Eesti korvpalliklubide koondis Tallinna Kalev kaotas eile õhtul Kaunases peetud Euroopa klubide karikavõistluste avakohtumise kohalikule Zhalgirisele 56:87 (33:45).
Euroopa klubide karikavõistluste C-alagrupi kohtumine Zhalgirise ja Kalevi vahel peeti ülilärmaka Kaunase korvpallipubliku pidevate ovatsioonide saatel. Omad mängisid ju korralikult, võõrastest polnudki aga vastast. See oli Zhalgirise jõudemonstratsioon nõrgukese (vähemalt eile õhtul) Eesti klubide koondise vastu... Suur osa teisest poolajast möödus Kalevi 30-punktilises kaotusseisus. Eestist Kaunasesse sõitnud huvilised istusid kohtumise teist poolaega jälgides haudvaikselt - kaasaelamislusti polnud.
Kalevile sai saatuslikuks mängu juhtimatus - polnud Tiit Soku taolist kindla käega meest, kes palli väljakul kõige olulisemasse punkti toimetanuks. Seda tegid aga leedulased, kelle lennukust kaunistasid Saulius Shtombergase ja Franjo Arapovici kaunid korvid. Viimane sai «Postimehe» arvates hakkama ka kohtumise ilusaima hetkega silmale (kahjuks mitte hingele), surudes avapoolaja lõpus lauast tagasi põrkunud palli üle 211-sentimeetrise Randy Edney käte korvi. Lisaks mängujuhi puudumisele tekitasid Kalevile probleeme ka pallikaotused - just siis, kui seda poleks tohtinud juhtuda.
Ja muidugi, suur korvpall algab kaitsemängust. Ka seda vana tõde ei tohiks Euroopa vägevate sekka ihkav meeskond, Eesti klubide koondis, niisama lihtsalt unustada.
Kalevile tõid Margus Metstak 10, Rauno Pehka 9, Glynn Blackwell 8 ja Marek Noormets 7 punkti. Zhalgirise skoori kasvatasid kõige vahvamalt Shtombergas 22 ja Arapovic 18 punktiga. Lauavõitlus kodumeeskonnale 31:23, tulemuslikud söödud 22:13, vaheltlõiked 21:11. Kalev kaotas palli 20, Zhalgiris 12 korda.
Eesti klubide koondise järgmine kohtumine Euroopa klubide karikavõistluste alagrupiturniiril on eeloleval teisipäeval Tallinnas Kalevi spordihallis Villeurbanne’i ASVELiga (Prantsusmaa). Lyoniga kokku kasvanud tööstuslinna meeskond jõudis läinud hooajal euroliigas (klubide meistrivõistlustel) nelja tugevama hulka ja on C-alagrupi suurfavoriit.
Teineteist ei peljatud
Eilehommikusel treeningul 5000 pealtvaatajat mahutava Arvydas Sabonise nimelise spordikompleksi korvpallihallis polnud kummagi meeskonna juhendajal teineteise ees saladusi. Kalevi treeningu viimast veerandtundi jälgis ülima huviga Zhalgirise peatreener Jonas Kazlauskas. «Postimehele» jäi tema leedukeelne jutt küll suuresti arusaamatuks, ent korduvalt kõlas Kazlauskase suust vähemalt üks eestikeelne sõna - Kalev.
Eesti klubide koondise trennile järgnenud võõrustajate viimase mängueelse harjutuskorra esimesi minuteid vaatas lahtiste silmadega kalevlaste uus juht Maarten van Gent. Hollandlast huvitas eelkõige, kuidas paistab välja Zhalgirise uusim täiendus, meie meestele täiesti tundmatu mustanahaline ameeriklane Danya Abrams, kes saabus Kaunasesse alles pühapäeval.
201 cm pika ründaja kaasamängimine oli veel pärastlõunal lahtine, sest Zhalgirise ametnikel polnud Rahvusvahelise Korvpalliföderatsiooni (FIBA) kinnitust mehe mängupõrandale lubamise kohta. «Sõlmisime temaga lepingu,» kinnitas Zhalgirise abitreener Algirdas Brazys oma meeskonna hommikuse treeningu järel nõutult, «paraku ei saa me tema kui võimaliku mängijaga õhtul arvestada.» Tegelikkuses nii läkski - ameeriklane istus pingil.
Hommikul sobitas Abramsiga tutvust temaga samasuguse nahavärviga mees Kalevist, Robert Glynn Blakvelas, nagu siinses kirjapildis meie meeskonna liikme nime kirjutatakse. «Luurele läinud» Blackwell ei saanud aga palju teada - vaid seda, et Abrams on korvpallikoolitust saanud Bostoni ülikoolis.
«Postimees» veendus, et Leedu ja Eesti esimeeskonna mängijad on väljaspool korvpalliplatsi omavahel suured sõbrad. Kaunase korvpallipublikul püsib veel hästi meeles, kuidas Jaak Salumets hooajal 1993/94 Zhalgirise Leedu meistriks tüüris. Salumetsa taktikepi all sai toona Leedu meistri medali kaela ka Gert Kullamäe, kel Zhalgirise praeguseski koosseisus mitu head sõpra. «Jah, eestlased on meie head sõbrad,» kinnitasid ka Leedu lehemehed eile sulaselges vene keeles.
Enne eilset 55 korda vastamisi
Enne eileõhtust euromängu olid Tallinna Kalev ja Kaunase Zhalgiris omavahel vastamisi olnud ühtekokku 55 korda, väitis eilses kohalikus päevalehes Leedu korvpallistatistik. Bilanss oli Leedu esiklubi kasuks 31:24.
55 kohtumisest 28 on peetud N Liidu meistrivõistluste raames ja sellegi näitaja põhjal on teenekam (Zhalgiris) peal: 17 võitu Kalevi 11 vastu. Ametlike kohtumiste kõrval on läbi ajaloo jõutud pidada neli sõprusmängu, millest kolm on lõppenud kalevlaste võiduga.
Leedulased pole agarad mitte ainult omavaheliste kohtumiste üle täpset arvet pidama, neil on nüanssideni teada ka Tallinna Kalevi senine euroteekond. Leedu statistiku andmetel oli Kalev enne eilset kolmes eurosarjas kokku pidanud 52 kohtumist, millest võitnud 25, kaotanud 26 ja viigistanud ühe mängu. Zhalgirisele oli eileõhtune mõõduvõtmine Kaleviga aga klubi ajaloos juba 113. euromäng. Senipeetuist oli võidetud 66, kaotatud 45 ja viigistatud üks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Euroopa sumomaadluse meistrivõistlustel Saksamaa väikelinnas Riesas üllatasid Eesti maadlejad iseendid ja kõiki teisi, võites kaks kuldmedalit üksikarvestuses ja ka võistkondliku esikoha.
Eesti delegatsiooni juhtis sumo EMil kahekordne olümpiavõitja jalgrattasõidus, Tallinna linnavalitsuse nõunik ja Eesti Sumoliidu asepresident Erika Salumäe.
«Ei uskunud, et see nii huvitav ala on,» kõlas Erika Salumäe suust eile, kümmekond tundi pärast kojusaabumist. Eesti sumomaadlejate esinemist kommenteeriides ta tunnustussõnadega ei koonerdanud.
Euroopa õpib
Sumomaadlust harrastatakse Euroopas viis aastat. MM-võistlusi on siiani peetud vaid Jaapanis, kus sumot käsitletakse rahvuskultuuri koostisosana. Eestis hakati eurooplastele vähem tuttava alaga tegelema Vinni judotreeneri Riho Rannikmaa eestvõttel umbes kolm aastat tagasi. Kauem ollakse sumoga tuttavad Prantsusmaal ja Saksamaal. Tänavu suvel moodustatud Eesti Sumoliidu presidendiks valiti Edgar Savisaar, asepresidendiks Erika Salumäe.
Euroopa meistrivõistlustele saabus 108 sumomaadlejat 16 maalt. 45 000 elanikuga Riesas vaatas raskete meeste ja esmakordselt ka sumonaiste võistlemist Erika Salumäe sõnul umbes neli tuhat pealtvaatajat. Kuna Riesa taotleb omale ka ülejärgmise MMi korraldamise õigust, kavatsetakse selleks puhuks ehitada kümme tuhat huvilist mahutav spordihall. «See räägib paljust,» ennustas Salumäe, pidades silmas fakti, et siiani on kõik MM-võistlused Jaapanis peetud. Jaapanlased käivad peale, et sumo võetaks 2008. aasta olümpiamängude kavva.
Tänavused maailma parimad selgitatakse detsembrikuus Jaapanis. Hea saak EMil tagas eestlastele osavõtuõiguse MMi võistkondlikust turniirist. Varem olid selle õiguse omale taganud vaid Saksamaa ja Soome.
Erika Salumäe peab tõenäoliseks, et järgmise aasta EMi korraldab Eesti. «Saksamaal oli meil kaasas Eestit tutvustav kassett, märtsis tullakse hindama, kas suudame EMiga hakkama saada.»
Üks esikoht, teine... Kolmas!
Eesti oli kolme kuldmedaliga Euroopa meistrivõistluste edukaim riik. Meistritiitli omandasid absoluutkaallane Karl Lõõbas (Paikuse, kaalub 150 kilo) ja raskekaalus (üle 115 kilo) oma teise EMi medali omandanud Kaido Tamme (Kadrina, 163 kilo). Madis Õunapuu (Türi, 165 kilo) sai hõbemedali absoluutkategoorias, Anti Peet (Paikuse) kuni 85 kilo kaaluvate meeste konkurentsis ja Raili Oad (Kihnu, üle 70 kilo) olid kolmandad. Rain Arukaevu (Pajusti) tuli kuni 85 kilo kaaluvate meeste seas viiendaks.
Võistkondlikul turniiril (võistkonnas kolm meest kaalust olenemata) oli Eesti kolmik (matshide järjekorras Lõõbas, Õunapuu ja Tamme) oma 500 kiloga raskeim võistkond. Kuueteistkümne meeskonna seas võideti kõigepealt Tshehhi 3:0, siis tiitlikaitsja Prantsusmaa 2:1, Bulgaaria 3:0 ning finaalis ka Saksamaa 2:1 (Lõõbas ja Õunapuu võitsid ning Tamme kaotus ei omanud enam tähtsust). Pronksmedali said Prantsusmaa ja Suurbritannia.
«Puhas vuuk! Mind lõi pahviks,» ei varjanud Erika Salumäe oma vaimustust. Sumovõistlus avaldas talle muljet: «Vägev! Sumol on suur tulevik.»
Ala finessides orienteerumist asepresidendilt keegi ei oota, aga niipalju ta mõistab: «Sumo ei nõua erilisi võtteid, vaja on kaalu, kavalust, taktikalist vaistu.»
Eestlastel on hea vaist. Niipea, kui uus ala silmapiirile ilmub, võetakse tuld ja esimesed medalid saabuvad koju kiiresti. Hiljem, kui ala kandepind laieneb ja konkurents tugevneb, muutub tipus püsimine problemaatiliseks. Näiteid leidub. Seepärast suhtub niigi kiitusega kitsi eestlane igasse uude õnnestumisse ettevaatliku skepsisega: võidame? järelikult ei võta paljud seda ala veel tõsiselt.
Sumo pole judo
Sumole lähedal seisev ala on judo. Ka paljud praegused sumomehed on endised judomaadlejad.
Eesti Judoliidu peasekretär Aavo Põhjala meenutab aegu, mil eesti judonaised N Liidu võistlustelt hulgaliselt medaleid korjasid. Praegu pole Eesti naistel rahvusvaheliste tiitlivõistluste pjedestaalile asja, küll aga tõusevad sinna suurriikide, sealhulgas Venemaa jõulisemad maadlejad.
«Kaido Tammel oleks raske Eesti judomeistrivõistlustel medalile tulla,» arvab Aavo Põhjala. «Raskekaalus EMi pronksi saanud soomlane Janne Selin ei pea Indrek Pertelsonile ega Martin Padarile ühest minutist kauem vastu.»
«Sumo on midagi muud, kui klassikalised maadlusstiilid,» leiab sumoga esmakordselt tõsiselt kokku puutunud Erika Salumäe. Igas kaalus olnud võistlejaid vähemalt kümmekond, absoluutkaalus üle kolmekümne.
Skeptik küsiks: kes tunneb Eestis Anti Peedi ja Raili Oadi nime kandvaid sportlasi? Kui EMil saab medali sportlane, kes kodus omale nime pole teinud, siis on see märk sumo pealispindsest levikust Euroopas. Jutt oleks hoopis teine, kui keegi MM-võistlustel medalile tuleb.
MMile pääseb EMi iga kehakaalu viis paremat, niisiis mitu eestlast.
Proovigem!
Tundub, et Eestis on mehi (ehk ka naisi), kes tahaks nüüd sumoga lähemalt tutvuda ja pärast seda proovida, mis tunne on Euroopa meistriga ringis tõugelda.
Kas saja kümnene Pertelson lendab viiskümmend kilo raskemale Tammele vastu astudes kohe välja või oskab ta kui treenitum, osavam ja kiirem matsaka mehe tasakaalust välja viia? Kindlasti pakuks huvi vägeva Kihnu naise võrdlemine kellegagi. Kellega, ei tea.
Sumomaadlejate medalitesse võib erinevalt suhtuda, kuid olemas nad on ja ilma igasuguse kahtluseta teenitult saadud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Soome riistvõimlemise taset on maailma mastaabis harjutud pidama parajaks naljanumbriks; kodukootud donkihhotede veidraks võitluseks tuuleveskitega. Seda vapustamavalt mõjus hiljutine uudis, et 21-aastane Jyväskylä noormees Jani Tanskanen on Lausanne’is kroonitud kangiharjutuse maailmameistriks. Nähtus on niivõrd huvitav, et nõuab lähemat vaatlemist. Niisiis, mis pagana Tanskanen?
Sihikul Sydney olümpiavõit
Kui kusagilt riistvõimlemise perifeeriast Soomest tuleb tagasihoidlik noormees ja napsab Ida-Euroopa või USA kooliga tegijate eest maailmameistrikulla, võib seda pidada tõeliseks sensatsiooniks. Jani Tanskanen sai taolise mikromaavärinaga hakkama, teenides kangiharjutuses 9,700 punkti, mis tagasid talle ihaldatud tshempionitiitli ning, nagu mees ise hiljem tunnistas, tegid ta nime kohtunikele tuttavaks. See viimane pole tulevikku silmas pidades põrmugi vähetähtis nüanss. Tanskanen on saanud jala tippvõimlemise ukse vahele ning soovib edaspidi kaugemalegi pressida. Süües kasvab ju isu! Nooruk on teatanud, et sihikul on Sydney olümpiakuld ning praegusest veelgi laiem ampluaa. Niisiis mitte ainult edu kangiharjutuses, vaid näiteks individuaalses mitmevõistluses. Kes teab?
Soome kolmas maailmameistrikuld
Südiks võistlejaks ning ennastsalgavaks harjutajaks peetav Tanskanen tõi Soomele kangiharjutuses kõigi aegade kolmanda kuldmedali (1931 võitis Pariisi MMil Heikki Savolainen ning 1950 Baselis Paavo Aaltonen). Küllap võttis see uudis nii mõnelgi vanal võimlemisveteranil silma märjaks, Soome esimesel maailmameistril Heikki Savolaisel kindlasti. Siinse riistvõimlemise pioneer Savolainen tähistab septembri lõpus oma 90. juubelit. Tanskase esikoht oli seega teenekale veteranile parim sünnipäevakink.
Jani Tanskase suurepärast koordinatsiooni, nõtkust ja jõudu raamivad vaat et võimlejale ideaalsed strateegilised kehalised mõõdud - ta on 179 cm pikk ning kaalub 74 kilo. Praegu Jyväskylä ülikoolis kehalist kasvatust tudeeriva Tanskase osas peab hästi paika vanasõna «töö kiidab tegijat» - ta on riistvõimlemist harjutanud juba neliteist aastat ja kogu selle aja on ta juhendajaks olnud Mika Holopainen. Muuseas, Holopaisel oli veel mõned aastad tagasi Jyväskyläs oma restoran. Selle närvesööva töö kõrvalt jõudis ta päevas veel viis tundi Tanskast ning tema treeningukaaslasi õpetada. Tasuta muidugi. Nüüd on Holopainen palgaline klubitreener ning noppis Lausanne’is esimese tõeliselt magusa saagi enda istutatud puult.
Peatreener saab ajapikendust?
Üks oluline mosaiigikild Tanskase uskumatus tõusus maailma parimaks kangivõimlejaks on veel üldpildiga kokku sobitamata - omaaegse Saksa DV võimlemiskoolkonna üks viimaseid mohikaanlasi, praegune Soome koondise peatreener Berndt Jäger. Tema teeneks loetakse Tanskasele kõikvõimalike, esmapilgul tähtsusetutegi tehnikanippide õpetamist ning kogu numbrile viimase lihvi andmist. Võib arvata, et Tanskase kuld tagab Jägerile töökoha Soome koondise eesotsas ka edaspidi. Sakslase praegune leping võimlemisliiduga lõpeb jõulude paiku ning ilma Tanskase kuldmedalita pidanuks ta tõenäoliselt koju tagasi sõitma või siis Helsingis tööbörsi ukse taha järjekorda asuma. Nüüd pole Jägeril enam vaja kohvrite pakkimisele mõelda, plaanis on hoopis kasvatada Tanskase kõrvale teisigi tipptasemel tegijaid.
Lotovõit vaesele alaliidule
Jani Tanskase MM-tiitel tuli siinsele riistvõimlemisele tõelise lotovõiduna. Alaliit on kaelast saadik võlasohu vajunud ning krooniline rahapuudus tiksus talle vahepeal juba metronoomina kui mitte viimse tunni lähenemist, siis varjusurma vähemalt. Sponsorid kõndisid veel selle suve hakul riistvõimlemisest suure kaarega mööda ning sportlased treenisid vaid entusiasmist ja armastusest oma lemmikala vastu. Ja korraga selline meedia tähelepanu ning aplausid!
Pole vist liialdus öelda, et Soome Olümpiakomiteele pole ükski esikoht MM-võistlustelt tulnud kätte nii odavalt kui Tanskase oma. Tanskast on toetatud vaid 45 000 krooni suuruse stipendiumiga, samal ajal kui temast mitu korda tagasihoidlikumate näitajatega igihaljad üritajad on komiteelt silmagi pilgutamata kasseerinud kümneid kordi suuremaid rahasummasid.
Tiigrikutsud vajavad eeskujusid
Võimlemisliidu majandusliku olukorra kõrval paraneb nüüd kindlasti ka Tanskase enda materiaalne heaolu. Kuuldavasti on andekas noormees saanud pakkumisi juba Saksamaa jõukast võimlemissarjast ning mitmed kohalikud sponsoridki on rahakotirauad valla löönud. Rauda tuleb teadagi taguda niikaua kui see on kuum ja nii peab siinne võimlemisliit lõikama hetke võimlemisbuumilt võimalikult suurt saaki. Seda eelkõige ala propageerimise mõttes, sest uusi tiigrikutsikaid saab palju julgust ja osavust nõudva riistvõimlemise juurde tõmmata vaid lihast ja luust eeskujude kaudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nädalavahetusel kohtus Tartu SK Polarise korvpallimeeskond kahel korral Kaunases kohaliku Atletasega, kellele kaotati mõlemad mängud. Kohtumised olid siiski sama võitluslikud kui mõni nädal tagasi Tartus.
Tartu kohtumisega võrreldes oli Atletase võistkonnas kaks uut meest ja Tartu SK Polarise tegevdirektori Arvo Põderi sõnul nägi vastasmeeskond väga võimas välja. Aga Atletas alustab Leedu meistrivõistlusi juba vähem kui nädala pärast. Seevastu Eesti Korvpalliliigas on mõõduvõtmiste algusaega üha kaugemale nihutatud. Viimaseil andmeil antakse koduses liigas stardipauk alles 18. oktoobril.
Esimeses kohtumises arenes esimene poolaeg tasavägiselt ja tartlased kaotasid selle vaid kahe punktiga - 50:52. Teise mängupoole algul juhtis SK Polaris veel 60:59, kuid poolaja keskel tartlaste mäng lagunes ja lõpuks kaotati 78:103. «Leedulased kasutasid oskuslikult oma pikki. Meie edurivi oli vastaste omast märksa lühem ja nad ei jätnud oma eelist kasutamata. Väga hästi tegutses Andres Ottender, kes avapäeval oli meie meestest kindlalt parim. Aga rahule võis jääda ka teistega,» rääkis Arvo Põder.
Tartlastel puudus Toomas Kandimaa, kes väikese vigastuse tõttu Kaunasesse ei sõitnud. Hiljutise varbaluumurru tõttu jäi ka Tarmo Kikerpilli osa tavalisest tagasihoidlikumaks. Teises mängus ei löönud kaasa kahemeetrine Vallo Reinkort.
Arvo Põderi sõnul olid leedulased teiseks mänguks ülekaalukale võidule häälestatud, kuid kohtumine pöördus hoopiski tartlaste kasuks. Arvatava nõrgema poolel oli iga korvpallur, kes pingilt tõusis, mehe eest väljas ja teise poolaja keskpaigani suudeti võimekat vastast edukalt ohjes hoida. Peamine oli, et tartlastel visked istusid. Nii alistati juuli lõpul ka Läti koondise baasmeeskond Ventspilsi Nafta. Tartlased juhtisid teise poolaja keskpaigani, kuid siis pidid viie veaga mängust lahkuma Tanel Tein ja Marti Lasn. Punkt-punkti mängus sai Atletas lõpuks 75:68 võidu.
«Seda kohtumist võtsid mõlemad pooled väga tõsiselt ja ma ei tahaks kedagi esile tõsta. Meie meeskond tegutses väga üksmeelselt ja leedulastel oli tõsiseid raskusi. Nimetaksin parematena siiski vendadepaari Toomas (teda eriti) ja Jaanus Liivakut, kes tagamängijatena tegid ära tohutusuure töö. Hästi olid valmistunud ka treenerid. Oli kohe näha, et mõlema meeskonna juhendaja oli kodus väga tõhusa töö ära teinud,» leidis Arvo Põder.
Leedulastega ei õnnestunud rida aastaid kontakte luua, vaatamata sellele, et neile igal aastal Tartu turniirile kutsed saadeti. Ilmselt ei lootnud nad tartlastes väärilist vastast leida. Nüüd on suhted väga head ja Arvo Põderi sõnul on leedulased on väga huvitatud, et me osaleksime neil korraldatavatel turniiridel. Atletas tahab Leedu meistrivõistlustel kindlasti medalile tulla, ja seetõttu ei osaleta uuel hooajal üheski Euroopa sarjas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele