tulekerad süüdata.

Pori Jazzi ridades nägi ka eksootikat. Dzhässipealinna au kaitseb tänavusel hooajal kaks lõunaameeriklast: brasiillane Marco Pogidli ja argentiinlane Pedro Massacessi. Midagi erakordset nad ei näidanud, ehkki klubi eest debüteerinud Massacessi jättis kohtumise lõpul kasutamata reaalse väravavõimaluse. Kordusmängu peab Lantana võõrsil 30. juulil.

UEFA karikasarjas kaotas FC Flora esimese kohtumise Iisraelis Hapoel Petaq Tikvale 0:1. Kohtumise ainsa värava lõi võõrustajate kasuks Gabor Marton karistuslöögist viimasel minutil.

Artikli algusesse



lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997