Kultuur
Meie oma Kalevipoeg. Eksitust ei oleESTA TATRIK |
|
Venelaste raskest iseloomust - traagikud vastu tahtmist TAMBET KAUGEMA |
Meie oma Kalevipoeg. Eksitust ei ole
ESTA TATRIK
Tants
Dmitri Harchenko,
Exitus.
Kalevipoja ainetel
Vanemuise teatris
«Kalevipoega» käsitlev Dmitri Harchenko koreograafia kirjeldab väärtuste küsitavust, vaimsuse puudumist.
Ega eestlastel oma «Kalevipojaga» lihtne pole. Ühtpidi räägitakse rahvuse 5000-aastasest ajaloost, mõni mäletab veel ka Pulli küla, kuhu inimasustus tekkis juba nii ammu, et mine sa tea, kas Maa ja Taevas juba selleks ajaks loodud olid või Aeg üldse alanud. Ning sellesama rahvuse eepos pole kaht sajanditki vana.
Vastuolu on ilmne ja see vastuolu räägib üheselt eepose kahjuks.
Muidugi on Kreutzwaldi «Kalevipoeg» kunsteepos. Täpsemalt kunstlik eepos. Võibolla ka ainus postmodernistlik rahvuseepos maailmakultuuris üldse, kus autentsus on (teadlik) plagiaat ning kõik ülejäänu mix kättejuhtunud folkloorist, esitatuna olematus värsskeeles. Ning viie tuhande aastase ajalooga rahvas peab traditsiooni kohaselt ühe persooni loomingut oma rahvustunde väljendajaks ja peegelduseks. Küsimärk.
Sest eepos peab ju olema. Kõigil teistel ju on. Isegi lätlastel. Eesti rahvuskultuuris on üldse palju asju, millest teatakse, et nad peavad olema ning kuidas nad peavad olema. Teatakse, et rahvariided peavad olema. Ja rahvatants peab olema. Koot ja reha ja unkaauk peavad ka olema. «Peab» on traditsiooni alus, ning katsugu keegi teha või mõelda teisiti kui peab.
Vaimsuseta «Kalevipoeg»
Dmitri Harchenkole ei lähe «peab» korda. Ta ütleb, et «Kalevipojas» pole vaimsust ja tal on tuline õigus. Kirjandusena on see lihtsalt üks keskpärane tekst ning eeposena on tal soomeugriliste juurte ja pärismütoloogiaga samapalju pistmist kui siilil saunaga.
Teistpidi võttes, rahvusteadvusse juurutatud alustekstina on ta tegelikult ju folklooriks pöördunud; lauakoormat nähes ütleb ikka keegi «serviti, serviti». Kalevipojast räägitakse anekdoote, kõnelemata isamaalistest peergudest, lisamata loetellu kalevi kotkaid ja kantse.
Jah, iga lohk või mühk on Kalevipoja haud, tema loobitud kive on terve Eesti täis ning kõigele lisaks joob terve Tallinna linn Linda silmavett. Ja kuhu see vaimsus peaks veel ära mahtuma? Harchenkol on õigus, seda polegi.
Harchenko käsitleb «Kalevipoega» nii, nagu tema seda näeb. Ja selleks on tal õigus palju olulisema kandi pealt kui vaimsuse olemasolu üle vaidlemine.
Kui traditsioon eeldab, et «Kalevipoeg» on meie oma, siis on ta ka igaühe oma isiklikult. Ja oma asjaga võin ma teha mis ma tahan. Igaühel meist on õigus oma «Kalevipoega» käsitleda kuidas iganes. Ja sellele vastuvaidlemine tähendaks «Kalevipoja» võõraks varaks kuulutamist. Ning võõra omandusega, võõra (rahvus)tundega ümberkäimine ei saa kuidagi puudutada meid ja meie (rahvus)tunnet. Eks ole.
Mind tegelikult hämmastas Harchenko koreograafia, mida mu vaatamiskogemuse kohaselt lihtsalt ei saa olemas olla. Mõnes mõttes üllatavalt ajast väljas, eriti kui silmas pidada tema eelmisi töid. Lisaks varvaskinga otseselt mitte kuidagi põhjendatud kasutamine ja nõrk põrandatehnika.
Ootamatult jooksid otsad kokku - ka Kreutzwaldi värss, nagu juba öeldud, on kirjutatud keeles, mida pole olemas. Tuum on tabatud, koreograafia kirjeldabki väärtuste küsitavust, vaimsuse puudumist.
Meelelahutuslik «Exitus»
«Exitus» on puhas entertainment. Meelelahutus suure tähega. Laval hargneb lobe tekst ja koomiline lugu, lihtsalt ja muretult vaadatav. Meelelahutuse põhipunktid töötavad, kui on naljakas, siis ka on naljakas ning kui asi läheb tõsiseks, siis ta ka on tõsine. «Exitus» mängib meeleolule, varjamatult.
Ka muusikavalik viitab otseselt meelelahutusele. Staarid puha kõik, Dylan, Cohen, Meredith Monk, Laurie Aderson, Händelist rääkimata. Mingis mõttes võib «Exitust» vaadelda popkultuursena. Üheltpoolt otsesed vihjeparalleelid popkultuursetele tekstidele, nagu «Natural Born Killersi» «soundtracki» kasutamine. Kalevipoeg, kui mitte otseselt sündinud tapjaks (Saarepiiga näiteks), siis kindlasti sündinud eksima.
Teiseltpoolt kostüümi ja lavakujunduse (kunstnikud Liina Keevallik ja Reili Evart) popkultuurne kirevus, vabalt sissetõmmatud ja meelevaldselt töödeldud etnograafiline motiivistik. Osalt otseselt äratuntav, osalt aimatav.
Popkultuur välistab küsimused peab? ja tohib?, mis tundub sobivat ja vajalik, see ka kasutusse võetakse. Muid põhjendusi pole vaja.
Kuhu läheb tantsuteater?
Harchenko «Exitus» on olemuselt eksperimentaalne teater. Ja püstitab seega väga teravalt eesti riiklikus tantsuteatris (ja mitte ainult tantsuteatris) juba mõnda aega varjatult eksisteeriva küsimuse. Kuidas teha tantsuteatrit, millist teed minna?
On selge, et senini kasutatav repertuaariteatri mudel, kus lavastus tehakse valmis ja siis mängitakse teda x aja jooksul n arv kordi, enam ei tööta. Miks ma peaksin seda vaatama täna õhtul, kui seda saab vaadata ka järgmisel sügisel, mõtleb publik.
On olemas ka teine tee. Teeme etenduse valmis, ja kuulutame, et seda mängitakse näiteks kümme korda sel kevadel. Rohkem teda enam ei näe. Tuleb uus asi. Publik saaks ausalt kätte informatsiooni, mis palju olulisem, ta ei näe aastaid repertuaaris lohisenud paratamatult lagunevat etendust.
Ja veel olulist, tantsuetendus ei pea olema kahevaatuseline täispikk teater. Mida lühem, seda parem, kehtib nii seeliku kui tantsu puhul.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Venelaste raskest iseloomust - traagikud vastu tahtmist
Etendus
Anton Tshehhovi
Väikesed komöödiad
Vanalinna Muusikamajas. Lavastajad Lembit Peterson ja Marius Peterson.
Osades Pirkko Vähi, Vahur-Paul Põldma, Helvin Kaljula, Leino Rei, Marius Peterson, Andri Luup, Marian Rütman, Donald Tomberg, Anneli Tuulik jt.
TAMBET KAUGEMA
Vene rahvuse üht meeldivaimat loomuomadust nimetatakse obloomovluseks. Tegevusetu elutsemine, tahtejõuetus, laisklemine: niisuguseid karme sõnaseletusi pakub võõrsõnade leksikon.
Võib arvata, et ka Gontsharov oli «Oblomovit» kirjutades kriitilist meelt. Aga asjata. Obloomovlusel on palju sümpaatseid külgi, mida tundes võib leida ka seletusi venelaste mõnevõrra ehk kummalistele käitumistavadele.
Olge kodus ja magage
Kirjanikuks trügiva Andrus Kivirähki üks õpetussõnu kõlab järgmiselt: «Ärge kooserdage ringi, vaid olge kodus ja magage!» Täpselt nagu Oblomov, kes ei tulnud enne kella nelja üldse madratsi vahelt välja ja kui siis lõpuks tuli, ka ainult sööma-jooma. Ja kohe kähku kotile tagasi.
Aga ega ei peagi päevad läbi voodis aelema, heas mõttes obloomovlik on inimese elulaad ka siis, kui ta lihtsalt oskab rõõmu tunda päikesepaistest, leebe tuule käes kohisevatest puudest ning mugavast võrkkiigest, mis kinnitatud kahe kase vahele. Inimene, kes oskab nautida mõõdukat sammu ning teab, et ka homme koidab uus päev, mille varna võib kõik ebameeldiva riputada, on enesega enamasti rahul ega tee tavaliselt ka teistele inimestele eriti kurja.
Siinkirjutaja võib sel kombel tõmmata enesele küll kõigi isamaaliste eestlaste viha, kuid seda asjaolu maha salata oleks samuti patt.
Nimelt tundub, et venelased oskavad heast äraolemisest palju rohkem lugu pidada kui vingus näoga tööd rügavad eestlased. Võtame või Vargamäe Andrese - selline tööhull oleks tulnud Seewaldisse kinni panna, muidu ei jäta enne järgi, kui viimane lapp sood kuivendatud ning viimane kivi piraki taeva poole puruks lastud. Aga sai ta sedaviisi rahmeldades õndsaks? Ei ühtigi.
Kui reaalsest elust on midagi kaduma läinud, tasub minna seda otsima teatrist. Stuudio Theatrum mängib Vanalinna muusikamajas «Väikeseid komöödiaid» («Karu», «Traagik vastu tahtmist», «Raskeloomulised inimesed»), mille mõistmiseks ning nautimiseks ongi tarvis teada vene hinge obloomovlikke tagamaid.
Näeb vaid teatris
Ei, mitte seda, et muusikamaja saalis astuksid vaatajate ette mingid kroonilised unimütsid, kaugel sellest, karjumist ja kirgi on tublisti, kuid kõiki neid tegelasi iseloomustab mõnus olek ning kuldne süda. Headus on aga alati pisut heldima panevalt koomiline.
Kolme lugu käivitava intriigina võikski nimetada tegelaste võitlust kurjade oludega, mis sunnivad neid tegutsema ega lase elust rahulikult mõnu tunda. Kõige paremini väljendab seda intriigi keskmine lugu «Traagik vastu tahtmist»: samal ajal, kui ta pere maal suvitab, peab vaene väike ametnik Tolkatshov (Leino Rei) linnas tööl käima.
Kõigele lisaks peab ta iga päev linnast naisele, sugulastele ja naabritele igasugu träni tassima, meenutades eeslit, kel kõrvad ei paista koorma tagant välja. Pole siis ime, et vaesel mehel surmamõtted pähe tikuvad, eks tahaks temagi jõe kaldal puude vilus istuda ning rahus vaadata, kuidas kalad vees lupsu löövad.
Nimetatud loos joonistub see iseloomujoon kõige selgemalt välja, ometi on ka ülejäänud kahes enamvähem samast asjast juttu. Nimelt varjavad venelased oma head iseloomu valju hääle ja räuskamise taha. Võtame või «Karust» Smirnovi (Vahur-Paul Põldma), kes tuleb lesestunud Popova juurde tema kadunud mehe võlga sisse nõudma.
Kainelt arvestav inimene võtaks oma raha ja kaoks tuhatnelja, venelane Smirnov võtab aga kätte ja armub leskprouasse ning ilmselt näeb laenuraha sama palju kui oma kõrvu. Ei aita ka kärkimine, hea süda paistab kaugele ära, ja mees on sellest ka ise teadlik.
Heasüdamlikkuses on küllap põhjust kahtlustada ka «Raskeloomuliste inimeste» pereisa shirajevit (Andri Luup), kes ei taha küll Pjotrile (Donald Tomberg) linna sõiduks eriti raha anda. Kuid olgem ausad, tolle valju lõugamise taga ei ole mitte niivõrd kitsidus, kui rahvuslik traditsioon: kes tõeliselt armastab, see peksab ning sõimab sülge pritsides. Ja ikka seepärast, et piinlik on oma head südant välja lasta paista.
Koomik hea meelega
Ei saa öelda, et Theatrumi näitlejad oleksid hakanud koomikuiks vastu tahtmist, Tshehhovi vaoshoitud huumor näib neile kenasti sobivat. Iseäranis palju kiidusõnu saab sellel puhul öelda Helvin Kaljulale ja Leino Reile, kes - osalt küll tänu lopsakatele rollidele - tegid publiku naerule päris mitmel korral korraliku tuule alla.
Venelase mängimine on väga libe tegevus, arusaadavatel põhjustel võib näitleja kergesti liig õelaks minna või muidu kohatult käituda. Theatrumi-trupp jäi jalgadele. Ainus pisut ehk piinlik koht oli see, kui kolmandas osas hakati venekeelset laulu kõõrutama. Neidis laulis küll hästi, aga ta tähelepandav eesti aktsent tõi meelde ameerika filmid, kus venelastest KGB-agendid kõnelevad kummalist ja vahel arusaamatut vene keelt. Vahel hakkavad sellised pisiasjad häirima ega lase mõnuga kunsti maitsta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998