NYYD-festivali kahel kontserdil üles astuv Paul Giger on suure osa Eestis veedetud tundidest täitnud harjutamisega.
Kolmkümmend aastat on ta viiulit mänginud, aga ikka tundub talle, et oskusi pole eneseväljenduseks piisavalt. Ta on harjunud mängima põhiliselt üksi, sest nii moodustub viiulikeeltelt lähtuvatest helidest kõige täpsemalt see muusika, mida ta kuulda soovib.
Muusika ongi kuulamine, on ta varasemates intervjuudes korduvalt öelnud.
Nagu kirjanik kirjutavat eelkõige endale kui esimesele lugejale, nii mängivat ka muusik endale ja alles seejärel kuulajatele. Selles mõttes on rahumeelse olekuga ja malbelt rääkiv mees äärmuslane, sest põhiline osa tema poolt kuuldavale toodud muusikast on dialoog muusiku ja temas endas peituva kuulaja vahel.
Gigeri salainstrument on ruum, kus ta viiulit mängib. Sest ruum vastab helidele kajaga, mis omakorda tekitavad uusi kajasid ja mõnikord ka päris kummalisi uushelisid, kui õhuvõnkumised ristuvad ja segunevad. Loomulikult ei saa ruumide akustikat noodistada, saab vaid arvesse võtta ning loota, et esitaja on dialoogivõimeline ja tema intuitsioon tundlik.
Kirikute akustikaid on Paul Giger kollektsioneerinud vähemalt viisteist aastat. Just need vanad hiigelruumid, mille kõrgete võlvide all on helidel aega kulgeda küll, on teda köitnud esinemispaikadena. Tallinnaski mängib ta Niguliste kirikus, üritades kiviseinte geomeetriat veenda saama oma koostööpartneriks, et siis umbes tunni vältel seal ühiselt kududa helidekangast, mille olemus on ruumiga kooskõlas.
Ka mõtted peavad leidma harmoonia, mis seob helisid, on Giger arvanud. See on innustanud teda süvenema müstilise alatooniga õpetuste vaimukonstruktsioonidesse, sealt on osalt pärit ka tema muusika inspiratsioon.
Ei pea saama kõike sõnadega lõpuni öelda, eriti muusikaga seotut. Sestap ta viiulit mängibki, kätkedes oma mängu mitmesuguseid muusikalisi keeli: nii klassikat, rahvamuusikaid, jazzi kui ka vabalt kulgevat stiilitut improvisatsiooni.
Ta lihtsalt mängib, tehes seda nii meisterlikult, et väärikate klassikaajakirjade tippkriitikud on sunnitud nentima, et objektiivselt võttes peaksid nii mõnedki laialt tuntud viiulistaarid veidi punastama, kui jutt käib esituse mängutehnilisest poolest.
Muusika pole üksnes muusika, ütles Paul Giger intervjuus «Postimehele». Seal on veel miski, mis inimesi mõjutab. Ning helid ei ole pelgalt helid, kuna helide taga on Tõde. Inimesi, kes resoneeruvad, see mõjutabki.
Intervjuud Paul Gigeriga saab lugeda reedese «Postimehe» kultuurilisast.
Paul Giger mängib Tallinna Niguliste kirikus täna kell 18 ja Viljandi Jaani kirikus 26. novembril kell 19.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Aleksandr Pushkini «Väikesed tragöödiad» Tartu Lasteteatris. Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli I lennu tudengite diplomitöö. Lavastaja Lembit Peterson.
Terviklik teatriõhtu, märkamatult kulunud aeg - hea teatri kõige usutavam tundemärk. Kuidagi nagu probleemitult positiivne mulje ja kogemus.
Oli nagu teada, et THEATRUMi «Väikesed tragöödiad» esitatakse Tartus oktoobri algul draamafestivali programmi osana. Ei esitatud. Kahetseda oskab seda alles nüüd: head teatrit ja selle varjundeid oleks festivalil rohkem olnud.
Tundus, et THEATRUMi esinemiskoht Tartus oli õige. Kammerlik ja intiimnegi etendus, õigupoolest kammerlik ja intiimne teater, teatrilaad. Teater, mis ei kavalda ja on otse suunatud sellele, et näitleja (näitlejad) võtab (võtavad) kõik enda peale.
Ja võtavadki, nagu näiteks Leino Rei «Ihnsas rüütlis» Parunina. Noor näitleja vanamehe rollis, riskantne asi teadagi, pikk soolostseen. Aga teatraalsus püsis muuga nii hästi tasakaalus, et vaatajal pidi mu meelest huvitav olema.
Head, õieti nauditavat suhtemängu pakkus kõige rohkem «Kivist külaline». Kuni tagasivaates tekkinud küsimuseni, kas ei jäänud külalisena kaasa teinud Juhan Ulfsak (Don Juan) ansamblist kuidagi ja natuke väljapoole. Vennaskond laval? Trupi «suletuse» muljet hajutas küll «Pidu katku ajal», milles solistid koorist (teised pidulised) liiga üle olid.
Väikese saali mäng, milles küündimatust ega valet peita ei saa. Ja ei olnudki midagi peita ega varjata, näitlejad oskasid, tulid toime, kõik oli päris. Vaataja hakkas end õige varsti vabalt ja kindlalt tundma, nagu teatris olema peakski.
Kui lihtsustamist mitte karta, võib kogu teatri tegemise viisi järgi kaheks jagada. Võib teha nii, nagu oleks tegemist teatrikunsti algusega. Mis tähendab, et puudub kohustus end võrrelda, kellegagi võistelda, kedagi ületada, tasemel ja moodne olla.
Võib teha aga ka nii, ja see on tavalisem, et kõik esimeses variandis nimetatud kohustused ja veel palju teisi on olemas ja mõjuvad kaasa. Ei mängita iseenda ja vaatajate jaoks, vaid kõrge kunsti, turu ja teab kelle-mille jaoks veel.
Teine viis on tavalisem, nii et esimesega kokkupuutumine on juba iseenesest suur rõõm ja elamus. Lembit Petersonil on juba ammu, õieti algusest peale olnud närvi talitada esimesena nimetatud viisil. Tema alustab algusest - tahab ja enamasti ka suudab.
Missuguse eesti lavastaja loomingubibliograafia algab Becketti «Godot’d oodates» lavastusega? Peterson see on ja on päris palju tunnistajaid, kes mäletavad, kui elav ja «normaalne» teater see oli. Mängida ootamist, inimese olemise üht kõige üldisemat seisundit - midagi lihtsamat nagu ei olekski, ainult et miskipärast on nii pagana raske neid lihtsaid asju kunstis tabada.
THEATRUM tähendab teatrit. Et asi kindel oleks, vaatasin ka sõnastikust järele. Kuidas seda nime nüüd võtta? Oleks nagu hästi leebelt tagasihoidlik ja pretensioonitu. Ei pea aga kuigivõrd vaatenurka muutma, et kätte paistaks, et nõudlikumat enesenimetamist olla ei saagi.
Niisugune kaksipidisus on võluv. Ka seetõttu, et mõlemad variandid on õiged ning selles alles vähe tuntud teatriorganismis koos. Pretensioonikust ei ole (välispidisus, soov üllatada jne). Samal ajal on tegemist võimeka tegija äärmiselt tõsise suhtumisega, kõrge nõudlikkusega, mis tähendab ka kõrget vaimsust.
THEATRUM tähendab teatrit ning sellele lisaks huvitavat nähtust Eesti teatrikaardil.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele