Seni Von Krahli teatris näidelnud ja lavastanud ning esmaspäeval Tartu Lasteteatri direktoriks valitud Mart Kampus ei tahtnud lühiintervjuus «Postimehele» rääkida on plaanidest (vara veel), küll aga nõustus ütlema, miks ta Tartusse tööle tuleb.
Miks vahetate Von Krahli teatri Tartu Lasteteatri vastu?
On ju meeldiv minna sinna, kuhu kutsutakse. Ega ma ei koli sellega Tallinnast Tartusse elama. Elukoht ja pere jäävad ikka Tallinna. Hakkan käima Tartus tööl, tulles bussiga esmaspäeva hommikul ja lahkudes töönädala lõpus. Nii et tartlane niipalju, kui olen Tartu Lasteteatris.
Aga et miks Von Krahlist ära? Võibolla sellepärast, et kaks aastat tööd erateatris... kogu rahaline pool: raha saamine, näitlejate kokkukutsumine ja etendusteks komplekteerimine, kõik see on üsna keeruline. See trupp, kellega me koos alustasime, laguneski puht majanduslikel põhjustel, ka teistel peale minu oli vaja elamisraha.
Nii et Von Krahli teatritruppi enam ei eksisteeri?
Jah. Edaspidised plaanid ongi sellised, et kui saab mingi raha ja toetuse, tahab Peeter Jalakas ikkagi mõned näitlejad sinna võtta, aga kõik see on veel väga lahtine.
Ja kuna Tartu Lasteteater sellises olukorras mulle pakkumise tegi, mõtlesingi, et miks siis mitte. Lasteteatrit olen väga armastanud ja sellest lugu pidanud, eriti siis, kui see teater alustas.
Teie saite direktorikoha, aga mida teevad teised Von Krahli trupi liikmed?
Näiteks Aita Vaher tegi koos abikaasaga tsirkuseturnee mööda maailma ja Sven Kuntu valis reklaamitöö.
Mainisite enne, et ettepaneku kandideerida tegi teile lasteteater.
Eelkõige Juhani Püttsepp, lasteteatri senine direktor. Lavastasin seal eelmisel hooajal ühe nukunäidendi. («Hingede öö lelukastis» - tekst Leelo Tungal.)
Kas direktorikohaga ei kaasne oht, et näitleja ja lavastaja Kampus muutub ametnikuks?
Ei kaasne. Kindlasti mitte. Ma ei ole seda. Pigem õpiksin ma ka teist poolt tundma. Aga näitleja ja lavastaja Kampus tegutseb edasi.
Millises suunas hakkab lasteteater teie käe all liikuma?
Tartu Lasteteater jääb lasteteatriks. Ma ei ole mingil juhul kommertsteatri pooldaja. Et see meeldiks kõigile ja saalid oleks puupüsti täis. Ma arvan, et peamine on mitmekesistamine.
Et etendused lastele ja täiskasvanutele?
Jaa... Üks etendus täiskasvanutele hooajal. Seni on neid olnud kolm, aga ma arvan, et piisab ühestki.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Inglise muusikaajakiri «Future Music» nimetas oma augustinumbris Tartu ansambli Bizarre kompositsiooni «Any Day» kuu demo-lauluks. Laulu levitatakse 30tuhandelises eksemplaris ajakirjaga kaasneval CD-l nii Euroopas kui Ühendriikides.
«Future Music» on väljaanne, mis tavapärasest pop-pressist erinevalt vaatleb moodsat elektroonilist klubimuusikat helitehnilise nurga alt - nende motoks on making music with modern technology.
Ajakirja demo-rubriik, mis kajastab hindavalt lugejate poolt ajakirjale saadetud muusikalisi katsetusi, on kaheleheküljeline ning tutvustab pikemalt nelja lugu. Bizarre’i laul «Any Day», mille saatsid ajakirjale ansambli liikmed, on tunnistatud augustikuu parimaks kolme Suurbritanniast ja Iirimaalt pärit üritaja ees.
Bizarre’ist on avaldatud pilt, samuti ligi veerupikkune arvustus - valdavalt küll kirjeldus sellest, milliste vahenditega ja mismoodi lugu on sündinud.
Bizarre’i hinnatakse tõsiseks kandidaadiks edule tulevikus. Ajakiri mainib uhkuse ja rahuldustundega, et me saame hunnikute kaupa kassette ja vaid parimatel õnnestub pääseda «Future Musicu» CD-le. Zhurnaal annab teada sellestki, millised varasemates numbrites nende CD-le valitud esinejad on tänaseks jõudnud plaadistuslepinguni.
Ansambel Bizarre tegutseb 1992. aastast ning on avaldanud kaks kassetti: «Beautica» (1994) ja «Cafe De Flor» (1996). Bizarre’i kõla on ühelt poolt mõjustatud kümnendivahetuse Briti alternatiivrocki kesksetest tendentsidest (My Bloody Valentine, Cocteau Twins), teisalt leidub siin uut klubikõlalist avangardi (ambient, drum’n’bass).
Ajakirjas «Future Music» kõrgelt hinnatud laul «Any Day» sündis jaanuarikuiseks ühisesinemiseks nimeka Londoni jungle-duoga Spring Heel Jack.
Bizarre’i aadress internetis on http://www. halo.ee/bizarre/.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Romantika niisiis. Romantilised armastuslaulud eelmise ja selle sajandi vahetusest. Prosaistlik tragiromantism. Ja külalori kolmas tõmmis - niisama romantiline kui kopitama läinud põhupall.
Esimesed kaks on kitsalt võttes kattumatud asjad, mis siis, et tunnussõna algused kahtlaselt ühesugused on. Romantikat ja romantismi sünonüümidena juba välja ei mängi. Isegi kui tahaks. Ja kolmandaga on omaette rehnut.
Kõigepealt tahaks selgust põhimõistetes. Et misasi ikkagi on (või oli) see prosaistlik tragiromantism? Noh, üldiselt oli see see, et Sven Kuntu pooleldi laulis, pooleldi luges. Vanasti sellist asja ei tuntud. Siis kas ainult lauldi. Kui romantika peale tuli. Või ainult loeti. Metsas kännu otsas. Või ka mujal. See oli ikka oluline. Muidu ei saanud naistki võtta, kui lugeda ei osanud.
No nii. Kuntu tegi aga mõlemat korraga. Lõi vahevormi. Ja nimetas selle prosaistlikuks ja tragi ja romantismiks. Aga kas see ikka veel nii on? Noh, ma ei tea. Mulle tundub, et mitte päris. Näib, nagu oleks aeg üks kontsept laiali lammutatada ja mingi teisega asendada.
Rahvusromantismiga on pisut lihtsam. Seda ei ole kuulnud ainult väga kurdid või väga ammu surnud inimesed. Kõik ülejäänud on. Tülgastuseni. Ja enamgi veel. Siin saab olla ainult üks lootus. Nimelt, et keegi tuleks ja ometi vabastaks kuulaja sellest painajast. Et keegi võtaks selle asja ja teeks ta tühjaks tema enese läbi. Muudaks ära. Annaks teised tähendused. Lunastajat on tarvis. Ja isegi väga. Et lõpeks see ilmlõpmatu Mets müühiiseeb ja kääguu kukub raaal. Ei taha enam sellist asja.
Aga Seelikukütid tahavad. Nad on kõigesööjad. Maitsmismeel puudub neil täiesti. Ja nendega läheb nagu Tagurpidi-Antslas. Et mitte see ei ole söödud, keda süüakse, vaid see, kes sööb. Aga mis tõsi see tõsi - sööd mõne poldi või kivi või kraani ära, ja ongi alles ainult see kivi või käbi või mis ta oli, õpetas Onu Tagurpidi-Antsule.
Kahtlust pole mingit. Mida rutem see, mida nad söövad, neid endid neelab, seda parem. Looduses peab valitsema tasakaal.
Luigelaulunelikust jääb harvadel heledatel hetkedel («Korsaarilugu», «Tartu üliõpilase lugu») mulje, justkui nemad tegeleksid siiski kõlbmatu rahvusromantilise pärandi lunastamisega. Mis siis, et Väikeste Lõõtspillide Ühingu jälgedes (sellest jäljest on üleüldse raske välja saada). Aga nad libastuvad niisama kergesti kui õnnestuvadki, ja isegi kergemini veel. Sellepärast jäävad nad ikka ainult keskteeks eikuhugi.
Viiul ja lõõtspill on kõigil kolmel olemas. See võiks neid mõtteliselt ühendada. Õnneks ei ühenda. Ei ühenda ka muud formaalsused, nagu sarnased taktimõõdud või laulud armastuse lahinguväljadest. ¾ taktimõõduga käib Kuntu üldiselt osavamalt ümber kui Luigelauljad (ja Seelikukütte me siin ei nimeta). See on tema trump ja õnnetus ühtaegu. Sest ta on seda ammendamas. Ja samal «Tshardash» ja «I Walk My Dog» lähevad juba ammu teises suunas. Õige ongi.
Oletame, et nad tulevad kolmekesi mööda teed. Üks on aristokraat, mõõk kõliseb vastu kannuseid ja silmad näevad ainult silmapiiri (piisab ühest reetlikust teekonarusest, et...). Teine istub eesli seljas kord otse, kord tagurpidi, siis tuleb maha ja jookseb kõrval, ja siis istub jälle selga tagasi. Kuidagi pole nagu päris õige. Ja kolmandal, noh, sellel on oma arvates varblane juba peos ja kõige ülejäänuga on tal niisama palju pistmist kui kanal kirikuga.
Artikli algusesse