Laupäev, 30. jaanuar 1998
Ma ei taha olla muinasjutt. Liivlus käib südame kaudu
AIVI PARIJÕGI
Kui seda meest ei oleks, elaksid Läti vabariigi ametnikud palju rahulikumalt. Tõenäoliselt ei oleks osa neist kunagi midagi kuulnud liivlastest. Ja sõdagi oleks olemata.
Käed küünarnukini mantlitaskus ja silmad liivatormist vidukil, vaatab Valt merele. Seal kusagil on Saaremaa rand. Kui ta ringi pöörab, seisab ta silmitsi esiisade kodukülaga. Lumelopasel külavaheteel on tema jäljed ainsad. Ainult kaldale tõmmatud kaluripaadid näitavad, et päriselt maha jäetud see paik ei ole.
Küla surnuaias seisab mitmel-mitmel ristil nimi Ernshtreit. Kõik üks suguvõsa. Lapsepõlve suved veetiski Valt isapoolsete sugulaste juures vanas saapalõikajate külas. Teadis oma päritolu, kuid ei mõelnud sellele kuigivõrd. Ega üritanudki uurida, kas mõni neist saapalõikajaist, kelle järgi piirkond oma nime sai, ka tema suguvõssa kuulub. (Legend räägib, et saapalõikajate külade lähedal läks sageli laevu põhja ja kohalikud võtsid, mis meri andis. Kui uppunuilt oli raske saapaid kätte saada, lõigati neil jalad otsast.)
Vanatädi liivikeelsed paberid, mis teismeikka jõudnud poiss ühel suvel ammuseid aegu näinud palkmajast leidis, äratasid ometi nii palju huvi, et Valt hakkas liivi keelt õppima ja paari aasta pärast teadvustas end juba liivlasena.
Ja nüüd, vaevalt kümmekond aastat hiljem, tahab Valt Läti riigi õiget-pidi pöörata, näidata, et Läti ei ole kunagi saanud ega saagi hakkama ilma liivlasteta, et liivlasteta ei oleks Lätit ega lätlasi.
Kas kunagi kirjutavad liivi ja läti ajaloolased: 1998/1999 - sõda liivlaste ja läti ametnike vahel, mille tulemusena liivlased taastasid oma õigused ja jäid püsima?
Sõjajumal liivlaste poolel
Vabadusvõitleja Valt Ernshtreit on just tulnud Iirimaalt taktikaliselt õppuselt ja veetnud paar päeva Riias sõjategevust koordineerides. Leebe olemisega kirjaniku, tõlkija ja kunstniku suus kõlab sõna sõda kuidagi võõralt. Täpselt sama võõrastav oleks Valti kohta öelda poliitik, ühiskonnategelane, rahvajuht. Kuigi sisuliselt ta seda ju on. Loovalt mõtlev, (hull)jul-gete ideedega, järjekindel mees. Väga raske vastane. Isegi praegu, väsimusest auku vajunud silmadega ja ärkvel püsimiseks vahetpidamata suitsetavat Valti vaadates, tundub, et sõjajumal naeratab liivlastele.
See, mida Valt sõjaks nimetab, sai alguse 10. oktoobril. Läti valitsus teatas, et lõpetab liivlaste ainsa riikliku institutsiooni Liivi Rand (tegeleb teaduse, kultuuri, hariduse ja keelega, aastaeelarve 600 000 Eesti krooni) rahastamise, sest plaanitakse uue rahvuspargi loomist ja kõik liivlastega seotu jääb edaspidi rahvuspargi pädevusse.
«Algul arvasin, et Liivi Ranna direktor teeb halba nalja. Ta vahel räägib sihukest juttu, et ei saa aru, kas on nali või ei ole. Aga see ei olnud nali. See oli pauk selgest taevast. Liivlased kaotanuks nii igasuguse riikliku garantii. Kartsime, et sellega tehakse võimatuks ka Liivi kultuuri keskuse töö.»
Liivi kultuuri keskuse rajas Valt koos sõpradega viis aastat tagasi kultuuriprojektide ja keeleõpetuse tarvis. Keelt ja kultuuri poleks rahvuspark aga toetanud. Loodav Liivi Ranna nimeline rahvuspark tegelenuks regionaalsete küsimustega, kuid rannaäärsetesse küladesse on elama jäänud vaid käputäis liivlasi. Enamik elab praegu Riias ja Ventspilsis.
Läti keskkonnaministeeriumi ametnikud ei aimanud, millise avaliku tähelepanu see rumal otsus toob. Liivi kultuuri keskus käivitas protestikirjade aktsiooni. Küsis, kas tegu on ametnike rumaluse või riikliku poliitikaga. Viidates sellega esimese Läti vabariigi rahvuspoliitikale, mis nägi ette liivlaste assimileerimise.
Passi järgi lätlane
Liivlased kogunesid allkirju andma. Unustades üle pika aja isiklikud sümpaatiad ja vastuolud. Kuid keskkonnaministeeriumile läkitatud kirjadele kirjutasid alla ka Läti kultuuritegelased ja teaduste akadeemia liikmed, tuntud inimesed Eestist ja Soomest. Kui nähti, kes kõik liivlasi toetavad, ei saanud ametnikud välist survet lihtsalt niisama eirata.
Läti keskkonnaministeerium püüdis päästa, mis päästa annab. Tunnistas, et tegu oli ebakompetentse otsusega. Veelgi enam, keskkonnaminister pöördus peaministri poole ettepanekuga moodustada komisjon riikliku pikaajalise strateegilise programmi «Liivlased Lätis» väljatöötamiseks. Komisjon ehk töörühm moodustati peaministri otsusega 20. novembril.
«See kõik juhtus Läti kohta tavatu kiirusega. Kirjad andsime üle reedel, esmaspäeval teatas keskkonnaministeerium, et võtab kõik varemöeldu tagasi. Pooleteise nädala pärast oli komisjon justiitsministeeriumi kaudu moodustatud,» meenutab Valt esimest võitu.
Praegu tegeleb pea pool Lätit liivlastega, sest ametnikud on sunnitud vastama järjekordsetele kirjadele. Seekord komisjoni omadele. Iseenesest mõista kuulub komisjoni ka Valt: «Me kirjutasime eri küsimustega kirju Läti ministeeriumidele, ülikoolidele, kohalikele omavalitsustele. Küsisime lolle, kuid huvitavaid küsimusi. Näiteks, mis seisus on Lätis liivi keele õpetamine? Kas liivi ajalugu on kooliprogrammis? Kui on, siis kui palju? Omavalitsustelt, mille territooriumil liivlased elavad, küsisime, kuidas seal liivi kultuuripärandit säilitatakse ja liivi kultuuri propageeritakse. Paraku on juba ette teada, kui vähe tuleb tõeseid vastuseid. Bluffimine aga läbi ei lähe, sest komisjoni liikmed teavad tegelikku olukorda.»
Tegelik olukord tähendab seda, et keskmine lätlane ei ole liivlastest õieti midagi kuulnud. Läti kooliprogrammis lõpeb liivlaste ajalugu 13. sajandil. Kuni viimase ajani keeldusid Läti ametnikud passi rahvuse lahtrisse kirjutamast liivlane. Ei ole sellist rahvust, öeldi.
Passi järgi on Valtki lätlane: «See tuleb lätlaste alaväärsuskompleksist. Eestlased ja leedulased on oma maal kaua elanud. Aga kes on lätlased? Rahvusena välja kujunenud alles 15. sajandil, tekkinud neljast balti hõimust ja liivlastest. Kuidas nad saaksid rahulikult taluda, et nende kõrval elavad liivlased, kes on oi kui vanad.
Läti vabariigi 80. aastapäevaks anti välja ajalooatlas. Teed lahti, kolmandal leheküljel on ilus Läti kaart ja selle all pilt rahvarõivais inimestest. Tekst ütleb: muistsed lätlased. Aga see pilt pärineb tegelikult raamatust «Liivlaste rõivas IX-XII sajandil»!
Programmi «Liivlased Lätis» põhiline mõte ongi lõpetada sellised absurdsused ja taastada normaalsed suhted Läti riigi ja liivlaste vahel.
Läti tahaks liivlased unustada, kuid me ei lase sel juhtuda. Kujutasin ükskord ette, mis oleks, kui liivlased Lätist välja tõsta. Läti kaotaks rohkem kui 30% oma territooriumist, sest see on ajalooline liivlaste ala. Kaotaks pealinna, sest Riiagi jääb liivlaste alale. Uus hümn tuleks kirjutada, sest praeguse kirjutas liivlane. Liivi keeleta ei saa lätlane kalale ega seenele minna, abielludagi ei saa, sest vajalikud sõnad tulevad liivi keelest. Liivlasteta variseks lätlaste riik kokku. Ja mina ei tea, kuidas nad ilma hakkama saavad.» Valti hääletoon väljendab pigem imestust inimeste mõistmatuse üle kui pahameelt.
Eesti keel semestriga selgeks
Nii Valt kui Valtist viis aastat noorem õde Ulla püüdsid koolis ajalooõpetajale selgeks teha, et liivlased ei surnud 13. sajandil välja, nagu õpikus kirjas. Et liivlased ei ole muinasjutt.
Keskkooli lõpuks pidi Valt otsustama, kas minna ema jälgedes arhitektuuri õppima, nagu ta lapsena oli unistanud, või jätta sünnilinn Riia maha ja minna hõimlaste juurde liivi keelt tudeerima. Valt valis Tartu Ülikooli ja sai teada, et on siin esimene liivlane.
«1991. aastal ei saanud üheski Läti ülikoolis liivi keelt õppida. Praegu juba saab, kuid ma ei kahetse, et Tartusse tulin. Olen õppeprogramme võrrelnud ja võin öelda, et siinne haridus erineb heas mõttes päris korralikult sellest, mida Lätis samal alal pakutakse.»
Tagantjärele võib ta esimest ülikoolisügist meenutada kui veidi pöörast ja naljakat aega oma elus. Valt, kes sisseastumiseksamid tegi Lätis, ei osanud Tartusse jõudes sõnagi eesti keelt. Selgus, et mingeid ettevalmistuskursusi ei ole ja esimest korda ei pea tudengid kolhoosi (kuu kohanemisaega!) minema - Valt istus loengutes ega saanud mitte midagi aru. Peale selle, et esimese sessi eksamid tuleb teha eesti keeles.
Mis tal hädaga üle jäi, tegigi. Õppis eesti keele semestriga selgeks. Liivi keele abiga.
Bakalaureusekraadi sai Valt aga kätte alles läinud suve lõpul, sest ülikooli lõpetamine kippus «igasuguste liivi asjade» tõttu venima.
«Olin just lõpetanud «Liivi luule antoloogia» tegemise ja avastasin, et jaanipäev on käes ning minul jälle eksamid tegemata. Seisin peahoones loenguplaani all ja uurisin, kas jõuaksin mõnd eksamit õiendada, kui professor Ago Künnap mööda läks. Küsis, mis viga. Vastasin, et ülikool. Tema ütles: lõpeta ära. Mõtlesin kaks tundi ja siis hakkasingi lõpetama. Natuke ootamatu kiirusega.»
Bakalaureusetööks sai neli aastat tagasi alustatud liivi-eesti-läti-soome sõnastik. Esimene omataoline maailmas.
Norra kuningas andis ordeni
Askeldas vastne magistrand sügisel oma Tartu korteris remonti teha, kui korraga helistati Läti välisministeeriumist: tülitame teid protokolli-osakonnast. Norra kuningas andis teile ordeni.
Hea nali, arvas liivlane. Pärast tuli välja, et tõsilugu. Ongi ordeni saanud. Ainult, et kõik teised Püha Olavi ordeni kavalerid said Riias vastuvõtul Norra kuningapaaril kätt suruda. Valti polevat õigel ajal kätte saadud. Seepeale viskasid Valti Lätis elavad sõbrad-võitluskaaslased protokolli-osakonnale väikese vembu. Kui Valt ordenile järele läks, hakati ministeeriumis vabandama ja seletama, et viga on ära parandatud. Mis viga? «Sõbrad olid teatanud, et ma keeldun ordenit vastu võtmast ja et tõenäoliselt tuleb suur skandaal, kui mind tituleeritakse folkloorieksperdiks. Kirjutatigi siis, et keeleteadlane,» muheleb Lätit õigetpidi pöörav mees.
Läti riigi korrastamine läheb aktiivselt lahti 27. märtsil Staicele linnas Liivi kultuuri keskuse viiendal sünnipäeval. Selle väikese linna, millest põhja poole jäävad muistsed eestlaste alad ja lõuna poole liivlaste alad, avastas ürituse jaoks Valti lätlannast ema.
«Kõik ju ajavad liivi asja. Ema ajab ka. Tema käis selle ürituse idee Staiceles välja.
Seal tutvustame broshüüri, mis räägib liivlastest ja nende tähendusest Lätile. Samuti esitleme liivi-läti sõnaraamatut, mis on osa minu bakalaureusetööst Tartu Ülikoolis. Ja loodetavasti saame selleks ajaks ka liivi õlle. Sest mulle tundub, et eestlastega on võimalik arendada püsivamaid suhteid kui lätlastega, peame läbirääkimisi Eesti õlletehastega. See poleks ühe päeva õlu nagu Setu kuningriigi jaoks tehakse. Liivi õlu peab olema kogu aeg saadaval liivlaste ajaloolisel territooriumil. Osa õlle müügist tulevast rahast läheb liivi kultuuri toetuseks.
Staiceles avame ka esimese liivi kõrtsi. Ajapikku tuleb neid kindlasti juurde. Kõrtsid on kohad, kust saab infot liivlaste kohta. Kunagi saavad neist ehk sellised keskused, kuhu kogunetakse liivi keeles suhtlema.
Mitmed Läti kohalikud omavalitsused on juba aru saanud, et oma ajaloost nad külalistele rääkida ei oska. Sest selle paiga ajalugu on liivlaste oma, millest lätlased midagi ei tea. Liivi kõrtsid-infopunktid täidaksid ka selle lünga,» valgustab Valt oma tegevuskava.
Öeldud, tehtud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse