Avatuse põhimõte IVAR TALLO

Kes räägib kelle eest? MART LAANEMÄE

Dogmaatiline liberalism JAANUS KARILAID

Kiri toimetajale

Kordub tuttav stsenaarium HELI RETT	Vanad võtted KALJU TIRMANN
Mis on lahti Vikerraadioga? I. LIIV	Üürnike nahas pole kerge olla EHA NÕMM

Avatuse põhimõte

Kes peaksid osa võtma seaduse mõtte formuleerimisest

Infovabaduse problemaatika on esile kerkinud ka Eesti ajakirjanduses, kuigi eelmisel sügisel läbis repressiivse iseloomuga riigisaladuse seadus täielikus ükskõiksuses kõik riigivõimu institutsioonid, enne kui õiguskantsler selle vaidlustas.

Huvi infovabaduse vastu on tõusnud eelkõige tänu viimaste aastate sovjetliku riigivalitsemise traditsiooni tagasitulekule ja poliitilise kontrolli kadumisele ametnike tegevuse üle, kuigi tihti näitavad riigiametnikud informatsiooni andmisest keeldumisega lihtsalt oma rumalust. Kuna meil on põhiseaduses kirjas informatsiooni avatuse printsiip, siis tuleks ametnikud, kes vastavad infotaotlusele küsimusega: «Aga kus on kirjas, et ma teile seda infot andma pean,» põhiseaduse mittetundmise tõttu töölt vabastada.

Hetkel on Eesti ühiskonna jaoks keskseks muutunud avaliku sektori informatsiooni kättesaadavuse ning avaliku sektori poolt aktiivselt pakutava informatsiooni sätestamine. Informatsioonivabadus on kõige parem garantii võimu omavoli vältimisel, korruptsiooni takistamisel ning kodanike ja riigi vahel positiivse ja tegusa läbikäimise loomisel.

Kuhu vaadata?

Ratast ei ole mõtet ka seadusloomes leiutada, kuid eri riikide kogemustest õppides tuleb arvestada nende riigiteenistuste erinevaid traditsioone ning pigem vaadelda seadustike üldist suundumust ning määratleda Eesti asukoht selle suhtes.

Kõige üldisemalt on praegune suund informatsiooni võimalikult suure avalikkuse suunas ja selles valguses on Eesti väikese riigina tiheda mitteformaalse suhtlusega ja alles areneva avaliku teenistusega suhteliselt avatud riik.

Infovabaduse mõte oli meil tänu nõukogude korra repressiivsele iseloomule sisse programmeeritud, kuid viimaste aastate stagnatsioon Toompeal on viinud riigiametnikke järjest suuremale informatsiooni ligipääsu piiramisele. Eraldi võetuna tegutsetakse tihti inimlikest motiividest lähtudes (ei saa ju lasta ajakirjanikul konkreetse ametnikuga rääkida, sest ametnik on kogemusteta ja ajakirjanik keedab tema jutust pärast sellise supi kokku, mida ministeeriumil veel mitu päeva helpida tuleb). Kokkuvõttes viib selline riigiasutuste avalikkussuhete juhtide omavoli aga ajakirjaniku ja kodaniku informatsiooni saamise õiguse piiramiseni.

Meil ei ole ilmselt õige võtta mõõtu ka Raul Mälgu poolt tutvustatud Suurbritannia või Iirimaa infovabaduse seadustest, sest nende riikide avaliku teenistuse põhimõtted lähtusid kuni viimase ajani ametisaladuste seadusest (Official Secrets Act), mis praktiliselt kõik riigiteenistuses toimuva saladuseks kuulutasid. Praegune infovabadus tähendab põhiliselt vaid seda, et suur osa informatsiooni on nüüd avatud.

Infovabadus

Infovabadusest mõeldes on kõige mõttekam lähtuda meie enda põhiseadusesse kirjutatud informatsiooni avatuse põhimõttest, mis kõlab nii:

«Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed.»

Seadusega sätestatud piirangud on kirjas isikuandmete kaitse seaduses, riigisaladuse seaduses ja andmekogude seaduses ning välja arvatud riigisaladuse seaduse uue redaktsiooni ebaõnnestumine - nad on vähemalt olemas. Kõige enam valmistab muret kellegi poolt «eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmete» küsimus, mis on põhiseaduse kirjutajate ilmne kummardus ametnikeriigi poole.

Selle lahendamiseks tuleb esitada küsimus, missugused andmed on sellised, mille avaldamine kahjustaks üldist huvi rohkem kui nende mitteavaldamine ja mis ei ole loetletud teistes info liikumist piiravates seadustes. Rahvusvaheliselt järjest enam levivate põhimõtete alusel oleksid sellisteks infokategooriateks täitevvõimu tegevuse operatiivkavad ning poliitiliste funktsioonidega ametnike poolt antav nõu võimu teostajatele.

Teiseks võimaluseks ametkondliku informatsiooni piiritlemisel on loetleda kindlasti avalikkusele kättesaadav informatsioon ning määratleda ebamäärase staatusega informatsiooni kättesaadavus läbi üldise hüve mõiste, kusjuures kehtima jääb ikkagi avatuse põhimõte: avaliku sektori informatsioon on kõigile kättesaadav, välja arvatud juhul, kui üldistes huvides on selle kasutuse piiramine.

«Omad» ja «teised»

Avatuse põhimõtet tuleb Eestis alustada seadusloomest endast. Seaduste kirjutamise tehniline töö võib küll jääda ministeeriumidele, kuid seaduse mõtte formuleerimisest peaksid osa võtma Riigikogusse valitud erakondade esindajad ja vastava ala eksperdid.

Meie ühiskond on nii väike, et teadmiste potentsiaali jagamine «omadeks» ja «teisteks» kaotab teadmiste sünergia.

Poliitikute ja ekspertide kaasamine seaduseloome esimesel etapil annab võimaluse konsensuse ehitamiseks enne formaalset seaduse vastuvõtmise protseduuri, tõstes sellega riigijuhtimise efektiivsust ja demokraatlikkust ning aidates vältida selliseid «ämbreid» nagu riigisaladuse seadus, mille ümbertöötamine käib sama saladuskatte all kui tema uue redaktsiooni kunagine kirjutamine.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kes räägib kelle eest?

Tähtis on, et informatsiooni vahendajad muutuksid üha paremaks

Informatsiooni kättesaadavus on ka meil oluliseks teemaks muutunud. Sellest on kirjutanud ja kirjutavad veel selle ala spetsialistid, kuid oleks vajalik lisada arutelule ka informatsiooni tootja seisukoht.

Nimelt üritavad kõik maailma head ajakirjanikud, lähtudes ilmselt avalikkuse huvidest, saada informatsiooni teatud küsimuse kohta võimalikult paljudest allikatest. Selleks küsitletakse ministreid, parlamentääre, diplomaate ja viimasena mainitakse ära veel mingi ametlik seisukoht, mille väljendab ministeeriumi pressiesindaja.

Kuidas sünnib info

Kui eri allikad räägivad eri asju, siis tuleb hea lugu, sest vaidlused on alati huvitavamad kui täielik üksmeel. Mida võiks rohkem käsitleda, on küsimus, kes mida ütles.

Vasturääkivuste tõlgendamine oli NSV Liidus oluline tegevus. Tähtis polnud ainult, mida Kremlist öeldi, vaid kes mida ütles. Tõlgendamisega tegeldi nii Liidu sees kui ka väljas. Kuid need ajad peaksid Eesti puhul möödas olema.

Midagi säärast leidub ka rahvusvahelistes uudisteagentuurides. Igasuguste tähtsate maailmasündmuste puhul võib lugeda, mida ütlesid «diplomaadid» ja muud tundmatuks jääda soovivad asjamehed.

Mida lugeja tavaliselt ei tea, on see, et erinevalt NSV Liidust ei räägi suurriikide «diplomaadid» kunagi midagi ainulaadset. Tavaliselt on olukord hoopis selline, et kui tsiteeritakse mõne riigi ametlikku esindajat (näiteks pressiesindajat), siis ta ongi tegelikkuses seesama «diplomaat».

Ametlik esindaja võib näiteks öelda ametlikult, et tema riik on väga mures Kosovo sündmuste pärast, ning lisada, leppides kokku ajakirjanikuga, et teda ei tsiteerita, et tema riik kaalub tõsiselt soovitada NATOl sekkuda sealsesse olukorda. Mingil põhjusel ta seda avalikult ja ametlikult öelda ei saa, kuid ilma selle ütluseta pole ajakirjanikul eriti millestki kirjutada. Nii sünnib kummaline olukord, et ühe inimese jutust tekivad justkui kahe inimese sõnavõtud.

Teine fenomen on inimeste tsiteerimine. Kui ei tsiteerita pressiesindajat, vaid mõnda kõrgemat ametnikku, siis on eesmärk anda antud seisukohale suuremat kaalu. Tegelikult võiks ka pressiesindaja sama asja öelda. USA välispoliitikas on eriti huvitav roll olnud pankur Richard Holbrooke’il, kes enne tema nimetamist USA ÜRO suursaadiku kandidaadiks ei kõnelnud üldse USA valitsuse ega riigi nimel ja võis seetõttu käsitleda nii mõndagi teemat, milles USA ametlik seisukoht polnud veel välja töötatud.

Kõik see tähendab, et eri allikate tsiteerimisega on võimalik toota huvitav lugu. Sisuliselt on kogu tsitaatide kogumik üks tervik.

Eestis on demokraatia siiski niipalju avaram, et mõned inimesed - sealhulgas riigiametnikud - võivad endale lubada väga suuri vabadusi. Nad võivad vahel avaldada isiklikke seisukohti riigi seisukohtade pähe või isegi isiklikke seisukohti niisama. Tegelikult ei ole aga riigiametniku töö midagi ise välja mõelda, see on poliitikute ülesanne.

Seisukoha kaal

Sama vähe oluline on riigiametniku isiklik arvamus. Jah, on tõsi, et ministeeriumid mängivad keskset rolli seaduste ja valitsuse määruste väljatöötamisel. Kuid see sünnib kollektiivselt vastavalt iga ministeeriumi tööjaotusele ja lähtub siiski valitsuse seisukohast.

Eestis on olukord väga lihtne: valitsus otsustab enam-vähem kõik. Üksiku ministri (üksikust ministeeriumi ametnikust rääkimata) pädevus on nii väike, et sellega ei tee mingit poliitikat. Ja kui juba ministri õigused on tagasihoidlikud, siis riigiametniku võimalus midagi muuta või oma isiklikku arvamust läbi suruda on olematu.

Ka ministeeriumi juhtivatel töötajatel ei ole mingeid võimalusi - nad tegelevad juhtimisega, sest tööd teevad suuremad inimgrupid. Eelnõude ettevalmistamisega ei saagi üks inimene tavaliselt toime tulla.

Sellest tuleb teha järeldus, et informatsiooni kättesaadavust ei paranda tingimata riigiametnike tsiteerimine või nende mobiiltelefonide avalikustamine või kõiksugused muud meetmed. Kui mõni riigiametnik ütleb välja midagi, mis ei ole päriselt kooskõlas niiöelda ametliku poliitikaga, siis pahatihti on selle põhjus lihtsalt teadmatus. Ta ei ole asja süvenenud või tal on asi valesti meeles. Selle vältimiseks ongi vaja, et ajakirjandus saab andmed pressiesindajatelt, kelle ülesanne on kõike teada. Ent kui nemad ka täpselt ei tea, siis tuleb vastust otsida.

See ei tähenda, et informatsiooni andmist oleks kasulik täielikult tsentraliseerida. Niisama nagu välisministeerium ei saa anda täpset teavet hariduspoliitikast, ei saa ka kunagi luua ühist asutust, mis suudaks kogu valitsuse tegevust keskselt kajastada. Nii jääb ka ajakirjandusele võimalus saada eri allikatest täpset ja asjakohast informatsiooni.

Kuid selleks tuleb lähtuda spetsialiseerituse tasemest. Kui küsida liiga paljude ühe ala spetsialistide käest, siis jutu iva on sama, aga veidi erineva sõnastusega. Sellest enam head lugu ei saa. Tähtis on, et informatsiooni vahendajad muutuksid üha paremaks ja teenindaksid ajakirjanikest kliente nii, et lõpptarbija (lugeja/kuulaja/ vaataja) sellest maksimaalse kasu saaks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Dogmaatiline liberalism

Eesti vajab sisulist halduspoliitilist debatti

Praegu Eesti Vabariigis ühiskondlikke protsesse jälgides tuleb silme ette sajanditetagune ühiskonnaelu vorm, kus kirik hoidis võimumonopoli ning andis ükskõik mis vahenditega mõista ainukesest ja õigest elukäsitlusest. Tol ajal pidi inimese päästma usk jumalasse, meil on taoliseks kultusesubjektiks saanud liberalism.

Lihtsustatud liberalismipoliitikat on meil rakendatud ligi 8 aastat. Sõltumata ühiskonnas järjest küpsevatest haigustest (hariduses nõrgenevad kvaliteedinäitajad, suur tänavalaste osakaal linnapildis, kuritegevuse vohamine, narkomaania on juba tavapärane nähtus väikestes külakoolideski, muulaste integreerumine ei ole andnud reaalseid tulemusi (eriti Ida-Eestis), järjest suurenevad sotsiaalmajanduslikud lõhed), ei näi liberalismi võidukäik vaibuvat.

Hämmastav on, kuidas liberalismi dogmade eest võitlejad (Res Publica, Reformierakond) toetuvad oma nn tõestustes ja näidetes igakülgselt USAle, paljastades sellega oma küündimatuse seoste ja paralleelide paigutamisel antud temaatikas. Piisab Eesti ja USA põllumajandussektori analüüsimisest - juba tosin aastat tagasi maksis USA valitsus kinni 57% teraviljasaakidest.

Reguleerimine ei piirdu põllumajandusega. Ameerika Ühendriikides on riigi rolli hakatud üha rohkem tähtsustama juba aastakümneid tagasi ka kõigis teistes majandusvaldkondades. Kindlasti on üle lombi majanduse reguleerimisel riigi kätt tunda vähem kui Kontinentaal-Euroopas, aga tunduvalt rohkem kui Eesti Vabariigis. Valdkondades nagu tervishoid, haridus, elamumajandus ning töötuse ja inflatsiooni ohjeldamine on riigi roll Euroopas iseenesestmõistetav.

Eestile on omane ka see, et liberalismi keeles kõnelevad mitmed teiste ideoloogiliste siltide all seisvad poliitikud, tavapäraseks maskiks on saanud sotsiaalne turumajandus. Ja nad pole oma nakatumisest isegi teadlikud.

Näiteks EME peasekretäri Andres Variku viimase aja üllitisi lugedes jääb mulje, nagu oleks tegemist viriseva kommentaatoriga, mitte aga põllumajandusministriga, kes peaks hoolt kandma selle eest, et antud lubadused enne valimisi saaks täidetud. Erakond või indiviid, kel on poliitilist kultuuri, loovutaks võimetuse korral (sõltumata teguritest) võimupositsiooni. Vastasel korral respekteerib ta toimuvat. Aga selle, mis meil toimub põllumajanduses, võib võtta kokku ühe sõnaga - kaos.

Meil on aga võimust lahti ütlemist naiivne oodata, kui välja on kujunemata poliitiline normistik oma kirjutamata konventsioonide ja eetikaga. Seetõttu eksisteerib piiramatu vabadus ka poliitilises nishis, kus poliitilised jõud hoiduvad läbipaistvatest kokkulepetest, ilma milleta samas aga ei saagi rääkida ei konkreetsusest ega poliitilisest vastutusest. Ainsad, kes siin selgust pakuvad, on Reformierakond ja Keskerakond, üritades seadustada valimisliitude keelustamist.

Vastupidiselt paremideoloogide propageeritud väitele, et riik on rumalate ja hädavareste kaitsja, on riigi tegelik roll olla eelkõige tasakaalustatud ühiskonnaarengu edendaja, kus majanduskeskkonna reguleerimine riigi vahendusel on täiesti mõistuspärane lahendus.

Iga normaalne riik (kasvõi liberalismi kants Suurbritannia), nähes, et ligipääs strateegiliselt tähtsatele majandusvaldkondadele on võimaldatud ainult kitsale sotsiaalsele rühmale, reguleerib majanduskeskkonda nii, et ligipääs on võimaldatud tasakaalustatult kõigi sotsiaalsete gruppide vahel.

Eestis on meedia juhtivate poliitikute ja ärimeeste kaasabil produtseerinud ühekülgset lihtsustatud liberalismipoliitikat. Tegelikult hõlmab liberalism endas palju atraktiivsemaid vorme ja lahendusi, kui seda on siiani rahvale selgitatud. Eesti vajab ja ootab sisulise halduspoliitilise debati algust, selleks tuleb aga parandada poliitilist kultuuri ja aru saada riigi tegelikust funktsioonist.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kiri toimetajale

Kordub tuttav stsenaarium

PÄEVA KIRI

Elu Eestis oleks justkui seisma jäänud. Igal valimisaastal kordub üks ja sama stsenaarium. Valimised on lähedal, oota parteide ilmumist. Ka seekord on läinud samamoodi. Kui Põllumeeste Kogu väljailmumist erukindraliga eesotsas võib võtta huumoriga, siis Rahvaerakonna sünd räägib selgelt riigis valitsevast vähesest poliitilisest kultuurist.

Endiste isamaalaste ülevõetud talurahvaerakond on kokkuvõttes ikkagi samas poliitilises nishis kus Isamaaliitki, erinevus on ainult parteisid juhtijate nimedes. Kindlasti oligi Rahvaerakonna loomise üks eesmärke partei loomine ühele konkreetsele inimesele, et ta saaks end kindlustada poliitilises eliidis. See oleks tore, kui uuel, ühe isiku kesksel erakonnal oleks ka programmiliselt midagi uut pakkuda. Milleks on ses mõttes loodud Rahvaerakond? Milliste programmiliste punktide poolest nad erinevad oluliselt Isamaaliidust? Seni on see küll arusaamatu.

Nimetaksin seda kääbusparteide sündroomiks. Silmanähtavalt oleks kasulikum ühineda vanade võitluskaaslastega, aga isikutevahelised suhted ning ebaloomulikult kõrge poliitiline pretensioonikus teevad selle võimatuks. Ainutähtsaks on saanud see, et edu saavutaks konkreetne poliitiline isik, mitte aga erakond, poliitiline voolus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Vanad võtted

Seda võiski oodata, et Indrek Kanniku hiljuti Postimehes ilmunud artikkel Rahvaerakonnast kutsub eelkõige maaparteide lipulaeva, Eesti Maarahva Erakonna juhtkonnas esile vastuväiteid. Riigikogu EME fraktsiooni esimehe Tiit Tammsaare 1. augusti Postimehes väljaöeldu põhjal on raske uskuda, et välisministeerium ja selle juht Toomas Hendrik Ilves on suisa üks saamatuse musternäide. Teha teist madalamaks kui maa ei ole ju uudne võte, sest lähenevad valimised on poliitikaelus ärev aeg.

Nimetades Ilmar Mändmetsa maameestele tuntud-teatud komsorgpartorgiks, «unustab» Tammsaar nähtavasti meelega, et EMEski on märksa kõrgemal ametipostil olnuid, keda valijad on sellele vaatamata usaldanud.

Võibolla on Tammsaarel selles ehk õiguski, et me püüame Euroopa Liidule liialt meelepärased olla, mis aga puutub suhetesse Venemaaga, siis kipub ühe poole heast tahtest paraku väheseks jääma.

Oma erakonna kiitjatel ja teiste maani mahategijatel tasuks õppust võtta Juhan Luiga soovitusest: poliitikamehe väärtus ei seisa mitte selles, et ta palju või osavasti kirjutab, vaid et ta suudab anda oma mõtetele kande- ja tegevusjõudu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Mis on lahti Vikerraadioga?

Olen küll kuulnud palju kiitust uueneva Vikerraadio kohta, aga tahan siiski sellesse meepotti veidi tõrva tilgutada, sest ma pole päris mitmete muutuste üle kuigi õnnelik.

Muutusi alustati hommikukavades sellega, et enamik seniseid saatejuhte jäeti kõrvale. Möödunud nädalal kuulsin ma viiel järjestikusel hommikul vaid kahte saatejuhti!

Kahjuks ei rõõmusta mind erinevalt paljudest teistest kuulajatest Vahur Kersna esinemine. Möönan, et tegemist on väga teravmeelse, kiirelt reageeriva ja vaimuka mehega, kellel on meeldiva tämbriga hääl. Kui ta televisioonis on tõesti vaimukas ja särav, tikub raadios kaduma tunnetus lubatu ja lubamatu, hea ja halva maitse vahel. Nii on Kersna tihti küüniline ja mõttetult kõige ja kõigi üle ilkuv.

Vikerraadio hommikute põhilisi võlusid oli just saatejuhtide paljusus, igaüks tegi oma tööd erinevalt ja, mis eriti oluline, valis ka erinevat muusikat.

Nii ma siis igatsen tagsi rohkete saatejuhtidega aegu.

Üks kummaline muudatus on veel - miks on kadunud õhtune saatekavatutvustus? See oli ainuke võimalus saada informatsiooni saadete kohta, mida lehes pole täpsemalt tutvustatud. Hommikul loetakse saatekava liiga vara, päevaseid teateid pole aga mahti passida.

Äkki on siiski parim uus hästi tehtud vana?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Üürnike nahas pole kerge olla

Hiljuti saatis Tallinna Üürnike Ühendus presidendile märgukirja, milles kurdetakse üürnike suhtes tehtud ebaõiglust. Lammutatakse maju, milles üürnikud veel elavad!

See on algusest peale olnud vale, et ühed said EVPde eest eluaseme erastada, teised mitte. Nüüd lubati suurematesse linnadesse hakata ehitama maju, kuhu saaksid asuda nende korterite elanikud, kuhu omanik ise elama läheb. See on ikkagi vaid osaline lahendus.

Mina olen pisut häiritud ühest väiksemast probleemist. Õigustatud subjekt tahab minult ära võtta kõrvalhooned, mida oleme 30 aastat kasutanud. 22 aastat tagasi, kui nad maha kanti, panime neile katused peale ja oleme muud remonti teinud. Maja ostmise ajal olid ait ja laut ühistatud. Imelik on ära anda hooneid, mis tänu sinule üldse alles ongi ning asuvad sinu õues.

Oma juhtumis näen sarnasust tagastatavate majade üürnikega. Mõlemal juhul tahetakse inimese eluks olulist ära võtta, midagi vastu andmata. Õiglane oleks, et üürnik saaks EVPde eest vähemalt samaväärse korteri vastu.

Tooksin paralleeli loodusest. Meie mesitarust tuli üle nädala tagasi pere ja siiani on sülem rohus. Kas tõesti pole nad suutnud leida uut asustusvõimalust? Nii nad virelevad, kaasavõetud mesi lõppemas ja uut korterit pole - nagu tänavale tõstetud üürnikud. Varem sai sülemit müüa, nüüd ei taha enam keegi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Webmaster
© Postimees 1995-1998