Arvamus
Kas Eesti õigussüsteem on tõesti ebaõnnestunud?DAIMAR LIIV |
Kriisid maa ja taeva vahel ANDRUS VILLEM |
|
Uurimist on Eesti Vabariigis mõjutatud varemgi KALLE KULBOK |
Välispoliitika nõrgad kohad peituvad sisepoliitikas AIVAR JARNE |
Kiri toimetajale
|
Ei kodakondsusseaduse muutmise seadusele VALLI-GERTA KOOK |
Kas professor ei tea? ALGE SIMA |
|
Politsei, noored ja kontsert V. KESA |
Ebavõrdsed palgad HELGI LAANES |
|
Tänusõnad paljudele JUHAN PEEGEL |
Kas Eesti õigussüsteem on tõesti ebaõnnestunud?
DAIMAR LIIV, Riigikogu õiguskomisjoni esimees (Reformierakond)Nüüdisaegse demokraatliku riigi lahutamatuks osaks on hästi funktsioneeriv õigussüsteem. Ühelt poolt tähendab see, et sellega kokku puutuvate kodanike mured saavad õiglase ja kiire lahenduse. Teiselt poolt on tagatud õigussüsteemi isepuhastumine aususe ja õigluse vastu eksivatest ametnikest.
Eelmisel neljapäeval lahvatas Eestis justiitsminister Paul Varuli ja riigiprokurör Indrek Meelaku vahel meie teise iseseisvusaja teine tõsine justiitsskandaal - Prokurgate. Kohe leidus ka ajakirjanikke, kes seadsid kahtluse alla Eesti õigussüsteemi tugevuse ja usaldatavuse.
Tegemist on väga raske süüdistusega, mis nõuab kindlasti vastust neilt, kes õigussüsteemi loomise ja tegutsemise eest vastutavad.
Väited ja käitumine
Vastuse andmiseks tuleb kõigepealt vaadata toimunut ja analüüsida konkreetsete inimeste väiteid ja käitumist. Mis siis ikkagi on juhtunud?
Riigiprokurör (praegu puhkusel viibiv) Indrek Meelak on esitanud avaliku süüdistuse justiitsminister Paul Varuli vastu õigusvastaselt kriminaalasja menetlusse sekkumises ja selle kinnimätsimise nõudmise esitamises.
Lisaks on riigiprokurörile teada ja nüüd ka avalikkuse ees teatavaks tehtud fakt, et sama kriminaalasja menetlenud prokurörile on selle seadusvastase lõpetamise eest pakutud altkäemaksu.
Justiitsminister omakorda eitab omapoolse ebaseadusliku nõudmise esitamist kriminaalasja «kinnimätsimiseks» ja oma seotust altkäemaksu pakkumisega ning süüdistab riigiprokuröri tema ähvardamises. Kõige eelpooltoodu üheks põhjuseks peab justiitsminister riigikogu menetluses olevat prokuratuuriseaduse eelnõu ja seda, et ta ei teinud Meelakule ettepanekut jätkata riigiprokuröri ametikohal. Nimelt saab üsna pea täis 5 aastat riigiprokuröri ametissenimetamisest ja tuleb paika panna uus(vana) riigiprokurör.
Tuleks nüüd tagasi põhiküsimuse juurde: kas tegemist on õigussüsteemi kriisiga? Vastan sellele kindlalt: ei! Õigussüsteemi kriisiga oleks tegemist juhul, kui kogu eeltoodu oleks jäänud saladuseks ja kriminaalasi oleks lõpetatud. Midagi sellist aga ei ole olnud. Järelikult ei ole viga mitte süsteemis, vaid inimestes. Inimestes, kellest üks valetab kõige häbematumal kombel avalikkuse ees leheveergudel. Kumba poolt uskuda?
Vajadusel kohtu abil
Õigusriigis selgitatakse valetaja sellistes asjades välja vajadusel kohtu abil. Eestis kehtivaid seadusi arvestades on üsna ilmne, et selles protsessis on üheks pooleks Varul, kes peab asja kohtusse andma. Tema enda väidete kohaselt on Meelaku jutt vale. Et seda on levitatud ajakirjanduses ja see on justiitsministrit häbistav, siis on väga selgelt tegemist kriminaalkoodeksi § 129 lõikes 2 toodud kuriteoga.
Vastavalt kriminaalmenetluse koodeksi § 95 lõikele 2 algatatakse sellise koosseisuga kriminaalasi ainult kannatanu (kõnealusel juhul Varul) kaebuse alusel. Kui justiitsminister tahab oma süütust tõendada (selleks ei ole mingil juhul tagasiastumisest keeldumine, nagu ta on väitnud), peab ta vastava kaebuse esitama. Vastasel juhul peaks ta kohe tagasi astuma.
Juristina saab ta loodetavasti ka ise väga selgesti aru, et avalduse esitamata jätmine tähendab sisuliselt tema vastu esitatud süüdistuste omaksvõttu. Just siinkohal ongi tegelikult kriisi süda. Kas inimesed, kes täitevvõimu teostavad, tunnistavad demokraatliku ühiskonna mängureegleid või ei ja kas nad tahavad neid täita, olles ise võimul.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kriisid maa ja taeva vahel
ANDRUS VILLEM, Riigikogu aseesimehe nõunik (Isamaaliit)Ärev aeg on. Meedia valgusvihus ilmneb pidevalt üha uusi skandaale. See on pidev ja lõputuna näiv protsess, millel pea alati puuduvad usutavad lahendused.
Tihti tunnistatakse kohtusse jõudnud väidetavad seadusest üleastumised puudulikult tõendatuks ning kahtluse all olnud mehed ja naised tegutsevad õigetena edasi. Midagi on kuskil väga viltu läinud ja selle parandamiseks on viimane aeg jõupingutusi teha. Inimeste õiglustunne ja valulävi on ületamise piiril.
Eetikakoodeksi vajalikkus
Üheksakümnendate aastate algul, kui lääneriigid püüdsid Ida-Euroopat ettevaatlikult demokraatliku arengu rööbastele juhtida, äratasid oma kindlasuunalise misjonitööga tähelepanu ameeriklased.
Nimelt olid neil kõiksugustel seminaridel ja konverentsidel kaasas temaatilised kogumikud. Igal ametiasutuse esindajal või valitud rahvaesindajal oli kaasas esindatava organisatsiooni eetikakoodeks.
Pentsik oli vaadata neid kahesaja-aastase demokraatia vaimu kandvaid inimesi tõsiselt seletamas paberil kirja pandud reeglite tähtsust ja usku reeglitest kinnipidamisse. Eesti kuulajaskond suhtus neisse ilusalt kujundatud ja täpselt formuleeritud üllitistesse kui eluvõõraste läänlaste järjekordsesse pentsikusse.
Kriisist kriisini
Valitses naivistlik arusaam, et oma riigi tekkimisel muutuvad inimesedki vähem omakasupüüdlikuks ja avalikkuse kontrolli all ei söanda keegi kirjutamata reeglitest üle astuda. Praegune aeg näitab, et loomulikuna tunduv ei toimi ja ühiskond tervikuna on jõudmas sügavasse eetilisse kriisi.
Poolteise aasta jooksul on Eestit raputanud kriisid, mis ei ole mõistuspärase lõpuni jõudnud, vaid jäänud kuhugi maa ja taeva vahele hõljuma. Ajalissejärjekorda seadmata võiks välja tuua üldsust enim raputanud juhtumid.
SIA büroo lindistamisaskeldused tõid kaasa Keskerakonna juhi tagasiastumise ja ajutise uurimiskomisjoni loomise, kuid ilma tulemusteta. Asi pandi lõpuks kalevi alla. Turuväärtuses miljoniliste tehingutega läbi viidud süsteemne korterite erastamine tõi kaasa peaministri tagasiastumise, kuid oodatud hinnang seadusaukude ärakasutamisele hulga juhtivpoliitikute ja -ametnike poolt jäi andmata.
Enamik kodanikke jahmatavaid skandaale on seotud riigi kohtusüsteemiga. Kriminaalkorras saab karistada ajakirjanik Enno Tammer, kes on pühendanud oma tegevuse üldsust erutavate kitsaskohtade avalikustamisele. Muuseas, ajakirjandus on üks väheseid eluvaldkondi, kus on vastu võetud oma eetikakoodeks.
Samas mõistetakse õigeks advokaat, kes püüab altkäemaksu vahendada, ja süüdi jääb justkui kohtunik, kes väidab, et teda on püütud ära osta. Kui siia lisada ootamatult lihtsutatult käinud elundite siirdamised, linnajuhtide väär rahakasutamine ja hulk muid tõsiseid üleastumisi, hakkab mõõt täis saama.
Tundub, et viimane skandaal riigi tippametnike vahel ületab taluvuse kõik piirid. Kui Eesti justiitsminister ja juhtivad prokurörid süüdistavad üksteist vastastikku valetamises, ei ole see nende isiklik probleem. See on riigi usaldusväärsuse küsimus.
Praegust vastasseisu saab võrrelda pealtkuulamisskandaaliga ja nii seda demokraatlikus ühiskonnas ka vaadeldakse. Senise suhtumise jätkumine õõnestab riigi mainet, ja kui see ei muutu, kaob kodanikul usaldus riigi esindajate vastu. Oleme õiguslikul piiril ja veel ei ole selge, kummale poole me kaldume.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Uurimist on Eesti Vabariigis mõjutatud varemgi
KALLE KULBOK, Endine Riigikogu liigeAjakirjandus kahtlustab, et altkäemaksu Rein Kaarepere kriminaalasjas pakkus Rait Maruste endine kolleeg. Nii võiks parafraseerida tänast Äripäeva (nende meelest pakkus altkäemaksu Paul Varuli ekskolleeg).
Päevaleht seevastu kinnitab, et pakkuja oli Indrek Meelaku õppejõud ja Marge Püssi eksülemus. Seoseid sobivalt interpreteerides võib saavutada soovitava tulemuse, valitsuskriisini välja...
Ei ole kahtlust
Mul ei ole aga kahtlust, et Meelak valetab. Nimelt väidab ta, et ministri sekkumine oli esmakordne.
Võin kinnitada, et moonisõja päevil «mõjutasin» isiklikult Varulit lõpetama politsei kaitseks algatatud kriminaalasja talunik Kõvatomase vastu.
Mõjutamise tulemusena kinnitas Varul, et ta vestles prokuröriga, kes lubas selle farsi lõpetada.
Kriminaalasi lõpetati, Kõvatomas sai hüvituse ning Edgar Savisaar suutis lõppkokkuvõttes ta isegi oma parteisse võtta (viimases kahtlustan ostmistehingut).
Samuti väidab Meelak, et kunagi varem ei ole kriminaalasjade menetlusse poliitiliselt sekkutud.
Tshuikini Narva referendumi päevil istusin koos Jüri Pihliga Meelaku kabinetis kujunenud olukorda arutamas.
Et olin enne seda koos Endel Lippmaaga Narvas kohalike intritega vestelnud (ja nende tööplaanidest endale väljavõtted teinud), tegin ettepaneku algatada kriminaalasi.
Mõlemad mehed kinnitasid, et koosseis on olemas ja neil mõlemal ka õigus krimiaalasja algatada, ent selleks on vaja riigi juhtkonna poliitilist otsust.
Täpsustamisel selgus, et sellise otsuse peaks langetama kas peaminister, president või riigikogu esimees.
Paugu ajal puu otsas
Kõik nimetatud juhtisikud olid aga välismaal ja nii võisid Pihl ja Meelak «paugu ajal rahulikult puu otsas istuda». (Nagu tollal õiguskantsler õigesti aru sai, oli järgnenud kuningriiklaste aheldusaktsioon Raekoja platsil «keskaegne protest vastutavate ametnike tegevusetuse vastu».)
Hästiinformeeritud ringkonnad sosistavad, et kunagi on ka EKP Keskkomitee otsustanud lõpetada ühe endise Eesti Panga presidendi (kes tollal Hoiukassade Peavalitsust juhtis) kriminaalasja suurema rahasumma «haihtumise» juhtumis.
Kõnealune persoon suunati vähem vastutusrikkale ametikohale ajalehe asetoimetajaks. Kuna ei ole ise allikmaterjale näinud, ei saa juhtunut kinnitada ega ümber lükata.
Teiste hirmuks põhja
Mis puutub aga Kaarepere ja Tartu Kommertspanga loosse, siis 1992. aastal kinnitas mulle Eesti Panga infonõunik, et kolmest võrdselt raskustes olevast pangast aidatakse kaks välja, ent Tartu pank lastakse teiste hirmuks põhja.
Kommertspanga krahhiga on tihedalt seotud mõned kütuseafäärid.
Mõni asjaosaline ei soovi ehk uue vahu pinnalekerkimist ja on valmis selle nimel ka miljoni poetama. Paul Varulit ma küll asjaosalistega seondada ei oska.
Pekske, poisid!
Kuigi ma Varulit kõnealuses skandaalis süüdlaseks ei pea, ei tähenda see, et ta üldse mitte milleski süüdi ei ole.
Niisiis - pekske poisid, läheb vähemalt homsete pattude ette!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Välispoliitika nõrgad kohad peituvad sisepoliitikas
AIVAR JARNE, PostimeesEesti välispoliitika põhisuundade arutelu riigikogus eelmise nädala neljapäeval ja üleeile näitas ära välispoliitika nõrgad kohad. Need peituvad eelkõige sisepoliitikas ning välisministri komplitseeritud suhetes koalitsioonikaaslastega.
Neli tundi kestnud diskussiooni jooksul olid meie välispoliitika kritiseerijad põhiliselt valitsusliidu ning eriti maasaadikute leerist.
Omadele võõras
Opositsiooni ridadest tuli Toomas Hendrik Ilvesele 18 küsimust, koalitsioonikaaslased esitasid oma ministrile aga tervelt 27 arupärimist, mis tipnesid maaliitlase Juhan Telgmaa tõdemusega välisministri ebakompetentsusest oma ametikohal.
Kuid ega välisminister koalitsioonikaaslastele võlgu jäänud. Ta suutis oma isiku ja ametkonna pihta lastud nooled suunata sujuvalt teiste ministrite haldusalasse.
Nii peaks Vene sõjaväelastele eraldatud Ameerika vautsherite kohta aru pärima kodakondsus- ja migratsiooniametist, Eesti piima Euroopa Liitu ekspordi keelu kohta aga põllumajandusministeeriumist. Muidugi ka piimaliidu esimehelt, kes polevat suutnud lugeda ELi eeskirju piima impordi osas.
Eesti raskused viisavabal suhtlemisel Schengeni maadega pani Ilves loomulikult Schengeni riikide arvele.
Olukord on muutunud koguni nii kummaliseks, et ainsate liitumisläbirääkimistele kutsutud riikide esindajatena peavad Eesti delegatsiooni liikmed taotlema Brüsselisse minekuks viisat.
Samal ajal naudib aga näiteks Horvaatia, kelle puhul ELi minekust isegi ei räägita, viisavabadust Schengeni maadega.
Välispoliitilised tormituuled
Takistustes Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks pääsemisel olevat Ilvese meelest aga hoopis süüdi Ühendriikide ja euroliidu tüli intellektuaalse omandi audiovisuaalse alaliigi osas.
Välisministri ettekandest jäi kõlama veel mure, kuidas sisepoliitika hakkab mõjutama läbirääkimisi ELiga. Viimaste liitumiskõneluste kogemus näitab, et kaks kolmandikku probleemidest kerkib üles kodumaal, mitte Brüsselis.
See tõsiasi kehtib kindlasti ka Eesti puhul, kus juba praegu on tunda suurt sisepoliitilist survet välispoliitilistele otsustele.
Nõnda oli ka kahe päeva jooksul parlamendisaalis üks tuliseimaid vaidlusküsimusi surmanuhtluse keelustamine, mida nõutakse meilt Brüsselis ja Strasbourg’is, kuid mille vastu on enamik rahvast ning riigikogust.
Täpselt sama lugu on kodakondsusseaduse muudatustega, kus sisepoliitiline vastuseis muulaste lastele kodakondsuse andmisele takistab välisministeeriumi tegemast Brüsselile meelepärast ettekannet.
Selge märguanne
Juba on esile kerkinud ka nõudmised kaasata ELiga läbirääkimisteks ametkondi ja institutsioone, mida valitsuse 3. veebruari korraldus läbirääkimisdelegatsiooni moodustamise kohta ette ei näinud.
Kokku võttes andis välispoliitika kahepäevane arutelu Toompeal selgelt märku, et enne valimisi on ka välispoliitikas oodata tormituuli. Need on seda ägedamad, mida enam parteiliselt määratleb end välisminister.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kiri toimetajale
Ei kodakondsusseaduse muutmise seadusele
VALLI-GERTA KOOK, TallinnKuulates Eesti Televisioonis vaidlust Eesti kodakondsusseaduse muutmise kohta ning sellest, et valitsus kavandab vene lastele sunniviisiliselt kodakondsuse andmist, olin nördinud. Mind pani imestama minister Andra Veidemanni põhjendus, et see olevat ainuõige tee venelaste integreerumiseks Eesti ühiskonda.
Vaidlen sellele vastu, sest olen ise sunniviisilise NSVLi kodakondsuse saamise üle elanud. Nimelt küüditati mind 14. juunil 1941. aastal Siberisse kui ENSVle sotsiaalselt ohtlik element. Seal pidin ma sunniviisil kui NSVLi kodanik osa võtma valimistest, sest muidu ootas karistus. Kõigele vaatamata ei saanud minust lõpuni NSVLi kodanikku, sest ma ei austanud seda liitu.
Arvan, et ka venelastest ei tee sunniviisil Eesti kodanikke, kes oleksid Eesti riigile lojaalsed. Meie praegune kodakondsusseadus võimaldab kõigil, kes soovivad, saada kodakondsuse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kas professor ei tea?
ALGE SIMA, TallinnVõi tahtis ta lihtsalt mõnda asja teises valguses paista lasta? Igatahes kui Soome TVs näidatud eestivenelaste elu kajastavas filmis seletas professor Issakov venelaste suurimat kuritegevust nende nurkaajamisega «eesti rahvusradikaalide» poolt, nagu osa siinseid vene poliitikuid eesti isamaalasi nimetab, siis on see tõde parimalgi juhul ainult osaliselt.
Oli ju nõukogude ajalgi, 80ndate lõpus kuritegevus rahvuseti venelaste seas suurim ja eestlaste seas väikseim, suhteliselt võttes muidugi - mis sel Eesti poliitikaga pistmist oli?!
Tõe nimel pidanuks filmi autorid kodakondsusameti pikkades järjekordades vaevlevate venelaste kannatusi näidates sedagi mainima, et enda suhete normaliseerimiseks riigiga, kuhu elama asutud, oli aega lausa a a s t a i d. Et kõik viimastele päevadele jäeti, pole kuidagimoodi Eesti võimude süü.
Ja hoopis lubamatu filmi autorite poolt oli tõlkida venekeelse gümnaasiumihariduse lõpetamise kavatsuste jutt soome keelde üldse venekeelsete koolide sulgemise soovina - need on täiesti eri asjad.
Kes ja miks vaatajaid petta tahtis? Jäi ju filmis palju muudki õhku rippuma, venelaste kaeblemisele jäeti oponendid (targu?) võtmata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Politsei, noored ja kontsert
V. KESA, TallinnLugesin politsei kummalisest käitumisest Prodigy kontserdil, kus peeti kinni alaealisi. Politsei pressiesindaja sõnul olevat tegemist olnud plaanipärase operatsiooniga.
Kas politsei tõesti arvab, et kontserdile oleksid pidanud minema keskealised või koguni vanurid? See ansambel pole justkui nende maitse! Üks politseipoolne õigustus kõlas ju, et alaealistel on õhtuti pärast kella 22 väljas saatjata viibimine keelatud.
Mul ei tule kahjuks täpselt meelde, millise linna volikoguga oli tegemist, aga hiljuti keelati seal linnas alaealiste väljas viibimine pärast kella 23. Otsust ei saa aga paraku täita, sest see olevat vastuolus meie põhiseadusega. Kas politsei seekordne käitumine polnudki põhiseadusega vastuolus?
Nõustun, et korravalvurid peavad jälgima, et alaealised ei ostaks alkohoolseid jooke ega oleks ebakaines olekus. Kuid lehti lugedes ei saanud küll aru, et kõik, kes jaoskonda viidi, oleksid alkoholi pruukinud.
Kus on aga igaõhtused plaanipärased operatsioonid, et püüda kinni neid alaealisi, kes ringi hulguvad ning vahel ka millegi kriminaalsega hakkama saavad? Kontserdile minna ja sealt alaealisi minema tassida on loomulikult hulga lihtsam.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Ebavõrdsed palgad
HELGI LAANES, TÜ raamatukoguPoliitiliste otsustega tundub Eestimaal nii olevat, et nende mõju alla sattunuil pääsu pole. Mind vaevab küsimus, kelle ja missugusel eesmärgil tehtud otsuse mõju all on Tartu Ülikooli raamatukogu töötajate palgad ja kas on kuskil keegi, kes peab vajalikuks seda otsust muuta.
Meie keskmine kuupalk 1997. aastal oli 2168 krooni, lubatud 14-protsendiline palgatõus jäi saamata, kuigi Eestis olevat palgad viiendiku võrra tõusnud.
Olen mõnda aega töötanud liigitamissektori juhatajana. Meie tööks on lühidalt öeldes raamatud teema järgi leitavaks teha. Selle töö eest makstakse meile palka valdavalt 17. (2120 krooni) või 18. (2270 krooni) palgaastme järgi.
Palk on iga inimese isiklik probleem ja pole minu asi teada teiste palku, kuid mõne Eesti raamatukogu liigitajate keskmist palgaastet siiski tean. Ma ei saa aru, miks TÜ raamatukogus makstakse sama töö eest tunduvalt madalama astme järgi. Või on asi selles, et meie raamatukogu on seni Eestis ainuke, kel on elektronkataloog internetis ja teemaotsing on võimalik.
Kokkuvõtteks: kas TÜ raamatukogu on kellelegi vaja? Kas raamatukoguhoidja töö on vajalik? Kas see pole kogenud spetsialisti töö, mis vääriks palka, mis võimaldaks inimeseks jääda? Kas ülikooli raamatukogus võib palgatõusu loota alles siis, kui vabariigi miinimumpalk meie palgaastmeteni jõuab?
Või oleme me siin raamatukogus, kui Kivisildnikku parafraseerida (PM, 23. jaanuar), lauslollid, kelle väljasuremist ühiskond parema tuleviku nimel ootabki?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tänusõnad paljudele
JUHAN PEEGEL, TartuTänan kõiki, kes mind õnnitlesid kõrge riikliku teaduspreemia saamise puhul. Olen tänulik valitsuskomisjonile mulle osutatud au ja tunnustuse eest, minu kunagiste õpilaste ning sõprade heade soovide eest. Olen loomulikult õnnelik seda öeldes.
Olen tänulik oma õpetajatele ja kolleegidele, kelle osa minu töö- ja uurimissuundade kujunemisel on olnud määrav.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse