Luule
Luuletused valinud Indrek Hirv

Rein Sepp

***

Igast kergest ja karglevast pilliloost
pean sündsamaks mõtlikku sokku,
sest ta õhtuti võtab end karvapealt koost
ja kui tarvis, taas paneb end kokku,
ja ma arvan, et vete peal ainult ehk lest
oma värve eal segi ei aja,
kuid ma tean ka, et samblad on päikesest
veel suuremad valetajad,
ja pole vist järve või jõge või merd,
mis hindaks ehk maalituid paiku,
ja et pilvedest siiski kord immitseb verd
nagu kulda või vähemalt vaiku.
Mida kõike ma annaksin allika eest,
mis nirutab omaette!
Aga see, kes on tehtud kord vaikivast veest,
läheb puhkama vaiksesse vette.


***

Taas paned tasku aland hommikut
mõnevõrra,
taas jalus tee, taas sõrmis jooks ja rutt
mõnevõrra,
taas tuul on kuskil äratanud vee
ja häälestanud mõrra,
ja eilne kunagi ei ole see,
kuid korda üha üht, et olete
mõnevõrra,
ja kahest otsast kasvab üksik aisapuu
ja õudselt korralik on hommikuti loojuv kuu.


***

Meist paremad on puud, sest et veel riimumata.
Jääb väheks kohinast, et end ka ööseks katta.

Seas sambla segamini vesi, õhk ja laga.
Kui tahaks tõusta veel, et öelda jumalaga.

Öö kasvab, paisub maa, lind lendab igavikku.
Peopesast päevasoe kaob ajapikku.

Kaob olnu käest, veel olev kadunukse.
Hääl hääletumalt avab häälse ukse.

Ükskõiksused on loobund oma rangeist tavust.
Öö kohtub ööga

kesk elu endastmõistetavust.

Rein Sepp (1921-1995) on eesti kultuurimaastikule jälje jätnud eelkõige tõlkijana, kuigi tunnetusvõime ja absoluudijanu poolest võiks teda hoopis müstikute hulka liigitada. Sõda, Vorkuta ja pagendusaastad ei suutnud mõjutada keskendumist ajatule, sellele, mis enamikule meist argielu rähklemistes hajuma kipub.

Inimesed, keskkond, tekst - nendest kolmest koosnebki mälu, võiks Rein Sepa luuletuste põhjal öelda. Kui kaob inimene, jäävad tema tekstid, kui kaob rahvas, kes neid tekste mõista suudab, jääb maa, mis kõik olnu kuhugi talletab, et see mõnes teises keeles uuesti tekkida saaks. Kord kirja panduna elab tekst oma elu, nii on ka nende luuletustega siin, mis nüüdseks juba hääbunud maailmast pärit signaalidena edasi rändavad, et oma teel kes teab milliseid universumi soppe läbida. Kord vastu võetuna aitavad nad ehk millegi olulise osas äratundmisele jõuda.

Tiit Aleksejev

algusesse

Marko Kompus

Lumiseid ploomihirme mu talvekirjades
kõliseb kokku; kylmkurbi kooljakurgi
paiskab huikeid vihuritakku;
mu kiilaspääs heliseb hagu,
mu koljukõlgastikus põleb suvetuba
liigruttu tuhaulmaks, liignuttu…
…julmaks, julmaks…

24.10.1997

Sireleid sakutav, pujusid patsutav,
turbatuhane tantsijanna
mõttetult katsub mu ust,
kui kõikjal lipitseb tyhjus
ja mina…..pean kõnelema
Sinust segali sygisesse.

Valgeks nylitud mere roietel
kogeleb parmupill
ja mina…..pean kõnelema
Sinust segali sygisesse.

31.10.1997

Läbi elupihu mu pihus
jaatab jaaga eid
too ainus helves
tõsine ja tume
häbist heidetuna, sest
mu mängupõrgu unerudin
noil nuukseil noolivail
jääb põlguspõlevana
tundmatuse kylma kylahauda.

26./27. 11. 1997

Õigupoolest ootasin ma Tiit Aleksejevilt - Rein Sepa noorelt sõbralt ja jüngrilt - tutvustust tellides midagi muud. Mind on nimelt võlunud müüt sellest, kuidas Sepp iga eepose tõlkimisel erinevalt puult abi otsis: Nibelunge vaid selle kännu otsas, Vanemat Eddat selg vastu toda tamme jne.

Marko Kompuses on midagi Rein Sepaga sarnast. Elab vaikselt oma ilmeka nimega kolkas - Põlgastes - ja otsib puude varjudest luuletusi. Kui ei leia, vaatab ka kivi taha. Loeb iga päev ühe Rilke luuletuse.

algusesse