© Postimees 1999
| Uudised | uudised@postimees.ee | ||
|
|
|
|
|
|
|
Webmaster
© Postimees 1999 |
| |||||
|
|
|||||
Ametlikud töötud elavad parema ootusesELO ODRES |
Riigi majanduslik ajutrust lahkub ARGO IDEON |
||||
|
Meremuuseum tõstab allveelaeva Lembit maale PM |
Jõgevat kollitab töötus ELO ODRES |
||||
|
Ida-Eesti vanausuliste kultuur püsib fanatismil HERKI KÖBAS |
Noalõige silma surub maailma selgeks ANNIKA ALASOO, EPP LAUGASTE |
||||
|
ELO ODRES
Jõgeva tööhõiveameti direktori Erika Kirsi väitel kuulutatakse Jõgevamaa töötuse poolest varsti samasuguseks kriisipiirkonnaks nagu Ida-Virumaa.
Eelmisel kevadel tehtud tööjõu-uuringu andmetel oli Jõgevamaa Ida-Viru järel tööpuuduse poolest teisel kohal. Miks?
Inimesed ei leia pärast töö kaotamist enam uut töökohta. Maakonnast välja tööle minna eriti ei taheta, sest transport on kallis. Tartusse sõit maksab kuus umbes 1000 krooni, keskmine palk on Tartus 3500 krooni.
Uuringu järgi on maakonnas töötuid 13,9 protsenti, kuid töötuna arvele võtnute protsent tänavu jaanuaris on igati Eesti keskmine, 4,8 protsenti. Millest selline vahe?
Inimesed saavad kuus kuud abiraha, välja arvatud väikeste lastega emad, kes saavad abiraha lapse 7-aastaseks saamiseni. Kui kuus kuud läbi saab, kaob inimene meie vaateväljalt. Meil on nii vähe tööpakkumisi (intervjuu tegemise päeval oli kolm, mõni päev hiljem kümme pakkumist - E. O.), et selle pärast pole inimestel mõtet bussiga siia sõitma hakata.
Hiljuti hakkas Saare vallas tööle lootuse kaotanud töötute aktiviseerimiskeskus. Seal on hästi ettevõtlik vallavanem. Pikka aega töötud olnud inimesed saavad seal psühholoogilist abi, õpivad uuesti töötegemist ja enese töö müümist.
Need inimesed, kes siit teie ameti uksest sisse tulevad, on kõik siis alles hiljuti töö kaotanud, lootus ja natuke raha veel alles. Kõige hullemas olukorras inimesi te ei näegi?
Võib tõesti öelda, et meie juures käijad elavad veel hästi.
Mis neist saab, kes kuue kuuga tööd ei leia?
Võivad ka prügikastiinimesteks muutuda.
Kas prügikastiinimesed pole ainult suurte linnade probleem, maal peaks ju ometi olema võimalik kapsa-kartuli toel kuidagi ära elada?
Niimoodi saavad ainult tublimad hakkama. Ka maa-alevites on prügikastiinimesi.
Aga ikkagi, miks tegelik tööpuudus teistes maakondades väiksem on?
Mulgid on alati olnud üle keskmise ettevõtlikud. Pärnus tulevad suvel turistid ja on rohkem tööd. Rakveres päästab Tallinna lähedus.
Kas võib olla põhjuseks, et lähedal asuv Tartu tõmbab nagu magnetiga ära ettevõtlikumad inimesed, kes teistelegi töökohti looksid?
Täiesti õige, kõik vähegi mõtlevad inimesed lähevadki siit minema. Kortereid on Jõgeval palju müügis ja need on väga odavad. Pole ettevõtlikke inimesi, kes midagi teeksid, kuigi odavat tööjõudu jagub.
Kuigi ega palju odavat tööjõudu pole ka parim näitaja. On liik ettevõtjaid, kes võtavad inimesi miinimumpalga eest tööle ja siis kurdavad suure kaadri voolavuse üle. Aga miinimumpalgaga nõus inimesest polegi püsivaks tööks asja. Hea töötaja läheb miinimumpalga eest tööle ainult niikauaks, kuni leiab parema koha.
Milline on enamasti töötu sotsiaalne taust?
On väikeste lastega emad, keda eriti ei taheta tööle võtta. Muidugi on ka neid, kes ei tahagi tööle minna. Mehed teenivad normaalselt ja naised võtavad end arvele, et abiraha saada.
Ja on pensionieelikud. Üle 50-aastastest on lootust tööd saada ainult headel oskustöölistel. Aga nemad ei jäägi töötuks.
Endised vangid moodustavad töötutest ligi kümnendiku. Neil erilist lootust ei ole, ainult kui mõni tuttav võtab nad tööle.
Palju on tööotsijate seas neid, kel ehk polegi häda, said päranduse või müüvad vaikselt oma metsatukka?
Kellel millestki elada on, siia ei tule.
Usun, et vähemalt töötutel meestel on kõigil mingi mitteametlik tööots, 400-kroonise abirahaga ju peret ei toida. Aeg-ajalt helistatakse meile siia - oi, eestlased on väga valvsa silmaga. Helistajad ei tutvusta end kunagi. Ütlevad, et see ja see inimene saab teilt töötu abiraha, aga tegelikult töötab kusagil ehitusel või metsatöödel.
Mitte kunagi pole me käinud kusagil tellingute varjus või puu taga luuramas. Helistame firmasse, sealt öeldakse, et neil ei tööta sellist inimest. Kõik. Aga tavaliselt see mitteametliku tööotsa pidaja siis meie juurde enam ei tule.
Te ütlesite, et on väikeste lastega emasid, kes ei tahagi tööle minna. Aga kui te pakute neile töökohta ja nad ära ütlevad, siis peaks ju selge olema, et nad on libatöötud?
Meil on praegu sees kolm tööpakkumist ja 1200 tööotsijat. Miks ma peaks raiskama ühe pakkumise inimese peale, kes seda ei soovi, kui keegi teine on hädas? Kui ma saadan firmasse töötaja, kes tegelikult tööd teha ei taha, firma järgmine kord ei annagi meile enam tellimust.
Meil on väike koht ja üritame inimlikud olla. Me ei nõua neilt, kes maakonna teises otsas elavad, alati iga 10 päeva järel kohalkäimist, mis on abiraha saamiseks kohustuslik. Lepime helistamisega.
Või kui inimesel ei tohiks olla mingeid probleeme töö leidmisega, aga ta ei saa tööl käia, sest hooldab haiget ema, vormistame ta töötuks.
Kui palju on noori tööotsijaid?
Umbes kümnendik. Töökogemuseta keskkoolipingist tulnul on vähe lootust tööd leida. Tööandjad otsivad üle 25-aastaseid. Siis on koolid-kursused läbi, mingi töökogemus olemas, lapsed ka suuremad. Hea vanus on tööotsijal 25-50.
Nüüd tuli uus korraldus, et keskkooli lõpetanuid ei tohigi enam töötuks vormistada, nad peavad edasi õppima. Kutsehariduse saanuid meile massiliselt ei tule, võibolla Põltsamaa kodu- ja põllutöökoolist on rohkem.
Kutsekooli lõpetanutest jäävad tööta kodu küljes rippujad, kes ei taha elukohta vahetada. Või need, kes liiga palju valivad. Need jäävad papa-mamma ülal pidada.
Kas te olete uurinud, palju Jõgevamaa ettevõtted aasta-kahe pärast töötajaid vajavad?
Misasja? Neil pole mingit nägemust, mis aasta pärast saab! Nad ju ei sõlmi töötajatega lepinguidki kauemaks kui aastaks.
Kas te hädaabitöid ka korraldate?
Meie ise neid ei korralda, selleks on meil lepingud omavalitsustega. Töötud teevad heakorratöid: riisuvad, istutavad taimi, pesevad aknaid, lükkavad lund.
Osa valdu meie teenuseid ei kasuta, vaid rakendavad oma toimetulekutoetuse saajaid.
Hea meelega lähevad töötud hädaabitööle, kui töö on varjatud kohas. Näiteks Laiuse surnuaeda korrastasid nad kohe rõõmuga. Aga kesklinna teiste silma alla ei taheta minna. Eriti need ei taha, kes enne natuke parema töö peal olid - endised raamatupidajad, müüjad, õpetajad. Lihttöölistel on muidugi ükskõik.
Hädaabitöödest on ka keeldutud, siis nad peavad tooma arstitõendi, et ei saa minna. Mina ei tea, kas need tõendid on õiged või valed.
Kui palju te töötutele oma firma asutamiseks ette nähtud 10 000 krooni välja olete maksnud?
Nii palju, kui eelarve on lubanud. Eelmisel aastal oli stardikapitaliks ette nähtud 130 000 krooni ja 13 toetust ka maksime. Sel aastal on 200 000 krooni. Soove tuleb kaks korda nii palju.
Eelmise aasta toetustest läks neli Veenuse kaubamajale ja kuus ilusalongi Duaal teinud naistele. Need olidki meie eelmise aasta edukamad projektid.
Kas mingeid väga originaalseid äriplaane on ka pakutud?
Üks Raja küla abielupaar ostis pakkeliini. Nad kasvatavad ise köögivilja, külmutavad ja saadavad Tallinna. Aga need inimesed tulid siia Tallinnast.
Palamuse vallast üks mees taotles raha, et hakata tegema Lutsu raamatute teemalisi suveniire. Meie kõhklesime, kas see tasub ära. Aga kohalik omavalitsus kirjutas väga toetava kirja, et neid suveniire on ikka hirmsasti vaja.
Kas keegi on stardikapitaliga pankrotti ka läinud?
Väikesed maapoekesed, mille asutamiseks ka kõige rohkem rahataotlusi tuleb. Ja eelmisel suvel viletsa ilma tõttu üks mesinik.
Arvamus
Meelis Paavel
Eelmisel aastal suurendas töötute arvu kindlasti Venemaa turu ärakukkumine. Töötute arvu suurendab ka põllumajandusettevõtete töö efektiivsemaks muutumine.
Tööturupoliitikaga tegelevate ametite peamine ülesanne on siiani olnud abiraha maksmine. Koolitus ka, aga sellega peaks tegelema hulga aktiivsemalt.
Kaua aega tööta olnud inimesed on praegu täielikus teadmatuses oma võimalustest, mida neil teha oleks ja milleks nad sobivad.
Hillar Eller
Meie kutseõpetust tuleb parandada. Tuleb ajada poliitikat, et kõik ei pea olema kõrgharidusega, vaja on ka häid oskustöölisi, kes midagi toodavad. Kutsehariduse reform on kõige tähtsam.
Kutsenõuandlate süsteem tuleb uuesti käima panna. Minu abikaasa töötas vanasti kutsenõustajana, tema teadis täpselt, mis eriala töötajaid vaja on ja kes milleks sobib.
Firmade esindajad ei ütle meile, keda neil lähemas tulevikus vaja on, aga peaksid ütlema.
Marju Rein
Tööotsijaid on kaks gruppi: ühed tahavad palka ja teised kindlat töökohta. Viimased küsivad peamiselt riigiametit. Firmad otsivad praegu kõige rohkem kokki ja õmblejaid, meestest treialeid ja freesijaid. Häid töömehi, kel käes mitu ametit, otsitakse tikutulega. Kutsekoolide lõpetajad jäävad praegu veel nõrgaks, tundub, et üheks suureks puuduseks on kehvad praktikabaasid. Eelmisel suvel jäi meelde paar Tallinna kutsekooli, mille lõpetajad võtsid end kohe meil arvele.
ARGO IDEON
Ühes peaminister Mart Siimanniga panevad ameti maha tema majandusnõunikud, kes koos majandusvallas tegutsenud eksministritega kujunevad peagi oodatud tööjõuks tippkohtadel.
Lahkuv peaminister on saanud majandusnõu kolmelt tuntud mehelt - Aare Järvanilt, Heino Viigilt ja Heido Vitsurilt. Neist on valitsusjuhti kõige kauem nõustanud Vitsur, kes pidas 1992. aasta algupoolel Tiit Vähi esimeses valitsuses ka majandusministri ametit.
Muretud töötud
Vitsur ütles Postimehele, et pole viimase aja sündmustekeerises põhjalikumalt tulevikule mõtlemiseks aega leidnud. «Töötatööline ma ei ole olnud ja eriti ei oska karta ka,» naeris ta. «Eks jõuab vaadata.»
«Nõunikud on seotud konkreetse peaministriga,» märkis Vitsur, kelle sõnul lahkuvad nad täpselt üheskoos valitsusega. Ta pidas tõenäoliseks, et järgmine peaminister toob uuteks nõunikeks kaasa inimesi oma lähikonnast.
Endine Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna juhataja Aare Järvan ütles, et on peaministri majandusnõunikuna oma töölepingu keskpangas ajutiselt katkestanud ning Eesti Pank on tema jaoks üks jätkamisvõimalus. See eeldaks aga uusi läbirääkimisi. «Ausalt öeldes ootan pigem kevadet ja puhkust,» sõnas ta. «Kuigi võibolla peaks juba tõsisemalt mõtlema.»
Järvan ei välistanud päriselt sedagi võimalust, et jääb ka uuele peaministrile nõu andma. Siimanni valitsusele on jäänud veel töötada kõige rohkem mõned nädalad.
Kõige lühemat aega peaministrit nõustanud Heino Viik kinnitas juba aastavahetusel ametisse astudes pressile, et arvestab valitsuse lahkumisega hiljemalt aprillis. Viigi eelmine töökoht oli Hoiupanga finantsturgude divisjoni juhtimine, kus ta sattus nn Daiwa-skandaali osaliseks seoses Hoiupanga juhtide suurlaenuga. See aga ei saanud tema nõunikukohale takistuseks, seda enam, et Daiwa-sündmustesse otseselt mässitud siseminister Olari Taal kindlalt oma kohal püsis.
Kättesaamatu parlament
Lahkuv majandusminister Jaak Leimann proovis ühe tulevikuvariandina ära parlamendishansid. Ta kogus 488 häält Võrus, Valgas ja Põlvas ning jäi Riigikogust välja. KMÜ-2 nimekirja alles 158. kohale kirjutatud parteitu Leimann ütles Postimehele, et seostab oma tulevikku senisest suurema rõhuasetusega professorikohal Tallinna Tehnikaülikoolis, sama tööd üritas ta teha ka ministriameti kõrvalt. Lisaks on Leimann ministriametite vahepeal teinud majanduskonsultandi tööd, milleks nüüd taas võimalusi avaneb.
Rahandusminister Mart Opmann, kes ei ole oma tulevikuplaane seni avalikkusele tutvustanud, veetis lõppenud nädala suusapuhkusel tundmatus välisriigis. Täna asub ta ministeeriumi pressiesindaja sõnul taas tööpostile. Opmann pürgis Koonderakonna nimekirja 20. kohalt ka Riigikokku, ent kogus Harju- ja Raplamaal kandideerides üksnes 426 häält.
Parteitu teede- ja sideminister Raivo Vare eelistas kandideerimisele hoopis valimiseelset mäsu seoses Eesti Telekomi vähemusaktsiate erastamisega. Poliitspekulatsioonid pakuvad Varele Tallinna linnapea kohta, mille jätab peagi vabaks mõnesaja hääle ning soodsa nimekirjapaigutuse toel Riigikokku pääsev meer Ivi Eenmaa.
Teise võimalusena nimetavad erinevad allikad Vare jätkamist loodava Eesti Transiidi Sihtasutuse eesotsas ning ühtlasi on tal olemas ülesanne Eesti poole läbirääkijana USA energiakompaniiga NRG Energy, Inc. Narva elektrijaamade erastamise üle. «Kõik, mis sulle tüli teeb, jõuab kunagi kätte,» kommenteeris Vare seda Postimehele sõnadega, mida tavatsenud kasutada tema vanaema.
PM
Meremuuseum tõstab ajaloolise allveelaeva Lembit maale, sest aastaid vees seisnud alus hakkab tasapisi lekkima.
Hiljuti avastasime laeva korpuses väikese prao, mis küll kinni lapiti, kuid varem või hiljem võib asi kurvalt lõppeda, ütles meremuuseumi allveeosakonna juht Vello Mäss Sõnumilehele.
Unikaalse laeva säästmiseks tõstab meremuuseum selle kuivale maale ja paigutab tõenäoliselt Admiraliteedi basseini juurde hoonesse.
Tänavu Lembitut veel kuivale ei tõsteta, kuid mõne aja pärast tehakse seda kindlasti, lausus Mäss. «Loodan, et ainus esimese Eesti vabariigi ajast säilinud sõjalaev niikaua ka vastu peab,» lisas ta.
Allveelaeva Lembit hakati ehitama Inglismaa laevatehases 1935. aastal, kaks aastat hiljem sildus alus Tallinnas.
Praegu Pirita purjespordikeskuse kai ääres seisev Lembit oli üks oma aja parimaid sõjalaevu: ta kandis kaheksat torpeedot, kahtkümmend miini, tema maksimaalne sukeldumissügavus oli üheksakümmend meetrit.
Lembit ja samatüübiline laev Kalev kuulusid Eesti merejõudude koosseisu.
Teise maailmasõjas osalesid need allveelaevad Nõukogude Liidu Balti laevastiku koosseisus uute meeskondadega. Kalev hukkus miinil 30. oktoobril 1941. (PM)
Allveelaev Lembit
• Ehitatud 1936. aastal Inglismaal.
• Laeva mõõtmed (m): 59,5 x 7,5 x 3,6
• Veeväljasurve (t): pinnal 665,5, vee all 853,4
• Kiirus (sõlme): pinnal 13,7, vee all 8,5
• Suurim sukeldussügavus 90 m
• Diiselmootorid Vickers-Armstrong 2 x 600 hj
• Elektrimootorid Metropolitan Vickers 2 x 395 hj
• Relvastus: 10 miinishahti, 4 torpeedotoru, 40 mm õhutõrjesuurtükk (algselt), 1 kuulipilduja • Meeskonnaliikmeid 32
Allikas: Eesti Meremuuseum
ELO ODRES
Jõgeva tööhõiveametil on praegu pakkuda kümme, nädal varem kolm töökohta, samas oli tööotsijaid veebruari seisuga 1237.
Jõgeval on nii vähe vabu töökohti, et erinevalt näiteks Tallinnast ükski veel tööl käiv inimene paremat töökohta otsima ei tule.
Tööhõiveameti uksest sisenejate välimus ei reeda kuidagi sissetuleku puudumist. «Ega töötus peagi välja paistma, nad tulevad ju ka siia meile end müüma,» ütles ameti direktor Erika Kirss. Need, kel tööhõiveametisse asja, on vähemalt pool aastat tagasi veel töötanud. Üle kuue kuu tööta olnud enam abiraha ei saa ja keskmiselt viie-kuue vaba koha pärast Kuremaalt või Palalt Jõgevale sõitmine oleks raha raiskamine.
Üks liik nahkjopedes ja kalli näovee järele lõhnavaid tööotsijaid on Kirsi sõnul Tallinnas ehitustel töötavad mehed. «Seal on nii pingeline töö ja kehvad töötingimused, et mingil hetkel ei pea mehed enam vastu,» rääkis Kirss. «Siis nad tulevad mõneks ajaks koju tagasi, vormistavad end töötuks, puhkavad ja lähevad jälle Tallinna tagasi.»
Põhjalikult tunnevad tööhõiveameti töötajad inimesi, kes korrapäraselt kuus kuud töötavad ja siis on kuus kuud töötud. «Näiteks katlakütjad võetakse oktoobris tööle, leping sõlmitakse aprillini. Inimesed on sellega harjunud ja võtavad vahepealset aega kui tööseisakut,» selgitas Kirss.
Suuremates linnades unustusse vajunud komme sõlmida töötajatega tähtajalised töölepingud on Jõgevamaal enesestmõistetav. Mehhaanik Heino Ilves (35) töötas erafirmas, mis kuu aja eest pankrotti läks. Koondamistasu Ilves ei saanud, sest tööleping sai läbi.
Koolitus ja stardiraha
Lisaks 400-kroonisele abirahale on riigi tööhõiveametil töötutele pakkuda veel koolitust ja 10 000 krooni suurust stardikapitali oma firma asutamiseks. Parajasti lebas Kirsi laual kolm stardikapitali taotlust, kaks oli kohaliku maksuameti spetsialist tagasi lükanud, ühe rahuldanud. Kaks töötut tahtsid Kuremaale poodi teha, maksuamet leidis, et seal on poode juba piisavalt, pealegi oli üks kahest taotlejast maksuameti võlglane. Teine taotleja soovis Jõgeval juuksuritöökoda avada, maksuamet leidis jällegi, et seda teenust on väikese linna kohta juba küllalt.
Maria Põltsamaalt, kes kulinaariatooteid valmistava firma sisseseadmiseks 10 000 krooni sai, on õnnelik. «Kartsin, et ei lähe läbi, eile õhtul ei saanud magada,» rääkis ta. Varem töötas Maria Pajusi kulinaariatsehhis meistrina, kamandas 30 töölist ja teenis 450 krooni. Konkurentsi endisest töökohast ta ei karda: «Juba siis, kui Pajusis töötasin, osteti letist minu tehtud asjad ära, teiste omad jäid seisma.»
Tehnikumis ehitust õppinud noormees tahtis tööhõiveameti kaudu arvutikoolitust, sest nahk ei kannata ehitustolmu. Kirsi sõnul pole palja arvutioskusega midagi peale hakata. Selgus, et tegelikult on noormehel veel ka müüjapaberid, mis on tööleidmise seisukohalt üks paremaid erialasid. «Äkki võtate siis hoopis müügikoolituse?» pakkus Kirss ja saatis noormehe koju järele mõtlema.
Ootavad oma võimalust
Väikeses kohas elavdavad ka paar uut tööpakkumist olukorda tööjõuturul. Painküla õlitehase avamine tõstis paar päeva pärast Postimehe külaskäiku Jõgeva tööhõiveameti pakkumiste arvu kolmelt kümneni.
Jõgevamaa suurimad tööandajad - piima- ja leivatööstus, Pepsico krõpsutehas - Kirsi sõnul tööameti teenuseid ei vaja, sest neil on tööotsijate järjekord kogu aeg ukse taga.
HERKI KÖBAS
Vanausuliste liidrid Pavel Varunin ja Nikolai Shvedko on valmis kulutama isiklikku raha ning kihutama pisikese punase Peugeot’ga tuhandeid kilomeetreid läbi Venemaa, et säilitada vanausuliste kultuuri Eestis.
Möödunud nädalavahetusel käisid Tartumaa Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühingu esimees Varunin ja aseesimees Shvedko Moskva lähedal Sofrinos järel õpikutel, millest hakatakse sügisel Peipsi ääres asuvas Kallaste keskkoolis lastele ja täiskasvanutele õpetama kirikuslaavi keelt.
Õpikud kui salakaup
Varunin ja Shvedko istusid Moskvast tagasiteel tund aega kinni Eesti tollis, kes süüdistas mehi õpikute ülevedamise eest salakaubaveos. Mehed tõid Kallaste koolile kaheksa õpikut, kolm sõnaraamatut ning kaardi, mis kirjeldab Jeesuse rännakut.
«Tolliinimestele tundus uskumatuna, et keegi võib Venemaale kaheksale õpikule järele sõita,» lausus Shvedko. «Õnneks lasid nad meid lõpuks tulema.»
Poole aasta jooksul on mehed igasugusele asjaajamisele kulutanud isiklikku raha 30 000 krooni.
Kava kohaselt hakatakse Kallaste keskkoolis kirikuslaavi keelt õpetama sellest sügisest, õpetajaks on lubanud tulla Tartu Ülikooli vene ja slaavi filoloogia õppejõud dotsent Juri Kudrjavtsev.
«Poole õppeaasta pealt seda enam teha ei jõua,» lausus kooli direktor Veera Suits.
Õpetuse alustamiseks eraldas haridusministeerium kuni selle aasta lõpuni 50 000 krooni, mis peaks katma õppejõu töötasu ja sõidukulud ning õppevahendite muretsemise.
Haridusminister Mait Klaassen ütles, et kirikuslaavi keele õpetamine on oluline kogu Eestile. «Vanausulisi on siin olnud ju mitusada aastat ning kui me ei tule nende keele ja kultuuri arendamisele vastu, siis võidakse ka meiega kunagi taoliselt käituda,» lausus ta. «Vanausulised on pealegi Eesti riigile väga lojaalsed.»
Varunini ja Shvedko esivanemad on Eestis elanud üle kolmesaja aasta.
President üks sajast
Kirikuslaavi keele oskajaid on Eestis praegu kokku sadakond. Varnjas oskab seda viis, Kolkjas üheksa, Kallastel seitse, Mustvees üheksa, Rajakülas kümme ja Kükitas samuti kümme inimest. Lisaks on kirikuslaavi keele oskajaid Tallinnas kümmekond ning Tartus kolm-neli inimest.
Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu nõuniku Zosima Jotkini kinnitusel on üks kirikuslaavi keele oskajatest Eestis president Lennart Meri. «Ta käis paar aastat tagasi Mustvee külje all Rajaküla kloostris siinset raamatukogu vaatamas,» meenutas Jotkin. «Ma andsin talle ühe kirikuslaavikeelse raamatu ja president tõlkis seda vabalt. Ta oli seda vist Venemaal elades õppinud.»
Kallaste linnapea Liidia Karzubova oletas, et esialgu on kirikuslaavi keele õppimisest huvitatud peamiselt täiskasvanud. Ta rääkis, et tahab seda ka ise õppima hakata.
«Ehk aitab keele õppimine taastada ja elus hoida vanausku, vanausuliste kultuuri Eestis edasi viia,» ütles linnapea Karzubova. «See on siinsele rahvale väga tähtis. Peipsi-äärsetest venelastest on ju 85 protsenti vanausulised.»
Karzubova kinnitas, et ka üheksaliikmelisest Kallaste linnavalitsusest on suur osa vanausulised. Endise Nõukogude Liidu aladel saab kirikuslaavi keelt õppida Riias sealsete vanausuliste peakiriku juures, Daugavpilsis, Vilniuses ning Peterburis. Mujal maailmas saab seda keelt õppida Ameerika Ühendriikides, Bulgaarias ja Rumeenias.
ANNIKA ALASOO, EPP LAUGASTE
Kui õnnetu lühinägelik on külge saanud ülburi sildi, sest ei tunne tänaval tuttavaid ära ja kõnnib kallimastki külmalt mööda, tahab ta tavaliseks nägijaks saada - kasvõi nuga silma.
«Nuga silma» tulebki võtta sõna-sõnalt. Kümme aastat tagasi lühinägevust parandaval operatsioonil käinud Kaja meenutab lõikust kui õudusfilmi: «Nägin nuga, mis mulle lähenes ja silma lõikas: see oli jube tunne.» Silmalõikuse ajal on patsient ärkvel ja peab tuimastatud silmaga lihtsalt ühte punkti vaatama.
Operatsioonil teeb kirurg lühinägeliku inimese silma sarvkesta sisse lõikeid, mis armistuvad ja sel kombel silma telge lühendavad. Lühinägevust ei nimeta arstid haiguseks, vaid omapäraks, mille puhul silmamuna on liiga pikk. Siis ei lange kujutis silma võrkkestale, vaid selle ette, ja pilt on ähmane.
Prillidest tüdinud
Kaja ei kõhelnud hetkegi, kui kuulis võimalusest noa abil prillidest loobuda ja seejuures täiesti teravalt näha. «Olin prillidest õudselt tüdinud,» selgitas Kaja. Hästi nägev inimene ei kujuta ette, et lühinägelik ei näe ujuma minnes oma varbaid ja saunas jääbki seepi otsima, kuni sellel lõpuks libastub. Vette ju prillidega ei lähe, kuigi paljudel muudel juhtudel aitavad prillid hädast välja.
Meditsiini õppinuna teadis Kaja, et ükski operatsioon pole riskita: lõikus ise ei pruugi õnnestuda ja hilisem peatrauma võib nägemise võtta kergemini kui tavalise silmaga inimesel. Ka sünnitamine on riskantsem, sest silma rõhk tõuseb ja arsti tehtud armid võivad rebeneda. Tartu Ülikooli silmakliiniku arst Leo Schotter lisab, et kõik, mis silmaauku mahub ja on valmis seda lõhki lööma - sõrmed, saapanina, golfipall või pastapliiats - vigastab opereeritud silma veel vähemasti kuue kuu jooksul kergemini kui tervet silma.
Võib läätse vahetada
Schotter on kahekümne aasta jooksul tavanägijaks lõiganud üksteist tuhat inimest. Sarvkestalõikus, mis Kajalegi tehti, on sada aastat vana. Rohkem kui kümnedioptrise lühinägevuse puhul tehakse operatsioon laseriga. Et laser maksab kaheksa miljonit krooni, seni Eestis neid lõikusi teha ei saa. Viimastel aastatel võib juba mõelda ka keerulisema operatsiooni, silmaläätse vahetamise peale. Kuna siis lõigatakse silm lahti, on operatsioonirisk suurem kui sarvkestalõikuse puhul ja tuleb hoolikamalt kaaluda, kas risk end ära tasub.
«Olin varem läätsi proovinud, aga need mulle ei sobinud, silmad väsisid ja ööseks tuleb need ikkagi ära võtta,» ei pidanud Kaja isegi sellist abivahendit küllalt heaks. Schotter selgitab, et üks põhjus operatsiooni abil lühinägevust vähendada ongi läätsetalumatus. Selle põhjuseks võib olla eriline silmakuju, mis läätse hästi peal ei hoia. Ka siis, kui kumbki silm näeb väga erinevalt, võiks lõikusele mõelda.
Järgmisel hommikul pärast operatsiooni üllatus Kaja, et maailm on selge ilma tavapärase prilli ettepanemise liigutuseta. Ja nii jäi see ka kõikideks järgmisteks hommikuteks - praeguseks on Kaja lõikusest kümme aastat möödas.
Silmaarst Silvi Jänes ei eelista üht lühinägevuse parandamise võimalust teisele. Prillid on kõige ohutumad, kuid moonutavad nähtavat pilti. Prillid miinus seitse dioptrit teevad maailma oluliselt väiksemaks.
Kontaktläätsedega näeb inimene maailma õiges suuruses. Kes ei pea ebamugavaks igal hommikul läätsi silma sättida ja ei unusta õhtul neid lahusesse pista, eelistab läätsi.
|
|||||
