Sport
EM-võistluste muljeid Margus HernitsaltAIVO PALJASMAA |
Derby pääses võõrsil viigiga ALDO MAKSIMOV |
|
Nicotinelli konkurss: tahtejõuliseima korvpalluri valimine SPORDITOIMETUS |
BC Kalevi järelkasv võitis RIHO PAAS |
|
Taliolümpia lood TIIT KUNINGAS |
EM-võistluste muljeid Margus Hernitsalt
AIVO PALJASMAAMobiiltelefonist kostvad muusikahelid segunesid Margus Hernitsa kommentaaridega.
«Pole just kõige huvitavam galaetendus,» nentis meie eduksaim iluuisutaja Euroopa meistrivõistlustel. «Venelaste klassika on ära tüüdanud. Täna õhtulgi leierdatakse seda algusest lõpuni.»
EMi demonstratsioonesinemised Milano jäähallis kujunesid tõesti Venemaa iluuisutajate jõu- ja ilunumbriteks. Hernitsale sümpatiseeris Aleksandr Abt, kes otsib uut väljenduskeelt, viies plastikasse aeg-ajalt veidi ootamatutki nurgelisust.
Oma esinemise ja 16. kohaga meesüksiksõidus jäi meie nooruk rahule. «Sain positiivse süsti.» Ka välismaa spetsialistid on esimesed kiidusõnad lendu lasknud, arengut märgati.
Margus Hernitsal treenerit praegu polegi. Nõuandeid jagab isa Peeter Kulkov, omaaegne Eesti meistrivõistluste medalimees. Koreograafia eest hoolitseb modernballeti koolitusega shveitslanna Sandra Schär.
Hernits teenis 16. kohaga 2000 USA dollarit, mis kulub kõik treeningulaagriteks Shveitsis. Jääb puudugi. Vahe maksab kinni isa.
«Suvel lihvisin põhiliselt libisemist ja piruette, nüüd võtan hüpped tõsisemalt käsile. Kolme ja poolene tuleb ära teha,» vaatab Hernits lähitulevikku. Eesti meistrivõistlustel veebruari lõpus selgub MMile sõitja, kelleks saab olla ainult Eesti meister.
Margus Hernits on 21-aastane, 175 cm pikk ja 61 kilo raske. Õpib kolmandat aastat Concordia ülikoolis. Ja loodab, et märtsis Minneapolises (USA) peetavatele maailmameistrivõistlustele pääseb ikkagi tema.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Derby pääses võõrsil viigiga
ALDO MAKSIMOVDerby County mängis laupäeval Wimbledoniga tolle koduväljakul väravateta viiki. Mart Poom seisis väravas taas kindlalt ning nüüd on ta viimasest seitsmest mängust viies hoidnud värava «kuiva».
Wimbledon on ohtlik vastane igaühele, ehkki paremate hulka pealinlastel tänavu asja pole. Kuigi üleeilne kohtumine oli kokkuvõttes võrdne, tuleb Derbyl viigist rõõmu tunda. Pealegi mängisid mitmed konkurendid omavahel viiki, mis Derby seisukohalt oli soodne.
Algus kuulus Selhurst Parkil Derbyle. Francesco Baiano ja Deon Burton põhjustasid Wimbledoni keskkaitsele tublisti peavalu. Ohtlikult lõid peale Baiano, Gary Rowett ja sageli rünnakutel osalev Jacob Laursen. Väravavaht Neil Sullivan oli siiski ülesannete kõrgusel.
Tasapisi kaldus mäng ka Poomi väljakupoolele. Neil Ardley, Marcus Gayle ja nooruke Carl Leaburn asusid tegutsema. Pressilt teenis kiidusõnu Igor Stimac, kes suutis kaitseliini juhina survet tagasi hoida. Poolaja lõpus tõrjus Poom kahel korral Gayle’i pealelöögi.
Pärast vaheaega püsis Wimbledoni mõningane ülekaal. Reaalne shanss kolm punkti enda arvele kirjutada tekkis võõrustajatel siiski alles kaks minutit enne kohtumise lõppu. Esmakordselt ses mängus eksis Poom, kui pall pärast pealelööki eestlase kätest tagasi põrkus. «Lauapallile» sai jaole Gary Croft, kes peaga kera tühja värava poole saatis. Derby õnneks jõudis viimasel hetkel väravajoonele Ron Willemsi jalg ning tasakaal säilis.
Mängijate punktibörsil pälvisid kõrgemad hindel Stimac (9-9,5) ja Poom (9).
Derby on 36 punktiga 23 mängust kuuendal kohal. Ees seisab aga karikavõistluste neljanda ringi kohtumine Coventryga, mäng toimub 24. jaanuaril võõral väljakul.
Derby juhtkond andis teada, et soovib sõlmida lepingut prantslasest poolkaitsja Didier Langiga, kelle koduklubiks on siiani Lissaboni Sporting. Derby soostub maksma kaks miljonit naela.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Nicotinelli konkurss: tahtejõuliseima korvpalluri valimine
SPORDITOIMETUSNicotinell korraldab koostöös Eesti Korvpalliliiduga kõige tahtejõulisema meeskorvpalluri valimise, paremaid ootab 100 000-kroonine auhinnafond.
Tahtejõulisemalt tegutsenud korvpallurite edetabel koostatakse Eesti Meeste Korvpalliliiga ja Eesti rahvuskoondise mängude põhjal. Korvpallurite tahtejõudu hindavad TV 3, Eesti Päevalehe ja Postimehe korvpallikommentaatorid hooaja jooksul alates 16. jaanuarist kuni finaalmängude lõpuni. Edetabel avaldatakse nimetatud meediakanalites pärast iga hindamisvooru.
Tipud ja noored korvpallurid seisavad hindajate silmis iga kohtumise alguses stardijoonel võrdselt. Tahtejõu määramisel on tähtsad tahe ennast ületada, püüe areneda ja igas mänguolukorras parim anda.
100 000-kroonise auhinnafondi jagavad Nicotinell ja Eesti Korvpalliliit pärast Eesti Meeste Korvpalliliiga esikohamänge.
Postimehes ilmub edetabel esmaspäeviti, arvesse lähevad seega eelneval nädalal peetud liigamängud ja rahvusvahelised kohtumised.
Punktid jagunevad nii: edetabeli esimene saab 10, teine 9, kolmas 8, jne kuni kümnes 1 punkti. Kui tahtejõulisi mängijaid esile ei kerki, võivad punkte saada vähem kui kümme meest.
Hindamisvoorud määratakse täpsemalt meediakanalite nõupidamisel. Pühapäeviti peavad hindajad nõu, summeerivad punktid ja vaidlevad järjestuse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
RIHO PAAS
Kaheringilise Eesti Meeste Korvpalliliiga duubelmeeskondade turniiri võitis BC Kalev kaheksa võiduga. Teise koha omanik selgus laupäeval Ülenurmel, kus Tallinna Nybit oli parem Tartu SK Polarisest 89:74.
Viimatinimetatud kohtumise avapoolaeg oli väga tasavägine ja lõppes pealinlaste võiduga 41:40. Edasi haarasid tallinlased initsiatiivi ja võitsid kindlalt.
Nybiti võistkonnas oli üheks tegijaks ka Tartust Tallinna siirdunud tagamängija Kuldar Lossmann. Nybiti duubelvõistkonnas mängisid mitmed, kes kunagi kuulusid esindusvõistkonda - Hendrik Tibar, Rain Küttis, Svjatoslav Avdejev jt.
Võidukas BC Kalevi võistkonnas tegid head tööd Kristjan Makke, Ardo Ärmpalu, Randar Luts, Erkki Sadam jt. Duublite kaasahaaramine EMKLi oli kindlasti õige samm. Paljud noored said võimaluse osaleda mitu kuud väldanud võistluskarussellis.
Kümnest mängust sai BC Kalev kaheksa võitu, Nybit seitse ning SK Polaris ja KK Baltika võrdselt kuus võitu. Kolmas koht kuulus siiski tartlastele. Kuigi KK Baltikaga jäid neil omavahelised kohtumised viiki 1:1, oli SK Polarisel korvide vahe parem. BC Tallinnal kogunes võite kaks ja Kameel üks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Taliolümpia lood
Mäesuusatamine
Toimetab TIIT KUNINGASMäesuusatamise sünnimaa on Norra. Juba 19. sajandi esimesel poolel harrastati seal suusaalasid, mis sarnanesid tänapäeva slaalomi ja kiirlaskumisega.
Koos teiste suusaaladega levis mäesuusatamine Norrast Põhja-Ameerikasse ja Kesk-Euroopasse ning leidis seal peatselt laialdast harrastamist. Esimesed slaalomi ja kiirlaskumise võistlusmäärused koostas inglane Arnold Lunn. Tema algatusel korraldati 1922. aastal Mürrenis (Shveits) esimesed slaalomivõistlused. 1931. aastal peeti samas ka esimesed slaalomi ja kiirlaskumise MM-võistlused nii naistele kui meestele.
Taliolümpiamängude kavas oli mäesuusatamine esimest korda 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis. 1936. kui 1948. aastal võisteldi ainult alpi kahevõistluses (kiirlaskumine ja slaalom), 1952. aastast on kavas traditsioonilised mäesuusaalad kiirlaskumine, slaalom ja suurslaalom. 1988. aastal lisati supersuurslaalom ning uuesti võeti kavva alpi kahevõistlus.
Rekordiomanikud
Meestest on kõige rohkem olümpiamedaleid (5) itaallasel Alberto Tombal (3+2+0) ning norralasel Kjetil Andre Aamodtil (1+2+2). Tomba oli ühtlasi esimene mäesuusataja, kes võitis medali kolmedel mängudel järjest (1988, 92 ja 94). Austerlane Toni Sailer (1956) ja prantslane Jean-Claude Killy (1968) võitsid kuldmedali kõigil tollal kavas olnud kolmel alpialal. Täpsuse huvides märkigem, et nende hulka kuulub ka sakslane Franz Pfnür, kuid 1936. aastal oli kavas ka vaid üks ala.
Naistest on enim olümpiamedaleid (5) shveitslannal Vreni Schneideril (3+1+1). Temal on naistest ka ainsana kolm kulda. 1976. aastal oli Saileri ja Killy saavutuse kordamisele lähedal sakslanna Rosi Mittrmaier, kes võitis kaks kuld- ja ühe hõbemedali. Kolmandast esikohast (suurslaalomis) jäi teda lahutama vaid 0,12 sekundit.
Kõige ülekaalukamalt võitis kiirlaskumise prantslanna Madeleine Berthod, kelle edu teiseks jäänud Frida Dänzeri ees oli 1956. aastal 4,7 sekundit. Meestest kuulub samal alal ülekaalukaim võit Henri Oreiller’le, kes 1948. edestas hõbemedalivõitjat 4,1 sekundiga. Napima võitja tiitel kuulub meestest ameeriklasele Tommy Moele (1994. aastal 0,04 sekundit), naistest aga Michele Figinile (1984. aastal 0,05 sekundit).
Slaalomis on suurima ajavahega võitja naistest Christl Cranz, kes 1936. aastal alpi kahevõistluse slaalomis edestas järgnevat 11,3 sekundiga ning meestest samuti sakslane Franz Pfnür, kes samal aastal oli teise koha omanikust üle 5,9 sekundiga. Üksikslaalomis võitis Toni Sailer 1956. aastal 4,0 sekundiga ja Anne Heggtveit (Kanada) 1960. aastal 3,3 sekundiga. Väikseim ajavahe lahutas kaht paremat 1972. aastal Sapporos, kus Barbara Cochrani (USA) edu Daniele Debernard’i ees (Prantsusmaa) oli 0,02 sekundit.
Suurslaalomis kuulub ülekaalukaim võit (6,2 sekundit) 1956. aastast Toni Sailerile, naistest 1968. aastal võitnud kanadalannale Nancy Greene’ile.
Napima võidu sai naistest 1976. aastal kanadalanna Kathy Kreiner (0,12 sekundit) ja meestest 1994. aastal Markus Wasmeier (0,02 sekundit).
Kuigi taliolümpiamängude kiirlaskumisrajad on olnud erinevad, on siiski huvitav jälgida, millised kiirusi võitjad kiirlaskumises on saavutanud. Rekordiomanikud on ameeriklane Bill Johnson (Sarajevos 104,532 km/h) ja austerlanna Annemarie Moser-Pröll (Lake Placidis 99,598 km/h).
Medalid ühte perre
Olümpia mäesuusatamisvõistlustel on suurt edu saavutanud ka mitmed perekonnad. Õed Marielle ja Christine Goitschel (Prantsusmaa) sõitsid mõlemad 1964. aastal Innsbruckist koju kuld- ja hõbemedaliga (Marielle lisas veel ühe kulla neli aastat hiljem Grenoble’is). 1984. aastal Sarajevos olid slaalomis kaks paremat kaksikvennad Phillip ja Steven Mahre USAst. Liechtensteini mäesuusatajad, õde-vend Hanni ja Andreas Wenzel olid edukad 1980 Lake Placidis, võites kahe peale kaks kuld- ja kaks hõbemedalit. 1972. aastal Sapporos tõi Hispaaniale taliolümpialt esimese kuldmedali slaalomi võitnud Francisco Ochoa. Tema õde Blanca Fernandez Ochoa oli 1992 Albertville’is slaalomis kolmas.
Kõige rohkem võistlejaid oli 1992. aastal Albertville’is suurslaalomis - 131 mäesuusatajat 46 riigist.
Eestlased alpiradadel
Esimese eestlasena lõi mäesuusatamises kaasa Saksamaal elanud Karin Peckert-Forsman. 1936 Garmisch-Partenkirchenis kuulus talle alpi kahevõistluses 26. koht (kiirlaskumises 31. ja slaalomis 21.). Oma esinemisega ta rahule ei jäänud, sest oli salamisi lootnud kõrgemat kohta. Peckert-Forsman oli nimeka saksa mäesuusatamistreeneri Toni Baderi käe all teinud läbi tugeva treeningutsükli. Iga harjutamispäeva eest maksis ta oma taskust kümme marka, lisaks tuli iga päev autoga 120 km eemal asuvast kodust kohale ja õhtul jälle tagasi sõita.
Teist korda olid Eesti värvid mäesuusatamises esindatud neli aastat tagasi Lillehammeris. USAs elav Olev Martin Connor O’Brien, kellel oli ka Eesti kodakondsus, startis kiirlaskumises, kuid pidi katkestama juba mõnekümne meetri läbimise järel - suusk tuli jalast. 1984. aastal Sarajevos oli ta esindanud USAd ja lõpetanud kiirlaskumise 33. kohaga.
Ohtlik ala
Mäesuusatamine on ala, kus liigne üritamine lõpeb sageli kukkumise ja vigastusega. Õnneks pole olümpiaradadel palju õnnetusi juhtunud. 1964. aastal hukkus olümpiaeelsel treeningul Austraalia mäesuusataja Ross Milne, 1992 Albertville’is sai kokkupõrkes rajatraktoriga surma Shveitsi sööstlaskuja Nicolas Bochatay. Hoopis rohkem varitseb surm mäesuusatajaid autoteedel. 1948. aasta kiirlaskumise ja alpi kahevõitluse võitja Henri Oreiller oli ka fanaatiline autovõidusõitja, kes leidis oma lõpu ühel võidusõidul Prantsusmaal 1962. aastal. 1983. aastal hukkus autoavariis N Liidu mäesuusataja (1980. aasta üheksas suurslaalomis) Aleksandr Zhirov, 1991 tabas sama saatus Austria nimekat mäesuusatajat Rudolf Nierlichi. 29. jaanuaril 1994 sai Garmisch-Partenkirchenis surma 26-aastane austerlannast maailmameister ja Albertville’i talimängude neljas suurslaalomis Ulrike Maier.
Kas mäletate Karl Schranzi?
Austerlane Karl Schranz kuulub nende mäesuusatamissuuruste hulka, kelle pikk ja edukas sportlasekarjäär jäi olümpiavõiduga kroonimata. Kolm korda sõitis Schranz suurte lootustega olümpiale, kuid kolm korda tuli ta sealt tagasi kullata ja kibedus südames.
St. Antoni vaese raudteetöölise poja poisikesepõlv polnud kerge (isa suri varakult tuberkuloosi), ometi leidis ta aega ka oma lemmikharrastuse, mäesuusatamise jaoks. 1962. aastal tuli Schranz kahekordseks maailmameistriks (võitis Chamonix’s kiirlaskumise ja alpi kahevõistluse) ja 1964. aastal saabus ta Innsbrucki lootusega võita kuldmedal suurslaalomis. Eesmärgist jäi natuke puudu, kuid Schranz polnud eriti löödud: hõbemedalgi on midagi väärt ja tema suurvõidud pidid alles ees olema. Vaevalt osaks ta arvata, et see medal jääbki tema viimaseks olümpiaautasuks.
Tondid slaalomirajal
Grenoble’i mängudel lootis Schranz võita kas slaalomi või suurslaalomi, kuid tema õnnetuseks oli see Jean-Claude Killy olümpia. Prantslane oli juba võitnud kaks kuldmedalit, kui peeti viimane mäesuusatamisala - slaalom. Ilm oli slaalomipäeval väga vilets, rajale oli laskunud tihe udu. Võistlejad soovisid võistluse edasilükkamist, kuid korraldajad keeldusid. Päike tuli juhuslikult välja vaid ühe korra - Killy esimese laskumise ajal. Prantslane asus juhtima. Seejärel jõudis kord laskumiseks selle ala suurspetsialisti Karl Schranzi kätte. Suurslaalomis alt läinud (vaid kuues koht) Schranz asetas kõik ühele kaardile.
Austerlasega juhtus aga imelik lugu, mille tagamaid pole kunagi täielikult välja selgitatud. Kui läbi udu slaalomiväravate vahel tormanud Schranz lähenes 22. väravale, ületas rada salapärane tume kogu. Austerlane peatus, võttis kolm tunnistajat kaasa, naasis stardipaika ja palus luba sõitu korrata. Briti kohtunik Robert Readhead rahuldas palve ja Schranz sai oma laskumine uuesti sooritada. Seekord tegi ta ideaalse sõidu ja lõi Killy aega. Teine laskumine enam jõudude vahekorda ei muutnud.
Paraku teatati kaks tundi hiljem, et Schranz oli esimesel laskumisel vahele jätnud 17. ja 18. värava ning see juhtus enne, kui teda oli takistanud salapärane häirija 22. värava juures. Austerlased läksid marru. Schranz seletas, et kui ta jättiski värava või kaks vahele, siis seepärast, et nägi kedagi rajal ees. Tema toetajad kinnitasid, et too salapärane kogu olnud üks prantsuse politseinik või sõdur, kes Killy pooldajana sihilikult Schranzi takistas. Prantslased omalt poolt väitsid, et Schranz mõtles kogu loo välja pärast seda, kui oli värava võistlustuhinas vahele jätnud. Kohtunikud kogunesid asja arutamiseks veel kord ja pärast viietunnilist arupidamist lõpetasid probleemi hääletamisega. Häältega 3:2 tunnistati Schranz kaotajaks. Austerlase diskvalifitseerimise poolt hääletasid kaks prantslast ja shveitslane, Schranzi toetasid inglane ja norralane. Nii kuulus ka kolmas kuldmedal Killyle.
Avery Brundage’i jalahoop
Lootuses saavutada ihaldatud olümpiavõit Sapporo mängudel, viivitas 33-aastane Schranz amatöörspordist lahkumisega. Tema jätkuvast tippvormist andis tunnistust 1970. aastal võidetud MM-tiitel suurslaalomis.
84-aastane ROKi president Avery Brundage oli juba aastaid suhtunud mäesuusatajatesse vaenulikult, pidades neid elukutselisteks ja keeldudes neid isegi autasustamast. Sapporo talimängud olid amatörismi autokraatseks valvekoeraks nimetatud Brundage’ile ROKi presidendina viimased ja ameeriklane otsustas endast maha jätta meeldejääva märgi «suusa-amatörismile» lõpu tegemisega. Brundage teatas, et tal on must nimekiri 40 mäesuusataja kohta, kes kõik olevat tema arvates rikkunud ROKi eeskirju.
Kui Schranzilt päriti Brundage’i ähvarduste kohta, ütles austerlane: «Amatööripuhtus on midagi sellist, mis pärineb 19. sajandist, kui amatöörsportlast peeti dzhentelmeniks ja iga teine oli sobimatu osaleja. Olümpia peab olema osavuse, jõu ja kiiruse võistlus - mitte enam.»
Päev pärast seda, kui Schranzi arvamus trükis ilmus, hakkas ROKi täitevkomitee amatörismiküsimust arutama. Koosoleku tulemus oli, et ainsana Brundage’i mustas nimekirjas olnud mäesuusatajatest keelati Sapporos osaleda Schranzil. Hääletustulemus oli 28:14. Schranzi süüdistati selles, et ta oli lubanud kasutada oma nime ja fotot ärireklaamides.
Ajakirjanikele otsust kommenteerides ütles Schranz: «Venelasi subsideerib nende valitsus, kõik rahvusvaheliselt tuntud sportlased saavad abi ühest või teisest allikast. Kui me kuulaksime Brundage’i soovitusi, siis oleks olümpia üksnes väga rikaste inimeste võistlusareen.»
Austria suusajuht Karl-Heinz Klee ähvardas kõrvaldada oma meeskonna olümpiamängudelt. «Schranz ohverdati ülimalt ebaeetilisel viisil,» ütles Klee. «Selles olukorras on meile lahti vaid üks tee - tagasi koju.» Koondis jäi siiski Sapporosse, koju sõitis vaid märter Karl Schranz. Viini jõudes tervitas teda 100 000 austerlast, kes korraldasid sportlase auks paraadi. See oli suurim demonstratsioon Austrias pärast Teist maailmasõda. USA Viini saatkonda pommitati ähvarduste ja protestidega.
Karl Schranz teatas oma tippspordist loobumisest kohe pärast Sapporo mängude lõppu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse