OLÜMPIALEHEKÜLG
Toimetab SVEN SOMMER
Läinud nädalalõpul Stockholmis peetud Soome-Rootsi maavõistlus kergejõustikus lõppes meie põhjanaabrite võidutantsuga. Vaid meeste arvestuses püsis põnevus kahepäevase jõuproovi viimaste meetriteni. Soomlased võitsid kõigil neljal rindel: mehed 207,5:198,5, naised 223:165, noormehed 113:87 ja neiud 103:87.
Kahe naabri maavõistluse tase on viimaste aastatega tasapisi devalveeruma kippunud. Ajad, kui mõlema riigi sportlased rahvusvahelistel tiitlivõistlustel kamaluga medaleid võitsid, on jäänud seljataha. Vaid Valgevenest tulnud Eduard Hämäläinen ja Venemaalt lahkunud Ludmila Engquist rääkisid Ateena MMil kaasa esikohajagamisel. Ja loomulikult ei jätnud asjade selline seis mõjutamata maavõistluse taset ning publiku huvi selle ürituse vastu.
Mõlemal võistluspäeval oli Stockholmi olümpiastaadioni tribüünidel palju vabu kohti. Rootsi pealinna olümpiaunistusi torpedeeriva terrorirühmituse ähvardused pommirünnakutest ning rootslaste õhkõrnad võidushansid olid löönud maavõistluse välisilmesse märgatava mõra. Mullu Helsingis nähtud lippudemeri ja 67 000 pealtvaatajat oli nüüd muutunud paarikümne tuhande huvilise jahedaks kaasaelamiseks. Tõsi, üks põhjus (vähemalt soomlastest publiku suhtes) varasemast tagasihoidlikule omade kannustamisele oli Rootsi politseinike karm kontroll staadioni sissekäikude juures. Nimelt tehti spordiareenile sisenejatele põhjalik - käed üles, jalad harki - läbiotsimine, mille käigus korjati ära ka kõik taskupõhja peidetud viinapudelid ning kotis oma järjekorda ootavad õllepurgid. Ja kui ikka hundijalavesi puudub ning kesvamärjukestki maitsta ei saa - mis maavõistluse meeleolust siis enam rääkida saab!
Tänavuse maavõistluse turvakontroll oli tõepoolest erakordselt tihe. Kõikjal võis kohata valvsalt ringi vaatavaid mundrikandjaid, erariietes seadusesilmadest rääkimata. «Helsingin Sanomat» soojendas mälestustepliidil üles pildikese seitsmekümnendate aastate alguses Stockholmis peetud kahe naaberrahva jõuproovist, kus vahti pidasid kümmekond igavlevat politseinikku, kelle ainsaks ülesandeks oli rahustada maani purjus soome turiste. Aga nüüd?
Mitusada politseinikku, turvakontrollid, madalalt lendavad helikopterid - nagu Hollywoodi põnevusfilmis. Idülli Skandinaavia nukukodust, kus Barbie’d ja Kenid rahumeelselt elavad, võib nüüd unustada.
Soomlaste maavõistlusvõit kõigil neljal rindel ei tulnud erilise ootamatusena. Hooaja lõpu lähenemist võis aimata nii sportlaste tulemustest kui ka tuhande järve maa spordijuhtide kergendusohkest võiduka lõpu järel: läks hooaeg aia taha mis ta läks, ent rootslastest oleme ikkagi paremad! Viimane teadmine aitab vähemalt siinsel kergejõustikurahval külma talve valutumalt üle elada.
Tõsi, midagi vapustavalt kangelaslikku rootslaste üle saavutatud võidus pole, sest kogu svenssonite kergejõustik on vajunud sügavasse kriisi. Põhjuseks paljuski katastroofiline rahapuudus. Pärast 1995. aasta Göteborgi MM-võistluste mitmemiljonilist kahjumit on kogu alal olnud sõna otseses mõttes näpud kroonikirstu põhjas. Ometi ütleb vanasõna, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Päästva messiase rolli on enda kanda võtnud, ei mitte mõni rikas ameerika sponsor, vaid hoopis nääpsuke jooksutäht Ludmila Engquist. Maavõistlusel 100 m tõkkejooksu võitnud ning 200 m jooksus teine olnud Engquist on sõlminud kolmeaastase lepingu ühe energiajooke valmistava firmaga, kus on sees selline ennekuulmatu punkt, et iga müüdud joogipudeli eest kukub Rootsi Kergejõustikuliidu arvele 25 ööri. Rootsi alaliidu advokaatide abiga omaaegsest dopinguskandaalist puhtalt välja tulnud ning tõkkejooksmisega miljonäriks saanud Narolizhenko-Engquist pole talle tehtud heategusid unustatud. Ütlus - aita sant lavale, lükkab su lavalt alla ka - ei pea vähemalt Engquisti kontekstis paika.
Rootsi Kergejõustikuliit loodab kolme aasta pärast tänu Ludmila kiiretele jalgadele olla kahe miljoni Rootsi krooni võrra rikkam. Huvitav, millal Hämäläinen soomlastele tänuvõlga hakkab maksma?
Mitmed tegijad lõid maavõistlusel kaasa vaid südametunnistusele koputava rahvustunde pärast. Näiteks Mika Halvari võitis kuulitõuke läbi valugrimasside tema jaoks tagasihoidliku tulemuse 19.48ga ning kiirustas Helsingisse operatsioonilauale - küünarnukk tegevat põrgupiina. Esinemisrõõmust ei pakatanud ka odaviskaja Mikaela Ingberg. Temale tegi Berliini GPl saadud küljelihase vigastatus nii palju valu, et enne võistluse algust plaaninud ta vaid kümnemeetrist viset, et Soomele kasvõi ükski punkt tuua. Treener Tapio Korjuse toetus julgustas aga Ingbergi tegema ühe täisjõuga katse, millest (61.36) piisas Heli Rantase järel teiseks kohaks.
Eduard Hämäläinen omakorda oli hädas jalakrampidega ja tema debüüt Soome-Rootsi maavõistlusel polnud just hõisata. 400 meetri jooksus jäi ta 47,19ga neljandaks, 4 x 400 m teatejooksu avavahetuses jäi samuti vastasele alla.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pühapäeval, 7. septembril peetakse neljateistkümnendat korda Tallinna jalgrattasõit, millega märgitakse selle sõidu ühe algataja, Eesti teenelise treeneri Rein Roosi surma-aastapäeva.
Sadu rattureid koondava ühissõidu korraldusraskust kannab Tallinna Kesklinna spordikooli juures tunamullu asutatud MSK-klubi. Hätta ei luba jääda sponsorid ja muud abilised. Tänavugi annab oma panuse enamik pealinna kolmveerandsajast rattamüüjast, Tallinna spordiamet ja kesklinna valitsuse kultuuri- ja spordiosakond.
Harku järve äärde Õismäele kogunetakse pühapäeval juba kella 9 paiku, et kaks tundi hiljem 68 km distantsile lähtuda. Parimatele kuulub auhind, keskmistele hea loosiõnne korral mälestusese. Esmakordselt saab iga lõpetaja särgi. Katlas aurab supiportsjon.
Üks peakorraldajatest, Helvi Roosi, kinnitas, et peredele on samuti mõeldud. Perekonniti tulijad läbivad 22 km. Finishis loositakse välja Velo HK, liiklusohutusteenistuse ja tänavu avatud Velo Plus kaupluse poolt välja pandud sõidukiivreid ja muud sõitjale vajalikku.
Ege Hirv Velo HKst, kes juba aastaid tagasi kandis rattateede rajamiseks üle veerand miljonit krooni, loodab, et pärast linnavoliniku Erika Salumäe sotsiaalnõunikuks edutamist saavad teed ükskord ka valmis. Tallinna rattasõit avatud liiklusega puhkepäevasel maanteel on üks osutaja, et selliseid teid on vaja. Ja rohkem veel kui paar aastat tagasi, mil autode pilv alles hakkas kasvama. Jalgrattur on inimene, kes vajab kaitset. Nagu iga puu või põõsas meie loodushoiukavades. 7. septembri hommikul maanteele tulnutel hoiab silma peal Eesti maanteeameti liiklusohutusteenistus.
Võistlejaid registreeritakse stardipaigas kell 9-10.30. 16-aastased ja vanemad maksavad teenindamise eest 50 krooni, 15-aastased ja nooremad 20, peresõitjad 5 krooni. Osavõtja peab kandma slemmi või kaitsekiivrit.
Lisainfot saab telefonil 27- 68 20 73 (Helvi Roosi), 23 91 48 või 23 91 30 (Eneken Vesmes).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pühapäeval Krasnojarskis (Venemaa) lõppenud vabamaadluse MM-võistlustel kehakaalus kuni 76 kg kaheksanda koha saanud Küllo Kõiv ütles eile «Postimehele», et arvestades tema MMi-eelset jalavigastust, peab saavutatut võtma kui «normaalset tulemust».
Mais peetud EM-võistlustel pronksimatshis tõsise põlvetrauma - põlveliigese kapsli rebendi ning lihase- ja kõõluserebendid - saanud Kõivu ettevalmistus MMiks läks suuresti vigastuse väljaravimise nahka. «Kaks kuud põhiliselt taastusin,» selgitas maadleja, «matil ei saanud eriti käia.» Enne MMi pidas Kõiv reaalseks kuue parema hulka jõudmist. «See kaks kohta plaanitust tahapoole jäämine teeb mind veidi närviliseks,» tunnistas ta.
Ainukese Eesti maadlejana MMil rassinud Kõiv jõudis Siberis asuvast Krasnojarskist tagasi kodumaale eile hommikul kell üheksa. «Krasnojarskist saime Moskvasse MMi puhul käiku pandud erilennukiga, edasi tuli sõita Moskva-Tallinna rongiga. Samamoodi oli ka MMile minek,» seletas Viljandis oma isa Arne Kõivu juhendamisel harjutav Eesti esimaadleja.
Ajavahe ei häirinud
Kaks päeva varem enne võistlust MMi linna jõudnud Kõivu viietunnine ajavahe eriti ei häirinud. «Enne matshe tundsin ennast väga hästi, ainult õhtul tuli uni varem peale,» märkis maadleja, keda saatsid Krasnojarski MMil treenerist isa ja massöör Piret Salamaa. Just viimasest oli Kõivule seekord palju abi, nagu ka vigastatud põlve teipimisel Eesti matimeest palju aidanud Saksamaa koondise arstidest.
Mullu veel kehakaalus kuni 69 kg võistelnud Küllo Kõiv maadleb tänavu 76 kg kaalus - selle tingisid Rahvusvahelise Maadlusliidu reformid ala edendamisel (võrreldes mulluse kümne kaalukategooria asemel võisteldakse nüüd kaheksas kehakaalus).
«Raskemas kaalus sobib mulle rohkem,» kinnitas Kõiv, «seal pole maadlus nii kiire, ent tehnilisem ja jõulisem.» Kõivu sõnul sujub tal uues kaalukategoorias ka võistluste-eelne kehakaalu jägimine mõnusamalt. «Olen praegu 78-kilone, mistõttu pean võistlusteks maha saama vaid paar kilo. Varem tuli alla saada koguni kümmekond kilogrammi! See oli ebameeldiv protsess.»
Kolm võitu ja kaks kaotust
Kõivu esinemist Krasnojarskis kokku võttes tuleb tõdeda, et meie mees noppis võite eeldatavate tugevate üle, ent kaotas näiteks ühe matshi ka temast nõrgemaks peetud maadlejale.
MMil teibitud jalaga võistelnud Kõiv alistas avaringis kuubalase Leonardo Diazi punktidega 6:1 ja kaotas teises ringis valgevenelasele Eduard Aleksejenkole lisaajal 1:3, langedes miinusringi. «Kohtunikud tegid teises matshis väikese vea - andsid valgevenelasele ka tegelikult ühe olematu punkti,» nentis Kõiv. «Üldiselt tundus Aleksejenko mulle võidetavana, oleksin pidanud tema vastu rohtu leidma. Vaatasin hiljem selle matshi videot ja pean tunnistama, et jäin vastasele alla eelkõige taktikaliselt.»
Miinusringis võitis eestlane jaapanlase Kenji Koshiba 4:1 ja Iraani esindaja Amir Tavazoliani 6:0. Ühes matshis oli Kõiv vaba.
Oma viimase matshi pidas Küllo Kõiv lõpuks neljandaks rühkinud türklase Kamil Kocaagaogluga - tänavusel EMil meie mehe eest pronksi näpanaud lõunamaalane päris Kõivu hetkelise hooletuse tõttu lihtsa seljavõidu. «Kolmeminutilise maadluse järel oli seis veel 0:0, ent siis tegin rumala vea,» meenutas Kõiv. «Vastane haaras minu jalast kinni. Kuna olime aga päris mati ääres, siis arvasin, et libiseme matilt välja. Kuulsingi äkki kohtuniku vilet ja lasin ennast kohe lõdvaks - tema kasutas minu hetkelise peataoleku ära, heites mu puhtalt selili. Tegelikult vilistas hoopis kõrvalmatil ametis olnud kohtunik...»
Oleks Kõiv türklast võitnud, kindlustanuks ta endale koha kuue parema hulgas. Seejärel oleks eestlane pidanud veel ühe vastase (korealase) alistama, et jõuda pronksimatshini. «Alguses tundus, et lõpetasin seitsmenda kohaga,» lausus Kõiv, «aga üks mees, usbekk, oli minust tehniliste punktidega parem ja hõivas ise seitsmenda koha, kuigi langes enne mind konkurentsist välja.»
Kõivu kehakaalus tuli maailmameistriks Atlanta olümpiavõitja ja tänavune Euroopa meister Buvassia Saitijev Venemaalt, kes alistas finaalis Saksamaad esindava Alexander Leipoldi 2:1. «Venelane on väga hea, kuid ka tema vastu saab maadelda - sakslanegi oli tema vastu hästi häälestunud. Ent lõpuks väsis Leipold ära ja Saitijev sai teenitud võidu,» kommenteeris mais peetud EMil värskele maailmameistrile 0:4 alla jäänud Kõiv.
Viimaste aastate parim MM?
Krasnojarsk sai Küllo Kõivu sõnul MMi korraldamisega suurepäraselt hakkama. «Nii hästi korraldatud suurvõistlust annab mul meenutada,» tõdes ta ja naeris: «Võibolla nautukene pingutati hoopis üle - kõik tehti liialt ette-taha ära.»
Ka publikuhuvi oli Krasnojarskis suur. «Piletid olid juba mitu kuud varem välja müüdud,» teadis Kõiv. «Korraldajad mõtlesid ka nende peale, kes halli ei pääsenud - linna keskel suurel platsil oli üleval videoekraan, kus näidati vaid maadlemist.»
Küllo Kõivu järgmine suurem etteaste on kuu lõpus Valgevenes peetaval MK-sarja etapil. Oktoobris tahab ta osaleda Kreeka-etapil ja novembri keskel väikeriikide EM-võistlustel. «Kui raha saan, siis sõidan kõigile kolmele võistlusele,» lausus Eesti Olümpiakomitee, Adavere Lihatööstuse ja hansapankuri Hannes Tamjärve abistamisel treeniv maadleja, kes on ise ametis ka Peipsiäärses kalapüügifirmas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
FC Flora jalgpallimeeskond võitis eile õhtul Kadriorus Narva Transi 1:0 ja tõusis Eesti meistriliiga turniiritabelis esimeseks. Kaotuseta jätkab aga endiselt Tallinna Sadam, kes näitas oma võimu Tallinna VMK peal.
TVMK - SADAM 0:3 (0:1). TVMK: Andrejev, Urjupin, Passikuta, Shapovalov, Kapustin, Lebret, Smirnov, Novozilov (Daan 29.- Dubnitski 76.), Kostin, Kisseljov, Embrich. Sadam: Martinsons, Liivamaa, Prins, Staleliunas (Kaal 43.), Krõlov, Kolbassenko, O`Konnel-Bronin (Olerski 67.), Olumets, Shvets, Krõm (Rõtshkov 80.), Ustritski.
Valgevene meistrilt saadud kaotusest toibunud Sadama üleolek oli ilmne. Sadam kombineeris kenasti ning ajas mängu võimalikult laiali. Teisel poolajal oli Sadama kasutada ohtrasti kiirrünnakuid, eriti pärast seda, kui VMK mängijad püüdsid oma vägesid ebaõnnestunult Sadama kaitsealasse viia.
Aktiivne oli paremal äärel 20-aastane Mark Shvets, kelle läbi käis palju rünnakuid. Söödud ette tekitasid mitmeid väravamomente. 32. minutil teenis Toomas Krõm väljaspool 16 meetri ala karistuslöögi. «Spetsialist» Konstantin Kolbassenko sooritas pommlöögi 17-18 meetrilt täpselt paremasse ristnurka. Sinna polnud VMK-l mitte midagi parata.
VMK parim võimalus oli 22. minutil Anatoli Novozilovil, kuid Sergei Pareikot asendanud Ernest Martinsons jõudis jaole.
Teisel poolajal säras Krõm. 48. minutil lõi ta posti, väravani jõudis 22. septembril 26-aastaseks saav Krõm alles 75. minutil Shvetsi söödust. Kolmas tabamus järgnes pealtnäha primitiivsele rünnakule, kus Krõm vasturünnakul palli kergelt Kolbassenko jalale lükkas. Sadam tõestas mänguga veel kord, et on tõsine kullapretendent.
FC FLORA - TRANS 1:0 (0:0). FC Flora: Tammus, Lemsalu, Nõmmik, Meet, Hohlov-Simson, Alonen, Reim, Alsaker (Zelinski 57.), Kristal, Oper (Terehhov 75.), Viikmäe. Trans: Zabõko, Kitto, Nejolov, Golitsõn, A.Jelissejev, Rumjantsev (Novikov 67.), Vjalov, Suvorov, Zamorski (Tarassenkov 75.), Marashov, Kolesnitshenko (V. Jelissejev 65.).
Flora kaitseliinist puudus vigastatud Urmas Kirs ning kohtumises FC Lantana vastu punase kaardi saanud Janne Oinas. Ent floralased pühendusid kohe rünnakule. Rohesärgid pääsesid küll võrdlemisi lihtsalt Transi karistusala lähistele, kuid väravaohtlikke momente tekkis vähe. Võimalused luhtusid eeskätt Andres Operil, samuti Kristen Viikmäel ja Marko Kristalil. Kaugelt proovis Martin Reim.
Teise poolaja neljandal minutil lõi Boriss Nejolov napilt üle lati. 60. minuti paiku oli nurgalöögijärgne segadus narvalaste värava all, ent Oper lajatas paarilt meetrilt kaitsja pihta. Hetk hiljem oli Floral teine korner, kust pall peade kaudu põrkus Viikmäe jalale ja sealt väravasse. 1:0.
Lõpupoole tabas Florat teatav paanika, kuna külalised ei tahtnud skooriga leppida. Trans surus ja suutiski luua paar võimalust. Ohtlikem neist oli Stanislav Kitto karistuslöök.
TABELISEIS VII VOORU JÄREL: 1. FC Flora 16 punkti, 2. Trans 13, 3. Sadam 13, 4. Tulevik 11, 5. Lelle SK 6, 6. FC Lantana 6, 7. Jõhvi EP 6, 8. TVMK 5.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui tänavuse aasta alguses hakkasid liikuma jutud Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Juan Antonio Samaranchi võimalikust tagasiastumisest, nägid paljud selles ohtu olümpialiikumisele. Märtsis võisid kõik kergendatult hingata - Samaranch teatas, et kandideerib septembris veel neljaks aastaks rahvusvahelise olümpialiikumise juhi kohale.
Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel on enam kui saja-aastase ajaloo jooksul olnud vaid seitse presidenti. Praegune, hispaanlane Juan Antonio Samaranch juhib ROKi juba 17 aastat.
Võimleb igal hommikul
Muidugi on Samaranch vanemaks jäänud. Aastad võtavad oma - juulis täitus tal 77 eluaaastat -, see on juba näostki näha. Ta räägib aeglasemalt kui varem, käedki värisevad pisut. «Tunnen end endiselt hästi,» kinnitab Samaranch. «Muidugi mitte nii hästi kui, ütleme, kümme aastat tagasi.»
Kas teete endiselt hommikuvõimlemist? «Muidugi, igal hommikul 40 minutit.»
Räägitakse, et töökohta peaks vahetama iga viie aasta järel. Teil täitub ROKis peagi seitseteist aastat. Te ei ole veel väsinud? «Mul on endiselt huvitav. Nagu kaheksakümnendal, kõige alguses. Võibolla reisin praegu vähem kui siis, aga reisin ikkagi palju. Kuid kui asjad lähevad hästi, ei tunneta väsimust.»
Samaranch ei püsi tõesti paigal. Pole mingi ime, kui ta viibib nädala jooksul iga päev kui mitte erinevas riigis, siis erinevas linnas. «Rekord on Lõuna-Korea käes, seal olen käinud 25 korda,» kinnitab Samaranch.
Kreedoks ühtsus
Samaranch sai ROKi presidendiks 1980. aastal, olümpia- ja boikotiaastal.
Tookord kandideerisid ROKi presidendiks veel kanadalane James Worrall ja sakslane Willi Daume. Samaranchil õnnestus teha tugevat lobby-tööd, et Hispaania osaleks Moskva OMil. Tema konkurentidel see ei õnnestunud - eemale jäi nii Kanada kui ka Saksamaa LV.
Kas see asjaolu mängis teie presidendiks valimisel olulisimat rolli?
«Kindlasti mitte, ehkki alateadlikult see nähtavasti valijaid mõjutas. Daume oli tugevaim kandidaat, võimalik, et kui polnuks boikotti, saanuks presidendiks just tema. Kuid võitsin mina ja seda esimeses hääletusvoorus. Daumega jäime sõpradeks, ta aitas olümpiapere ühtsuse tugevdamisele palju kaasa,» meenutab Samaranch.
Ühtsus on Samaranchi lemmiksõna. See on tema kreedo, religioon. Et seda mõista, peab meenutama seitsmekümnendaid aastaid, mil maailma spordi kolm vaala - ROK, rahvuslikud olümpiakomiteed ja alaliidud -, käitusid luige, haugi ja vähi kombel. Ka ROK oli pankroti äärel. Samaranchil õnnestus panna rahvuslikud komiteed ja alaliidud ROKiga koostööd tegema, tema edusammud ROKi reorganiseerimisel hiigelkorporatsiooniks on kõigile näha. Samaranch lõi ühtsuse spordi sees ning spordi ja muude elualalade vahel. Paljuski on edu taganud kataloonlase diplomaatiline tegutsemine ja peen käitumine ning maailmamehe imago. Ta ise meenutab, kuidas «rääkis» Põhja-Korea delegatsiooni Atlantasse (algselt oli see riik OMist loobunud). «Ütlesin, et kui nad loobuvad, ei saa neil kunagi olema oma esindajat ROKis. Nad olid kohe nõus osalema,» meenutab Samaranch.
Järeltulijat raske leida
Kui tänavuse aasta alguses hakkasid liikuma jutud Juan Antonio Samaranchi võimalikust tagasiastumisest, nägid paljud selles ohtu olümpialiikumisele.
Hakati sosistama võimalikest kandidaatidestki, enam nimetati üheksat persooni: Richard Pound, prints Alexandre de Merode, Anita Defrantz, Keba M’Baye, Mario Vazquez Rana, prints Albert, Un Yong Kim, Pal Schmitt ja Jacques Rogge. Selge, et keegi neist pole sedavõrd koloriitne kuju, et kõlbaks Samaranchile päevapealt järeltulijaks.
Märtsis sai selgeks, et uue presidendikandidaadi otsingu võib mõneks ajaks lõpetada - Samaranch teatas, et tahab jätkata veel neli aastat.
Kas te ise näete endale järeltulijat? «Asendamatuid inimesi pole. Paljud ROKi liikmed võiksid meie organisatsiooni juhtida. Neil on potentsiaali, kuid tarvis aega, et seda realiseerida,» lõpetab Samaranch talle omase diplomaatilisusega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rooma kandidatuuri toetab nii valitsus kui ka peamised opositsiooniparteid, rahvuslik olümpiakomitee ja teised spordiorganisatsioonid. Rahva toetusest annavad kinnitust mitmed küsitlused. Viimaste andmetel on 81% elanikest kandideerimise poolt ja 97% sellest teadlikud.
Rooma korralduskavad on koostanud rahvusvahelise tasemega spordieksperdid ja roomlastel on ka eelnev kogemus suurte spordisündmuste korraldamisel.
Spordikompleksid on enamjaolt olemas ning paljudes neis on suurvõistlusi juba peetud.
Peaareeniks olümpiastaadion
Mängude üldkontseptsiooni kohaselt peetakse enamik spordiüritusi kolmes piirkonnas ja ühes neist asub ka olümpiaküla. 38 spordiareenist 28 on olümpiakülast maksimaalselt 30-minutilise teekonna kaugusel ja hästi ligipääsetavad. Mõned võistluspaigad asuvad ka ajaloolistes paikades.
85 000 pealtvaatajat mahutaval olümpiastaadionil peeti 1987. aastal kergejõustiku MM-võistlusi ja kolm aastat hiljem selgus samas jalgpalli maailmameister.
Korvpallis, võrkpallis, käsipallis ja iluvõimlemises võisteldakse renoveeritud spordikeskuses, kuhu on olümpiakülast 25 minutit bussisõitu ja mis mahutab 17 900 pealtvaatajat.
Võistlused veespordialadel viiakse läbi kahes kompleksis: 15 000 pealtvaatajat mahutavas väliujulas (seal peeti 1994. aasta MM-võistlused) mängitakse veepalli ja ujutakse, sünkroonujumist ja vettehüppeid saab vaadata uues kahe basseiniga kompleksis, mis mahutab 10 000 pealtvaatajat. Veespordialade võistluspaikadesse jõuab olümpiakülast vastavalt 25 ja 5 minutiga.
Peapressikeskus ning rahvusvaheline raadio ja telekeskus on Roomas eraldi (vastavalt 5- ja 10-minutilise teekonna kaugusel olümpiastaadionist). Kahe keskuse vahel liiklemiseks eraldatakse meediale nii jalgrattad kui autod, lisaks sellele ühendavad meediakeskusi võistluspaikade ja majutuskohtadega bussid.
Probleemiks liiklus
Olümpiaküla rajatakse ülikoolilinnakusse ja see valmib 2004. aastaks. Linnak ise asub 80 hektari suurusel lagedal maa-alal ning ringtee ühendab seda kõikide tähtsamate võistluspaikadega. Majad on viiekorruselised, igas toas on vannituba ja konditsioneer. Ajakirjanikud majutatakse kahte pressikülasse (olümpiastaadion jääb 20-minutilise teekonna kaugusele).
Rooma suurim ja seni veel lahendamata probleem on liikluse korraldamine. Võistluspaikade valikutki mõjutas soov vähendada liiklustihedust linna keskuses.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lõuna-Aafrika Vabariik vabanes alles hiljuti apartheidist ja seetõttu käivad seal praegu suured sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud muudatused. Kaplinna kandidatuuri ülesseadmisega tahtis komitee anda oma panuse rahvuslikku taastumisprogrammi, mis kestab ilmselt veel kaua.
Oletatavasti suurendaks olümpiamängude korraldamine Kaplinnas töökohtade arvu ja seega aitaks pisutki leevendada tööpuudust, parandada inimeste elutingimusi, lahendada üldhariduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Lisaks loodetakse, et olümpiamängud aitavad spordi kaudu ühendada Lõuna-Aafrika rahvast. Kandidatuuril on valitsuse täielik toetus.
Olümpiastaadion olümpiaküla läheduses
Praeguse planeeringu järgi peetakse võistlused 22 kohas. Paljud võistlus- ja treeningupaigad on valitud silmas pidades ka arenguvõimalusi tulevikus. Enamik võistlusareene asub olümpiakülast kuni poole tunni tee kaugusel. Olümpiaküla ise on Olümpiapargis, kus paiknevad ka 75 000 kohaga olümpiastaadion ja veel kuus võistluspaika. Viieteistkümne-minutilise teekonna kaugusel olümpiakülast asub Kaplinna Näitustekeskus, kus on kaks enam kui 10 000 pealtvaatajat mahutavat halli. Seal plaanitakse korraldada võistlused iluvõimlemises, võrkpalli eelmängud, käsipalli ja korvpalli finaalmängud.
Olümpiaküla paikneb 45-hektarilisel maa-alal, on kahte tüüpi ehitisi: 1500 kolmekorruselist ja 400 ühekorruselist maja. Olümpiaküla üldplaan on suhteliselt hea, transpordiühendus keskkonnasõbralik. Peapressikeskusesse on olümpiastaadionilt umbes 15 minutit minna. Meediakeskuse ja võistluspaikade vahel seatakse sisse spetsiaalne bussiühendus.
Kaasatud on erinevad kultuurigrupid
Kaplinna arengukava ja olümpialaste majutuse organiseerimine on omavahel tihedalt seotud. 2004. aastaks peab hotellikohti olema 45% rohkem kui praegu. Ainuüksi üksainus hotellikett lisab juba 1998. aastaks 830 hotellituba.
Kaplinna transpordiskeem on korralik ning korraldusplaanid detailsed ja läbimõeldud - Kaplinn on olümpiamängudele esitatavate nõudmiste suhtes näidanud üles kõrget teadlikkust.
Kuid on ka probleeme. Kõik võimuorganid on mures kasvava kuritegevuse pärast, ent strateegiliste plaanide ja kõigi asjakohasete instantside kaasamisel loodetakse kuritegevust vähendada ja turvalisust suurendada. Just nende plaanide elluviimine võib lähiaastatel kujuneda tõeliseks katsumuseks.
Kaplinna pakutav kultuuriprogramm on laiaulatuslik ja kirev. Olümpiatõrvik saabuks Kaplinna läbi kogu Aafrika ja see väljendab korralduskomitee soovi kaasata mängude organiseerimisse kogu maailmajagu. Programmi koostamisel on konsulteeritud erinevate kultuurigruppidega ja suurt tähelepanu pööratakse erinevatele traditsioonilistele kunstivormidele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AUGUST
Nagano 98
NAOC andis teada, et Mount Higashidate mäesuusaraja valmistamisel kasutatakse keskkonnasõbralikke, mitmekordseks kasutamiseks mõeldud plastikpudeleid.
Sydney 2000
SOCOG teavitas, et olümpiamängude jalgpalliturniir algab kaks päeva enne mängude avamist. Põhjuseks FIFA nõudmine anda mängijatele matshide vahel rohkem puhkust. OMi jalgpalliturniiri mänge peetakse lisaks Sydneyle veel neljas linnas: Brisbane’is, Melbourne’is, Adelaide’is ja Canberras.
Austraalias korraldatud küsitluse põhjal on 60% Rohelise Mandri elanikest mängudest teadlikud, 89% sooviksid sellest rohkem teada saada, 72% väitsid, et neile meeldivad olümpiamängude maskotid. Enam kui 90% vastanutest usuvad, et Sydney on parim paik olümpiamängude korraldamiseks ning enam kui 50% usuvad, et Sydney korraldab läbi aegade parimad mängud.
Rahvuslikud olümpiakomiteed
Rahvusvahelise Jalgrattaspordi Liidu (UCI) juhatus autasustas Eesti Olümpiakomitee Täitevkomitee liiget Oleg Sapozhninit UCI teeneteauhinnaga panuse eest jalgrattaspordi arengusse.
Holland ja Lõuna-Aafrika kirjutasid alla koostöölepingule, mille kohaselt eurooplased aitavad lõuna-aafriklastel valmistuda 2000. aasta Sydney OMiks.
Maroko noorte- ja spordiministeeriumi uueks juhiks sai Nawal El Moutawakel Bennis, esimene olümpiavõitjaks tulnud Aafrika naissportlane. El Moutawakel võitis 1984. aasta Los Angelese OMil 400 m tõkkejooksu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele