Kultuur
Värvid meis on ülesleitavadKAIRE NURK |
Vahejaam IMMO MIHKELSON |
|
Torm, tung ja «veemuusika» suures akadeemias EVI ARUJÄRV |
Lennart Meri film «Shamaan» linastus Belgias MADIS MIKKO |
Värvid meis on ülesleitavad
Näitus
Rein Kelpmani õlipastellid Tartus Legend-galeriis.
KAIRE NURK
Kelpmanni äärmiselt intensiivne täiskõlaline koloriit näib pärinevat sügavalt kunstniku seest.
Rõõmus laps võtab päikese kollast ja marja punast, sekka rohu rohelist ja vee ning taeva sinist, ning teeb pildi. On ka kurbi lapsi, kelle pildid on pruunid.
Kui lapsest on saanud täiskasvanu ja ta võtab ühel heal päeval värvid, et teha pilt, siis tuleb see tavaliselt samuti pruun.
Pruun
Kui see tegija jätkab, saab ta päev-päevalt värvimaailmale lähedasemaks. Ta piltidele hakkavad tulema värvid, algul arglikumalt ja vaiksemalt, siis aina voolavamalt ja rõõmsamalt. Ta avastab endas taas lapse.
Sääraselt tuli maalikunsti ka Rein Kelpman. Stagnaajastu värvikauge (mälupildil oli ANK-laste noorusloomingu rõõmus koloriit ammu slaidimaali räige emulsiooniga üle pintseldatud) publik hindas Kelpmani alguse pruune töid väga. Kui Kelpman oleks tulnud 1980ndate algul rõõmsa lapse värvidega, oleks publik teda võõrastades vältinud. Pruuni Kelpmani võttis pruun publik aga kohe omaks.
Teekond maagiani
Nüüdseks on Kelpman värvimaailmale mitmeid ringe peale teinud. Algul maalis ta värvikildudele valendava tausta avaraks hingamisväljaks. Seejärel tulid faktuursed ühe-värvi-maastikud suurtel lõuendeil. Ratsionaalse koloriidiaskeesiga polnud sel mingit pistmist.
Värvimaailmaga kaude suhtlev vaataja võib värviminimalismi kohates olla pettunud. Maailm on ju nii rikkaliku paletiga, miks kunstnik siis nii napilt oma lõuendile seda hullutav-peibutavat küllust paneb.
Kuid kunstnik on gurmaan, tema värviintellekt naudib vaevumärgatavat hõrku vibratsiooni, mis levib üle suure üleni roostepunase lõuendi krobeliseks aidatud pinna. Kunstnik asub värvimaailmas. Teda valdav hommage värvile lubab tal nautida üheainsama värvi ulatuvat laotumist.
Samas pole ühe-värvi-pildiväli mitte ratsionaalne valik, see on sama määratlematu ja spontaanne, kunstnikku allutav meeleline ja emotsionaalne paratamatus nagu paljuvärvisundki. See on pikk teekond lihtsast värvinautlemisest Matisse’i «Tantsu» ja «Muusika» maagiani.
Legendi galeriis esitab Kelpman uue spiraalikeeru. Värvi suveräänsus on veelgi tugevnenud. Äärmiselt intensiivne, tihenenud täiskõlaline koloriit näib pärinevat veelgi sügavamalt kunstniku seest. Nagu Konrad Mägi värvid, mis tulid puhtalt alateadvusest. Sürreaalsed värvid seega!?
Kelpmani teekond alguse pruunidest piltidest praegushetke värvide jõulise enesekülluseni on vaimustav.
Värvid meis on ülesleitavad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Vahejaam
IMMO MIHKELSONWeekend Guitar Trio sai viieseks. Tähistamine toimus nädalalõpul väikeses ringis.
Tallinna Vanalinna Muusikamajas kuulati muusikat, joodi veini ja söödi torti. Trio mängis mõned lood. Koos külalistega. Ilma elektri ja muidukontsertidel tavaliste abikaadervärkideta. Aga muusika oli ikkagi äravahetamatult nendelik.
Kammitsematu ja otsiv
Minikontserdi esimesed helid sõrmitses kanneldaja, trio järgnes ettevaatlikult, muusikat nagu lõngakera lahti harutades. See oli mäng helidega, noodijärgnevuste piltmõistatus, üllatusharmooniate kassikangas. Tavakontserdile tüüpiline sportlik närvipinge ei kammitsenud mängijaid ja keegi kuulajaist ei unistanud kogeda elamuse tippmarki.
WGT lihtsalt oli, nagu nad tavaliselt on - tõsine ja naljatlev, Muusika Universumist stiilitükikesi põimiv, otsiv (isegi piduhetkel) ja eriline. «Ametliku osa» kolm veidrat lõpuakordi kõlasid kui veel lõpetamata reisi vahejaam, kui kolm veidrat punkti…
Kõrvalteedel üle riigipiiride
Poolkümnend on nii pikk kui ka lühike aeg. Klassikalise mõõtudes on see tolmukübe, aga eksperimenteeriva ja pidevalt otsiva ansambli jaoks võib olla peaaegu igavik. Igasugune kõrvalteid tallav kunst on rahutu ja enamasti üürike, sest tema ilmnemised sarnanevad pigem ehkupeale torkivatele sähvatustele kui rahulikule ja kindlale leegitsemisele.
Meil, kuulajatel, jääb üle vaid oletada, milline gravitatsioon hoiab koos isepärast kitarritriot, mille liikmete jõujooned tirivad eri suundadesse, ent moodustavad samas ikkagi ühtse muusikalise välja.
WGT on nähtus, mis ilma manifestide ja lahinguteta on ennast muusikapildis pannud maksma. Nendega peab arvestama, sest neis on sisu, mida paljudes teistes pole. Nad on originaalsed ning nende muusika maksab, kuna sellel on potentsiaali küündida üle riigipiiride ja kultuurijoonte.
Tegemisi jagub
WGT uusimat albumit «3 on 1» ostavad huvilised praegu päris innukalt. Robert Jürjendal annab stuudios viimast lihvi koos trummar Arvo Urbiga tehtava duo Fragile plaadi lugudele; Mart Soo sõidab aprillis Tunnetusüksusega Ameerikasse, kus muu hulgas peaks ka Knitting Factory lava proovitud saama; Tõnis Leemets klikib arvutis kokku Treee uusi lugusid, millega mais esineda Stockholmis Art Genda’l.
Kui Weekend Guitar Trio pärast seda jälle kontserte annab, on kolmiku muusika taas uute ideede võrra rammusam.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Torm, tung ja «veemuusika» suures akadeemias
Kontsert
Suur Muusikaakadeemia:
Hortus Musicuse Akadeemiline Orkester, Liana Issakadze (viiul, Saksamaa), dirigent Andres Mustonen.
14. märtsil Estonia Kontserdisaalis.
Kavas: Johannes Brahmsi Viiulikontsert D- duur ja Sümfoonia nr 1.
EVI ARUJÄRV
Liana Issakadze artistliku avatuse ja emotsionaalse küllastatuse juures on ka teatavat aristokraatlikku talitsetust ja kammerlikku peenust.
Idasüsteemist pärit muusikud on maailmas hinnatud. Nende puhul on arhailine kultuurivundament - eetos ja puhas käsitöö - enamasti veel alles, muusikakunst pole reklaamikunstiga ja tehisimidzhiga nii segi läinud nagu muusikatööstuslikul toodangul. Selle eheduse tunneb kuulaja ära. Liana Issakadze mängitud Brahmsi Viiulikontsert pani taas neid asju eritlema.
Gruusiast pärit ja Moskvas David Oistrahhi kooli läbi teinud Issakadze on üks vähestest imelastest, kes tippu jäänudki.
Neljateistkümne aastaselt võitis ta ära täiskasvanutele mõeldud üleliidulise viiuldajate konkursi, hiljem - Jacques Thibault’ nimelise viiuldajate konkursi Pariisis (1965). Terve rida võite tuli Sibeliuse ja Tshaikovski konkurssidelt. Aastail 1981-1996 oli Issakadze kunstilise juhi ja dirigendina seotud Gruusia Kammerorkestriga.
Kõnekas ja ida-lääne ühesuunalist «kultuurivahetust» iseloomustav fakt: 1990. aastal «importis» Issakadze Gruusia Kammerorkestri peaaegu täies koosseisus Saksamaale, kus see senini Ingolstadti linnas tegutseb.
Rahutus ja peenus
Issakadze mängustiil on filigraanne ja rafineeritud toonikäsitlusega. Artistliku avatuse ja emotsionaalse küllastatuse juures ilmutab ta teatavat aristokraatlikku talitsetust ja kammerlikku peenust. See laeb ja kontsentreerib esitust.
Bramsi Viiulikontserdile (1878) on omane klassitsistlik kompaktsus. Finaalis murrab romantiline rahutus esimeste osade vormidistsipliinist läbi. Issakadze esituses see nii kõlaski.
Vasekõla kõrvas
Nagu mõnikord varemgi, jäid Andres Mustoneni juhatatud orkestrist kõrva väga sihipäraselt kujundatud puhkpillipartiid (näiteks teise osa koraalilik algus). Tshellorühma soe laulvus köitis samuti tähelepanu. Oboesoolod väärivad (eriti seoses järgnenud sümfooniaga) esiletoomist.
Mõtestav töö kõlalise küljega - see on Mustoneni tugev külg ja riskivaldkond ühtaegu. Viiulikontserdis viisid üledoseeritud vaskpillid ja eksalteeritud lõpukadentsid üldkõla siin-seal tasakaalust välja. Viimase osa logisev orkestrifaktuur pärssis koostööd solistiga.
Esimene sümfoonia (1876) oli samuti kõladramaturgiliselt intrigeeriv, paljude õnnestunud leidudega. Häiris see mis viiulikontserdiski: eksalteeritus (eriti esimese osa alguse motoorne tempo), must-valged kontrastid, pealetükkiv (nagu Händeli tseremoniaalmuusikast pärit) vasekõla.
Klassitsistliku draama terviklikkust lõhkus otsekui barokk-kontserdi maneerlik vaim. Torm, tung ja «veemuusika» ühes katlas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Lennart Meri film «Shamaan» linastus Belgias
MADIS MIKKOEile oli sajakonnal Antverpeni etnograafiamuuseumi kogunenud huvilisel võimalus osa saada Eesti Vabariigi presidendi ja omaaegse filmimehe Lennart Meri rezhii järgi tehtud dokumentaalfilmi «Shamaan» linastusest.
22. novembrist kuni 29. märtsini toimub Flandrias etnograafiamuuseumi poolt korraldatud shamanismi tutvustav ürituste sari «Shamanismi lummuses».
Jätkuvalt on avatud näitus, kus on välja pandud peamiselt Tuva Aldan Madõri muuseumi ning Krasnojarski, Abakani ja Gorno Altaiski kogudest saadud shamanismi tutvustavad eksponaadid. Kõigi eelduste kohaselt liigub nimetatud näitus Antverpenist edasi nii Viini kui ka New Yorki.
Tänu Eesti Kultuurkapitali esindaja Tamara Luugi ja presidendi nõuniku Piret Saluri aktiivsele tegutsemisele tekkis võimalus lülitada shamanismi käsitlevasse programmi ka Lennart Meri 1977. aastal Taimõris filmitud 20-minutiline film «Shamaan».
Maailmas on ilmselt vaid ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda filmimehi, kellel on õnnestunud jäädvustada püha riitust sarnaselt Lennart Merile.
Tähtsusetu pole siinkohal ka fakt, et «Shamaan» jõudis Antverpenisse Soome MainosTV kaudu. Eelnevalt läbis film mitmekordse tõlkeprotsessi, nganassaani keelest tehti tõlge vene keelde, selle kaudu eesti keelde. Antverpenis kõlas film soomekeelsena, all inglisekeelsed subtiitrid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998