© Postimees 1999
| Tartu uudised | tartu@postimees.ee | ||
|
|
|
|
Webmaster
© Postimees 1999 |
|
|
||
|
AIGI VIIRA |
PRIIT RAJALO |
|
|
PRIIT RAJALO |
ANNIKA ALASOO |
|
|
AIVE ANTSOV |
AIGI VIIRA |
|
|
EPP LAUGASTE |
TPM |
|
|
JAAN URVET |
TIIT EFERT |
|
|
AUTOR |
AUTOR |
|
|
AIGI VIIRA Eile maandus Ülenurme lennuväljal Tartu-Pärnu-Tartu lennuk, mis taasasutas Tartu ja Pärnu vahele lennuliini. «Selle lennuga avasime lennuliini ja kultuurisilla Tartu ja Pärnu vahel,» kinnitas lennukist väljunud kultuuriosakonna juhataja Kalev Lindal, «kultuurisilla peal saab oma liini ajada ning õhus tulevad head mõtted.» Pärnus Endla teatris lavastuse «Irma» esietendusel ja sealsete kultuuriinimestega kohtumas käinud Kalev Lindal ja raadio Elmar peatoimetaja Jaan Habicht asusid Tartust teele teisipäeval ja maandusid taas kodulinnas eile hommikul. «Tegemist on regulaarse lennuühendusega,» sõnas Habicht, «sest lennud toimusid nii 30. kui 31. märtsil.» Tagasi Tartusse lennuks ühines reisiseltskonnaga Pärnu linnavalitsuse kultuuri- ja spordiameti juhataja Andrus Haugas. Tartu-Pärnu kultuurisilda loovat lendu märkis Habichti sõnul ka väike kultuurisündmus. «Viljandi lossimägede kohal heitsime alla kotitäie kuldseid pühademune,» rääkis Habicht, «tänu sellele hakkasid rahvamassid päris kiiresti liikuma,et märgistatud auhinnamuna leida.» Lendajad kiitsid, et õhusõit on igas mõttes muust transpordist mugavam. «Lennata oli oluliselt parem kui autoga sõita, nelikümmend minutit ja kohal,» kiitis Habicht. «Kõige enam teeb rõõmu see, et lennuki kiirust mõõdetakse sõlmedes ja saja sõlmega ehk 190 kilomeetriga tunnis võib rahulikult lennata. Pealegi pole kogu trassi peal ühtegi politseinikku, kes kiirust mõõdaks.» Habicht lisas, et neljakohalist ameerika väikelennukit Cessna 172 võib nimetada lennutaksoks, mille sõiduhind sõltub kokkuleppest. «Eesti taevas ei rakendu keeleseadus, dispetšeriga suheldakse inglise keeles,» rääkis Habicht. «Tegelikult on siin kindlad piirid: oled õhus, oled Euroopas, tuled alla, oled Tartus.» Lindal kiitis lennusõidu eeliseks laitmatut mobiilisidet. «Lennul oli ka rida halbu asju,» muigas Habicht. «Et kodanik Lindalil on algkogemusi purilennukiga lendamisel, haaras ta aegajalt rooli järele.»
algusesse PRIIT RAJALO Ühena vähestest omavalitsustest kindlustas Elva kõik talle kuuluvad hooned ja neis paikneva väärtusliku vara. Elva kindlustas 15 objekti, mille koguväärtus on üle 150 miljoni krooni. Kindlustatud hoonete seas on kaks kooli, kaks lasteaeda, huvikool ning haigla. Aastase kindlustuslepingu sõlmis linnavalitsus Balti Kindlustuse ASiga, mille pakkumine oli Elva linnavara spetsialisti Salle Ritso sõnul teiste konkursil osalenud kindlustusfirmade omadest nii hinna kui ka lisatingimuste poolest kõige soodsam. Ritso kinnitusel kindlustas linn hooned tulekahju puhuks. Hoonetes oleva põhivara kohta, nagu arvutid, mööbel ja kontoritehnika, sõlmiti veel ka murdvargus- ja röövimiskindlustus. Samuti kindlustati hoonete aknad vandaalide vastu. Koolidele, lasteaedadele ja huvikoolile paigaldab turva- ja tuletõrjesüsteemid turvafirma ESS. Kuigi Elva linna tänavune eelarve on ligi 26 miljonit krooni, leidis linnavalitsus ligi 60 000 krooni aastase kindlustusmakse tegemiseks, nentis Ritso. Tema kinnitusel kulub vähem raha kindlustusmaksete tegemisele kui võimalike õnnetuste tagajärgede likvideerimisele. «Viimastel aastatel on Eestis koolidega juhtunud õnnetusi küll ja küll, õnnetuse korral tuleks hakata kuskilt raha otsima,» põhjendas Ritso vara kindlustamist. «Ainuüksi Elva keskkooli taastamisväärtus oleks õnnetuse korral umbes 56 miljonit krooni.» Ta lisas, et õnneks ei ole linnale kuuluvad kivist hooned eriti tuleohtlikud, välja arvatud puidust Peedu algkool. Ka varaste ja vandaalide kätetööst ei osanud Ritso tuua näiteid mujalt kui Peedu algkoolist. ASi ESS Lõuna arendusdirektori Aksel Kivi väitel on Elva Eesti väikelinnadest üks parimaid näiteid, kuidas tuleb hoolitseda oma vara säilimise eest. «On väga oluline ette näha kahju, mis võib õnnetuse korral tekkida,» märkis ta. Kivi lisas, et turvafirmad ei tegele ainult sissemurdmistega, vaid kustutavad tihti ka tuld.
algusesse
TPM Linnaeelarve koostamise põhimõtted tuleb üle vaadata, sest praeguste rahaeralduste juures on vaevu võimalik hoida tänavaid lõplikust lagunemisest, kinnitas abilinnapea Kaarel Sahk. Tänavu on Tartu eelarvest teedeehituse ja -remondi raha eraldatud peamiselt Kalda tee uue sõiduraja ehitamiseks (6 miljonit), kruusatänavate katmiseks kerge asfaltkattega (4,5 miljonit), tänavate üleasfalteerimiseks (6 miljonit), Vallikraavi tänava remondiks (1 miljon) ning jooksvaks remondiks (10 miljonit). Riiklikust investeerimisprogrammist on Tartu tänavate parandamiseks eraldatud 2,3 miljonit, kõnniteid plaanitakse remontida 1,2 miljoni krooni eest. Linnamajandusosakonna teedeteenistuse juhataja Jaak Konsini sõnul pole aga kindel, kas selle raha eest saavad tehtud kõik kavandatud tööd. Ta tõdes, et tänavune kevad on mõjunud Tartu tänavatele laastavalt.
algusesse
ANNIKA ALASOO Et saada kaela võitjalinti, ei pea tingimata vastaseid seljatama, mis tundub sajakilostele sobiv spordiala, vaid piisab ka võidust oma liigsete kilode üle. Lõuna-Eesti parimaks kaalu jälginud meheks, nii meeste kui naiste lemmikuks sai sel nädalal Andres Pärn. Poole aastaga suutis 160 kilo kaalunud mees end 91-kiloseks süüa. «Liigne kaal pole mingi uhkeldamise asi, keegi ei peakski end nii paksuks sööma,» märkis 49-aastane lauahööveldaja Pärn. Eestis neli aastat tegutsenud kaalujälgijatega sundis meest ühinema meeleheide. «Paksu elu on väga raske, paks mees muutub haletsusväärseks,» ütles Pärn, kellele nüüd pole kummardamine ja kiire kõnd enam raske. Ta tunnistas, et ülekaal hakkas tervisele: nagu ütlevad üles auto šarniirid, kui koorem on liiga suur, nii ei pea ka inimese põlved vastu. Samuti kõrgeneb vererõhk ja on raske hingata. «Olen endale oma paksusega palju halba teinud,» on Pärn kindel. Pärn tunnistas, et suhtus kaalujälgijatesse üleolevalt ega uskunud, et ta edu saavutab. Mees muigab: «Hea, et mu rühmakaaslased mind välja kannatasid.» Varem proovitud imetallad, nõelravi ega peen Prantsuse preparaat kaalu alla ei võtnud. Pärn võrdles oma ülekaaluaega Soomes populaarse naisekandmisvõistlusega. «Ainult et kui naisekandja jõuab oma kandamiga finišisse ja paneb naise maha, siis mina ei saanud oma 60 kilo mitte hetkekski kuhugi panna,» näitlikustas Pärn. Aastaid kaaluga hädas olnud mehel on teisigi võrdlusi: kahekümnekilone ämber ühe käe otsas, teine samasugune teise käe otsas ja üks veel turjal. Nii ööd kui päevad. Juurde tulid kilod tasapisi, sest süüa mehele meeldib. «Kaalus juurde võtmine on nii lihtne nagu vananemine, seda ei märkagi,» selgitas Pärn. Õnneks polnud ka kaalus alla võtta raske, tuli lihtsalt söömisharjumused läbi mõelda ja neid muuta. «Esimesed 50 kilo tulid kergelt maha,» ütles Pärn. Kaalujälgijad käivad koos kord nädalas, jagavad muljeid ja kogemusi, mis nädalaga saadud, ja muidugi kaaluvad end. Nädala tasu oli 65 krooni. Pärn kulutas 68,6 kilo mahavõtmiseks 1620 krooni - 23 ja pool krooni kilo kohta. «Kuigi algul tundus, et kaalujälgijad püüavad teiste õnnetuse pealt teenida, leian, et see oli kasulik investeering,» ütles Pärn. Ta ei tunne muret, et võiks uuesti tüseneda, sest alati võib jälle rühma minna ja teistelt tuge ning nõu saada.
algusesse AIVE ANTSOV Käes on esimene aprill, kui sead lendavad mis kole, kõik ninad on tahmased ja silmaalused sillerdavad sinikatest. Kirjandusmuuseumi vanemteaduri Mall Hiiemäe sõnul on Eestis tähistatud 1. aprilli naljategemise päevana umbkaudu sada aastat. Kombestik on tulnud kultuurilaenuna Lääne- Euroopast. «Niinimetatud narripäeva eelkristlikuks tagapõhjaks võib pidada vanarooma kultuslikku kevade vastuvõtmise rituaali,» selgitas Hiiemäe. «Samuti on päeva petuga pooleks pidamine seostatav kogu aprillikuu loodusele ning ilmastikule omase petlikkusega.» Hakitud kirbujalad Naljapäeva eestipärane tagamaa peitub suure tõenäosusega eelmise sajandi lõpul alguse saanud tavas saata sel päeval lapsi ja karjapoisse külasse väljamõeldud töövahendit või mõnd naljakat asjandust otsima, näiteks naabertallu vorstipaendepakku ja pererahva abielukotti (suur kott, kuhu abielupaar sisse mahub) laenama. Samuti saadeti sinisilmi lõngakeerumasina, uue aja nurga, palgiotsa reidi, armujuustu, kirbuseemneõli, sääserasva, vähivere ja hakitud kirbujalgade järele. Kui talus tapeti 1. aprillil siga, anti lastele käsk tuua külast seasabapuu (puu, millel saab seasaba sirgeks painutada), et neid koledast vaatepildist säästa. Kui see, kellelt laps seasabapuud või sääserasva küsis, oli hea huumoritaju ja lõbusa meelega, ei reetnud ta naljategijat, vaid mängis kaasa, öeldes, et täna on 1. aprill ja seepärast sai sääserasv just otsa. Vanarahva seas käis mõnel pool ringi uskumus, et 1. aprill on üks aasta neljakümne viiest halvast päevast, mil ei tohi uut tööd alustada. Nimelt olevat sel päeval vanakuri taevast alla visatud. Palamusel levis jällegi arvamus, et 1. aprill oli just see päev, mil Jeesus Kristus risti löödi. Kui Jeesus juua küsinud, andnud sõjamees talle vee asemel äädikat ja ütelnud: «Aprill!» Pilakaart lobasuule Sajandi alul läks hoogu esiti omajoonistatud, hiljem juba trükitud aprillikaartide saatmine. Joonistust ilmestas sobiva kontekstiga salmike, mis oli sageli pilkava sisuga. Pummeldajale läkitati teele kaart, millel lösutamas kulunud ja lapitud riietes viinakuradi küüsi langenu, ümberringi tühjad pudelid. All ilmestas pilti trükitud salm: «Ennem kui ma viina jätan, peavad kivid sulama!» Vallaline tüdruk sai samuti purjutava mehega kaardi. Salm oli pisut teise sõnumiga: «Armas neiu, vaata ette, et sa ei satu poiste kätte. Poisid sulle liiga teevad ja sind eksiteele viivad. Usud, oled petetud, ei usu, jälle petetud!» Lobamokast külamutile tegi rahvas aprilli pildiga, kus peal käed puusas seisev ja keelest-huultest läbi torgatud tabalukuga memm. Tekst oli vastav: «Nõndamoodi latatara lõpeb ära sinu plära!» Surnud hiir ja sõnnik Ninapidi veeti üksteist ka igasuguste krutskitega. Näitks võtsid poisid salaja tüdruku voodi põhjalauad lahti ja tüdruk kukkus ühes aluskotiga põrandale. Piiometsa mõisnikku petsid külapoisikesed teel lamava peibupakiga, mille seest leidis uhke, aga maru uudishimulik mõisnik vaid prahti ja sõnnikut. Ka Põltsamaa Leena avas l. aprillil oma uudishimu leevenduseks paki, mille sees surnud hiir. Kool oli ja on ka praegu tänuväärne aprillitegemise paik. Juba sajandialguse põnnid pugesid 1. aprilli varahommikul pingi alla, et õpetaja imestamist kuuldes «Aprill!» kisada. Vaene õpetaja pidi naljapäeval hakkama saama valgeks võõbatud puutüki või suhkrukamakaga, mis oli kriidi pähe tahvli äärele poetatud. Õpetaja püüti haneks ka rafineeritumalt. Üks poiss teeselnud spikrilt mahakirjutamist, õpetaja hiilinud tükk aega ja viimaks krapsanud spikri ära. Sellel oli aga ainult sõna «Aprill!». Õpetaja olnud hiiglavihane, teised õpilased aga tänulikud, sest said rahulikult maha kirjutada. 31. aprill - uus võimalus Aprillikuu esimest päeva ei tohi tänagi maha magada, see peab kuluma aprillipõrsaid kollektsioneerides. Selleks on vaja palju sogajuttu ajada, pilakaarte saata ja välja minnes kingapaelad korralikult kinni siduda, et mitte ise saagiks langeda. Kui keegi siiski magab tänase maha ning üritab kaotatud aega valel ajal tasa teha, on ta ise aprillisiga, kakskümmend viis põrsast taga! Revanšiõigus on alles 31. aprillil. Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis talletatus on kirjas, et kui 1. aprillil vembuvenna tempu uskuma jääd, oled petetud aasta läbi. Kes kõige enne jõuab teist petta, pärib hea õnne. Ülekaal on aga arvamisel, et kes esimesel aprillil naerab, elab naeru ja lusti saatel terve aasta.
algusesse
AIGI VIIRA Vabakutseline kunstnik Anne Ehasalu on Mikkeli kunstikaupluse akendele lennutanud parve klaasliblikaid. Pisemad ja kogukamad tiivulised lendavad kahel suurel aknal. Liblikate seas pikutab ka kaks tüsedat tõuku. «Looduses pole sellist tõuku olemas,» kinnitab Anne Ehasalu. «Liblikatõuk on väga igav: pea ja sabata kogum. Minu loodud kõlvatu näoga tõuk sobib lastele kurejuttude asemel selgitama, kust liblikad tulevad.» Liblikate välimäärajat kunstnik vabadel hetkedel ei lehitse, aeg-ajalt tuleb seda aga ette. «Kui töö oli lõpusirgel, siis igaks juhuks vaatasin, kas olen suutnud reaalsuses püsida. Selgus, et olen,» muigab Ehasalu. «Tegelikult pole reaalsuses püsimine tähtis, aga enese rahustamiseks kontrollisin üle, ega ma oma teadmatuses mingeid lihasööjaid putukaid ole loonud.» Ootamatu liblikaparv «Tahtsin kõvasti maalida ning mustrit ja erinevaid värve kasutada: kõige selle rakendamiseks sobisid liblikad,» räägib Ehasalu. Tervet liblikaparve polnud kunstnikul algul mõtteski. «Suurt näituseplaani mul ei olnud ja algul küsisin oma vitraažide väljapanekuks vaid ühe akna,» räägib Ehasalu. «Liblikaid tehes ei saanud ma aga kuidagi pidama ja nii oli neid äkki 19 tükki.» Klaasikildudest liblikate vormimine tahab Ehasalu sõnul aega ja vaeva. «Ma ei tea, mida valmimistsükliks nimetada, aga kui tundide järgi võtta, siis on ühe tiivulise taga päevajagu tööd,» ütleb ta. «Päev ja liblikas, aga siis peab tööl olema hea minek ja mina pean täpselt teadma, mida ma tahan. Kui ikka siht on raudne, siis saab päevaga valmis.» Ahjust tulnud valmisliblikas ei pruugi kohe lendama pääseda. «Kui ma ikka valmis asjaga üldse rahul pole, siis muudan kujundust, vahetan tükke,» selgitab kunstnik. «Töö võib ka ootamatult pikemaks venida, kui näiteks ahjus midagi nässu läheb.» Tiffany vitraaž Kultuuriülikoolis tiffany vitraaži kursust juhendav Ehasalu pole mitte kogu elu klaasiga mässanud, vaid muudki proovinud. «Klaasini jõudsin nahakunsti kaudu,» räägib kaheksa aastat nahka voolinud kunstnik. «tollal ma ei taibanud, et tegelikult pean klaasi tegema. Nahas on vähe värvi, see läheb igavaks. Tahtsin maalimisele ja värvidega mängimisele lähemale saada.» Peene nimega vitraažistiili iseloomustab Ehasalu sõnul kergus ja see, et kurviline tiffany stiil lubab jätta auke. «Näiteks saab klaasis kurve võtta, tavavitraaž oma jäikuses seda ei võimalda,» selgitab ta. «Tiffany vitraaž on oma nime saanud ameerika juveliirivõsukeselt, kes juveelide tegemise asemel hakkas mäkerdama klaasi ja tinaga.» «Lähenemine on hoopis teine,» sõnab ta. «Mulle annab tiffany võimalusi enam, aga tehniliselt on need stiilid samad. Tiffanys võluvad mind kelmused, mida tavavitraažis teha ei saa.»
algusesse
EPP LAUGASTE Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär Katrin Raid ärkab oma Ropka linnaosa korteris keskhommikul ja väntab oranzhi jalgrattaga südalinna, et mütata kümnel kohal. Katrin korraldab kirjandus-seltsis tähtpäevi, seminare ja aastakoosolekuid, kirjutab monograafiat kirjanike liidu ajaloost, teeb tõlkeid soome keelest ja toimetab nii majandustekste kui ilukirjandust. Kõige selle juures ei ole ta sugugi kuivik: suvel paneb ta telgi ratta pakiraamile ja matkab mägedesse. Hispaaniasse matkama läks Katrin ajalehekuulutuse järgi täiesti võõra kambaga. «Mõtlesin, et inimesed, kes kuuma päikese käes peaaegu püstloodis mäest üles rühivad, lihtsalt peavad vahvad olema. See on raske, aga hea.» Katrin lisab, et möödunud suvel Kreekasse minnes olid matkajad juba head tuttavad. Selle aasta veebruaris valis kirjandusselts Katrini seltsi teadussekretäriks. Seltsi tegevus on tema sõnul mõnevõrra varju jäänud. Üritusi korraldada Katrinile meeldib, kogu aeg omaette tõlgete ja toimetistega nokitseda oleks igav. Enda tõlgetest peab Katrin kõige huvitavamaks ühte osa Esa Saarise filosoofia ajaloost. Toimetanud on ta nii kaartide tekste kui ilukirjandust. Varsti peaks ilmuma tema toimetatud Kaljo Villako mälestused. «Mulle tundub, et humanitaarsete huvidega inimesed, kes vahepeal Tallinna läksid, hakkavad nüüd Tartusse tagasi liikuma,» räägib Katrin ja toob näiteks, et Vikerkaare uut kaksiknumbrit tahetakse esitleda nimelt Tartus. «Tartu võib praeguses ajas tõesti olla heade mõtete linn. Ärilises mõttes küll mitte, hoopis mingis muus mõttes. Tallinn on heade võimaluste linn ja sellele vastukaaluks ei ole Tartu oma heade mõtetega ju halb.» Katrini sõnul temal mingit tungi Tallinna kolida ei ole. Päris maal ta ennast aga enne pensioniiga ka ette ei kujuta.
algusesse
TPM Kirjanduse Selts meenutas oma 30ndate aastate eestvedajat, teadussekretär Daniel Palgit seltsi märtsikoosolekul. Seltsi praeguse teadussekretäri Katrin Raidi sõnul püsis seltsi toimkondade tegevus 30ndatel aastatel suures osas Palgi õlgadel. Seltsi esimees oli Friedebert Tuglas, Palgi oli aga tegelik asjaajaja, kes on teenimatult varju jäänud. Endine Tartu Ülikooli ramatukogu direktor Peeter Olesk meenutas, et kohtas Palgit palju kordi. «Olen temaga vestelnud vaid ühe korra. Ta oli nii tagasihoidlik.» Palgi toimetas sarju «Suurmeeste elulood», «Elav teadus» ka «Maailmakirjandus». Samal ajal oli ta Eesti Kirjanduse tegevtoimetaja. Palgi oli nn eluläheduslane, seotud rühmitusega Kirjanduslik Orbiit. Ta kirjutas magistritööks monograafia Eduard Vilde «Mäeküla piimamehe» stiilist, uuris Vallaku, Faehlmanni, Kitzbergi ja Vilde loomingut. Palgi koostatud Peet Vallaku monograafia on ilmselt üks põhjalikemaid kirjaniku monograafiaid Eesti kirjandusloos, rääkis kultuuriloolane Enn Lillemets. Kahjuks on see siiani vaid käsikirjaline. 1994 ilmus Palgi mälestusteraamat «Murduvas maailmas», mis annab pildi 1930. Aastate Tartust, siinsest kirjanduselust ja inimestest. Hiljem oli Palgi keele ja kirjanduse instituudi direktori kohusetäitja. Enne pensionile jäämist oli ta ülikooli juures laborant ja aspirantuuri juhataja.
algusesse
JAAN URVET Eesti Harrastusteatrite Liit ja Palamuse vallavalitsus tähistavad saja aasta möödumist Tootsi-lugude juhtumiseajast suure vabaõhulavastusega. Lavastaja Raivo Adlas soovib jaanipäevaks muuta tänase Palamuse endisaegseks Paunvereks ja mängida seal korraga nii «Kevadet», «Suve», «Sügist» kui ka «Talve». Mänguplatsideks saavad vana koolimaja, saun, jõgi ja kirik. Kunstnik Silver Vahtre tahab teha kirikumõisa endisaegseks külakeskuseks, kus tegutsevad piltnikud ja kaupmehed, sangpommitõstjad ja hobuseparisnikud. Koolimajas aga ajavad tarkust taga Toots ja Kiir, teisal peab Toots juba pulmi, kusagil saabub Kiir koju oma äpardunud Venemaa-reisilt ja kirikus on Arno matus. Ja kõik need erivanused Tootsid, Kiired ja Teeled askeldavad korraga, ühel ajal, kuid eri paigus. Paunverre tulijail on võimalus sellest kõigest osa saada, liikudes ühelt mänguplatsilt teisele. Tootse, Teelesid, Arnosid, Kiiri, Tõnissone ja teisi Lutsu tegelasi mängivad 200 harrastusnäitlejat kolmekümnest Eesti teatritrupist. Palamusel algavad proovid 15. juunil, esietendus on 21. juunil kell 14. Suuretendust mängitakse kokku kuuel korral. Lavastaja tahab ka etenduseplatsidel kauplejad riietada Tootsi-aegselt, kaupki peaks tuletama meelde vanu sööke ja jooke. Jaanieelsel Palamusel peab kõik välja nägema nagu Paunveres sajand tagasi.
algusesse
TIIT EFERT Tartu laululava direktor Ando Kiviberg on tuntuks saanud Viljandi pärimusmuusika festivali eduka korraldajana. Detsembrist juhib ta Tartu laululava ja tahab taastada selle hea maine. Olete Tartu laululava juhtinud alates detsembri keskpaigast. Kuidas töö sobib? Siia tulles püüdsin ennast kõigega võimalikult täpselt kurssi viia, et oleks selge, millega riskin. Asi ei olnudki nii hull, kui ma kartsin. Laululavaga seotud segastest lugudest on palju räägitud, ma ei tahaks seda kõike kommenteerida. Alguses tõi küll iga nädal mõne üllatuse. Imbus välja kohustusi, millest varem ei teadnud ei linnavalitsus ega laululava nõukogu. Tänavu ei korralda me ise ühtegi kultuuri- ega spordiüritust. Me ei taha riskida, üritame kõigepealt asjad ritta seada ja järje peale saada: et kõik kohustused oleksid täidetud, et lava kätte ära ei laguneks jne, jne. Minu põhieesmärk on taastada rahva silmis Tartu laululava usaldusväärsus. Esimesed kuud on näidanud, et lootust paranemisele on. Inimesed, kes siin majas töötavad, tulevad oma ülesannetega toime, kes väga hästi, kes hästi, kes rahuldavalt. Ma ei tahaks kellegi kohta öelda, et ta ei saa tööga hakkama. Kas laululava töötajaid on teie ametisoleku ajal vähemaks jäänud? Pisut on, aga mitte oluliselt. Mis on saanud ajakirjanduses kumu tekitanud Väino Landi sõlmitud soodsatest lepingutest Fix Managemendiga? Mind need lepingud ei häiri. Kui ongi mingi vastuolu, siis igatahes mitte minu ja nende, vaid laululava töötajate ja nende endise ülemuse vahel. Mul ei ole midagi selle vastu, et nad siin ruumes tegutsevad. Kas laululava suudab tänavu kahjumit vältida? Võtsime vastu tasakaalus eelarve, mille tulude poolel on suur osa linnavalitsuse dotatsioonil. Katsume ettenähtud vahenditega välja tulla. Tahtsime koostada eelarve väga realistliku. Esimesed kolm kuud on näidanud, et oleme õigesti planeerinud. Mingit lisaraha juurdetaotlemist, ma loodan, ei tule. Möödunud aastal korraldas laululava muusikafestivali Tartu Jazz. Tänavu seda siis ei tule? Mina kui kontserdi korraldaja kogemusega inimene tänavu sellist riski ei võtaks. Tartu Jazzi mõte on ju hea ja turgu festivalile oleks, aga tänavu on asjaga hiljaks jäädud. Jazzi peale oleks pidanud mõtlema juba läinud sügisel. Tulnuks kokku panna meeskond, kes suudaks rahvusvahelist üritust korraldada. Nüüdseks peaks juba selge olema, kui suures mahus kontsert tuleb ja kui suur on eelarve. Minul pole andmeid, et keegi selle korraldamisega tegeleks. Samas on ka kahju, kui üks aasta vahele jääb, sest festivali idee võib devalveeruda. Kõik sõltub tegijatest, nende võimest ja huvist asja vastu. Mina arvan, et mullu käis mitmepäevase festivali korraldamine kogemusteta tegijaile lihtsalt üle jõu. Kas olete ka tänavu Viljandi pärimusmuusika festivali peakorraldaja? Viljandis on mul varasemate aastatega välja õpetatud meeskond. Ülesanded on jagatud. Igaüks teab, mida teeb ja mille eest vastutab. Korra nädalas iga esmaspäeva õhtul kell seitse saame Viljandis kokku ja peame nõu. Asi liigub. Ma olen juba teist aastat Viljandist ära, festivali korraldamist ei ole see sugugi mõjutanud. Mullu jõudis festival isegi kasumisse. Varasematel aastatel nii hästi ei läinud, kuigi suure eelarvega võrreldes pole kahjum olnud suur. Kas sama meeskond võiks ka Tartus mõne ürituse korraldada? Põhimõtteliselt küll. Üldjoontes on ju ürituste korraldamisel ülesanded samad, teenused, mis festivali korraldamiseks tuleb osta, saab ka samade partnerite käest. Omal ajal olid kevadised levimuusikapäevad Tartu aastasündmus. Kas seda traditsiooni on võimalik taastada? Oleme pidanud plaani viia Tartus läbi aastatuhandevahetuse kultuuriprojekt nimega «Millennium». Tartu muusikapäevad võiksid olla üks osa sellest. Selge on see, et kui neid päevi taas korraldama hakata, tuleb enne endale selgeks teha, mis tagas omal ajal levimuusikapäevadele menu ja maine. Olen asja arutanud ka päevade omaaegse korraldaja Rein Langiga. Ma ei taha küll lubada, et hakkan levimuusikapäevi korraldama, aga ma osaleksin selles töös hea meelega. Vaja on eesti levimuusika festivali päris kindlasti. Minule kui folkloorse tagapõhjaga inimesele tundub see oluline. See annaks muusikuile võimaluse ennast näidata ja motiveeriks heliloojaid. Üsna ootamatult on välisesinejate kontsertide korraldajad äkki avastanud Tartu laululava: mullu esines siin Depeche Mode, tänavu tulevad Mike Oldfield ja José Carreras. Miks just siin? Tartu on ju ilus linn ja laululava on kontserdi korraldamiseks mõnus koht. Kasvõi seetõttu, et kui keskmise suurusjärgu Lääne staar toob Tallinna lauluväljakule umbes 15 000 inimest, jääb mulje, et plats on tühi. Aga kui need 15 000 tulevad Tartu lauluväljakule, on väljak puupüsti täis. See loob meeleolu, kui saal on täis. On täiesti selge, et maailma tippstaaride - Rolling Stones, Elton John - kontserdid on Tallinna lauluväljakul, siia nad lihtsalt ei mahu. Aga Eestimaal on publikut ka sellistele suurustele nagu Mike Oldfield. Võiks lisada veel terve rea põnevaid nimesid, kelle kontserdiks Tartu laululava on täpselt paras. Ma usun, et ka korraldamiskulud on siin väiksemad kui Tallinnas. Tallinna kontsertidel käib korraldajate rõõmuks palju välisturiste. Tartu aga asub Eesti südames ja siia on välisturistidel hulga keerulisem jõuda. Ma ei ole nii skeptiline, Eestimaa on ju nii väike. Tartust on Tallinnas 180 kilomeetrit, läänes sõidavad inimesed iga päev selle vahemaa taha tööle. Kui teed saaks natuke paremasse seisu, ei näe ma takistust korraldada siin suuri kontserte. Kas majanduskriis annab ka kontsertide korraldamisel tunda? Midagi kindlat ei julge väita. Eks suvega saa selgeks, kas töötus on nii plahvatuslikult kasvanud ja palkade tõus pidurdunud, et meelelahutusele enam ei kulutata. Otepääl müüdi suustamise maailmakarika etapile üle 10 000 pileti. See võib olla märk, et midagi hullu polegi juhtunud. Siiamaani ohumärke ei ole. Sponsoritelt on tänavu küll raskem toetust saada, sest kõik tõmbavad püksirihma koomale. Usun, et head projektid jäävad ikka ellu. Nii et praegu oletegi end sidunud Tartuga? Olen tõesti. Käin ju ka siin ülikoolis. Õpin teisel kursusel avalikku haldust. Kuidas hakkama saate? Pean tunnistama, et päris keerukas on täiskohaga töötada ja koolis käia. Teist saab siis riigiametnik? Sinnapoole olen vaikselt rihtinud. Ma olengi rohkem avaliku teenistuja kui ärimehe tüüpi, ühiskondlikult kasulikku tööd armastan rohkem kui isiklikes huvides rabamist. Võibolla on see mu veidrus. Kas olete plaaninud ennast Tartuga pikemalt siduda? Ei. Tõenäoliselt kolin pärast ülikooli lõpetamist Põhja-Eestisse. Ma olen sealt pärit. Emapoolne suguvõsa on Hiiumaal, aga isiklik elu on läinud nii, et maanduda tuleb Harjumaal. Teie elukaaslane Elina Reinold on ka Tallinnast pärit? Jah, Tartus elame senikaua, kuni mina saan oma kooliga ühele poole. Ka tööleping laululavaga on mul sõlmitud kolme aasta peale. Endale võetud tööülesanded tuleb täita, siis saab rahuliku südamega edasi minna. Teie kabinetis riiulil on mitukümmend plaati. Mis muusikat kuulate? Siin on valdavalt etno- ja mõned rokiplaadid. Eesti plaatidest Tõnis Mägi ja Jää-äär. Ma pean ennast ka pillimeheks, olen torupillimängija. Lõpetasin Viljandi kultuurikolledži rahvapäraste puhkpillide erialal, torupill kuulub ka nende hulka ja on minu tõsine armastus. Kui palju te üldse muusikat kuulate? Muusikat kuulan kodus ja autos. Töö juures eelistan vaikust. Olen proovinud raadio mängima panna, aga see segab mõtlemist. Millisele kontserdile ise suvel lähete? Oldfieldile kindlasti. Oldfield on juba mu keskkooliaegne lemmik. Carrerase kontserdile minekut ei julge lubada. Oldfieldi kontsert Tartus oli teile siis väga meeldiv üllatus? Jah, see oli väga hea uudis. Alguses pidi kontsert toimuma Haapsalus. Meile öeldi kohe, et meil on konkurent. Mul oli tõesti väga hea meel, kui selgus, et korraldajad on otsustanud Tartu kasuks. Kas teil õnnestub siin Oldfieldiga ka kohtuda? Ma ei oska seda öelda, aga ma tahaksin teda lähedalt näha.
algusesse
PRIIT RAJALO Statoili Tartu teenindusjaama juhataja kohusetäitja Jaanus Soodla kinnitas, et ajalehti-ajakirju võib sirvida, aga mitte pikemalt lugeda.
Loomulikult anname inimestele aega ajalehtede-ajakirjadega tutvuda, sest väljaanded on küllalt kallid. Tutvumiseks oleme andnud aega kolm-neli minutit, selle ajaga peaks igaüks isegi tundmatust väljaandest ülevaate saama. Kui inimene jääb aga juba 15 minutiks lehte lugema, on see ikkagi liig. Meie eesmärk on väljaannetest lahti saada, nende müügilt teenida. 15 minutiga jõuab ju ajalehtedest vajaliku informatsiooni kätte saada. Mis kahju Statoilile sellest tekib, kui inimesed kauemaks ajakirja lugema jäävad? Paljud ajakirjad ja ka ajalehed on küllaltki rabedal paberil ja kui mitu inimest neid lehitseb, jäävad järele vaid kapsad. Kord tuli üks isa oma tütre ostetud räbala ajakirjaga Statoili tagasi ja soovis teada, miks me sellist rämpsu müüme. Samuti ei pane inimesed ajakirju täpselt sinna kohta tagasi, kust nad need võtsid. Kas ei võiks siis letil olla vaid üks näidiseksemplar igast väljaandest? Oleme soovinud, et ajakirjad oleksid kiles ja vaid üks eksemplar tutvumiseks. Kahjuks aga ei ole kõik ajakirjad kiles. Kas kauplustel on õigust keelata ajakirjandusväljaandeid sirvida? Riigi tarbijakaitseameti peaspetsialist Eva Annion: Ei, kaupluses ajalehtede-ajakirjade sirvimise kohta seadusesätet ei ole. Aga samas ei saa ka nõuda, et inimesed enne ajakirjaga tutvumist selle ära ostaksid. Ajakirjade-ajalehtede sirvimise ärakeelamine oleks sama hea kui keelata riidepoes riiete selgaproovimine.
algusesse
Peksti vanemat meest Teisipäeva õhtul kell pool viis sai Tartu politsei korrapidaja teate, et Muuli poe juures peksavad kolm noormeest vanemat härrat. Kohale kihutanud politseipatrull tabas kaks vene keelt kõnelnud peksjat, kolmandal õnnestus plehku panna. Vargad käisid ühiselamus Üleeile õhtul kell kuus helistas politseisse Tuglase tänava ühiselamu elanik, teatades vargusest. Noormees oli lahkunud oma toast paarikümneks minutiks, jättes ukse lukustamata. Naastes ei leidnud ta enam eest mustvalget Saksa telerit, muusikakeskuse kõlareid, fotoaparaati ega rahakotti. Mees ehmatas vargaid Teisipäeval veidi enne südaööd märkas Kesk tänava kodust lahkuv mees paari kahtlast kuju oma maja juurest minema tõttamas. Tema autol oli lõhutud küljeklaas ning püütud lahti kangutada autoraadiot. Fordi juht põgenes avariipaigalt Teisipäeva õhtul veidi enne kella kuut sõitis Ravila 56 maja juures sõiduautole Daihatsu külge auto numbrimärgiga 278 AGV ning põgenes sündmuskohalt. Politsei oletab, et rammija oli Ford Scorpio. Liikluspolitsei palub sõiduki juhti tulla aadressil Tiigi 67. Volvo sai mõlkida Teisipäeval kella 15 ja 17.30 vahel sõideti Tartu kaubamaja taga parklas külge Volvo S40le. Liikluspolitsei ootab mõlkimist näinuilt teavet telefonil 420 002. Keskkriminaal-politsei palub abi 29. märtsil pidasid keskkriminaalpolitsei lõuna regionaalkeskuse töötajad kinni 31-aastase Ruslan Tangijevi, keda kahtlustatakse kehavigastuse tekitamises ja omavolis. Tartu linnakohtu kohtunik andis eile loa teda vahi all pidada. Inimestel, kellel on Tangijevi vastu pretensioone, palutakse pöörduda keskkriminaalpolitsei lõuna regionaalkeskusesse Tartus Gildi 12 või helistada telefonil 308 774 või 308 707.
algusesse
| ||
