98/05/18
Saagem lahti provintslikkusest meis endis
ANDRES JAEGER
Euroühiselamu ootel
OTT KEERBERG
Ise asja sees olemise näitus
Juhtkiri
Eile avati Tartus Soome teaduskeskuse Heureka ja Tartu Ülikooli teaduste huvikeskuse Ahhaa koostöönäitus. Ei olnud sel näitusel näha ühtegi hoiatavat silti «Eksponaatide puutumine keelatud». Vastupidi, kõiki väljasolevaid asju võis ja pidigi puutuma, avama, vajutama, kuulama, näppima või isegi peal lamama, kui oli tahtmist fakiirivoodit proovida.
Postimehe arvates on see näitus pärit justkui teisest maailmast, kui mäletada Eesti muuseume, mis koosnevad peamiselt asjadest ja tolmust nende peal.
Fantaasia ei oleks justkui Eestit veel külastanud, et ka meie muuseume elavamaks ja atraktiivsemaks muuta, kuigi meie muuseumitöötajad on ilmselt näinud Soome, Rootsi, Norra või mõne kaugemagi maa samalaadseid asutusi.
Asja sees olemise efekt saavutatakse tegelikult üsna lihtsate vahenditega. Muuseumikülastaja ei ole mitte ainult - vabandust! - surnud eksponaadi tumm vaataja, ta peab ise midagi tegema või püütakse seesama surnud eksponaat kuidagi elama panna.
Vasa-laeva muuseumis Stockholmi kesklinnas saab külastaja arvutil ise laeva konstrueerida ning kui see tal hästi ei õnnestu ning laev põhja läheb - nagu tegelikult juhtuski -, siis ilmub arvutiekraanile kahetsev kiri: teie ehitatud laev läks põhja ja teil tuleb selle eest kuninga ees vastust anda. Õnneks saab enne kuninga ette minekut veel mitu korda arvutiga targem olla proovida.
Ühe teise kuulsa laeva muuseumis samuti Rootsis Kalmaris saab laevalael kaasa elada tõelisele lahingule koos lahingumüra, suitsu ja langevate meeste oietega. Kuigi külastaja loeb samal ajal voldikut ja teab, et see müra kostub sajandite tagant, on ta justkui õigel ajal õiges kohas. Ainult pihta kuuliga ei saa.
Vanas kindlusmuuseumis Eketorpis Ölandi saarel saab maitsta sedasama leiba, mida sõid vanad viikingid ning külastajatega koos liiguvad kindlusõuel kirjud sead, nagu nad liikusid ka tuhat aastat tagasi. Uppsala lossis aga tuleb külastajatel kõndida mööda käike ning kuulata makilindilt tulevat juttu, kuidas kohalikud elanikud valmistusid kuninga saabumiseks.
Eestlasi on ikka kiidetud oma vanavara ja üldse mineviku kokkukorjamise eest. Meil on, mida näidata. Näitamine ise aga on paljuski jäänud sinnasamma ajastusse, kustkohast on pärit needsamad asjadki.
Soome Heureka ja Tartu Ahhaa näitus peaks nii mõnegi mõtte tekitama ja Eesti muuseumitöötajad unest äratama, seepärast peaks kõigile neile selle näituse külastamise kohustuslikuks tegema.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Saagem lahti provintslikkusest meis endis
ANDRES JAEGER,Ülikooli arvutikeskuse spetsialist
Märtsikuust alates sagedamini ilmuv Tartu Postimees (TPM) avas mõtetevahetuse Tartu provintsistumise teemal.
Asjatult pole see teema laiemat kõlapinda leidnud. Ühelt poolt võib täielikult nõustuda Vahur Kalmre poolt väljaöelduga (TPM, 2. 03. 98), et eesmärk saada vaid Kagu-Eesti keskuseks on Tartu vabatahtlik provintsiks tunnistamine.
Veidi ajalugu
Märkimisväärset osa selles, et Tartust sai omal ajal rahvuskultuuri ja rahvuslik-demokraatliku liikumise keskus, etendas eestlastega asustatud alade administratiivne jaotumine Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel. Lõuna-Eestis kujunes talurahva majanduslik areng tunduvalt soodsamates tingimustes kui Põhja-Eestis.
Kuna tolleaegsed kommunikatsioonivõimalused olid piiratud, siis polnud ime, et ärksamatest ärksamad hakkasid tasapisi koonduma ühte keskusesse. Et selleks keskuseks sai Tartu, oli üsnagi enesestmõistetav - asus siin ju mitme kubermangu ainus ülikool ja ka mitmed eestimeelsed institutsioonid.
Lõuna-Eesti areng jätkus hoogsalt ka esimesel iseseisvusperioodil. Siin asutati mitmed uued teatrid (Ugala, Endla, Säde, Kannel), loodi põllumajanduskoolide võrk. Tartus alustas tegevust Kõrgem Kunstikool «Pallas» ja Tartu Kõrgem Muusikakool, siin tegutsesid mitmed tuntumad eesti kirjanikud, muusikud, kunstnikud, loomulikult ka kuulsamad teadlased. Perioodi lõpul (1938) asutatud Eesti Teaduste Akadeemia asukohaks sai samuti Tartu.
Oluliselt teistmoodi kulges Põhja-Eesti areng. Kuna põllumajanduse edusammud selles piirkonnas jäid tagasihoidlikeks, siis määras kogu regiooni arengu suures osas just Tallinn, mis oli juba hansaaegadest tuntud sadama- ja kaubanduslinn. Peale selle oli Tallinn läbi aegade olnud mitmesuguste võõrvõimude administratiivkeskus.
Seetõttu koondus sinna rohkesti balti-saksa tegelasi, hiljem (venestamisperioodil) ka mitmesuguseid vene ametnikke ja töölisi. Nii näiteks oli 1917. aastal Tallinna rahvastikus töölisklassi osa ligi 70%. On selge, et sellises linnas ei saanud eesti rahvuskultuur ja rahvuslik-demokraatlikud ideed eriti laialt levida.
Vaja kahte keskust
Kolmekümnendateks aastateks oli teatav «tööjaotus» ja tasakaal Põhja- ja Lõuna-Eesti ning nende tunnustatud keskuste vahel ajaloolise arengu käigus iseenesest välja kujunenud.
Selle tasakaalu totaalne rikkumine algas nõukogude okupatsiooniga. Ühelt poolt oli eeskujuks N. Liidus kehtiv suuremate keskuste eelisarendamine, mis Eesti oludes tähendas kõikide ressursside koondamist eelkõige Tallinna. Teiselt poolt sai määravaks see, et Tallinn oli suures osas siiski proletariaadi linn. Tartu kui Eesti rahvusliku liikumise ja «natsionalismi» häll sattus kohe ebasoosingusse.
Koos märgatava osa vaimupotentsiaali (sund)siirdumisega Tallinna lahjenes tuntaval määral ka Tartu vaimsus. Toitvast pinnasest lahti rebitud Tartu vaimu kandjad ei suutnud aga Tallinnas märgatavalt mõjutada seal juba ajalooliselt välja kujunenud pragmaatilist ja (võõr)võimudega koostööle aldist keskkonda.
Kahjuks on okupatsiooniaegne Tallinna eelisarendamine jätkunud ka Eesti teisel iseseisvusperioodil. Seoses prestiizhikate riigiametite ja muude ahvatlustega kipuvad aktiivsemad inimesed endiselt nii Tartust kui mujalt Tallinnasse koonduma.
Eesti vajab praegu rohkem kui kunagi varem Tallinna kõrvale teist elujõulist kultuuri- ja poliitikakeskust. Seda eriti Tallinna elanikkonna rahvuslikku koosseisu silmas pidades. Ilma teise, tõeliselt eestimeelse keskuseta muutub ilmselt küsitavaks Eesti kui rahvusriigi püsimajäämine.
Väljund televisiooni
Korduvalt on räägitud riigiasutuste ja muude üleriigilise tähtsusega institutsioonide ületoomisest Tartusse, kuid seni on jõutud vaid riigikohtu ületoomiseni. Põhimõtteline otsus on tehtud Kaitsejõudude Ühendatud Õppeasutuse ning Balti staabikolledzhi loomise kohta Tartusse. Tartu linnavõimud peavad nüüd tegema kõik nendest sõltuva, et lahendada sellega seoses üleskerkinud probleemid. Riigi julgeolekut silmas pidades peaks muude võimalike asutuste kõrval Tartus asuma ka Kaitseliidu peastaap.
Edukas saab teatavasti olla ikkagi see, keda tuntakse. Mingi linna (regiooni) ja selle inimeste tuntuks tegemise parim viis on televisioon.
Praegune ETV kujutab endast aga suures osas vaid Tallinna televisiooni. Palju kahju on Tartu populariseerimisele teinud ETV Tartu toimetuse ilmajäämine otsesaateid võimaldavast stuudiost. Omaaegsed otsesaated Tartu stuudiost või osalemised selle kaudu mitmesugustes probleemsaadetes andsid suurepärase võimaluse Tartu kultuuri- ja vaimupotentsiaali tutvustamiseks tervele Eestile.
Laiendada tuleks tartlastest teatri-, kunsti- ja muusikakriitikute esinemisi (ka televisioonis). Seejuures ei tohiks nad arvustada ainult Tartus, vaid ka mujal Eestis toimuvat. Praegune kriitikutemassi koondumine Tallinna põhjustab just viimase kultuurialast provintsistumist - ise teeme, ise kiidame, teevad teised, laidame maha.
Markantseim näide on Vanemuise Sümfoonikute kontsertide aastatepikkune lammutav kriitika kodumaiste arvustajate poolt. Aprilli alguses juhatas nimetatud orkestrit maailma näinud Kristjan Järvi, kes leidis selle olevat võimeka ja suure potentsiaaliga kollektiivi.
Kiuslikud kemplemised
Juba aastaid kestvad ja veidi liialdatud jutud Tartu provintsistumisest on märgatavalt kahjustanud tartlaste enesehinnangut. See avaldub sageli ka tartlastest ajakirjanike töös. Tartu külalistele või siin elavatele ja töötavatele inimestele esitatakse intervjuudes enamasti alati ka umbes selline küsimus: kuidas te küll oma vaba aega veedate - siin ei ole ju küllaldaselt kultuuriüritusi ja lõbustusasutusi.
Paljud vastajatest (eriti välismaalased) avaldavad sellise küsimuse üle isegi imestust - kuidas saab nii küsida suhteliselt väikese linna kohta, kus pea igal õhtul toimuvad kahes teatrimajas etendused (isegi ooper!), on piisavalt vilgas kontserdielu, palju näitusi jne.
Provintslikkuse tunnuseks on ka mõttetud ja kiuslikud kemplemised Tartule oluliste probleemide (näiteks Tartu Linnaorkestri) ümber.
Võiks küsida, kas üks teaduse- ja ülikoolilinn peab ikka olema suurlinlikult kärarikas. Ei pruugi just Ameerikasse reisida, et tagasi jõudes tajuda Tartut külana. Piisab isegi Helsingist saabudes läbi räämasevõitu Tallinna Tartu poole sõites tõdeda, et Priit Pulleritsul on õigus (TPM, 9. 03. 98): Tallinn, välja arvatud vanalinn ja osa kesklinnast, on Tartuga võrreldes suur küla. See ei pea aga tartlasi enesega rahulolule suigutama.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Euroühiselamu ootel
OTT KEERBERG, üliõpilaneTartu saab tulevikus tõeliseks eurolinnaks, seda tänu planeeritavale eurovanglale. Kõige selle juures on ka üks probleem ja mitte pisike. Nimelt prioriteetide probleem.
Ärgem lähtugem küsimusest, kas Tartu vajab või ei vaja uut ja vastupidavate seintega vanglahoonete kompleksi, vaid lähtugem teadmisest, et kavandatava 400-miljonilise «võõrastemaja» asukateks on seaduste ja ühiskonna silmis patustanud inimesed.
Pool sajandit remondist
Samas vaevlevad teised «patused» ebainimlikes tingimustes. Need on üliõpilased, kes ei ole suutelised üürima endale kortereid ning peavad ülikoolis õppimise ajaks asuma ühiselamutesse.
Mida siis kujutab endast tänapäeva ühiselamu? Ühiselamul on seinad. Katus on ja ei ole ka. Aknad on tihtipeale ühekordsed ning selleks, et talvel toasooja hoida, köetakse tubasid teadmises, et kolmandik soojusest lendab akende ja pragude kaudu.
Tualettide ja dushiruumide ebanormaalsest seisukorrast pole vaja rääkidagi.
Tragikoomiliseks muudab kogu selle kurtmise fakt, et viimane kapitaalremont teostati Tartu üliõpilasküla ühiselamutes 1949. aastal, seega võime järgmisel aastal tähistada viiekümne aasta möödumist kapitaalremondist Pepleri 23 asuvas ühiselamus.
Märtsi lõpus ajakirjanduses kõneainet andnud Tiigi tänavasasuv ühiselamu on üks neist ebanormaalses seisukorras olevatest ühikatest, kus muuseas puudub isegi soe vesi. Püüdke ette kujutada olukorda, kus teile tullakse teatama, et maja, milles elate, on osutunud varisemisohus olevaks ning teil tuleb oma eluase maha jätta ja kolida üle uude keskkonda. Nii oli lugu sellesama Tiigi tänava ühikaga, millest 47 elanikku välja kolima pidid.
Kui nüüd tagasi tulla vanglateema juurde, siis on ju ka arestimaja Tartus varisenud, kuid lahendus oli operatiivne nagu asjaga seotud ametkonnale kohane ning Tartus pättusi teinud kurikaelad viidi üle teistesse arestimajadesse.
Kahjuks ei saa samamoodi toimida üliõpilastega, kes peaksid ohu korral ühikast välja kolima. Neid ei saa ju tapivaguniga Tallinnasse veeretada ja TTÜ ühikasse elama sättida. Lahendus tuleb leida kohapeal ja kiiresti.
Aitab eesliide «euro»
Kas siis ühiselamud peavad olema need kõige viimased, millele tähelepanu pöörama hakatakse. Nimelt tundub, et mingid hämarad, tavaarusaamadele hoomamatud jõud on sõlminud kokkuleppe, et ühiselamute probleem lahendatakse siis, kui Eesti Vabariik on valmis saanud ehk kõik siin elus käib alfabeetilises järjekorras.
Kahtlust süvendab seegi, et Tartusse kavandatavale vanglale on tekkinud eesliide «euro», mis nihutab selle tähestikus märkimisväärselt ettepoole kui «v» tähega algava vangla. Ühiselamud vaesekesed algavad aga ikka «ü» tähega ning peavad oma aega ootama. Võibolla aitaks eesliide «euro»...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tsitaat
«Näiteks võiksid Tartu härrasmehed siia oma südamedaami kutsuda, et nende kätt paluda.»
Liam Allen, Wilde Irish Pubi omanik (TPM, 15.05.)
«Tõenäoliselt ei rahulda see palk (17 000 krooni) paljusid inimesi, kes võiksid haldusprorektori suhteliselt raske töö enda peale võtta.»
Peep Jonas, Finest Tartu Hotelsi juhatuse esimees pärast loobumist ülikooli haldusprorektori kohast (TPM, 15.05.)
«Normaalne oleks, et ükski tänav ei tolmaks.»
Jaak Konsin, linnamajanduse osakonna teedeteenistuse vaneminsener (TPM, 13.05.)
Artikli algusesse, lehekülje algusesse