|
Uudised: (27)390371 |
|
Reklaam: (27)390390 |
| 23. november 1997 | Esmaspäev, 24. november 1997 | 25. november 1997 |
Kuum
| Krimi
| Võim
| Karikatuur
| Koomiks
| Täna
| Tartu
| Tallinn
| Ilm
| Horoskoop
PAANIKAKS POLE PÕHJUST Repliik
ABIKS NÄLJAHÄDALISTELE
TIINA KAALEP
Riigieelarvesse läinud kolmapäeval sisse hääletatud muudatusettepanekud on ajanud valitsuskoalitsiooni eesotsas peaminister Mart Siimanni ja rahandusminister Mart Opmanni ning Koonderakonna fraktsiooni liikmest Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Olev Rajuga nii paanikasse, et kõik kolm ametimeest on juba võtnud kasutusele sõna tagasiastumine.
«Postimehe» arvates ei ole ülejäänud ühiskonnal põhjust selle paanika pärast eriti ärevusse sattuda. Esiteks on valitsuse kukkumise tõenäosus praegu kõigest hoolimata üsna väike. Teiseks, kui Eesti praegustel valitsejatel on nõnda nõrgad närvid, et nad mingi eelarvesse tehtud vähem kui kaheprotsendilise paranduse pärast on kohe nõus portfellid nurka heitma, polegi neid enam valitsema vaja.
Kokkuvõttes jääb ilmselt õigus nendele, kes ütlevad, et valitsuskriis on võimalik, kuid siiski vähetõenäoline. See kooslus, kes läinud kolmapäeval riigieelarve koostajad õpetajate palgaraha 200 miljoni krooni võrra suurendades nurka hääletas, ei ole ju ise võimeline samas koosseisus valitsemist üle võtma.
Tuletame meelde, kes need olid, kes seekord Siimanni ja Raju nõnda ära ehmatasid. See oli 1995. aasta kevadel Riigikogu juhatuse valimistel Koonderakonna ja Maarahva ühendusele korraks koha kätte näidanud nn väike koalitsioon, kuhu lisaks Keskfraktsioonile kuulusid Isamaaliit, Mõõdukad, Reformierakond ja Parempoolsed ning mõned neid vaikselt toetanud vene saadikud. Ent sama kiiresti kui tookord, saab nende koostöösoov ilmselt otsa seegi kord.
Keegi ei kujuta ju reaalselt ette valitsuskoalitsiooni, kus Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad ja Parempoolsed koos Keskerakonna ja vene saadikutega omavahel ministriportfelle hakkavad jagama.
Läinudnädalast aktsiooni tuleb ilmselt võtta kui koalitsiooniväliste jõudude väikest hoiatust koalitsioonijõududele, et viimased endast juba liiga hästi ei hakkaks arvama. Ühtlasi sai iga valitsuse eelarve vastu ülesastuja sealt endale oma valijate ees mingid lisapunktid.
Võitis ka riik kui tervik, sest nüüd algab lõpuks see, mida paljud ammu pikisilmi ootasid ja mida eriti Riigikogu rahanduskomisjoni esimees siiani iga hinna eest on püüdnud vältida. Jutt on riigieelarve tegelikust sisulisest arutamisest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Muude jõulukuulutuste hulgas on väliseesti ajalehe «Vaba Eesti Sõna» oktoobri viimases numbris ka üks, kus pakutakse võimalust sõpradele ja tuttavatele Eestisse jõulupakki saata. Valida saab nelja variandi vahel, kolm pakutavatest pakettidest on tüüpilised näljahädapakid, sisaldades kruupi, toiduõli, margariini, teed, lahustuvat kohvi, jahu, suhkrut, lihakonserve ja rosinaid.
Väga veider. Miks peaks keegi kusagil kaugel pakkima odrakruupi ja toimetama selle üle Atlandi. Pole nagu märganud, et kauplustes oleks suhkru- või jahupuudus. Vahest oleks siiski otstarbekam saata puudust kannatavatele lähedastele jõuluks raha, mitte koormata posti ja maksta hiigelsuuri veoarveid. Kahekümnenda sajandi lõpul on olemas ka selline asi nagu pangaülekanne.
Pealegi tundub, et hinnad on siinmail tunduvalt odavamad. Jõulupakk hinnaga 60 USA dollarit teeb reedese kursiga 837 Eesti krooni. Sellise paki saatmine väljapoole Tallinna maksab 20 USA dollarit, mis koos paki enese maksumusega teeks kokku 1116 krooni.
Eile hilisõhtul oleks sama toidukraami Tartust kauplusest Spar saanud kätte 336 krooni ja 80 sendi eest, tagasi dollaritesse panduna siis 24 USA dollari eest.
Aastal 1997 on toidupakk anakronism. Tundub, nagu ei jõuaks mõne inimeseni mingid teated maailmast peale sellesinatse «Vaba Eesti Sõna». Äriidee saata näljahädapakke ei saa toimida igavesti. Eesti on normaalne riik, kus poed toitu laeni täis juba mitu aastat.
Lõpetage palun ära see toidupakkide saatmine, teie seal kaugel. See on inimväärikust alandav. Muuseas, ka teie oma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
