Teadus
Eesti teaduskorralduse muudab innovatsioonTOIVO MAIMETS |
|
Näitus Maast ja taevast koolilaste rõõmuks JAAK JAANISTE |
|
Farmakoloogid meenutasid oma teerajajat ANNIKA ALASOO |
Eesti teaduskorralduse muudab innovatsioon
TOIVO MAIMETSEesti lähtepositsioon ei ole teadus- ja arendustegevuseks (TA) järgmisel sajandil üldsegi halb, ent teha on veel väga palju.
Teaduslik uurimistöö on tohutult kallinenud. Optiline teleskoop maksab 200 miljonit dollarit, kosmosejaama ehitamine 400-2000 miljonit, füüsikute prootonaktseleraator 6000 miljonit. Uue terapeutilise väärtusega molekuli väljatöötamise hind on vähemalt 100 miljonit.
üha kiiremini ilmub turule paremate omadustega tooteid, mis vahetavad välja eelmised.
Vaadakem Euroopasse
Riik taotleb ülikoolide aktiviseerimist rahvusliku majanduse uuendajana, toetab ühisettevõtmisi rahvusliku tööstuse ja valitsusasutustega. Samas TA riigipoolne rahastamine väheneb, mistõttu ülikoolid otsivad uusi toetajaid ja toetamisviise.
Tööstus rahastab teadus- ja arendustegevust üha rohkem, mille tulemusena üha suurem osa ülikooliteadusest on suunatud praktilisele rakendusele. Samas on investorid sunnitud üha enam orienteeruma lühiajalistele kiiret kasumit andvatele TA projektidele.
Ülikoolide aktiivsemat osalust majanduse innovatiivses ümberkorraldamises piirab traditsiooniline teaduskondadele rajatud struktuur. Pingete ületamiseks otsitakse uusi teadustöö organisatsioonilisi vorme.
Et leida õiget tasakaalu teadusliku uurimistöö, õpetamise ja teadmiste rakendamise vahel, peaks Eesti lähtuma teiste kogemustest.
Teadus ja tööstus koos
Riigi uurimis- ja arenduslaborid OECD maades asuvad tihti ülikoolides. Prantsusmaal on 85% ministeeriumide uurijatest ja 50% ülikoolide teadlastest tööl laborites, mida peab ülal nii valitsus kui ülikool.
Professoreid palgatakse samal ajal ülikoolidesse ja ülikoolivälistesse organisatsioonidesse: nad õpetavad ja juhendavad doktoritöid ülikoolis ning juhatavad samas ülikoolivälist instituuti (mis tihti asub ruumiliselt ülikoolis või selle lähedal).
Ülikoolide ja tööstuse koostöö põhineb tehnosiirdel, kus ülikoolid on põhiliselt kommertseesmärkidel kasutatavate teadmiste allikaks.
Saksamaa toetab ülikoolide ja tööstuse partnerlust, kiirendamaks tehnosiiret eelkõige konkurentsieelses faasis.
USAs on alates 1970ndate aastate lõpust rida programme, mille ülesanne on soodustada ülikoolide ja tööstuse uurimislaborite vahel koostööd ja edendada tehnosiiret. Aktiivselt haaratakse kaasa üliõpilasi - nii põhi- kui kraadiõppe tasemel.
Austraalia poliitikute seisukoha järgi on parim viis teadmiste levitamiseks suurendada spetsialistide liikuvust ja informaalsete professionaalsete kontaktide võrgustikku.
Hulk aastaid oli tööstusel 150%line maksuvabastus kulutustelt TAle (praegu 125%).
Rootsis on loodud tehnilised konsortsiumid ja kompetentsikeskused tööstusele huvipakkuvate projektide täitmiseks. Inim- ja finantsressursid koondatakse 5-10 aastaks ülikoolide keskkonda ja pingutused keskendatakse tööstusele olulisele alale.
Teine mudel on interdistsiplinaarsed tööstuse osalusega kraadiõppekoolid. Mõlema mudeli väga tähtis külg on üliõpilaste ja teadlaste aktiivne liikumine ülikoolidest tööstusesse ja vastupidi.
Jaapanis on riik seadusandlikult toetanud professorite osalemist erakorporatsioonide TAs ja vastu võtnud seaduse (1997), mis kaotas ebavõrdsuse pensionitoetuse maksmisel neile ülikooli teadlastele, kes ajutiselt lahkusid tööle ärisektorisse.
Väikesed firmad teadusesse
Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted omavad kasvavat tähtsust innovatsioonis.
Austrias alustati näiteks 1993. aastal programmiga noortele teadlastele, kes soovisid oma akadeemilist karjääri siduda praktiliste uurimisprojektidega VKSdes.
Teine Austria skeem on «Teadlased majandusele», mis võimaldab ülikooli assistendil lahkuda aastaks-kaheks ülikoolist, et töötada firma uurimisosakonnas, kusjuures talle säilitatakse töökoht ülikoolis. TA personali palkamiseks saavad firmad riiklikke maksuvabasid subsiidiume.
Veel üks Austria valitsuse skeem - «Teadlased asutavad oma firma» - võimaldab tagastamatut granti ja lisasubsiidiume aparatuuri soetamiseks teadlastele, kes on lahkunud ülikoolist ja asutanud oma firma.
Hiljutises uuringus selgus, et 220st ülikoolide instituudist 152-l oli koostöö firmadega. Suur hulk vastajaid rõhutasid just isiklike kontaktide tähtsust, vahendusagentuuride ja tööstussuhete osakondade roll oli oodatust tunduvalt väiksem.
Paljudes riikides on keskendutud teadusparkide loomisele ülikoolide juurde. Eesmärk on edendada tehnosiiret eraettevõtlusse ning toetada teadusel põhinevate firmade teket.
Kümne Soome teaduspargi uurimine näitas, et neis on firmade arv kasvanud pidevalt alates 1980. aastatest ja on praegu keskmiselt 800. Töötajate arv on kasvanud viimasel viiel aastal 20-30% aastas (1995 oli see 8000).
Ülikoolid avatumaks
Traditsiooniline ülikool on üles ehitatud erialadest lähtuvalt ning sellest tuleneb ka struktuur - teaduskonnad, osakonnad ja instituudid. Erialadest lähtuvalt otsustatakse, mis on tähtis.
Tänapäeva probleemid tingivad teistsuguse uurimistöö ülesehituse: luuakse interdistsiplinaarsed teadlasgrupid, mis kaasavad väga erineva kvalifikatsiooniga uurijaid.
Vähenev finantseerimine ja konkurentsi kasv toob kaasa vahendite kontsentreerimise. Nii luuakse Kanadas, Hollandis, Jaapanis, Austraalias ja USAs nn ekstsellentsikeskusi, kuhu koondatakse parimad inim- ja finantsressursid.
Teadmisi ei toodeta mitte ainult ülikoolides ja teadusasutustes, vaid paljudes füüsiliselt erinevates kohtades, mis on ühendatud elektrooniliselt, organisatsiooniliselt, sotsiaalselt ja informaalselt kommunikatsioonivõrkude kaudu.
Uus uurimistöö korraldus ei hakka iial asendama traditsioonilist, ülikoolid peavad toime tulema mõlemaga paralleelselt. See nõuab ülikoolide avatust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Näitus Maast ja taevast koolilaste rõõmuks
JAAK JAANISTETartu Ülikooli teaduste huvikeskuse Ahhaa ja Soome teaduskeskuse Heureka ühisnäitus Tartu Ülikooli spordihoones on olnud avatud kolm nädalat ja jääb lahti veel sama kauaks.
Mida sellel näitusel näeb ja mida see näitus annab? Kooliekskursioonide tulv, mis pani proovile nii korraldajate vastupidavuse kui juhukülastajate närvid, peaks lähematel päevadel asenduma teadlikuma ning seetõttu ka märksa nõudlikuma publikuga.
Kuidas avastati maid?
Sisenejaid võtab vastu möödaniku suurte maadeavastajate paraad ja saalipõrandast välja kasvav poolus maakera põhjaotsas. Piki Jäämerd ukerdavad lapsed on otsekui sümbol järgnevale geograafiaalasele näitusele, kus põhjanaabrid kadestamisväärse järjekindlusega kujutavad inimkonna lapsepõlve seda osa, mis seotud oma koduplaneedi tundmaõppimisega.
Võtke pihku jääkarust paremale jääva stendi rooliratas ja vaadake, kuidas kasvas viimase kuuesaja aasta jooksul eurooplastele tuntud maailm. Millist vaeva see nõudis, sellest võime aimu saada maadeuurijate elu ja rännakuid kajastavaisse väljapanekutesse süvenedes.
Näitus annab ettekujutuse kartograafia põhitõdedest, saab proovida kaardijoonistamist ning koordinaatide määramist, kuulata võõrastes maades kõneldavaid keeli. Ja ehkki stendid on mööda saali laiali pigem ruumi kujundust kui näituse temaatikat silmas pidades, saab põhjalikum näitusekülastaja koduplaneedist ning selle avastamisest üsna tervikliku pildi.
Pisike planeet ja tähed
Kosmost esindavad planetaariumi hõbekuppel ja saali keskel kõrguv hiidasteroid - soomlaste peaatraktsioon «Rännak planeedil». Neljameetrine täispuhutud kera on isegi normaalkasvu jalutaja jaoks tõeline maailm, mitte jooksukarusselli modifikatsioon.
Kui teid on juba nööri otsa riputatud, katsuge kõigepealt jalad alla saada - seista planeedi pinnal nii, nagu me maapinnal seisame.
Vaadake, kuidas kujuneb silmapiir, milline paistab teie jalge all olev maastik ja milline on taevas silmapiiri kohal. Kümne sekundiga unustate tavalise, alla suunatud gravitatsiooni (selle võtab enda kanda tross, mille otsas ripute) ja võite hakata planeedil kõndima.
Tehke sissejuhatuseks paar ümber-maailma-reisi, vaadates samal ajal silmapiiri eemaldumist. Kui kõndimine selge, proovige ka hüpata, ainult et vaadake ikka maha (planeedi poole), mitte ükskõik kuhu.
Planetaarium annab võimaluse vaadata tähistaevast kõigil aastaaegadel ning laiuskraadidel. Pooletunnise taevaseansi vältel jõuab näha, kuidas liiguvad tähed ning Päike pooluselt või ekvaatorilt vaadatuna, ning loomulikult ka lõunapoolkera imesid.
Pole ju igaühele antud reisida nii kaugele, et näha Lõunaristi või seda, kuidas Päike taevas nö vastupäeva liigub. Põgusalt tutvustatakse planeetide liikumist ja Kuu faaside teket.
Planetaariumi hooldavad ja tutvustavad Tartu tähetorni astronoomiaringi liikmed, see hakkab loodetavasti tartlasi teenima ka tulevikus, niipea, kui leitakse tema ülesseadmiseks sobiv koht.
Küsige julgesti!
Sagedane probleem näitusel on infopuudus, ehkki stendidel on tutvustavad tekstid. Pole aga spetsiaalset kataloogi ega viitasid atraktsioonidele. Selgitused selle kohta, mida üks või teine asi tähendab, on vahel ebapiisavad.
Eestlaslik tagasihoidlikkus kipub segama giidide ja külaliste suhtlemist. Huvitaval kombel on erandiks noorimad näitusekülastajad. Koolilastele on siin iga asi avastus ja jumal teab, millise pildi nad endale Maast ja taevast loovad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Farmakoloogid meenutasid oma teerajajat
ANNIKA ALASOOTartu Ülikooli farmakoloogiainstituudi professor Lembit Allikmets rääkis möödunud nädalal Georg Kingisepa 100. sünniaastapäeva koosolekul, kuidas Kingisep kõige enam loenguaega südameglükosiididele ja aneemiale pühendas.
«On tüüpiline, et mis õppejõudu ennast rohkem huvitab, sellest ta ka pikemalt räägib,» viitas Allikmets Georg Kingisepa 1936. aastal kaitstud doktoriväitekirjale «Lisatis küsimusele maksa toimest eksperimentaalsete loomakehvveresuste puhul ja sääraste kehvveresuste iseloom».
Hea õppejõud
Kingisep selgitas, et südameglükosiidid (südamehaiguste ravimid, näiteks strofantiin) seonduvad südamelihasega pöörduvalt. Ta uuris ka sooleparasiitide mürkide toimet vereloomele, insuliini võimalikku imendumist naha kaudu, valuvaigisteid ja närvisüsteemi farmakoloogiat.
Kingisep on koostanud õpikuid, 1940. ja 1961. aastal ilmusid tervishoiukäsiraamatud, mis paistsid silma hea keelega ja uute eestikeelsete farmakoloogia-alaste terminitega.
Allikmets tuletas Kingiseppa meelde hea õppejõuna, kes ei küsinud üliõpilaselt ainult eksamimahu piires, vaid püüdis välja uurida, mida tudeng ka üldkultuurist teab.
Tartus ja Heidelbergis
Pärast Rakvere õpetajate seminari ja Põltsamaa ühisgümnaasiumi lõpetamist andis Georg Kingisep 1921. aastal avalduse Tartu Ülikooli astumiseks.
Majandusliku kitsikuse tõttu töötas Kingisep mõne aja loodusloo õpetajana Väike-Maarjas ja Türil ning naasis 1926. aastal Saksamaale.
Pärast Heidelbergi Ülikooli lõpetamist 1927. aastal töötas Georg Kingisep kaks aastat arstina Saksamaal ja tuli siis Eestisse.
«Eestisse tagasipöördumist mõjutas üks Georgi sõber, kes tuletas meelde, et Georg on siiski eestlane,» meenutas Georg Kingisepa poeg, Tartu Ülikooli füsioloogiainstituudi dotsent Peet-Henn Kingisep isa õpinguid.
1929. aastal astus ta uuesti Tartu ülikooli, et ka sealt diplom saada.
Pärast stuudiumi lõppu 1931. aastal pühendus Kingisep teadus- ja õppetööle. Ta oli aastaid farmakoloogiakateedri juhataja, samuti Eesti farmakoloogide seltsi esimees.
Georg Kingisep suri 1974. aastal, olles 76-aastane.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998