KIRJANDUS

Päikesekuninga päevalilleõli

TOOMAS RAUDAM TOOMAS RAUDAM

Veidi enne Suure Kärnkonna - N Liidu - kärvamist 1987. aastal anti Venemaal kolmele vast-avastatud asteroidile Dostojevski, Pasternaki ja Bulgakovi nimi. Kaks neist, Pasternak ja Bulgakov tundsid üht teist Konna. Konna, kes istus hüppevalmilt kirjutuslaual - telefoni, mis võis iga hetk heliseda ning hakata rääkima vene keelt gruusia aktsendiga. Üks selline kõne Pasternakile, milles Stalin konsulteeris kirjanikuga ühe teise kirjaniku, Mandelshtami asjus (kellele kuulub telefoni konnaks ristimise au), andis lootust, et suur juht on raske riigijuhtimise töö kõrvalt leidnud aega mõelda ka intelligentsi peale. Ta paistis nii hea ja loomulikuna, ta isegi ütles Gorkile, et kirjanikud ei peaks nii palju mõtlema marksismile, vaid tegelema sellega, milleks nad loodud - kirjanduse, loominguga. Nii uskumatu kui see ka pole, tõi see «konnakõne» kodumaale tagasi Marina Tsvetajeva, Dmitri Svjatopolk-Mirski, Sergei Prokofjevi ja paljud teised, kes olid kurjade bolshevike hirmus emigreerunud välismaale. Nüüd valitses ja hoidis neid kurjuse (ja «halbade» kolleegide!) eest Päikesekuningas.

Bulgakovi Saatan Woland on heasüdamlik. Ta teab, et elus juhtub vahel imelikke, julmigi asju, aga ta ei saa sinna midagi parata. Kui Annushka ostab päevalilleõli ja jõuab selle pillata trammirööbastele, siis peab sellega leppima, et literaat Berlioz libastub ning trammi raudrattad lõikavad tal pea otsast. Kui maa vajab GOELRO plaani ja industrialiseerimist, siis üht-teist ju ikka juhtub, saatus pole milleski süüdi. Woland ei tee kellelegi liiga, ta vaid karistab juba olemasolevat kurjust.

Bulgakov oli uhke inimene, ülekõige vihkas ta argust. Sestap vihkas ta küllap iseennastki - telefonikõne ootuses ja lootuses, mis ühel aprillikuu hommikul saabuski. Literaadile - Meistrile! - anti tööd, lubati tal töötada teatris, kirjutada näidendeid, kui aega üle jääb, siis ehk romaanegi, meistreid ja margaritasid.

Näiliselt on «Meister ja Margarita» eklektiline raamat, selles on elu ja piiblit, Goethet, Marlow’d, Tacitust. Lukianust, Pavel Florenskit ja vene kirikuisasid. Kuid vabadus (või kerglus isegi), millega ühest reaalsustasandist teise minnakse, teeb vabaks ja muretuks raamatugi. Ta sisaldab kõike, võiks sisaldada veel üht-teist ja midagi ei juhtuks. Ei midagi eee-rilist. Õrritavalt, irooniliselt.

Dostojevski, Pasternak ja Bulgakov elavad nüüd taevas, on tähed, on kirjanikud. Kaks viimast on ea- ja saatusekaaslased, mõlemad tappis kommunistlik noor Annushka oma õnnetu (kuid möödapääsmatu) päevalilleõli ostuga (pillamine veelgi möödapääsmatum). Kui ostad, siis pillad; kui annad, siis jäädki andma.

algusesse

Kui Annushka ostab päevalilleõli ja pillab pudeli trammirööbastele, on edasine möödapääsmatu

Armastuse ja kättemaksu romaan

KALLE KÄSPER

Vene kahekümnenda sajandi kirjandus (millest võib juba rääkida kui toimunud sündmusest) andis maailma kultuurile suure hulga häid luuletajaid ja prosaiste, mis näitab, et ühiskonna iseloom ja kunstisaavutused on sageli pigem pöördvõrdelises kui võrdelises vastavuses. Jossif Brodski ja Osspip Mandesham, Sergei Jessenin ja Georgi Ivanov, Andrei Platonov ja Varlam Salamov, Gaito Gazanov ja Sergei Dovlatov, kõiki neid, ja kaugeltki mitte üksnes neid tänaseks juba surnud, kuid ometi elavaid autoreid tuntakse hästi kõigis kultuurmaades.

Ausammas kunstniku saatusele

Kuid ometi kõrgub kogu selle rikkuse kohal ausambana (võibolla kunstniku saatusele meie ajastul) üks romaan - «Meister ja Margarita». Kõige legendaarsem, kõige loetum, kõige tsiteeritum nii loengu- kui ka õllesaalides, ekraniseeritud ja instseneeritud (kahjuks mitte Eestis) - vaid üks teos, «Doktor Zhivago» võib osa tähendusest olla «Meistriga» ühes mõõtmes; kuid need on täiesti võrreldamatud romaanid.

Mis on selle kütkestavuse põhjus? Miks ei anta Meistrile kätte tema igatsetud rahu?

Peab olema midagi täiesti uut, mida see teos endaga kaasa tõi ja mis praegu on ehk juba veidi kadunud paljude tema mõjul sündinud nii heade kui ka halbade romaanide vastu.

Uudne on juba romaani kammertoon. See pole enam Dostojevski karnevalilikkus, see on tegude ja sõnade sabat, orgia! Kuni Bulgakovini oli maailm tõsikirjandus realistlik ka oma romantismis. Balzac võis ootamatute peripeetiatega pöördeliselt muuta oma kangelaste käekäiku; Proust võis kohendada ema vanaemaks ja kududa Albertione’i kokku mitmest eri soost prototüübist; mainitud vene eelkäija võis panna oma tegelaskujud tegema tohutuid enesepaljastusi - kuid mitte kellelgi neist poleks tulnud pähe ühendada ühte romaani Saatana ja Jeesuse, Pontius Pilatuse ja Moskva kirjanikkonna, Varieteeteatri personali ja autori enda. Ajalooline romaan, sotsiaalne satiir, ulmekirjandus ja maailma üks kauneimaid armastusromaane - see kõik on koos Bulgakovi teoses.

Kirjaniku kättemaks kriitikule

Kättemaksu teema on maailma kirjanduses kõlanud varemgi, kas või «Krahv Monte-Christos». Bulgakov toob uudsena välja inimese, kelle eest kätte makstakse - see on Kunstnik. Siiani oli autoril kombeks rääkida teistest alandatutest ja solvatutest, jättes enda kannatused otsekui «kulisside taha». Bulgakov astub üle sellest võlts-tagasihoidlikkuse barjäärist. Kuid eriti huvitav on see, kellele autor kätte maksab; ei, need pole võimukandjad või anonüümne tsensuur, need on ihust (ehkki mitte hingest) inimesed tema enda ümbruskonnast - kirjanduskriitikud. Nende keskpärasuste eest, kelle kortereid huligaanne Margarita rüüstab, pole ju pääsu kellelgi ega kusagil, nad on iga ande paratamatu saatjaskond, kelle olemasolu ainsaks mõtteks võib olla see vägi, mille nad oma rünnakutega (tugevas) kunstnikus esile kutsuvad. Mida jõulisem väljakutse, seda võimsam vastus, nagu ütleb Tojnbel. Aga - lisab ta - teatud piirini! Kusagil on piir, kus murdub jõulisemgi anne.

Armastus, ülim vabadus

Armastuse teemas hämmastab see ülim vabadus, millega Bulgakov ületab kõik varasemad kiriklikud kui ka ühiskondlikud dogmad. Kui naeruväärsed näivad «Anna Karenina» tegelaste siseheitlused võrreldes Meistri ja Margarita armastusega! Samas pole see kaugeltki moodsa ajastu seksuaalvabadus, pahede off-shore troon, mida «Meister» jutlustab - ei, see on ehtne tunne, see on reaalsuse romantiseerimine läbi suurema, sisemise reaalsuse. Sest tõeline realist on see, kes oskab paljastada realismi piiratuse.

Eraldi artiklit vajaks Bulgakovi stiil ja selle edasiandmine eestikeelses tõlkes. Mingis mõttes võib ju öelda, et see raamat polegi tõlgitud vene keelest; nagu kõigil suurtel kirjanikel, nii on ka Bulgakovil juba «Valgest kaardiväest» alates täiesti äratuntav oma leksika ja süntaks. Bulgakov eelistab kasutada seal, kus on valida mitme sünonüümi vahel, võõramat, kummalisemat. Ta ühendab jultunult poeetilise ja olmesõnavara, saavutades niiviisi iseäraliku, võõritava efekti. Samas on tema lausestuses, õigemini selle ühes, juttu edasiviivas osas midagi arhailist, põhjalikku. See kõik moodustabki selle erilise «Bulgakovi keele», mille vene lugeja tunneb ära praktiliselt igal leheküljel. Kuivõrd on tõlge selles mõttes vastavuses originaaliga, jäägu põhjalikumat analüüsi võimaldava publikatsiooni otsustada.

Eesti keeles ilmus praegune, terviklik «Meister ja Margarita» enam-vähem üheaegselt kahe eri kirjastuse väljaandena, enne «Varrakut» ka «Europeias». Olgu nii! Woland on ikka üks...

algusesse

«Meister ja Margarita» ja vene kirjanduse aastasada

KALLE KÄSPER

Sajand hakkab mööda saama ja võib öelda, et põhimõtteliselt on formeerunud ka sajandi kirjandus. Küsimusele, missugune on «Meister ja Margarita» koht selle sajandi vene kirjanduses, vastasid vene kultuuriinimesed nii Eestist kui Venemaalt.

Mihhail Kolomenski,

literaat, raadiojaama Vaikne Don peatoimetaja (Rostov-Doni-ääres):

«Bulgakovist ei saanud suurt vene kirjanikku. Keegi (vist V. Katajev) on öelnud: «Bulgakov pole suur kirjanik, ta mängib suurt kirjanikku». Bulgakovi teostes puudub tõeline dramatism. Sellest hoolimata oli «Meister ja Margarita» meie põlvkonnale nooruses väga tähtis raamat. Paljud noored inimesed lausa hullusid seda lugedes, ka otseses mõttes, hakates etendama Bulgakovi tegelaskujusid. Arvan, et praegu on suhtumine romaani rahulikum, kuid tema tegelased jätkavad oma elu; nii kirjutasin ise alles hiljuti stsenaariumi ühe mööblireklaami tarvis, milles figureerisid tegelastena Peemot ja Fagott.»

Jelena Homutova,

kirjandusteadlane, ajakirja «Znamja» proosaosakonna vanemtoimetaja (Moskva):

«Vene kirjandus andis 20. sajandil kolm silmapaistvat romaani: Sholohhovi «Vaikne Don», Pasternaki «Doktor Zhivago» ja Bulgakovi «Meister ja Margarita. Nende teoste mõju lugejaskonnale on pöördvõrdeline teoste tegeliku tähtsusega. Olulisim kolmest, «Vaikne Don» jäigi piisava tähelepanuta; seevastu vähimolulisem, «Meister ja Margarita» köitis ja köidab siiani enim lugejate meeli. See on kõige mütologiseeritum ja vaimses mõttes ohtlik romaan. Tema ohtlikkus seisneb selles, et ta romantiseerib Saatana kuju ja desavueerib Kurjuse mõiste. Raamat on peibutav ja tema ümber on tekkinud terve kultus - nii on lugejad-fanaatikud organiseerinud muuseumi Sadovaja 10, kurikuulsasse 50ndasse korterisse. Kuid uus põlvkond tajub halvasti teosesse kätketud tragismi ja pöörab tähelepanu raamatu sootuks muudele külgedele: näiteks on üks Moskva tuntumaid narkomaane võtnud endale nimeks Azazello.»

Sergei Issakov,

kirjandusteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor:

««Meister ja Margarita» kuulub kahtlemata sajandi viie tähtsaima vene romaani hulka, kõrvuti Solzhenitsõni «Vähikorpuse», Andrei Belõi «Peterburi», Sholohhovi «Vaikse Doni» ja Andrei Platonovi proosaga. Mul on eredalt meeles, kuidas peale romaani eestikeelse tõlke esmailmumist ütles mulle üks minu eestlasest tuttav, arst ja suur kirjandussõber: «Kurat võtaks, tuleb välja, et vene kirjandus polegi nõukogude ajal välja surnud!»

Aleksei Semjonov,

poeet ja luuletõlkija, inimõiguste teabekeskuse direktor (Tallinn):

«Vene kahekümnenda sajandi kirjanduse võib tinglikult jagada kaheks: vene kirjanduseks ja vene nõukogude kirjanduseks. Viimase all ei pea ma seejuures silmas mitte «nõukogulikku» kirjandust, vaid teoseid, mis tõetruult kajastavad seda traagilist ja ühtaegu koomilist epohhi. Siin on teistest olulisemad kaks romaani: «Kuldvasikas» ja «Meister ja Margarita». Bulgakovi teos - see on nõukogude elu kirjeldamise tipp vene kirjanduses. Bulgakovil on suurepärane keel, tema teost loed ühe hingetõmbega. Nagu varem «Häda mõistuse pärast», on see raamat saanud laialt tsiteerituks. See on polüfooniline romaan, temas on nii paroodiat, satiiri kui ka poeesiat. Ja võibolla mis olulisim: romaanist on saanud müüt. Nagu peale reaalse romaani «Don Quijote) eksisteerib don Quijote müüt, nii on see juhtunud ka «Meister ja Margaritaga». Mulle isiklikult oli see teoseks, mis nooruses, esimesel lugemisel, pööras pahupidi kogu mu siseelu: pärast seda raamatut ma ei saanud enam olla see, kes ma olin olnud. Muide hoian just praegu raamatut sõna otseses mõttes käes: võtsin peale kümneaastast vaheaega ta riiulist ja loen uuesti.»

Igor Suhihh,

kirjandusteadlane, Peterburi Ülikooli professor:

««Meister ja Margarita» jätkab vene klassikalise kirjanduse seda haru, mille eelkäijateks olid Gogol ja Saltõkov-Shtshedrin. Tinglikult võib nõukogude perioodi vene kirjanduse jaotada kaheks: nõukogude vene kirjanduseks (tähtsamaid esindajaid - Zoshtshenko ja Platonov) ja antinõukogude, nõukogudevastaseks kirjanduseks. Selle teise poole silmapaistvamaks teoseks ongi «Meister ja Margarita». Selle romaani väärtus seisneb vastupanus nõukogude ühiskonna püüdele muuta kirjandus rakenduslikuks. Valmistan praegu ette monograafiat «Sajandi 20 romaani», milles Bulgakovi teos kindlasti haarab omaette peatüki.»

Aleksandr Zeldovitsh,

filmirezhissöör (Moskva):

«See on hea romaan, ehkki minu enda jaoks mitte eriti aktuaalne. Koos «Kaheteistkümne tooliga» moodustab see raamat vene inimese intellektuaalse miinimumpagasi. Niisiis võib öelda, et «Meister ja Margarita» - see pole vene inimese intellektuaalsest miinimumist.»

Vardvan Varzhapetjan,

kirjanik (Moskva):

«Esimene, aastatetagune lugemismulje sellest raamatust oli vapustav. Mäletan, et mõtlesin: «Kuidas on üldse võimalik niimoodi kirjutada?» See oli täiesti uus kirjandus, mida varem ei olnud olemas.

Nüüd, aastakümneid hiljem sean «Meister ja Margarita» kõrvale või isegi ette Andrei Platonovi loomingu, kes ei kirjutanud mitte ühe silmapaistva romaani, vaid lõi terve omaette maailma, mikrokosmose.»

algusesse

Bulgakovi entsüklopeedia

AIVAR KULL

Moskvas ilmus Boriss Sokolovi koostatud entsüklopeedia Mihhail Bulgakovi (1891-1940) elu, teoste ja temaga lähemalt seotud isikute kohta. Raamatus on tähestikulises järjekorras 143 artiklit (592 lk). Rikkalikult illustreeritud, mõeldud laiemale lugejaskonnale.

Lugeja saab mõndagi huvitavat teada kirjaniku isa ja ema, vendade ja õdede kohta; Mihhail oli seitsmest lapsest vanim, teoloogiaprofessorist isalt sai kirjanik suurepärased teadmised religiooni ja mütoloogia vallas.

Bulgakov oli kolm korda abielus. Esimese naise Tatjana Lappaga (1892-1982) abiellus ta I maailmasõja eelõhtul, ühiselt nälgiti kodusõja päevil; visade jõupingutustega õnnestus Tatjanal päästa noor arst-kirjanik morfiumisõltuvusest. See kooselu kestis üksteist aastat, järgnes kaheksa-aastane abielu Belozerskajaga (1895-1987), kes oli üks Margarita prototüüpe (romaani varasemates redaktsioonides); Margarita kuju peamiseks inspireerijaks sai aga saksa päritolu Jelena Nürenberg (1893-1970), kes toetas oma meest heitluses süsteemi, tsensuuri ja kriitikute vastu, säilitas läbi poliitiliste vapustuste kirjaniku käsikirjad ja suutis lõpuks teoks teha «Meister ja Margarita» sensatsioonilise avaldamise (esialgu küll 157 lühema ja pikema kärpega) ajakirjas «Moskva» 1966/67 (e. k. 1968).

Entsüklopeedia esitab olulisemaid Bulgakovi mõjutatud filosoofe (Kant, Berdjajev, Shestov, Florenski), kirjanikke (Saltõkov-Shtsherdin, Belõi, Ahmatova, Sienkiewicz, Meyrink), poliitikategelasi (Lenin, Stalin, Buhharin, Trotski, Petljura; autori väitel oli Lenin üks Wolandi paljudest prototüüpidest, orikaks muutuv Nikolai Ivanovitsh on aga Buhharini karikatuur). Ulatuslikke ekskursse maailmakultuuri ja mütoloogia ajalukku sisaldavad pikad artiklid «demonoloogia», «massoonlus» ja «ristiusk». Ärme unustame, et kirjas NLiidu valitsusele 1930 nimetas Bulgakov end rõhukalt, suurte tähtedega MÜSTILISEKS KIRJANIKUKS.

Nagu arvata võibki, on entsüklopeedia keskendunud «Meistrile ja Margaritale», pakkudes sealhulgas eraldi käsitlused tervelt veerandsajast romaani tegelasest (nt pärineb Peemoti nimi Vana Testamendi apokrüüfilisest Eenoki raamatust; selle õgardliku deemoni reaalseks prototüübiks sai aga Bulgakovite hiigelsuur kodukass Fljushka).

Sokolovi raamat on originaalne teos, teine vene kirjanikuentsüklopeedia (eelmine taoline oli Lermontovist, akadeemilisem, suurelt autoritekollektiivilt 1981), mida tasuks tähele panna meiegi kirjandusteadlastel. Räägiti ju kunagi Tammsaare entsüklopeedia kokkuseadmisest - Bulgakovi pretsedent näitab, et hea tahtmisega (ja absoluutset kõikehõlmavust taotlemata) võib selle töö ära teha üksainus autor.

algusesse