Uue infokultuuri poole TARMU TAMMERK

Kaitsevõime algab kaitsetahtest ANZORI BARKALAJA

On vaja teada tõde JAAK HANS KUKS

Kiri toimetajale

Veel pulkadega söömisest VELLO SAATPALU	Kes juhib riiki? TIINA TAMMAN
Suurepärane relv JAANIKA VARI	Säästvat arengut ei paista ERNA SEPP

Uue infokultuuri poole

Avaliku informatsiooni seadus toob võimu rahvale lähemale

Aeg-ajalt saavad meie ajakirjanikud informatsiooniteemalistel seminaridel imetlusega kuulata oma Rootsi kolleegide kirjeldusi sellest, kuidas neil saab iga kodanik tutvuda peaministrile laekuva korrespondentsiga. Ei tea, kas Eestis praegu ettevalmistatav ametliku informatsiooni seadus ka nii laiahaardeline tuleb, kuid ühe suure sammu avatuse poole teeb ta kindlasti.

Seadus info kättesaadavuse kohta on tegelikult seadus võimust, sest kellel info, sellel võim. Informatsiooni hankimine ametiasutustest pole inimestele mitte igapäevane asi. Vaevalt hakkavad kodanikud ka pärast infoseaduse sündi infot tarbima ennenägematutes kogustes. Miski ei ennusta infojanuste kodanike tunglemist ametiasutuste uste taga. Kuid seadus saab muuta ametnike suhtumist ja sellega üldist infokultuuri. Infoseaduse kõige tähtsam tulemus on see, et avatus saab seadustatud.

Kuidas siis annab sündiv seadus kodanikele võimu? Mida enam kodanikkond teab, seda enam saab ta kaasa rääkida ümbritsevate protsesside mõjutamisel. Mõjukate ja hästiinformeeritud survegruppide ja kodanikeühenduste laiem teke ei jää ka meil toimumata, kuigi praegu ei võeta neid kuigi tõsiselt.

Ametniku suva välistamine

Valitsuse otsusel töötab infoseaduse eelnõu välja siseministeerium. Kui eelnõu jõuab arutlusstaadiumini, on valitsusel mõttekas töögruppi täiendada teiste ministeeriumide/aine-valdkondade esindajatega. Vastasel juhul jääb eelnõu liiga kitsalt kinni siseministeeriumi mõtte- ja tegutsemismaailma.

Seadus peaks hõlmama ju väga erinevate institutsioonide infoandmist, näiteks kohtud (justiitsministeerium), koolid (haridusministeerium), avalik-õiguslikud asutused nagu Eesti Raadio ja Eesti Televisioon.

Infole juurdepääsu kohta on raporti kirjutanud Ole Espersen, Läänemeremaade Nõukogu demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste volinik. Sama on võrdlevalt uuritud Euroopa Nõukogus ja Euroopa Liidus.

Informatsiooniseaduse põhiliin peab olema, et inimestel on seadusega tagatud õigus saada maksimaalselt laialdane juurdepääs ametlikule informatsioonile, välja arvatud juhud, mil see kahjustaks riiklikke huve või üksikisikut. Info andmisest keeldumine tuleb aga sätestada nii, et ametnikule ei jääks suvalise otsustamise ruumi.

Info andmisest keelduja suva vähendamist igasuguses infoalases seadusandluses soovitab tungivalt ka Ole Espersen. Olles analüüsinud kümne Läänemere-äärse riigi vastavat seadusandlust, arvab ta, et termin «ametlik informatsioon» peaks olema võimalikult lai. Samuti soovitab Espersen oma raportis muuta riigisaladuste seadused osaks infoseadustest. Eestis on riigisaladuste seadusi olnud juba kaks, kuid infole juurdepääsu jaoks ei ühtegi.

Eelmisel aastal vastu võetud uus riigisaladuste seadus on aga õiguskantsleri poolt suunatud põhjalikku remonti, kuna oli liialt piiranguline ning ametnikele liiga suurt suva võimaldav.

Veel soovitab Espersen ametlikule infole juurdepääsu seadustes lisada võimalikult täpsed ajamääratlused, mille jooksul inimene oma päringule vastuse saab. Vastasel korral satub kodaniku järelepärimine bürokraatlikku musta auku ning vastust võib ootama jäädagi.

Esperseni arvates ei tuleks päringu eest tasu üldse mitte võtta või siis ainult «mõistlikus ulatuses», näiteks paljundamise tasu. Mõnel maal, kus tasu võtmine on jäetud ametkondade enda hooleks, peletatakse kodanikke informatsiooni päringutest eemale just nimelt soolase tasu nõudega.

Väärata suund salastatusele

Raporti järgi on Eesti praegu liigselt salastatusele suunatud riik, kus ametkondadel on liiga laiad volitused otsustada, millist infot anda ja millist mitte. Sündiv informatsiooniseadus saab seda viga parandada.

Et valitsuse infoseaduse eelnõu autorid teaksid täpsemalt, mis kodanikke infosaamisel häirib, avas Eesti Ajalehtede Liit (EALL) kuu algul internetis infovabaduse lehekülje. Aadressil www.netexpress.ee/eall saavad kodanikud täita infole juurdepääsu puudutava ankeedi. Ankeedis tuleb kirjeldada, missuguses ametkonnas (näiteks ministeerium, kohus, hooneregister, vallavalitsus) on tekkinud probleem info saamisega ning missugused on ettepanekud selle korra muutmiseks. Oma tähelepanekud võib Ajalehtede Liitu Tallinnas Pärnu mnt 67A saata ka tavalise posti teel hiljemalt 17. augustil.

Seaduseelnõu esimest varianti on siseminister lubanud septembris.

Võib küsida, mida suudab seadus, kui senine suhtumine on suunatud info kinnihoidmisele. Kui sünnib seadus info andmise kohustuslikkusest, mõjutab see pikapeale ka suhtumist.

Avatum kultuur peaks mõjutama mitte ainult valitsust, vaid avaliku sektori asutusi laiemas mõttes. Vaatame näiteks Eesti Raadio (ER) kesklaine sulgemist. Ajalehed avaldavad aeg-ajalt lugejakirju, kus protestitakse kesklaine sulgemise vastu. Sõnumilehes ilmus kevadel paar argumentidega varustatud artiklit, kus küsiti asja kohta seletust ja täpsustust. ERi või ringhäälingunõukogu vastuseid ja seletusi on olnud aga napilt (küll soovitas ER kuulata oma saateid internetist).

Käesolev artikkel ei arutle kesklaine sulgemise poolt või vastu, vaid juhib tähelepanu sellele, kuidas riigi poolt ülalpeetavad avalik-õiguslikud institutsioonid ei käitu avatult, vaid pigem eiravad avalikult esitatud küsimusi. Loomulikult ei hakka infoseadus sätestama ajalehekriitikale vastamist. Selles mõttes ei saa teha formaalset etteheidet kesklaine sulgemisega seotud asutuste infopoliitikale. Küll aga peaks seadus looma avatuma õhkkonna, mis teadvustab kõigile avaliku info valdajatele, et neil on kohustus reageerida maksumaksjate poolt tõstatatud probleemidele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kaitsevõime algab kaitsetahtest

Eestile sobib enim elukutselise armee ja Kaitseliidu sümbioos

Viiskümmend aastat oli eestlastele kogemus sõjaväest seotud Nõukogude okupatsiooniväega. Armeeteenistus ei ole populaarne, eriti noorte hulgas. Kordusõppused ja reservohvitseride kursused ei ärata heldimust kelleski, peale väikese hulga isamaaliselt meelestatud parempoolsete vaadetega idealisti.

Enamikule tähendab sõjaväes viibitud aasta mahavisatud aega ning raha. Kas aga on võimalik seda hoiakut muuta?

Praegune Eesti kaitseideoloogia näeb ette meeskodanike sõjalist väljaõpet ajateenistuse jooksul, mida tuleb kordusõppustel üle harjutada. Tegemist on nõukogude regulaararmee praktika jätkamisega, mis mõeldud suuri inimressursse haldavale süsteemile. Mida selline praktika väärt on, näitasid Afganistani ja Tshetsheenia sõjad.

Nõukogulik väljaõpe

Kui jätkata väljaõpet nõukogude vaimus, ei pea ajateenijate armee ülekaaluka rünnaku ees isegi üldmobilisatsioonini vastu. Elukutselisele sõjaväele orienteerudes suudavad mõnda aega professionaalid vastu pidada, kuid siis ei tee mobiliseeritud üksused midagi ära olematu kogemuse tõttu.

Niisiis, kas meil on üldse sõjaväest kasu? Sõjaväe vajalikkust saab argumenteerida võimaliku pääsemisega NATOsse. Tõepoolest, sellesse organisatsiooni kuulumine jahutaks võimalike agressorite indu relvajõu kasutamiseks.

Kuid NATOsse kuulumiseks peab vastama kindlatele standarditele, mida praeguse riigikaitse korralduse juures on raske saavutada. Isegi NATOsse kuulumise puhul peab sõjaline vastuhakk kestma, kuni liitlaste sõjamasin ennast liigutama jõuab hakata. Esimest lööki vastu võtta ja vajaliku aja vastu pidada suudavad ainult korraliku väljaõppe saanud ja moraalselt kindlad sõdurid. See on tugev argument vabatahtliku sõjaväe kasuks. Kui aga palgaarmee laiali lüüakse, mis siis saab?

Sellele küsimusele on andnud vastuse ülalmainitud sõjad. Totaalkaitse sissisõja vormis murdis vene regulaarväe hambad nii Afganistanis kui ka Tshetsheenias. Eesti tingimustes oleks sellist võitu kallaletungijate üle raske nõuda, kuid vajaliku aja välisabi saabumiseni peaks sissiarmee vastu küll. Kust selline armee võetakse? Kõige paremini tundub Eesti tingimustes selleks sobivat väljaõpe Kaitseliidu kaudu.

Praegu Kaitseliit kiratseb. Suure riigikaitselise potentsiaaliga organisatsiooni on mõjukad jõud tarvitanud kõigeks muuks kui Eesti kaitsevõime tugevdamiseks. Reguleerimatuse tõttu pääsesid Kaitseliidu mainet kujundama taunimisväärsed juhtumid. Sellegipoolest on Kaitseliidu potentsiaal saada totaalkaitse alustalaks alles.

Kaitseliit kiratseb

Kaitseliit võib edukalt täita praeguse ajateenistuse ülesandeid.

Esiteks võimaldab see väljaõpet inimesi igapäevatoimingutest eemale kiskumata. Kui on ette teada harjutuste ja õppuste ajakava, saab kokku leppida nii tööandja kui ka õppeasutusega. Kaitsealane väljaõpe muutub nii igapäevaelu koostisosaks, mitte selle segipaiskajaks.

Teiseks saab Kaitseliidu baasil moodustada üksusi territoriaalsel printsiibil, kus iga mees teab, kellega koos ja kuidas tegutseda. Kokkuharjutamise kasulikkuse adumiseks piisab kasvõi jäähoki jälgimisest. Samal ajal suurendab elukohta ümbritsevate maastike ja asulate tundmaõppimine õppustel sissiüksusena toimimise efektiivsust.

Ning mis kõige olulisem - sellisel väljaõppe puhul tunnetab igaüks, et ta kaitseb oma kodu. Relvade inimestele usaldamise vastu räägib asjaolu, et meil puudub veel ikka relvakultuur, kuid millestki tuleb selle kultuuri kasvatamist alustada.

Nii palgaarmee kui Kaitseliidu baasil tekkivate üksuste isikkoosseisulisele stabiilsusele saab rajada ka paremat ja efektiivsemat väljaõpet. Järjepidevus on ju tulemuslikkuse alus. Seejuures saab kasutada selliste riikide kogemusi nagu Rootsi või Madalmaad. Rootsi süsteem sõjaväereservi potentsiaalsete all- ja vanemohvitseride väljaselgitamiseks ning nende väljaõpetamiseks on kohandatav ka meil. Madalmaades praktiseeritav simulatsioonimängude ja relvasimulaatorite kasutamine aitaks tõsta väljaõppe taset ning säästaks raha. Väikeriikide kogemused on Eestile paremini kohaldatavad, sest suurriiklikud meetodid käivad Eestile üle jõu. Seejuures tuleb kaitsealane väljaõpe harmooniliselt üles ehitada ühtsele kontseptsioonile, mis käsitleb kõiki legaalseid relvastatud organisatsioone ja nendevahelisi suhteid.

Sel moel on võimalik äratada inimestes huvi riigikaitse vastu. Teiseks on võimalik ka Eestis välja arendada armeed, mille ründamist iga agressor peab tõsiselt kaaluma. Selleks sobib elukutselise armee ja Kaitseliidu sümbioos. Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kaitsejõudude reformi, mis tuleb ette valmistada riigi kaitsevõime tõstmisest lähtudes, mitte ametnike või huvirühmade pretensioonidest juhindudes.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

On vaja teada tõde

Saamatu valitsus astugu tagasi

Kaks institutsiooni, valitsus ja Eesti Pank, on meie riigis seatud korraldama riigi rahaasju. Maapanga ümber toimuv näitab, et kumbki ei tea või teab ja ei tee väljagi sellest, mis toimub meie kommertspankades, kus muuseas hoitakse ka riigi raha. Ometigi on Eesti Panga ülesanne teostada järelevalvet kommertspankade üle ja Eesti Panga nõukogu kaudu peaks valitsus olema informeeritud pankade olukorrast.

Mis siis ikkagi toimub? Miljard krooni kadus ära. Ai-ai, kui paha lugu! Tuleb kinni maksta. Kogu tähelepanu on suunatud tagajärgede likvideerimisele. Tõepoolest on intrigeeriv teada, kes kannab kahjud, kas hoiustajad või kõik maksumaksjad. Ei julge vaidlustada, et juba kujunenud olukorrale leitakse optimaalne lahendus. Üldiselt on see sama hea, kui kuritegevuse vastu võitlemise asemel korraldataks ohvritele riigi kulul ilusad matused, mida iseenesest on ka vaja.

Kodanikuna ja maksumaksjana huvitab mind aga, kuidas üldse saab selline olukord tekkida - ja seda mitte esmakordselt - ning mida võetakse ette, et välistada sellised asjad tulevikus.

Hoiustajatest saab aru. Nad usaldavad kompetentset valitsust ja Eesti Panka. Kui valitsus hoiab pool miljardit krooni ühes pangas, siis arvab hoiustaja, et midagi halba ei saa juhtuda ka tema poole miljoniga samas pangas. Hoiustaja ei pannud ilmselt tähele, et ministril on lubatud riigi rahaga börsil mängida ja miks siis mitte ka pankadel. Huvitav, kas ka see õppetund ei teinud valitsuskoalitsioonile selgeks, miks ei tohi riigi raha börsile viia? Kas sinna kaduski see miljard?

Ei tahaks kuidagi uskuda, et raha kadus halbadesse laenudesse, mis lõhnaks juba lihtsalt kuritegevuse järele. Tavalised laenutaotlejad teavad, kui hoolikalt uurivad pangad äriplaani, tagasimaksmise võimalusi ja tagatise olemasolu. Kui miljard on läinud halbade laenude nahka, siis tähendab see, et anti näiteks 1000 halba miljonilist või 100 halba kümnemiljonilist laenu.

Raske uskuda, et selline asi saab juhtuda kogemata. Kui see siiski on juhtunud, on tegu pigem raske kuriteoga. Miljard krooni on Eesti riigile väga suur raha. Selle raha kõrvaldajad peavad ilmtingimata trellide taha jõudma. Vastasel juhul ei tule kaua oodata järgmist valgekraede poolt sooritatud raharöövi.

Tahaks loota, et seekord annavad kõik riigi institutsioonid, kellest tõe väljaselgitamine vähegi sõltub, oma parima, et tõde päevavalgele tuua. Muidu aga on paratamatu, et Eesti kodanik hakkab usaldama oma riiki sama palju, kui kommunistid uskusid kompartei programmi.

Kõik pankrotimeistrid ja äpardunud tehingute korraldajad peaksid olema avalikustatud nagu kinnistamisteated. Kui vargust nimetatakse ka edaspidi äri- või pangasaladuseks, siis ei tea küll, mida arvata. Õigemini, sulg ei taha seda kirjutada.

Inglismaa ajaloo näitel väidetakse, et kõige kauem püsib võimul see peaminister ja see valitsus, kes midagi ei tee. Korrastatud ühiskonnas on loomulik ja hea, kui valitsus ei sega korras süsteemi toimimist. Kui aga valitsus püsib kaua võimul sellepärast, et ei sega sulidel tegutsemast, siis on kuri karjas. Meie riik kui süsteem on veel kaugel sellest, et olla heas töökorras. Seetõttu ei tohiks olla rahu ja mõnulemist valitsusel ega valitsuskoalitsioonil.

Valitsuse ülesanne praegusel juhul oleks maksimaalselt kiiresti selgitada välja kõik Maapanga pankrotiga seotud asjaolud. Vaja on eelkõige selgusele jõuda, kas tegu on kuritegevusega või ka seadusandluse puudulikkusega ning viimasel juhul teha seadusandlikule kogule konkreetsed põhjendatud ettepanekud. Kui aga valitsus ei suuda riigi raha eest hoolt kanda ega suuda isegi osutada põhjustele, miks see nii on, siis ei jää muud üle, kui tagasi astuda. Nutma ja naerma ajaks, kui natukese aja pärast jälle miljard kaoks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kiri toimetajale

Veel pulkadega söömisest

PÄEVA KIRI

Sotsioloogiliste Uuringute Keskuse (SUK) nimel 15. juuli Postimehes Keskerakonna peasekretäri Küllo Arjakast noominud Raivo V. Raam on demagoogia kuldreegli kohaselt keeranud kogu Küllo Arjakase kirjutise mõtte pea peale.

Nimelt kõneleb Arjakas küsitluse kvaliteedist, Raam aga süüdistab, et ta püüdvat seada «...kahtluse alla nii avaliku arvamuse kui ka ajakirjanike õiguse sellest kokkuvõtteid teha».

Kui ikka küsitluste põhjal on võimalik teha märgatavalt erinevaid järeldusi, siis küllap on põhjus peamiselt küsitleja, mitte aga järelduste tegija ebakompetentsuses. Arvestama peab ka järeldajate võimalikku tendentslikkust.

Avalikus elus esimesi samme tegeval SUKil soovitaksin aga arvestada ka seda lihtsat tõde, et paljud küsitlused jääksid sel hetkel toimumata, kui küsitlejad päriksid enne põhiküsimuse esitamist küsitletavatelt, kas nad peavad end piisavalt kompetentseteks, et kavandatud küsimusele vastata.

Inimene ei taha näida asjatundmatuna, mistõttu ta võib kohe esitatavale sisulisele küsimusele kohmata midagi vastuseks, olles tegelikult võhik. Teisiti öeldes, kompetentsed peavad olema küsitluse kõik osapooled: küsitlejad, vastajad, aga ka küsitlustest järelduste tegijad.

Ehk siis esmalt tuleb veenduda, kas üldsus on üldse küllaldasel arvul ja määral informeeritud, et kavandatavat küsimust oleks mõtet esitada. Niipalju siis pulkadega söömisest ja peeglisse vaatamisest, kui kasutada ühe «suklase» kõnepruuki.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kes juhib riiki?

Valitsus otsustas teisipäeval, kuidas ja mil määral saavad oma Maapanka paigutatud raha tagasi need hoiustajad, kel oli seal rohkem kui 20 000 krooni. Kuulasin instruktsiooni õige mitu korda, ent ikka tundus asi hirmus keerulisena.

Kui tagasi saab maksimaalselt 100 000 krooni, siis on ebaselge, mis tähtsus on 20 protsendi omavastutusreeglil, mida valitsuse pressikonverentsil muude numbrite seas ka nimetati.

Eelmisel nädalal oli juba suureks uudiseks maksimaalselt 20 000 krooni tagasimaksmine hoiustaja pealt. Ka see toimus valitsuse otsuse kohaselt. Ajakirjandusel jäi vaid arutada, kas tagasimaksmisel tekkis rüselust või läks see protseduur rahulikult.

Sel kolmapäeval otsustas valitsus, et alarmkaardid peavad alles jääma, ent olemasolevate asemel tuleks välja anda uued ja turvalisemad, mida oleks vähem. Ka tahab valitsus, et tema enese uude residentsi kolimine toimuks Riigikogu otsuse alusel.

Kas need on ikka asjad, millega peaks tegelema valitsus? Kui see on tõesti valitsuse otsustada, millist kompensatsiooni tuleb maksta kommertspanga hoiustajatele, siis miks seda teha mitmes jaos ja nii keeruliselt? Kas nõukogude ajal ei jooksutatud juba rahvast küllalt?

Eesti on nüüd iseseisev riik ja oleks ilmselt võinud nõukogude ajast õppida, kuidas mitte kulutada kõrgepalgalist aega keeruliste instruktsioonide väljamõtlemiseks. Samal ajal areneb riik aga omasoodu ja mulle tundub, et ilma juhtimiseta.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Suurepärane relv

Hiljuti kirjutati lehtedes, et Jaanilinn ehk Ivangorod esitas avalduse Venemaa presidendile, soovides liituda Eesti riigiga. Kuigi seda tõenäoliselt kunagi ei juhtu, sest arvatavasti ei soovi Venemaa ühest linnast lihtsalt niisama loobuda ning vaevalt meiegi siin eriti vaimustatud oleksime linnatäie mitte-eestlaste vastuvõtmisest, on tegemist hea propagandavahendiga.

Nimelt peaks see näitama ka lääneriikidele, et ilmselt ei diskrimineerita Eestis venelasi sugugi nii hullusti, kui Moskva soovib neid seda uskuma panna. Vaevalt sooviks terve linnatäis inimesi liituda riigiga, kus neid taga kiusama hakataks. Jääb vaid üle vaadata, kui hästi seda relva ära osatakse kasutada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Säästvat arengut ei paista

Meil on piisavalt alust tõstmaks end esiritta selle poolest, et ühena esimestest juba 1995. aastal võtsime vastu säästva arengu seaduse, mis määratles loodusvarade ja looduskeskkonna kasutamise ja kaitse põhimõtted. Selle põhjal valmis keskkonnastrateegia projekt, mis muuhulgas näeb ette optimaalse tasakaalu inimtegevuse ja looduskeskkonna vahel.

Paraku jäävad need ilusad projektid elus sageli ainult unelmateks, elu veereb oma rada. Üheks selliseks viimase aja eredamaks näiteks on Tallinna ümbruses rohelise kaitsevööndi hävitamine. Veel nõukogude ajal oli see tabu, kuigi tahtjaid sinna püstitada kasvõi pisisuvila oli külluses.

Nüüd on käimas Tallinna rohelise vööndi hävitamine üsna ulatuslikul alal ja seda keskkonnaministeeriumi heakskiidul. Üksi Veskimöldre männikusse kavatsetakse ehitada 175 eramut.

Ülaltooduga kaasneb veel seegi probleem, et paekivimisse kommunikatsiooniliinide paigutamiseks kaevatavad kraavid täidetakse liivaga, mida tuuakse põhiliselt Männiku karjääridest. Leiukoht on asukoha poolest ainulaadne - Tallinna külje all - ja mõte kasutada liiva loodusliku filtrina pealinlastele puhta joogivee andmiseks pole veel maha maetud, oleks seegi kurjast.

Ainus võimalus selle taastamatu loodusvara raiskamise lõpetamiseks oleks kuulutada Männiku liivikuala kaitsealaks. Kahetsusväärne on, et keskkonnaministeerium pole seni neid ettepanekuid oma otsustuskavva võtnud, kuigi see oleks säästva arengu seaduse konkreetse rakenduse eelduseks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Webmaster
© Postimees 1995-1998