Hedvig Hanson raputas maha popmineviku ja laulab nüüd jazzi
Teine armastus
IMMO MIHKELSONAastaid tagasi rääkis briti poplaulja Alison Moyet torkevalmis ajakirjanikule, kes teda intervjueeris, et ta ei soovi olla vokalist, vaid laulja. Tema tahtvat erinevalt enamikust teistest odava kuulsuse jahil olijaist kerkida kõrgemale lihtsalt häälitseja staatusest, tahtvat kätkeda oma häälde ja lauldud sõnadesse midagi enamat... Mida täpselt, jäigi selgitamata. Aga küllap võib seda aimata ja oletada.
Ka Hedvig Hanson tahab enamat. Neli aastat tagasi sähvas ta komeedina teleekraanile, võites noorte lauljate jõuproovi «Kaks takti ette». Neiu oli siis kõrvuni armunud Whitney Houstoni ja Mariah Carey soul-ballaadidesse ning tahtis olla nagu nemad. Või siis vähemalt nagu pikasääreline blond saksapiil Candy Dulfer, kelle kujutis plaadiümbrisel oli ta kannustanud saksofonitunde võtma. Pophiilguse neoonsära näis nii ahvatlev ja peibutavalt käeulatuses. Neiule tundus, et ta oskab ja suudab kõike, et ta on valmis olema staar. Mitu järgnevat aastat sosistati kuluaarides, et Hedvig sõlmib kohe-kohe lepingu välisfirmaga, et ta on ju lauljana nii hea ja nii andekas, et küll me temast kohe suuri uudiseid kuuleme.
Ent «Kallim kullast», duett Pearu Paulusega, ei suutnud ületada noatera ning osalemine Eurovisiooni laulukonkursil jäi olemata, nii nagu ei realiseerunud ka mitmed teised võimalused. Ta käis õnnejahil Ameerikas, lootis pääseda suure vaardiga pöörlevale pop-karussellile… ja lõi pea valusasti vastu müüri ära. Asi lõppes paari kohaliku hitiga ning õelate kuulujuttudega, et Hedvig Hanson ongi see, kes kassihäälselt näuksus Best B4 eest plaadile nende laulud.
Ma ootasin kuulsust, ütleb laulja rahulikult ja nagu muuseas, kui räägib möödunust. Olin veidi aega kibestunud, aga alles nüüd tean, et see olnuks vähe väärt. Aeglasemalt, nö tagatrepi kaudu minnes ja ennast pidevalt arendades on saavutus, mis kunagi ehk tuleb, märksa püsivam.
Me istume Viru tänava Jazzbaari keldrinurgakeses, kus keskpäeval pole ühtegi inimest. Kõlaris laulab keegi vaikselt. Võibolla on see Billie Holiday, traagilise saatusega vokalist, keda Hedvig jutus mitu korda nimetab. Ilmselt tahab ta omada hääles samasugust väljendusjõudu nagu legendaarne must lauljatar.
Baar meeldib talle. Ehk sellepärast, et ta mõnikord esineb seal. Laulab mõnekümnelisele publikule jazzi, naudib tänulikku ja siirast aplausi ning vestleb pärast kontserti kohvitassi taga mõnega neist. Muusikast.
Ma olen oma asjadega tegeledes palju tolerantsemaks muutunud. Kui veel raadios töötasin, siis üritasin iga hinna eest võidelda sellega, mida ma õigeks ei pidanud. Püüdsin eetris inimestele öelda, et neile meeldib jama. Nüüd ma tean, et see oli üks lolluse vorme.
Praegu kulutab Hedvig energiat sellele, mis talle meeldib ja mida ta peab vajalikuks. Alles nüüd mõistan, et õppimine on elus kõige tähtsam... Ja usk enesesse. Kui inimene midagi tõeliselt oskab, siis ta tunneb ennast kindlamana.
Pea aasta on ta olnud justnagu eemal. Eemal raadioeetrist ja teleekraanist, sensatsiooninäljas kõmupressist ja suvetuuridest. Mõned silma torganud kontserdikuulutused vihjasid tema olemasolule, aga ei peibutanud kuulama, sest reeglina suudavad poplauljad jazzi laulda vaid oma rikutuse piires.
Hiljuti pettusin - õigemini üllatusin meeldivalt, kui kuulsin Hedvigit laulmas. See oli köitev mäng. Ta saabus vahetult enne kontserti hiigelsuure valge Cadillaciga, ta rüht oli uhke ja võimukas, rõivad luksuslikud. Ning hääl kandis. Kuidas veel.
Aga väljaspool lava, selles hubases baaris on ta senisest meeldivam lihtne Hedvig. Eneseteadlik, seda küll, aga märksa asjalikum ja kindlam kui popparluse aegadel.
Staar olla polegi vist midagi erilist. Hoopis tähtsam on, et suudad lauldes kellegi hingele midagi pakkuda.
Seda Hedvig praegu õpibki. Ta ei arva enam, et oskab kõike. Pigem vastupidi. Isegi jazzilauljaks ei söanda ta ennast silma pilgutamata pidada, ehkki laulab, nagu oleks tal seljataga aastatepikkune kogemus. Ta kõigest loodab, et see armastus on tal nüüd kogu eluks ning siin on tema tee. Hedvig ei taha enam olla tüdruk, kes laulis koos Pearu Paulusega ning tiitel «endine diskolaulja» ärritab teda tublisti. Jään uskuma, kui ta väidab, et ei tea viimase aja popmuusikast midagi ega tahagi teada. Pigem harjutab ta kodus usinasti klaverimängu ja kuulab emalt Novellalt laenatud jazziplaate.
Baaris kõlav mahe klaveriimprovisatsioon muutus meie jutuajamises tekkinud pausi ajal äkki kuuldavaks. Vaid näiline on kergus, millega noodid muusikaks reastuvad, lihtsana tundub nende tulek. Aga helide vahele ja sisse jääv miski põikleb jonnakalt selgituste eest, tihtipeale laseb ennast aimata vaid tundeliigahtuses. See kas on või seda pole. Selle õppimine on problemaatiline. Selleni tuleb pigem jõuda.
Jazz on kunst kohapeal, arvab Hedvig ning eristab uut huvi otsustavalt oma pop-kogemusest ja klassikakiindumusest. Ühe publik on toimuva suhtes ükskõikne ja teine ei suhtu kuulajasse ise piisava hoolivusega. Mulle meeldib hääl, mis on inimese hääl, see, mis temast loomulikuna tuleb. Jazz näib talle hetkel taolise «inimese häälena», erinevalt ooperlikust «maskis» laulmisest või odava tunnustuse ja kiire raha järele janunevast pophäälitsemisest.
Detsembri alguses teeb Basic Concept kontsertreisi mööda Eestit, esitledes oma uut plaati «Love For Sale». Hedvig laulab oma uut armastust ja mulle tundub, et see on talle hetkel kallim kullast.
Kui oleme juba peaaegu uksel, küsib laulja tagasihoidlikult, kas ta tohib nimetada, et nende plaati toetas Primalco?
See on mäng, mis osalt pärit maailmast, kus ta alustas. Pop-plaadid kirendavad sponsorite logodest, raha otsib tarbijat, muusika - kui ta ikka on muusika - tahab jõuda kuulajani. Ja rääkigu, mis ta räägib, aga küllap tahab ka Hedvig tunnustust nagu iga teinegi laval esineja. Ent sedapuhku ümbritsevad teda teistsugused inimesed, tõelised muusikud, nagu ta ütleb, ning kärsitusest loobununa, teab ta, et ees on pikk teekond.
Hedvig Hansoni ja Basic Concepti CD-album «Love For Sale» ilmub novemri alguses
algusesse