|
Uudised: (27)390371 |
|
Reklaam: (27)390390 |
| 31. juuli 1997 | Reede, 1. august 1997 | 2. august 1997 |
Kuum
| Krimi
| Võim
| Karikatuur
| Koomiks
| Täna
| Tartu
| Pärnu
| Tallinn
| Ilm
| Horoskoop
KOONDERAKONNA PEREKONNATÜLI Repliik
KÄEGAKATSUTAV TULU
MÄRT KIVINE
Nii nagu ühes perekonnas ei saa olla kahte perekonnapead, nii ei saa ka ühes erakonnas olla kahte liidrit. Saati siis veel võimulolevas erakonnas. Koonderakond on selle väite erksaimaks tõestuseks.
Kolmapäeval Tartus olles pidi peaminister Mart Siimann (kes aga on kõigest erakonna aseesimees) taas tunnistama lahkhelisid erakonna juhtkonnas. Siimannile iseloomulikult aga palus ta neid mitte üle dramatiseerida, lisades, et paremateski perekondades tuleb aeg-ajalt ette lahkhelisid.
Aga Koonderakonna puhul ei ole tegemist enam ajutiste arusaamatustega. Praegusesse valitsusparteisse on need lausa sisse programmeeritud. Tüliõun on ammune ning kõvasti ussitanud.
Selle sisuks on tõsiasi, et osa erakonnast kisub tänaseni rohkem koostöö poole Reformierakonnaga kui oma ametlike koalitsioonipartneritega Maarahva Ühendusest ning Pensionäride ja Perede Liidust. Praegu on selle suuna etteotsa asunud taas ekspeaminister Tiit Vähi.
Kõige paremini saab sellest aru, kui jälgida Vähi viimase aja sõnavõtte. Nende sisu kattub peaaegu üksüheselt seisukohtadega, millega tuli 26. juunil välja Reformierakonna juht Siim Kallas.
Nimelt süüdistas oravapartei liider Siimanni vormilt populistliku, sisult sotsialistliku dzhinni pudelist väljalaskmises. Kallasele ei meeldinud valitsuse kava kehtestada kaitsetollid, sotsiaalmaksu tõstmine ega mäng eelarveseaduse ümber.
Neidsamu kartusi kordas Vähi oma 16. juuli usutluses «Sõnumilehele». Hilisemates ülesastumistes on ta veel lisanud valitsuse patu luua ühised piiripunktid Venemaaga.
Vähi ja Kallase avalikud väljaütlemised on muutunud niivõrd sarnasteks, et Kallas peab viimastel päevadel ümber lükkama küsimusi, kas tema partei ei kavatse lähimal ajal mitte valitsusliiduga ühineda.
Kuid seda ei saa oravapartei teha, sest seal ootavad praegu ees nende suurimad vastased nn tollisõjas - maaparteid. Viimaste liitlaseks ja ühtlasi pantvangiks on Vähi eelmise aasta lõpus antud tollilubaduste tõttu aga praegune peaminister.
Niisuguses olukorras on Vähile parimaks lahenduseks eemale tõmbuda ja miks ka mitte otsida endale uus liivakast. Midagi sellist, mille liiv on segatud reformierakondlaste omaga.
Siimann ongi jäänud ainsaks perekonnapeaks. Kuid ainult poolikule perekonnale.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Berliinis paikneva sõltumatu «Transparency Internationali» idee reastada riike korruptiivsuse astme järgi on juba osutunud väga tõhusaks. Need riigid, mille peale TI süüdistav näpp on osutanud, on püüdnud küll algul nimetada seda lääne imperialismi järjekordseks ilminguks, kuid peagi on midagi juhtuma ka hakanud.
Organisatsiooni põhimõte tabeli koostamisel on samuti äärmiselt nutikas - kuidas mõni maa ärimeestele korruptsiooni mõttes paistab. See ei pretendeerigi absoluutsele tõestatavusele, kuid kus ärimeestele ei meeldi, sinna ei tule ka raha.
Välja arvatud siis, kui tegemist on hästi suure rahaga nagu Nigeeria ja tema nafta puhul: raporti koostajad on õigustatult osutanud ka maksjale, sest ka altkäemaksu andja on korruptant.
Kahjuks pole selles edetabelis Eestit. See jätab meile veel võimaluse spekuleerida, kas me oleksime seal Põhjamaade kandis, Poola-Ungari naabruses või hoopis Nigeeria masti riik.
Iga korrputsiooni juhtum on käestlastud võimalus, ütlevad raporti koostajad. Raport tõestab, et aus ühiskond on edukas ühiskond. Ja aususe nõue ei piirdu mitte ainult rahamaiate ametnikega, see puudutab ka tüssavaid teenindajaid, sõnapidamatuid tehingupartnereid jne. Kõiki, kes lähevad välja väikse käegakatsutava tulu peale. Meil ja mujal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
