Omal jalal kõndiv söömaaeg VALDO JAHILO	Seitsme miljardi dollari naeratuse aasta TAMBET KAUGEMA
Nähtav muusika, helisev pilt - kokku trio Fragile IMMO MIHKELSON	Jõhker mõrtsukatöö Moskvas ehk dissident Petrovitsh tegutseb KALLE KÄSPER

Omal jalal kõndiv söömaaeg

Esilinastus

Kinodes Kosmos, Ekraan ja Mai

VALDO JAHILO

«Siga - on maha löömiseks; siga - on ära söömiseks» laulis kord ansambel Kontor. Kuid nagu kirjutas Lenin, tekib ükskord olukord, kus alamad klassid enam vana moodi elada ei soovi.

Revolutsionäärist põrsas Babe pärineb koduloomade klassist. Tema õed ja vennad emaga eesotsas rändasid jõuluks inimeste toidulauale. Tugeva eluinstinktiga põssa otsustas oma vältimatut saatust eirates vahetada positsiooni ning saada esimeseks röhkivaks lambakarjuseks farmi ajaloos. Tema eeskuju oli nakkav. Kergeltmõjutatav kaaslane hani üritas sama skeemi kasutades üle võtta Hoggettite farmi kuke ametit. Kõik see juhtus esimeses osas.

Kõik teed viivad linna

Nagu juhtub 90% kõikide loomafilmide järgedega, kulgeb ka filmi «Babe: põrsas suures linnas» tegevustik linnas. Küllap arvatakse, et see on huvitavam kui kusagil maal sündmuste keerutamine. Pealegi on vaataja seda juba kord näinud. Niisiis - linna. Nagu juhtus King Kongi, Tarzani ja kümnete teiste loodusimedega.

Arvates, et linn oma kiire ja kireva eluga huvitavat ainestikku annab, võib lõbujanusem vaataja eksida. Kui filmi esimene osa oli üsna rõõmus ja optimistlik, siis selle järg ehmatab karmi reaalsustraagikaga. Esmalt kukub farmer Hoggett (James Cromwell) kaevu, panga võlausaldajad ähvardavad farmi pankrotiga. Linna läinud Esme Hoggettit (Magda Szubanski) kahtlustatakse esmalt narkootikumideveos ning vahistatakse hiljem avaliku korra rikkumise ning politseinike mõnitamise pärast. Põssat sunnitakse tasuta meelelahutustööstuses tola tegema, ta põhjustab tulekahju, vanale tsirkuseartistile eluohtlikke vigastusi ning oleks ühe koera peaaegu üles poonud ning ära uputanud.

Inimlikud loomad

Esimesest filmist tublisti traagilisema sisuga lugu pole põrmugi lõbus ja naljakas. Kui, siis vaid õige pisut. Film on tugeva alatooniga, oodatust sisukam ja mitmekihilisem.

On kõneldud inimeste loomastumisest, vähem loomade humaniseerumisest. Ahvipere, kellega Babe hotellis kokku juhtub, on hea näide harjumuse jõust. Kandes seljas oma tavapärast esinemiskostüümi, tunnevad nad piinlikkust loomuomase alastuse ees. Loomade kinnipidamiskohast põgenedes teatab vana ahv: oodake mind natuke, las ma tõmban enne püksid jalga!

Filmis on tegelaste rollid ümber tõstetud: enamik linnainimesi käitub julmade kiskjaloomadena, loomad aga vastupidi - häähingeliste olenditena, kel jagub teistele veel kaastunnetki.

«Babe: põrsas suures linnas» hämmastab viisiga, kuidas igale loomosatäitjatele on suudetud anda nii isikupäraselt värviküllane ja huvitav karakter. Kindlasti on paljud kaadrid neist digitaalselt linale võlutud (tänud eriefektifirmadele Rhythm and Hues Studio ja Mill Film, 1995. aastal pärjati esimese põrsafilmi eriefektid Oscariga), kuid sisu seisukohast pole see vähimalgi määral oluline.

Minu arvates tõestas film ilmekalt, et sisuka loo saab ekraanile tuua ka nii, et inimesed selles kõrvalosadesse jäetakse. Selles suhtes on «Babe» loomafilmide hulgas samm edasi.

Laulvad kassid ja hiired

Parim osa filmist kuulus loomaansamblite etteastetele. Esmalt kuldne hiirekolmik igihaljaste meloodiatega ning teiseks kasside ühendkoorid hotellitoas. Meloodiavalik oli eeskujulik ning eraldi arvestuses võiks anda filmi soundtrackile ning helikujundusele maksimumhinde. Õige viisijupp õiges kohas hoidis vähemalt nooremate vaatajate meeleolu vajalikul kõrgel tasemel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Seitsme miljardi dollari naeratuse aasta

Tunde kestnud laevahukk, ilmaruumis ringi tuiskavad kosmosekamakad, tulised taplused ja kerge komöödia tõid lõppeval aastal Põhja-Ameerika kinode kassadesse rohkem kõlisevat kui kunagi varem.

Põhja-Ameerika kinodest kühveldati sellel aastal kokku peaaegu seitse miljardit dollarit. (Jää)mäekõrguselt oli teistest üle möödunud aasta lõpus esilinastunud «Titanic», mis aga oma esilinastusaasta tõttu jäi tänavusest edetabelist teenimatult kõrvale.

Siiski on rohkem kui tähelepanuväärne, et 1998. aastal pigistas katastroofifilm «Titanic» põhjaameeriklaste rahakotist välja 488 miljonit dollarit. Jälle üks rekord löödud - kokku on see film toonud ainuüksi Põhja-Ameerikast sisse juba umbkaudu 600 miljonit dollarit. Ja tundub, et see ei ole kaugeltki veel kõik, igal nädalal lisanduvad sellele summale üha uued ja uued sajad tuhanded.

Kümnest kaheksa

Uudisteagentuuri AP edastatud 20 tänavuse menukama kassafilmi edetabelist selgub, et 11 esimest filmi tõid kõik sisse rohkem kui 100 miljonit dollarit. Seitse miljardit dollarit, mis tänavu Põhja-Ameerikast kokku koguti, on üheksa protsenti rohkem kui 1997. aastal.

Kui «Titanic», mis eespool nimetatud põhjusel sellesse tabelisse ei pääsenud, kõrvale jätta, oli «Armageddon» ainus film, mis ületas 200 miljoni dollari ahvatleva piir. Eestiski ülimenukal filmil «Reamees Ryani päästmine» jäi ilmselt oma hilise esilinastumise tõttu sellest piirist vähem kui kümme miljonit puudu.

On tähelepanuväärne - ja valivama maitsega kinopubliku jaoks ilmselt ka kurvastav -, et põhjaameeriklaste ja eestlaste filmieelistused on üllatavalt ühesugused. Ilmselt on selle põhjuseks filmilevitusfirma MPDE hea töö ja asjaolu, et Eestis pole just palju kinosaale alles jäänud, kuid kümnest Põhja-Ameerika edukamast kassafilmist on Eesti kinolinadel nähtud koguni kaheksat (nägemata on veel «The Waterboy» ja «Rush Hour») ning kõik need on ühel või teisel nädalal mahtunud Eesti filmivaatajate edetabelis viie edukama hulka.

Pehme ja soe

Põhja-Ameerika filmitöösturid seletavad tulude märgatavat kasvu asjaoluga, et viimasel ajal on tublisti juurde tulnud uusi, suuri ja mugavate istmetega kinosaale, mis on hakanud inimesi senisest rohkem telerite eest ära meelitama. «Lõpuks ometi on vaimustavatel filmidel võimalus linastuda ka vaimustavates kinosaalides,» ütles Disney levijuht Phil Barlow.

Võrreldes aastaga 1988 on Põhja-Ameerikas filmidest saadav sisemaine tulu kasvanud 56 protsenti, samas kui kinopilet on selle ajaga keskmiselt 16 protsenti odavamaks läinud. Kinokülastajate arv on viimase kümne aastaga seal kasvanud 35 protsenti, samas on aga elanike arv kõnealusel territooriumil vähenenud 11 protsendi võrra.

Põhja-Ameerika kassafilmid

1) «Armageddon» 201,6

2) «Reamees Ryani päästmine» 190,4
3) «Kõiges on süüdi Mary» 173,7
4) «Doktor Dolittle» 144,1
5) «The Waterboy» 140,9
6) «Kokkupõrge» 140,5
7) «Godzilla» 136
8) «Rush Hour» 133
9) «Surmarelv 4» 129,7
10) «Trumani show» 125,6

(kassa miljonites dollarites)

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Nähtav muusika, helisev pilt - kokku trio Fragile

Laserplaat

IMMO MIHKELSON

Trio Fragile moodustab eesti muusikas omapärase koosluse: kaks meest mängivad pilli ja kolmas maalib sel ajal pildi. Fragile vastilmunud plaadil «Manifest» on nii muusika kui pildid.

Fragile liige Robert Jürjendal: «Kontsertidel on Fragile trio, sest üks liige nendel hetkedel on ka kunstnik Tõnu Talve. Paljud ei saa aru, kuidas kunstnik võib osaleda muusika loomise protsessis, kuid ometi mõjutab ta neil hetkedel toimuvat väga palju.

Me alustasime neli aastat tagasi koos Tõnuga, kui tema maalis karestatud klaasile ja mina mängisin kitarri. Oli kaks inimest, kes tundsid üksteist, tegid koos tööd, ilma et oleks omavahel milleski kokku leppinud. Olime lihtsalt samas ruumis, samal ajal, samas protsessis.

Umbes aasta hiljem liitus meiega löökpillimängija Arvo Urb. Tõnu Talve väljendusepagas oli siis veidi muutunud ja Arvo tulek muutis toimuva helipilti päris palju. Meid hakkas huvitama, kas me suudame mängida rockmuusikat, luua kahekesi sellist õhkkonda, milleks muidu on vaja nelja-viit inimest.

Me ei kasuta kontsertidel ega plaadil abijõudu või külalisi. Ma pean väga lugu teiste muusikute, heade kolleegide ideedest. Pean lugu sedavõrd, et ma ei saa neid kutsuda Fragile’iga niisama koos mängima, sest nende ideed eeldaksid midagi enamat kui põgus koostöö.»

Oluline on suutlikkus väljendusvahendite pagasiga toime tulla. Kui muusikuid on rohkem kui kaks, peaks kunstnik hakkama kasutama talle ehk üle jõu käivaid lisavõtteid, et muusikaga võistelda.»

Muusika ja pilt

Jürjendal: «Eesmärk on alati see, et Tõnu Talve saab esinemise lõpuks valmis ühe pildi. Ta on öelnud, et laval elava muusika saatel maalimine on hoopis erinev, kui ateljees luues. Kõik toimub reaalajas, väikeste tehniliste ettevalmistustega, sundseisus, mille kehtestab aja kulgemine.

Maalimine on nagu kontserdil kõlav muusika, iga viga mõjutab pildi valmimist. Mis ka ei juhtuks, peab protsess jätkuma ning pooleli jätta ei saa. Protsessi juures on aga kõige olulisem kohapeal tekkiv atmosfäär, mitte muusika. Meile kõigile on see väljakutse.

Aga muusika ise? Me asume sellel serval, kus rockmuusika hakkab tegelikult juba ära lõppema.»

Heliplaat on realism

Jürjendal: «Kunstnik saab pärast pildi valmimist midagi lõpetatud, ta paneb teose kõrvale ja võib kogemuse võrra rikkamana edasi minna. Kontsert aga ei ole muusikule niisugune jäädvustus, mida saab lugeda lõpetatuks. Kontsert lihtsalt oli. Kuid muusik vajab etapi fikseerimise tunnet nagu kunstnikki, ning ta teeb plaadi. Heliplaat on realism. See on midagi, mida inimesed kuulata saavad.

Õigupoolest pidanuks me tegema CD-ROMi koos pildi ja heliga, kuid sellel ei oleks Eestis piisavalt tarbijaid.

Alguses kaalusime live-materjali plaadile panemise ideed, sest oleme salvestanud kõik oma etteasted. Teine variant aga oli minna stuudiosse ja live-situatsioonides kompositsioonideks kristalliseerunud muusika korralikult lugudeks salvestada.

Niikuinii olid etteastete ajal valminud Tõnu Talve pildid olemas. Me otsustasime fikseerida plaadile muusika, mis nende piltide loomise ajal kõlas ning lisada albumi bukletis ka nende piltide kujutised.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Jõhker mõrtsukatöö Moskvas ehk dissident Petrovitsh tegutseb

Raamat

Vladimir Makanin
«Under-ground ehk Meie aja kangelane»
Znamja, 1998, 1-4

KALLE KÄSPER

Kirjanik, kes pole kogu oma elu jooksul avaldanud ridagi, tapab kaks inimest. Tema kuritegu jääb avastamata, karistust ei järgne. Ka ta ise ei tunne juhtunu pärast vähimatki süümepiina.

Niisugune on lühidalt Vladimir Makanini uue romaani «Underground ehk Meie aja kangelane» süzhee. Teos on ilmunud ajakirja Znamja selle aasta esimeses neljas numbris ja saanud tänaseks kriitika suurema tähelepanu osaliseks kui ükski teine vene kirjanduse postnõukogude perioodi üllitis.

«Undergroundi» on seostatud Fjodor Dostojevski romaaniga «Kuritöö ja karistus» (tõepoolest, allusioonid on ilmsed) ja - nagu pealkirigi osutab - Mihhail Lermontovi peaaegu samanimelise teosega.

Asotsiaalne dissident

Kuid Petrovitsh (nagu Makanini meie aja kangelast kutsutakse) erineb oma eelkäijast Petshorinist siiski tunduvalt.

Ta ei ole aadlik, rikas ohvitser, külm individualist, mi-santroop, pettunud nautleja ning aumees, vaid alkohoolik, allakäinud poolharitlane, endine dissidentlik kirjanik ja bomzh, see tähendab inimene ilma kindla töö- ja elukohata ehk praeguses professionaalses slängis asotsiaal.

Elatist ja ulualust teenib ta, valvates ühes Moskva suures elumajas (endises ühiselamus) aeg-ajalt ikka kuhugi reisivate omanike kortereid. Kogu tema varandus koosneb kirjutusmasinast, mille ta igas uues elupaigas kinnitab ketiga voodiotsa külge, et seda ära ei varastataks.

Kunagi oma jutustusi ajakirjades pakkumas käinud, on Petrovitsh nüüd, kus tsensuuri enam pole, nii avaldamisvõimaluste otsimisest kui ka kirjutamisest üldse loobunud.

Viin ja naised

Ehkki tal on isegi võrdlemisi kuulsaid tuttavaid, lükkab Petrovitsh seletamatust uhkusest tagasi kõik abipakkumised. Jagades end viina ja ettejuhtuvate naiste vahel, elab ta üpris elajalikku elu, mida kroonivadki kaks külmaverelist mõrva: esmalt tapab Petrovitsh teda röövida katsunud kaukaaslase, pärast, juba täiesti väljamõeldud motiivi ajel («roim muutub harjumuseks», Agatha Christie), ühe tillukese nuhi.

Sellise kangelase taustal on huvitav täheldada, et autor ise ei kuulu sugugi nende kirjanike hulka, keda nõukogude ajal oleks taga kiusatud.

Vastupidi, ta on intervjuudes koguni teatud uhkusega rääkinud, et temal küll avaldamisega «probleeme polnud».

Makaninit on piisavalt palju tõlgitud ka eesti keelde - tervelt kolm raamatut (iseasi muidugi, kui palju neid tegelikult loeti). Romaanis «Portree ja selle ümber» (Eesti Raamat, 1988) on kangelaseks noor, suhteliselt nonkonformne kirjanik, kes tasapisi hakkab ennast «müüma» ja jõuab enesekriitilisele järeldusele, et kõigile inimestele, kirjanikud sealhulgas, on omane ühel hetkel, kui noorus on möödas, hakata mõtlema sellele, kuidas end elus mõnusamalt sisse seada.

Kirjutab, mis hingel

Tegemist on üsna tüüpilise nõukogude romaaniga, mis vaatab mööda kõikidest vähegi olulisematest probleemidest.

Nii et kui Makanin nüüd kujutab loomastunud under-ground-kirjanikku, võiks öelda, eluaegset dissidenti, võib selle taga näha ka soovi «ära teha» neile, kellel lõppude lõpuks oli õigus.

On tähelepanuväärne, et nende «dissidentide» endi raamatutes esinevad kirjanikud-kohanejad märksa inimlikemana.

Eks igaüks kirjuta ikka sellest, mis tal hinges on.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse