Seekordsete flamenco-artistide maaletoojad agentuurist Baile Flamenco andsid mõista, et neil on üsna ükskõik, kas nende artistide esinemisest ka mingit retsensiooni ilmub või mitte. No muidugi, peaeesmärk oli ju täidetud - niiöelda «maailmakuulsused» üle igasuguse mõõdu ja määra üleshaibitud, saal tuletõrje-eeskirjade viimase piirini välja müüdud.
Tõesti, milleks veel arvustused, kui raha juba taskus ning aru andma ei pea kellelegi. Ei ühelegi kultuuri vahendavale-rahastavale organisatsioonile, fondile, instituudile või nõukogule. Usu või mitte, aga Baile Flamenco näikse olevat hakkama saanud kübaratrikiga, tuues Eestisse «maailmakuulsused», toetajaiks saali üürinud Eesti Kontsert ja tervelt kaks (!) eesti (väike)firmat. Kas allahinnatud maailmakuulsus või ülehinnatud kuulsus?
Selles ongi küsimus. Tantsumaailmas maksab ka keskmiselt koteeritud esineja piisavalt palju. Kõnelemata maailmakuulsustest. Noist, kes on tõesti nimed, staarid, tippesinejad, kuidas soovite. Tõeline tippesineja ei lähe kuhugi ilusate silmade või tasuta lõuna eest. Seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ja väga raske on uskuda, et vaid kahe tagasihoidliku toetaja toel on Eestisse jõudnud tõelised maailmanimed. Siinkohal polegi üldse oluline, mida ja kui palju konkreetsete esinejate eest maksti. Oluline peitub hoopis muus.
Vastutusest
See on maaletoojate oma ala tundmine ja vastutus. Eriti vastutus. Ning eesmärgid. Sorry, kuid vägisi jääb mulje, et Baile Flamenco ainsaks eesmärgiks oli täismaja. Muidugi jääb sel puhul väheseks visata publikule õng, sealjuures aus õng ja öelda, kes need artistid on, lisamata igale tutvustavale reale (põhjendamatuid) ülivõrdeid. Aga õnge otsa hakkab ju korraga vaid üks kala. Õngitsemine on ju tüütu.
Kindlam on kahvaga krabada ning nataga nabida. Öelda, et nad on «maailmakuulsad», et kõik, mis nad iganes teinud on, on kõige, kõige, kõige. Ja inimesed usuvad, ning miks nad ei peakski. Kui ütlejad Baile Flamencost ise reklaamivad end kui flamenco-kultuuri kaitsjaid ja vaat et ainsaid tõelise flamenco arendajaid Eestis. Justkui siinsel maakamaral jookseks ringi arvutu hulk paharette, kes flamencole kurja teevad ja temast õigel viisil aru saada ei taha. Parafraseerides Kivirähka, kes tahavad flamencopäikese kiviga puruks visata. Puhtast kurjusest.
Siin peitubki viga ja vastuolu. Kui flamenco on elus kultuur, siis ei vaja ta mingit kaitset, ettehooldust ega järelevaatamist. Elus kultuur kujundab ennast ise. Ning kõik, mida elus kultuur teeb, on talle hea. Halb taandub elusast kultuurist ise välja, läheb mujale, saab millekski muuks. Kuid elujõu kaotanud kultuuri ei päästa ka enam tõhusaimgi protektsionism. Vaid muuseumikultuur on see, mida saab kaitsta. Mille eest seismine aitab teda muutumatuna püsida. Muuseumikultuur säilib, kuid ei arene.
Usun, et on kahtlematagi selge, flamenco kuulub elusate kultuuride hulka. Seega... Vähem sõnu.
Pinge puudumine
Antonio Alcazari ja Victoria Palaciose tehnika oli kahtlemata hea. Kuuepallisüsteemis kindlasti 4 ja peale. Näitavad kõike, mida oskavad, nagu ütles üks flamencoasjatundja. Kuid 6ni on tükk tühja maad. Nagu ka maailmakuulsuseni. Ainult tehnika ei ole veel flamenco. Ega kostüüm või väline hoiak.
Mida tants edasi, seda enam tõusis minus küsimus - miks ma seda ei usu, mida ma näen? Alcazari ja Palaciose tantsus puudus pinge, puudus lumm, puudus maagia. See meenutas võistlustantsu, kus tehnilist võtet õilistab eelkõige tema keerukus või väline efektsus. Alcazar ja Palacios tundusid kogu aeg kedagi üle trumpavat, midagi tõestavat. Keda, mida?
Väline afekteeritus kuulub flamenco juurde. Kuid see peab tulema seest, tantsust endast. Flamenco on vist pea ainus tants, mis tõega ja ausalt saab kõnelda tantsija tunnetest, väljendada teeskluseta tantsija sisemaailma. Olla traagiline ilma afektita. Pöörduda endasse, nii et vaatajal on valus. Füüsiliselt valus.
Seda nimetatakse soleaks. Üksinduseks. Tegelikult ei taha, ei saa, aga peab meenutama Alcazari solea esitust. Tehniline virvarr, kantud enam edevusest kui seesmisest läbielamisest. Mängimine publikule, mille tasuks tantsu katkestamas aplausitormid. Mitte vaikus. Stiletto-terav vaikus. Kurb, et nii läks.
Paradoksaalne, kuid tegelikult ei läinud üldse halvasti. Sest ka see oli ju flamenco. Meelelahutuslik, kirev ja üheksasajale inimesele positiivset emotsiooni pakkuv. Miks ka mitte, flamenco on ju elus kultuur ning liiga pole talle kuidagi tehtud. Lihtsalt stiilid on erinevad. Ainult hirmsasti huvitaks, kuidas oleks saal reageerinud siis, kui eelnevalt poleks rõhutatud toda maailmakuulsust. Publikut ei saa alahinnata.
Public Enemy 1988. aasta plaadil on lugu «Don’t Believe the Hype». Väga õpetlik lugu. Seda lugu tuleks mängida igas raadiojaamas enne ja peale kultuurkaubanduslikke teadaandeid, mis kuulutavad järjekordsete «maailmanimede» saabumisest. Lihtsalt ettevaatuse mõttes, hoiatuseks. Ära usu haipi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Arundhati Roy. «Väikeste Asjade Jumal». Inglise keelest Anne Lange. Moodne klassika. Kupar. 403 lk.
Kirjastus Kupar on hakkama saanud vägiteoga, millele praegusel hakitud kirjandusmaastikul ei tundu võrdset olema.
Hea raamatu tunneb kergesti ära. Mõne lause järgi. Kui see aga selline peaks olema - Kui Khubchand surmaagoonias padjal lebas, nägi Estha tema läikivatel tumepunastel munadel magamistoa akna peegeldust.-, siis loed tahes-tahtmata edasi, hea hais juba ninas - Ja selle kohal taevast. Ja kord lendas üle taeva lind. .... Vana koera munadel peegelduv lendav lind. Sellest läks ta (Estha) nägu laia naeru täis.
Sellest peaks täiesti piisama, edasi lugeda pole enam mingit mõtet, kui kõik see, mis järgneb, sama hea või jõhvikese paremgi. Milleks lugeda, kui nagunii hea on. Ja juba leheküljel 14.
Aga sa loed
Sest tahad teada, mis sai Esthast edasi. Ja kes ta selline üldse oli - naine või mees, poiss või tüdruk? Temaga on keegi kaasas, keegi, keda ta armastab, Rahel. Kui Rahel on isegi Indias naissoost, siis Estha suhtes tekib eesti lugejal kohe kahtlus - äkki on sama mis Esta ja siis ei saa ju kuidagi mees või poiss olla. On, siiski on. Ja Khubchand on Esthale kallis, pime, karvadeta, pidamatuse all kannatav, seitseteist aastat vana krants.
Meil koeri nii ei kutsuta, aga sellega, et Indias nimed veidi teistsugused on, harjub ära, pealegi ei kutsuta ka Indias inimesi Babydeks, kui nad tegelikult vanad inimesed on. Baby Kochamma, erimunakaksikute (verepatuste, nagu lõpus välja tuleb) Raheli ja Estha kuri vanatädi, punub raamatusse korraliku intriigi, sõlmituse, mis teose lõpuks läbi assotsiatsioonide müriaadi (kohati ehk kärestiku-kuristikugi) lõpulehekülje vaiksesse, sõnadeta sadamasse tüürib.
Üks korralik romaan ei saa läbi ilma surmata
Nagu elugi. Pole mõtet püüdagi - nagunii juhtub, selle vastu ei saa ei surelik elu ega surematu(ks peetav, peetus nagu kusepeetus) looming. «Väikeste Asjade Jumalas» sureb üks väike plika, kaksikute onutütar, Sophie Mol (keda mina Estha-eeskujul algul poisiks pidasin, kuid olgu peale, sellega on alati nagu on - eikuidagi!). Upub jõkke. Sest elu hind on surm.
Mõnel saab elu varem otsa. Keegi ei jää ellu, kuid mõni on survivor. Ellujääja nende suhtes, kes läksid varem. Ses mõttes on «Väikeste Asjade Jumal» raamat ellujäämisest. Ning mõistagi pole ta ainus. Juba sellega, et ta ise sisaldab paljusid teisi. Varjatult, oma teadmata.
Igaüks, kes on elanud jõe ääres, teab, mida see tähendab. Suurem osa eesti elanikest, usun, on sündinud jõgede ääres või lähedal, meri on nende jaoks ainult suurem jõgi, kuhu väiksemad veepaelad lõpuks välja viivad (solki endaga kaasas kandes, seda loomulikult). Kuid mereäärsed domineerivad, kujundavad maitset, mis sageli halb, kivilinnane, tuim ja irvitav. Hoolimata sellest peaks «Väikeste Asjade Jumal» eestlastele meeldima.
Jõgi on kutse
Kui väike laps seda kuuleb, siis ta läheb. Mõne sõbraga, isetehtud paadiga, millest peab kogu aja vett välja kühveldama. Nii nagu tegid Estha, Rahel ja Sophie.
Enamus jääb ellu, usun, et tegelikult jäi ellu ka Sophie, kirjanik lasi tal surra, et oleks traagilisem. Põnevam. Et saaks kirjutada patuse armastuse põneva koha, kus Raheli ja Estha imeilus, kuid iga hetk hulluda võiv ema Ammu (jälle üks nimi, mil eesti keeles suuremgi võlu kui hindi või inglise keeles) armastab jõeäärsel luhal meest «keda lapsed armastavad päeval» - paariat Veluthat.
Kes armastab keda ja kui palju? See küsimus on põhiline, tehniliselt kordusmotiiv (üks paljudest kenadest kordumistest), sisuliselt kaalukaim, tänu sellele muutuvad raamatus suhted välgukiirusel (välgu valgel, öösel), hea ja halb on seal koos, samaaegne: heahalb, halbhea.
Põhimõtteliselt on raamat kirjutatud nii läbipaistvalt, et on lugeja ees lausa alasti. Puuduta mind, tee mulle haiget, kui soovid, ma ei karda. Nii näib Ta (raamat) ütlevat. Mitte karta olla haavatav, seda kunsti oskavad (julgevad) vähesed.
Väikesed asjad
Väikesed asjad, millest romaan pakatab, on tegelikult suured, suured üldistuse läbi, mille kirjanik neile mõne «naguga» annab. Väikesed asjad räägivad suurtest asjadest. «Nagu» teeb asjale näo pähe. Enamasti on see suur, kergelt koomiline - nagu nägu.
Sellise asja, väikese suure asja tõlkimiseks peab julgust olema. Ja annet. Anne Langel tundub seda olevat. Mitte tundub - ongi. Iga juhuslik lausejupp teeb rõõmu.
Stiil, milles Roy kirjutab, on vahetu; samas on vahe seostatud sõnade vahel suur, neid - ja nendevahelist sõnatut sidet - peab tajuma füüsiliselt. Anne Lange on sellega suurepäraselt toime tulnud - (eestikeelne) sõna suisa hüppab sulle krae vahele, läheb naha alla ning siis sa usud, usud ja näed.
Kupar (kirjastus) on hakkama saanud vägiteoga, millele praegusel hakitud kirjandusmaastikul ei tundu võrdset olema. Kas heale järgneb veel parem, häim, mis normatiivgrammatika järgi võimatu? Seda näitab Gea-tütar Aeg.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele