Kultuur
Soorollide isiklik paineESTA TATRIK |
Tunnete ära? TÕNIS KAHU |
|
Mammutite kontsert EVI ARUJÄRV |
Weekend Guitar Trio maalib pilti, mida ei näe, aga kuuleb IMMO MIHKELSON |
|
Erutab meeli, teritab keeli ANNIKA KOPPEL |
Soorollide isiklik paine
Etendus
Mare Tommingase Kadunud naine minus. Peaosades Katre Unt ja Kuldar Kaljurand. Esietendus 16. aprillil Vanemuise väikeses majas.ESTA TATRIK
«Kadunud naine minus» on selgepiiriline lugu, pigem jutustus. Argimõtete manifestatsioon, kus pateetika ilmub sõnatult videoekraanile. Kõik teised minu ümber, aidake mul olla naine!, ütleb lavastus.
Paigalseis fikseerub ning ammendub juba pealkirjas. Kokkupõrge personaalse ja ühiskondliku naiseks-olemise vahel sumbub samavõrd kuuldavaks nagu vulkaanipurske kaja Vaikselt ookeanilt. Teekond eneseleidmise poole jääb pidama mälestusse enesekaotusest. Protsess suundub minevikku, kaotus saab nähtavaks, leidmine jääb leidmata.
Isiklikkus kohustab
Kahtlemata on Mare Tommingase lavastus väga isiklik. Asjaolu, mis ei vabanda, vaid pigem kohustab. Hetkest, mil isiklikud probleemid on lavale toodud, minetavad nad igasuguse kaitsekihi. Pole enam põhjust kõnelda eetilisest või moraalsest seesmisest kohustusest vaikida, mis ühel või teisel viisil kaasneb usaldusega. «Kadunud naine minus» ei lähtu usaldusvahekorrast, ta nõuab saalisistujalt jõuliselt: «Saage minust aru!».
Siinkohal pole üldse oluline, et kogu kunst lähtub mingil määral looja isiklikest probleemidest. Küsimus on üldistusastmes, tasandis, kuhu lõpuks välja jõutakse, tuletise intensiivsuses. «Kadunud naine minus» ei üldistu kaugemale isiklikust tundlemisest, probleemiasetus iseenesest blokeerib probleemi lahenduse. Kui pole võimalik tegelda tuletisega, analüüsida üldistust, tuleb kaasa elada looja isiklikule painele. On selleks siis soovi või soodumust. Meeldib see loojale või mitte.
«Kadunud naine minus» on selgepiiriline lugu, pigem jutustus. Argimõtete manifestatsioon, kus pateetika ilmub sõnatult videoekraanile. Ma olen naine, ma ei oska naine olla, aga ma tahan ikkagi. Kõik teised minu ümber, aidake mul olla naine!, ütleb lavastus. Ma ei ole sinu ori, mees, ütleb Merle Jäägeri tekst.
Siit algabki paigalseis, see ongi sein, mis tõkestab teekonna võimalikkuse. Lähtutakse eeldusest, et pole inimest, on mees ja naine. On soorollid ning neist tulenev hierarhia. Mees on orjastaja, naine ori. Hierarhia omaksvõtnu ei saagi leida endas inimest, tema otsingute eesmärk saab olla vaid enese mugavam sisseseadmine Teise rollis. Ning kuskilt minevikust tõuseb esile õndsa Isa patriarhaalne õiglase valitseja kuju.
Mis meile siit vastu vaatab? Mudel, et kunagi, müütilises kuldaegses minevikus olid mehed õilsad ja head. Ning naistel oli hea patriarhi toel elada. Mitte naist ei otsita endast, vaid meest enda kohale.
Naiseteema kaugel ees
Kogu feministlik teooria on ilmselt loodud asjata. Kogu ühiskonna arengu tulem näib Vanemuise laval pöörduvat nullilähedaseks. Ainult Clarissa Pinkola Estési küll kergelt grafomaanlik, kuid siiski mõningaid põhiolemuslikke väärtusi sisaldav teooria ei aita, kui elatakse ühiskondliku arengu sajandi(te)-taguses minevikus. Kui naise-teemat käsitletakse vaid empiirilise kogemuse paraku eelduslikult vältimatus pinnapealsuses.
See ongi lavastuse põhiprobleem. Naiseteema teooria ja praktika on kaugel eest ära. Soorollid ühiskonnas, perekonnas, personaalses identiteedis on lahti harutatud ja analüüsitud hoopis teisel teoreetilisel tasandil. Supipott ja mees pole enam ammu naise eneseteostuslike püüdluste sõlmpunkt. Perekondliku suhtekorraldusega tegelevad tänapäeval spetsialistid. Kunst peaks tegelema üldistusega, lisama teooriale emotsiooni, mitte eemaldama emotsioonist teooria. Ka etenduse aluseks võetud Estés tegeleb omal moel siiski inimeseks olemise võimalustega, mitte hierarhilise Teise võimalustega.
Vabatahtlik infoblokaad
Samamoodi pole võimalik luua ka tänapäeva kontekstis tõsiseltvõetavat ja arvestataval tasemel koreograafiat, kui asetatakse end ise vabatahtlikku infoblokaadi. Eestis on paari viimase aasta jooksul käinud pidevalt väga erinevaid ja ka väga häid koreograafe ja truppe.
Millegipärast kohtab neil etendustel pidevalt noori off-off koreograafe, kuid peaaegu üldse mitte riiklike balletitruppide inimesi. Infovaakumis, teadmata, mida mujal maailmas tehakse, millistes suundades arenetakse, võib tulemuslikult luua vaid geenius. Geeniusi leidub harva, väga harva.
Maailmakogemuse vähesus annab praeguseks hetkeks juba väga teravalt tunda. Jah, «Kadunud naine minus» on küll koreograafiliselt keelekasutuselt Mare Tommingase etendus, nagu leiab ka trupp (vt 16. märtsi Postimees), kuid praegusaegses koreograafilises kontekstis puudub sel tõsiseltvõetav tihedus.
Liikumine on endiselt pelk muusika kirjeldus, õigemini on muusika valitud kirjeldama liikumist. Kabareeliku kireflirdi ja estraadliku eneseleidmise juurest on pikk tee süsteemse keha- ja liikumiskoolkonnani. Mille realiseerimisest sõltub koreograafia kvaliteet. Ning ilma milleta pole ka loota publiku huvi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tunnete ära?
CD-plaat
Tunnetusüksus: Tabor on the MoonTÕNIS KAHU
See oli ligi tosinkond aastat tagasi, kui üks siinseid juhtivaid dzässmuusikuid otse lavalt väitis, et vaba improvisatsioon, free jazz ei ole eestlasele juba loomult omane.
Too tõdemus on/oli jampslik ja rumal ning kui lähemalt uurida, siis pisut rassistlik ka.
Kuid kõige kiuste on seda raske praktilise kogemuse najal ümber lükata. Vaba improvisatsioon eesti muusikas on olnud nõnda omaette ja kõrvaliseks peidetud, et isegi inimesed nagu mina, kes taolist initsiatiivi justkui armastamagi kalduvad, ei suuda teda aheldada mingite üldisemate popkultuursete hoovuste kiiluvette.
Hümnide aeg
Olgu või Tunnetusüksus. Ma nägin neid esmakordselt 80ndate lõpul, mil sõna «vabadus» kasutati uimastava sagedusega tõepoolest igal pool. Kuid see, millest jutt, oli suur, paraadlik, ajalooline vabadus ning mitte mingi kommunikatsioonikrambi murenemine kusagil mikrotasandil. Oli hümnide aeg, ning pisikesed plahvatused ei kaalunud suuremat. Sedamoodi sai Tunnetusüksuse saatuseks iga-aastaste dzhässifestivalide rutiin, marginaalsus ja suletus.
Kuid see polnud ainult tõrksa maailma ignorants, vaid ehk suuremalgi määral bändi enese probleem. Muusika, mis pidi rääkima pidurite kirurgilisest eemaldamisest, mõtestustõkete lammutamisest ning tegema seda kõike jõulises teadmatuses sellest, mis saab pärast - see muusika oli heitlikum kui ma oleksin soovinud. Nende esituses oli liiga palju kokkuleppeid, kõõrdpilke kõrvale ja otsingute meeleheitest forsseeritud üksmeelt.
Nii mulle tundus ja ma ei jäänud rahule, kuid samas võtsin seda kui paratamatust. Vaba improvisatsioon on väga inimlik väljendus - tihti selline, mis alles «päris» muusikaks artikuleerimata. Sa võid õhtu läbi kuulata saksofonimängijat, kes lihtsalt ongi eksinud, kes ei tea, mida teha ning sa võid tollest lahendamata pingest üksi rabatud saada. Too muusika ei ole ikonoklasm, ta võib tõepoolest sündidagi hirmust sellesama ees, mida ta üritab. Tunnetusüksus oli enamasti küllap midagi vähemat kui hea muusika, kuid samas paradoksaalselt vahest midagi enamat kui muusika üldse. Oli keel ja keeletus ja mõistmine ja mittemõistmine. Oli elu ise ja seesugusena surelik.
Nüüd ilmus plaat, lubab neile helidele igavest elu ning sunnib enne läbikuulamist küsima umbes nii: kas taoline kaduv ja pideta maailm on üldse väärt mingis fikseeritud vormistuses tulevikku säilima? Kust sünnib tema kui kunsti autoriteet? On meil vaja seda ikka uuesti ja uuesti kuulata? Mõtestada? Arvustada? Armastada?
Nüüd ma juba tean vastust - Tunnetusüksust sellisena nagu ma teda eespool kirjeldasin, ei ole vahest enam olemaski. Ma kuulan seda plaati ja kahtlustan salakokkulepet instinktide ja ratsionaalsuse vahel.
«Tabor On The Moon» on tugev, enesekindel ja täiskasvanud plaat. See on umbes nii, nagu kohtaksid üle aastate inimest, keda mäletad tema ebamäärase, vaikse hääle ja värisevate käte järgi ning kes nüüd peatab sind ise ja ütleb... mida? Jah, ei midagi muud, kui et ta on tugev ja enesekindel ja täiskasvanud.
Muusikast enesest rääkides tähendab see kõigepealt õige mitut muskliküllast raputust - «Texture Explorer», nimilugu, säravalt arranzheeritud Sun Ra-illusioon «Ugri-Mugri Suite» vahest iseäranis... Neis lugudes on funki, kuid mitte selleks, et sinna nõjatuda ja kaasa noogutada. Ei, too funk pole muusikat saatev rütmimuster, vaid haare ise - ühtaegu surub ta kogu tekstuuri kui rusikasse kokku ning laseb samas helidel kui liivajoal sellest rusikast läbi niriseda. (Ja teadagi ei seisa asi ainult bändis. Ma pole veel Uku Toometi produtsenditöö suunas kummardanud ja siin ma seda teen).
Ei päris kumbki
Kuid justnagu inimesega, keda ma kirjeldasin, pole siingi põhjust ühesuguse tähelepanuga kuulata päris kõike, mida ta öelda tahab. Tema sõnavara on distsiplineeritud, kontrollitud, virtuoosne, kuid kohati on tal kalduvus meie reaktsioone ennetada või neid koguni mitte tähele panna. Ja nõnda kipud aeg-ajalt tollest ühtlasest pulbitsusest pisut uimaseks jääma, ärgates vahest alles siis, kui näiteks tema käepigistus tundub lausa kiuslikult, ebaviisakalt, valu tekitavalt tugev («Teeth Metal» on üks seesugune hetk).
Siis on ta läinud ja sa vaatad talle järele. Tundetusüksus? Tunnetusluksus? Ei päris kumbki. «Tabor On The Moon» tundub hea plaat olevat, edu sobib talle. Kuid ma ei kutsunud teda enesele külla ja ise ta vist ei tule ...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Mammutite kontsert
Kontsert
Eesti Muusika Päevad: Mammutkontsert 17. aprillil Mustpeade MajasEVI ARUJÄRV
Mammutid teadagi on välja surnud, aga nn akadeemilist muusikat kirjutatakse Eestis ikka.
Neljaosalise ja viietunnise kontserdi avas läbilõige Eino Tambergi loomingust Nyyd-ansambli esituses. Tambergi varasematel neoklassitsistlikel teostel (Keelpillikvartett op 8) on üsna «rahvamodernne» nägu peas või romantilised strihhid sees (Muusikat oboele op 35); aegamööda tuleb süvenemine «formalistlikuma» kompositsioonitehnika võimalustesse (Puhkpillikvintett nr 1 op 50); mingil ajal saab rahvaviis hellalt delikaatse käsitluse (Puhkpillikvintett nr 2 op 71 - «Karjaseviisid») ja tasapisi omandab Tambergi muusika üha ekspressionistlikuma ilme («Waiting» op 84, «Desiderium Concordiae» op 101).
Tambergi «kullaterake»
Noor Tamberg kõneles suurel määral zhanri- ja stiilisümbolite kaudu (tantsuline element), hiljem tuli konstruktiivne külg esile, praegu näib, nagu kasvaks muusika ise - spontaansetest kõlaimpulssidest. «Sonoristlik ekspressionism» - võiks ehk öelda. Kõlavärv ja rütm räägivad kirglikus keeles. Õigemini - rütmiseeritud, dramatiseeritud, «isikustatud», «värvitud» intonatsioonide ahel.
Nyyd-ansamblil võib oma stiili tuvastada: asjalik, energiline, pigem täpsele ja aktiivsele rütmifaktuurile (mis ansambli repertuaarist johtuvalt paratamatult esiplaanil on olnud) kui kõlafinessidele orienteeritud. Tambergi muusika sai värske ja jõulise ilme. Aga mõni varasem teos kaotas lüürilist aroomi (näiteks Keelpillikvarteti graatsiline intermetso - üks eesti muusika «kullaterake»).
Viietunnise kontserdi järgnenud osades kõlas kammermuusikat erinevatele koosseisudele. Meelde jäid need, kes midagi uut olid suutnud tekitada. Ja mõni, kes enesetõestuses visa.
Rahvusaateid kõrvale jättes peab taas kord esile tõstma Galina Grigorjevat (EMA magistrand, Lepo Sumera õpilane). Tema klaveriteos Poly-phonie (Ralf Taali esituses) algas üsna «minimaalsete» kõladega ja viis läbi keeruka faktuurilise arengu konvulsiivsesse trillerikulminatsiooni. Midagi Rahmaninovi klaverikõladest, Weberni faktuuridest, Messiaeni harmooniast ja Sumera muusikast - aga vaieldamatult originaalses ja ühtses teostuses.
Timo Steiner on (endiselt) vaimustav oma kontekstipõlguses. Näib, et teda ei häiri üldsegi, mispidi kultuuriline aeg liigub. Ülipaatosest kantud topeltkeelne (aga määratlematu tekstisõnumiga) teos «Kohtumiseni!...» («Do vstretshi!...», sõnad Kareva ja Tervonen; esitus - Brass-Academy ja solist Mati Palm) järgis nõukogude heroilise traditsiooni sügavaid jalajälgi. Vasekoori taustal kangastus puuduv armee ja laevastiku meeskoor ning Leningrad Cowboys. Tegelikult muidugi võis autori silme ees olla Shostakovitshi moodi raskemeelne eksistentsiaalpoeesia. Ja tegelikult elustas autor tekstikujundit üsna mõjusate võtetega. Ainult see kontekst... Ja pisut udune autorimina.
Tehnoloogilised naljad
Tõnis Kaumann teeb tehnoloogilisi nalju, oskab intervalli või rütmifiguuri esteetilisse kõverpeeglisse suruda. Nipp seisneb kõlailmingute seostes inimzhestidega. Siit nali. Muusikaliste «formalismide» käiamine viib nende tähenduse absurdini. «Stseene olematust filmist» selle peale mängiski. Kujuteldav filmilik pildirida on Kaumanni «zhestimuusika» loomulik jätk.
Näib, et Rauno Remme on «Kolme vaskse etüüdiga» (Brass-Academy ja Avo Ots) ühte otsingusuunda pidama jäänud. Jälle mõisteid väänates - «askeetlik ekspressionism» - karmikõlaline graafikasse kalduv, lakooniline. Brittenlik kasinus, aga mitmekordselt jõuline kõlapilt. Siit paistab isikupära.
Rahvusliku ürituse juurde kostis sobilikke kandlehääli. Ei olnud Vanemuine - noor kandlesolist Kristi Mühling ja viieliikmeline kandleansambel esines. Eesti kandle võimalusi moderninstrumendina ja virtuoosivõimeid näitas Mühling üles möödunud Nyyd-festivali ajal (ja jäi ruumipuuduse tõttu kiitmata). Seekordne lüüriline kava sulises mälusse jälgi jätmata nagu kevadine ojake - ühe särava erandiga. Anti Marguste mediatiivne «Uinulaul» tshellole (Vahur Luhtsalu) ja kandlele (Mühling) üllatas leidliku, moodsalt arhailise kõlapildiga.
Rõõmustas, et kontserdi esituslik tase oli seekord tõesti hea (võrreldes mõne varasema muusikapäevade kogemusega).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Weekend Guitar Trio maalib pilti, mida ei näe, aga kuuleb
Kontsert
Weekend Guitar Trio maalib helimaastikke 23. aprillil kell 22 Rotermanni soolalaos.IMMO MIHKELSON
Kui viis aastat tagasi juhtus nii, et kolm kitarristi panid pillid ühte kappi, mõlkusid neil peas ligikaudu samasugused plaanid nagu praegu.
Mängida endale meelepärast muusikat, õppida, areneda, rohkem tunnetada ja kogeda. Robert Jürjendal oli just saanud vägeva impulsi Robert Fripi kitarrikursustelt, Tõnis Leemets avastas enese jaoks parajasti jazzi imelist maailma ning Mart Soo suur kiindumus, Tunnetusüksus, oli seks ajaks vähemalt viis aastat vaba improvisatsiooni keerdkäikudes uidelnud.
Kui kaunis liblikas
Bänd bändiks või ansambel ansambliks, aga paeluv eesmärk lendleb kui kaunis liblikas neil ikka veel eest ära ning trio jääb vist igavesti talle järele sööstma, püstitades käänakutele märkideks järjest huvitavamaid heliteoseid.
Muu on muu
Palju kontserte on neil vahepeal helidemerre voolanud, kaks plaati ja üks kassett on ilmunud ning mitmel pool välismaal esinenud on nad ka. Teosed, mida WGT mängib, on ajapikku muutunud, neis on jazzi vaid üks osa muu muusika kõrval, kusjuures kaugeltki mitte alati pole see osa põhiline. Muu on muu - «muu muusika», millest üksvahe rääkis Tõnis Leemets oma raadiosaadetes. On klassikat, on etnomuusikaid, on igasugust. WGT sünteesib oma muusika kõigest.
Kuulajale, kes tegevust kaude jälgida üritab ning kelle kokkupuuted nädalalõpu-kitarrimuusikaga on põgusad, tundub kitarri mainimine mõnikord vaid ettekäändena, sest sugugi mitte alati ei õnnestu kolmiku helipilte lihtviisiliselt siduda kuuekeelepilliga. Ning eelarvamustelaekast võetud sõna «kitarrimuusika» saab kontserdil ninanipsu, kuna muusikute kogemused-nägemused-eelistused ja muu indiviidi ego juurde kuuluv kraam on ühte Muusikasse kokku toonud kirjeldamatu kirjususe.
Pigem tõeline sulam
Ent üllatus küll - kokku panduna ja hoolikalt segatuna kõlab WGT kaheksateistkeelne ja kolmemeelne looming üpriski malbelt, vägagi kompaktselt, hästi tasakaalustatuna, täpselt kaalutletuna. Pigem tõeline sulam kui tükiline kollaazh. «3 on 1», sätestab WGT uusim CD.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Erutab meeli, teritab keeli
ANNIKA KOPPEL Postimees«Kirjandus ei kao kusagile. Meil on tasakaal olemas ja teised loomeliidud kadestavad meid seepärast,» ütles kirjanike liidu üldkogul sõna võtnud Leelo Tungal. Muidugi, lisas ta, ikka on kõikumisi siia- või sinnapoole, ent see on loomulik. Tasakaalu säilitamiseks kõikumised ongi.
Võrreldes mõni aeg tagasi toimunud kunstnike liidu üldkoguga oli kirjanikega lugu tõepoolest stabiilsem. Üks kindel liider, endine juht Mati Sirkel, kes pälvis enamiku kolleegide usalduse, valiti ka ootuspäraselt tagasi.
Kunstnikel mäletatavasti oli liidri leidmisega raskusi, kuna Enn Põldroos enam kandideerida ei soovinud ja need, kes nõustusid kandideerima, ei leidnud piisavalt toetust. Ka oli raskusi kvoorumi kokkusaamisega. Seda probleemi kirjanikel polnud, mitte seepärast ehk, et kirjanikud kuidagi paremad oleksid, vaid lihtsalt organisatsiooni suurusest tingitult. Kirjanike liidu nimekirjas on 254 inimest, kunstnike liidus üle 900 ja tundub küll igati loogiline, et väiksem liikmeskond on paremini organiseeritav. Aga võib-olla on asi ikkagi selles, et kirjanikud armastavad seltsielu ja kooskäimist rohkem, eriti kui on teada, et koosoleku ametliku osa lõppedes avaneb eesriie, ja seal taga on söögi- ja joogilaud, mille ääres kolleegidega mõnusasti juttu vesta.
Kui kunstnikud valisid oma liitu juhtima naisterahva, siis kirjanikud juhatusse võrdselt naisi-mehi, ja tasakaal ongi jälle leitud. Juhatusse valiti Maimu Berg, Mall Jõgi, Krista Kaer, Hasso Krull, Ene Mihkelson, Mihkel Mutt, Rein Raud, Paul-Eerik Rummo, Tiia Toomet ja Piret Viires.
Tartusse või Tapale?
Kirjanike liidu üldkogul oli opositsioonis Arvo Valton . Ta tegi ettepaneku viia kirjanike liit üle Tartusse ja seda eeskätt traditsiooni pärast. «Üleminek ei pea toimuma päevapealt, » ütles Valton, kes ei soovinud küsimust ka hääletusele panna, «aga suund tuleks sinnapoole võtta.»
Autoriteetne Ain Kaalep pakkus aga välja võimaluse, et kui üldse minna, siis Tapale, sest varemgi on lahkarvamuste korral hoopis neutraalsel pinnal kokku saadud.
Kuluaarivestlustes arvas üks kirjanik, et kirjanike liidu viimine Tartusse oleks sama mis Tallinna Raekoja torn Tartu Raekoja otsa viia ja tõepoolest, miks küll säärast asja peaks tehtama? Kuid eks ole esmapilgul hulludest ideedest ennegi suuri asju sündinud.
Valtonil oli ka rida etteheiteid kirjanike liidu tegevusele. Liidu majandustegevuse üldnimetajaks tõi ta Pegasuse kohviku, millega on üsna segased lood - endine rentnik kadunud ja raha samuti. Informatsiooni mõttes olgu lisatud, et nüüd on Pegasusele 15 aastaks rentija leitud, kes maksis kinni vanad võlad ja on loota, et kohvik suveks uksed avab.
On tõsi, et majandus ei ole kirjanike tugevaim külg, ja ei ole suurel osal neist ka selle vastu huvi - vaim ja raha oma igaveses vastuolus. Kui koosoleku päevakord jõudis majandusaruandeni, tühjenes saal ja fuajeest hakkas kostma lõbusat suminat. Paraku aga kipub olema nii, nagu näitleja Andres Noormets on öelnud: kunst (kirjandus) jääb numbrite käsikähmluses alla ja saab armetult peksa. Võib olla suurendaks võitlusvõimelisust vaenlase parem tundmaõppimine.
Täiendavat toetust vajavas eelarves kokkuhoiuvõimalusi leida ei olnud kirjanikel kuigi kerge, seda enam, et suure priiskamisega nagunii tegemist pole. Põhikirjas sisseviidud muudatused ja EKL mittetulundusühinguks ümbernimetamine peaksid aitama aga mängumaad avardada.
Eesti mürk
«Eesti vaimsus on kui halvasti tuulutatud tuba, pealegi madala laega,» tsiteeris Sirje Kiin Ivar Ivaskit. Ta rääkis eesti mürgist, sellest, et eestlased on üksteise vastu ülearu tigedad ning soovis eesti mürki lahjendada - rohkem avaramat vaimu, sallivust ja usaldust.
Ilusate sõnade kõneleja soovib olla parem ja puhtam. Aga kas ta, pannes teisele pahaks sõna «sonimine» ja kasutades ise sõna «paranoia», on suutnud ikka mürki lahjendada?
Nagu aimata võiski, pälvisid pahameele Raul Meel, Peeter Sauter ja ajakiri «Looming», mis avaldas Sauteri «Lauakõne». Oskar Kruusi sõnul tahetakse eesti kultuuri hävitada ja õõnestada. Ropendamise mõistsid kõnepuldist hukka ka Hando Runnel ja Herta Laipaik. Oli ka neid, kes seda taunisid oma vaiksel moel, ja neidki, kellele see probleemiks polnud.
«Et muutused kirjandus- ja kunstimaastikul on ajanud segadusse väga eriilmelise tausta ja ilmavaatega inimesi, siis see intellektuaalne tasand, kus nad üksmeele leiavad, saab enamasti olla vaid väga madal: näiteks roppuste taunimine. Pean tunnistama, et ma ise ei oleks vist Sauteri lauakõnet avaldanud, kuid seda mitte mõne kõrge põhimõtte pärast, vaid lihtlabasest konformismist, et mitte tekitada mõttetut kära,» kirjutab 9. aprilli «Sirbis» Märt Väljataga.
Õigupoolest peitub selleski ütlemises hinnang: midagi suurt ja väga head eesti kirjandusest ei puuduks, kui lauakõne oleks avaldamata jäänud. Teisalt oleks üks üldine kõneaine küll vähem.
Uue peatoimetajaga «Loomingule» on laia vastukaja leidnud lauakõne avaldamine aga üpriski heaks tähelepanutõmbajaks; parajaks plartsatuseks, millega kivi kukub seni suhteliselt rahulikku vette. Aga peagi langevad piisad alla, ringid veepinnal vaibuvad ja see on taas vaikne nagu enne.
Ometi - kirjandus erutab meeli ja teritab keeli, ütles Mati Sirkel. Kirjanduse suhtes ei olda ükskõiksed. Ja Kafkat tsiteerides lisas ta, et vajame raamatuid, mis meile haiget teevad. Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998