Kultuur
Päevapiltnik Suur kingib hetkiANNIKA KOPPEL |
Tüdimused-tüsistused ehk provintsipopi lööve TÕNIS KAHU |
|
Tudengijazz jõuab nelja linna TAMBET KAUGEMA |
Taganemist katmas HANNO LEPIK |
Päevapiltnik Suur kingib hetki
ANNIKA KOPPEL«Olen sündinud 18.02.1928. aastal Tallinnas. Rahvuselt eestlane. Esimese fotoaparaadi ostsin 1952 ja alaliselt hakkas see kaasas kõlkuma 1956. aastal,» tutvustab end Kalju Suur.
Päevapiltnik Kalju Suur on seitsmekümne elatud aasta jooksul kinkinud laiali hulgaliselt ajahetki. Ta on oma fotod kogunud raamatutesse ja nende kokkupanemine, väljaandmine ja levitamine ongi olnud tema viimaste aastate töö.
Tema viimati ilmunud raamat «Häbematult ilusad naised» sisaldab nõukogudeaegseid aktifotosid. Nõukogudeaegne aktifoto on juba iseenesest naljakas termin, aga sisu on sel nende jaoks, kes tollest ajast tulevad. «Akti loeti kas riiklikuks või sõjasaladuseks, sest sellega tegeles vastav organ Glavlit,» meenutab Kalju Suur.
Häbematult ilusad naised
Nood kätega nägu varjavad, valguse ja varju piirimailt pärit ujedad naisolevused Kalju Suure fotodel võtavad sisse kunstilisi ja graatsilisi poose kas looduses, kodusel diivanil või hullavad vanalinna katustel.
Naised sammuvad oma tugevatel jalgadel (kas pole seegi naiseilu ideaal pärit minevikust, ajast, kui naine pidi talutööd tegema ja tema tugevuse ja ilu näitajateks olid jämedad sääremarjad) kas metsa vahel või mere ääres ja neil pole aimu ei tselluliidist ega silikoonrindadest. Tõenäoliselt ei vaeva nad end ka tervisliku toitumisega ja pole kaalujälgimisest, anoreksiast ja buliimiast kuulnudki. Feminismist ei tea nad ka tuhkagi.
Pahelised üheksakümnendad vaatavad neid värskeid neidiseid hämmeldusega ja teatud võõristusega. Ehkki mustvalge foto on jälle moes, pole paljas naisekeha enam mingi tabu, ammugi siis riiklik saladus. Katmata inimihu mistahes vormis on meedias ja reklaamtulpadel nii palju, et seda vaadates hakkab lihtsalt külm ja mitte midagi muud ei juhtu. Sellepärast mõjuvad Kalju Suure fotod oma kasinuses kuidagi vanamoodsalt uuena. Ja see kadunud maailma hingus fotodel ihaldusväärsena - paigana, mida tahaks vähemalt külastada.
Kalju Suur ütleb, et tema ei võta inimestelt aega, vaid vastupidi - kingib neile hetki.
See on ilusasti öeldud. Kadunud Peeter Tooming pildistas kohti, mida oli mitukümmend aastat tagasi üles võetud, ja kaks fotot kõrvuti - enne ja nüüd - mõjusid sugugi mitte ainult ajaloolise dokumendina.
Kalju Suurel oleks oma häbematult ilusatest naistest tõenäoliselt praegu raske uusi aktipilte teha. Aga kui ta teeks, ja need fotod kõrvuti paneks…
Suur päevapiltnik Kalju
«Kalju Suur on alati naerusuine ja suudab oma heatahtliku irooniaga igas seltskonnas elevust tekitada,» iseloomustab ametivenda Peeter Langovits. «Talle ei meeldi ka nimetus fotograaf. Ta on ikka tahtnud olla päevapiltnik. Ja muidugi suudleb Kalju alati daamidel kätt ning laste jaoks on tal kommid taskus.»
Eelpool jutuks olnud aktifotod on vaid osa Kalju Suure tööst. Kultuurilehe Sirp fotograafina töötades, aga ka enne ja pärast seda on ta jäädvustanud peaaegu kogu Eesti kultuuriintelligentsi. Lisaks on tal jätkunud silma ümbritsevale elule ja ilmselt on ta nn hetkepüüdjana teinud oma parimad fotod. «Mina pilte ei lavasta, elu ise on kõige parem lavastaja,» sõnastab päevapiltnik oma töökreedo.
Kalju Suur jagab oma tegemised enne haigust ja pärast. Ta on avaldanud kokku üheksa fotoraamatut, neist viis pärast haigust. «Silmast silma» sisaldab kultuuripilte, «Seinast seina» pilte elust, selle kulgemisest, «Palgest palgesse» hõlmab 80 protsenti Eesti kultuuritegelastest, «Suur päevapildiraamat» pilte koos lugudega ja «Häbematult ilusad naised» aktifotosid.
«Praegu panen kokku raamatut «Kalju killud»,» lisab ta. «Sinna tulevad ka pildid ja lood, mis ei pruugi omavahel üldse seotud olla. Ühtlasi kavatsen järge raamatutele «Silmast silma» ja «Palgest palgesse».»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tüdimused-tüsistused ehk provintsipopi lööve
TÕNIS KAHU
CD-plaat
Jaxy,
Blowing A Fuse.
BGM Records.
Nii et siis jällegi üks Eesti popbänd, kes keeldudes kohapealsest trallitusest püüab eemale võõrnormatiivide poole.
Nad laulavad inglise keeles ning kogu nende kõla ei resoneeri miskitpidi sellega, mida siinmail edukaks peetakse, kuid ma ei usu, et plaadi sihtmärk ise asub tegelikult kusagil seal.
Kujutame ette mingit plaadifirma tegelinskit ütleme näiteks Londoni office’is istumas, teed lürpimas ja seda hommikuse postiga saabunud üllitist kuulamas... Ta kuulab läbi ja midagi ei juhtu. Kogu otsustusõiguslik rahvusvaheline pop-bürokraatia võiks nendega kohtudes lähtuda sellest, mis on Jaxy juures õigesti, lähtuda eeldusest, et neid võiks millekski ehk vaja olla, ning vastab alles siis eitavalt: tänan, kuid meil on juba Chris Rea, Dire Straits...
Meie siin saame teisipidi pilku lubada. Meie teame, et Jaxy ambitsioonid on tarbetusse määratud, liivale rajatud nagunii, et peale fassaadi ja silmamoonduse pole siin midagi, kuid vahest just sedakaudu avastame äkki selle, mis nende olemasolu võiks õigustada? Äkki on nende kurioossuses, nende võltsituses varjul üks või paar igavikulist tõde?
Ma tahaksin siinkohal Pet Shop Boysi mängu tuua. Ilma naljata. Ma ei usu muidugi, et Jaxy muusika kõlaks formaalseid tunnuseid pidi kuigivõrd nende moodi, ent mõnes mõttes sobib näiteks toosama Chris Rea poleeritud «juurterock» tolleks võrdlusaluseks vähemgi veel.
Kriitikud signaliseerivad tihti vaimustunult, kui nad leiavad midagi sellist nagu Pet Shop Boys ning nimetavad selle siis täiuslikuks, ideaalseks popmuusikaks.
Selline pop veetleb kui masinlik organism. Seejuures masin, mis töötab meie heaks justkui mistahes muugi olmetehnika. Masin, millele võib kartmata läheneda, selle siledat, lõhnavat sügavusmõõtmeta pinda julgesti puudutada. Selline on pop, mis hoolitseb iseenda eest. Mis käitub, nagu oleks koht meie maailmas talle juba tagatud.
Tundub, et Jaxy teab ja ihaleb just seda. Jaxy on provintsipop, mis vormistab teadlikult salapakti, olgu või fiktiivse, illusoorse süsteemiga ning tahab käivituda siis juba osana tollest süsteemist. Nad on sedavõrd hermeetilised, sedavõrd ära lõigatud kõigest plahvatuslikust popmuusikas, et vist isegi ei hooli sellest, kui tüütu nende album «Blowing A Fuse» tegelikult on. Nad justnagu oletaksid, et kui mitte midagi ei juhtu, siis midagi ikka juhtub. Et tasase, täpse mehhanismina tiksuv metoodiline igavus suudab meisse «täiuslikult», märkamatult sisse imbuda.
Ja ta võikski seda kõike teha - kui plaat oleks ühtlasem, vähem irriteeriv, vokaali vallas eriti. Paraku - nii nagu asjad praegu on, jätab Jaxy kehale pigem midagi lööbesarnast, kui et tungib salamisi sügavale.
Igavus pole igaühele. Ta on privileeg.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tudengijazz jõuab nelja linna
TAMBET KAUGEMANeljas Eesti linnas kestab tänasest kuni pühapäevani rahvusvaheline muusikafestival Tudengijazz’98.
14. korda toimuvast dzhässifestivalist võtab osa umbkaudu 40 muusikut Eestist, Rootsist ja Taanist. Peakorraldaja Tauno Antsmäe ütles Postimehele, et viie festivalipäeva jooksul võib oodata kontsertidele kokku umbes tuhandepealist publikkonda. Neist vast pooled tulevad muusikat kuulama pealinnas.
Sellel aastal on Tudengijazzi peaesinejateks ansamblid Duke with a Difference Taanist, Gustafson / Rolandson / Ruben Trio Rootsist ning Aivar Vassiljev 4tet ja Raivo Tafenau 5tet Eestist.
Tudengijazzi esimene kontsert on täna õhtul Tallinnas Von Krahli teatri baaris, kus astub üles Duke with a Difference. Neljapäeval esinevad Viljandi kultuurimajas Duke with a Difference, Take The A-Train ja Aivar Vassiljev Trio.
Reedesteks kontserdipaikadeks on Rotermanni soolaladu Tallinnas ning Tartu laululava jazzklubi. Laupäeval jätkub festival soolalaos ja lõpeb pühapäeval Narva kultuuripalees Energeetik. Tudengijazzi piletid maksavad 20-40 kroonini.
Tauno Antsmäe sõnul on Tudengijazz kaks viimast aastat toimunud nii Tallinnas kui Tartus. Pärast eelmist festivali pakuti ka Viljandis esinemisvõimalust ja kuivõrd ka Narvas on väga hea vene keelt kõnelev dzhässipublik, siis tänavu laieneski festival neisse kahte linna. «Tõenäoliselt laieneb festival järgmisel aastal veelgi, aga selge on see, et mitte lõpmatuseni,» ütles Antsmäe.
«Mingeid piire pole pillimeestele seatud,» iseloomustas peakorraldaja festivalil kõlavat dzhässi. Tema sõnul on paljud noored dzhässmuusikud tulnud kokku just selleks festivaliks ja pole välistatud, et nad jäävad kokku ka pärast seda, samuti pole esinejad kõik ainult tudengid, on ka vanemat generatsiooni, kuid esinevad nad koos tudengitega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Taganemist katmas
HANNO LEPIKVilniuse X eksliibrisebiennaalil pääses äramärgitute sekka vaid üks eesti kunstnik.
Biennaali medalid said Augustinas Burba ja Grazina Didelyte Leedust ning Vladimir Suchanek Tshehhist. Eestlastest pälvis Lembit Lõhmus ühe 15st diplomist.
Vilniuse eksliibrisebiennaalile pandi alus juba 20 aastat tagasi. Siis oli see mõeldud Balti liiduvabariikide kunstnike loodu ülevaatamise ja tehtu mõtestamiseks. Eesti on sellel alati edukalt esinenud. Varematel aastatel võttis sellest osa kuni 15 eesti kunstnikku, viimasest biennaalist aga vaid Vera Stanishevskaja ja Lembit Lõhmus.
Nüüdseks on biennaal jõudnud kümnenda numbrini. Aja jooksul on see kasvanud väärikaks rahvusvaheliseks ettevõtmiseks. Juubelinäituse tegi eriti huvitavaks see, et Baltimaade ja Soome kõrval esinesid veel kunstnikud Tshehhist, Jaapanist, Argentiinast, Ukrainast, Uruguaist ja Mehhikost.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998