Hoiatus: Weekend Guitar Trio vabaduseiha on nakkav!
IMMO MIHKELSON
Weekend Guitar TrioAlustas 1993. aasta jaanuaris ja kolm kuud hiljem mängis esimese kontserdi. On esinenud paljudel festivalidel, neist kõige olulisemana Marciaci jazzfestivalil Prantsusmaal. 1995. aastal võitis WGT peapreemia Lausanne’i konkursil Shveitsis. Ilmunud on kaks CDd: «Sõnastik» (Bella Musica, 1994) ja «3 on 1» (Eesti Raadio, 1997).
«Kolm on üks,» väidab kolmesõnalise nimega ansambli Weekend Guitar Trio teise heliplaadi pealkiri. Nagu balalaika, MP3, kolm tenorit, musketärid või valitsusliit. «Kolm on kõige tähtsam number,» räägib Tõnis Leemets, kolmandik Weekend Guitar Triost. «Kaks kitarristi ehk duo tähendaks võimete vaagimist ja duelli, üks aga on egoistlik soolo.»
Sõnaosavusest ja selgituste lennukusest on loominguliste õhulosside rajamisel varemgi kasu olnud. Isegi muusikas, kus soodus eelhäälestus võib kuulajale olla otsustava tähtsusega, et helid korrastuksid ülendavaks tervikuks.
Nädalalõpu kitarritrio ennast selgituste või mütoloogiaga eriti ei vaeva. Kontserdilaval on nad kitarride abil kommunikeerudes hoopis jutukamad, kui ajakirjanike või fännidega kohtudes ja nii mõnigi provokatiivne torge või ülemeelik kiiduhõise põrkub vastu muusikute puhul tavalist kilpi: muusika räägib ise enda eest, noodid ütlevad tõde.
Kui sellise poosi võtavad sisse tundmatud pillimehed, siis võivad nad süüdistada vaid ennast, kui publiku uudishimu asendub käegalööva ükskõiksusega. Weekend Guitar Trio on aga aastatega kogunud raashaaval nii tuntust kui tunnustust. Nad mängisid Fiestal ja Jazzkaarel, kunstinäitustel ja NYYD-festivalil, klubides ja baarides, plaatidel ja raadioeetris. Mullust Jazzkaart külastanud Ameerika kriitik Bill Shoemaker väljendas oma WGT-shokki ajakirjas Jazz Times: «Festivali suurim üllatus oli Weekend Guitar Trio, kes tervet efektidearsenali ja avardatud tehnikate pagasit kaasates, nagu näiteks keelte viiuldamine ja valitud perifeerse riistvara kasutamine - eesti koorimuusika CD muundamine mitmesuguste pedaalide abil - lõid rabavaid helimaastikke, mis püsisid meeltes veel kaua pärast kontserdi lõppu.»
Shoemaker on vana kala, paljukuulnud mees, kelle üllatamine peaks olema teistele paras üllatus. Aga ta oli tõesti elevil, sest kuulis midagi raamidevälist ja huvitavat, millele ei saa pähe tõmmata stiilimääratluse kotti. Hämmastunud oli ka BBC raadiotoimetaja, kes enne WGT kontserdi eetrisselaskmist väljendas siirast umbusku, kas helisid, mida ta lindilt kuulis, ikka tõesti mängiti kitarridega.
Selle nimi on individualism ja massist eristumine. Kuid mitte nii kaugele eemaldumine, et hüljatud saada ja oma isepäraste ideedega üksipäini silmitsi seista. Trio liikmed peavad oma muusikat eriliseks vaid sedavõrd, kuivõrd on tegemist kolme muusikanägemuse kohtumise ja nende üheks saamisega.
«Muusikalises kommunikatsioonis ei ole reegleid,» ütleb Robert Jürjendal, kelle sõnul on muusika ainus suhtlusvahend, mida ta jäägitult usaldab. Muusika mõtestamist ja analüüsimist ta umbusaldab.
Mart Soo: «Tõehetk on see, kui lisaks kirja pandud materjalile õnnestub kontserdil luua paralleelmaailm, mille ilmumine pole ette valmistatud, aga kuulajale jääb mulje, et me kavandasime tema tulekut.»
Tõnis Leemets: «Ma peaksin palju targem olema, et rääkida asjust, mis luules ja muusikas on, aga ratsionaalses maailmas puuduvad.
WGT on kontsertidel hakkama saanud ka selliste tükkidega, et tuleb äkki muusikutel laval tuju peale ja nad improviseerivad täiesti uue loo valmis. Mõnikord võivad kitarristid varem kavatsetust päris kaugele hulkuda, kuid alati tulevad nad korrapära juurde tagasi ja mängivad suure hoole ja täpsusega konstrueeritud muusikat, mille koostisosad on pärit Muusika Suurest Reservuaarist, helide riigipiirideta ja geograafiavabast maailmast, mille isevärki loogikate tabamiseks on mõnikord vaja käsiraamatuna haardeulatuses hoida «Alice’it imedemaal». Multifilmilikule tshastushkale võib järgneda indialik meditatsioon, värdkummaline rock’n’roll või kerkimine iluhelidest vaibal kuhugi stratosfääriliste kõrgusteni, kust Eesti enam ei paista.
Vaevalt saab puuduseks pidada, et isegi ugrilik-loitsulist «Setu itku» mängides ei pööra WGT tähelepanu keskmisele palgale, selle suve moele või Eestimaa tulevikule. Piinlik küll, kuid kuulajastki pole neil palju sooja ega külma, kui muusika nad laval oma embusse haarab.
«Me vestleme üksteisega kitarride vahendusel,» tunnistab Tõnis Leemets. Ja just niisugused hetked on kõrvaltvaatajale kõige huvitavamad, sest siis on muusika tõehetk, inimese tekitatud helid on alasti, ega häbene oma katmatust; suhtluse esperanto muutub arusaadavaks kõigile ning kaheksateistkeelne vabadus nakatab. Ent nagu ütleb Robert Jürjendal: «Muusikalist vabadust ei saa olla rohkem kui indiviidi seesmist vabadust.» Ta mõtleb küll ennast, kuid sama kehtib ka kuulaja kohta.
Weekend Guitar Trio esineb Tallinna Vanalinna päevadel 6. juunil kell 15 Vabaduse väljakul.
Mart Soo
Mängis koolibändides rasket rocki ja jazzrocki. Õppis G. Otsa nimelises muusikakoolis ja töötab praegu seal kitarripedagoogina. Lühikest aega oli ka Tõnis Leemetsa õpetaja. 1988. aastal moodustas vaba impro-muusikat esitava Tunnetusüksuse, kellelt on ilmunud kassett «Global Mango Free» (1992) ja CD «Tabor on the Moon» (Orbital Vox, 1998). Grupp on esinenud ka New Yorgi kuulsas eksperimentaalse jazzmuusika klubis Knitting Factory. Praegu osaleb Soo Saxappeal Bandi ridades ning mängib standardjazzi Helmut Aniko Trioga ja duos kontrabassist Taivo Sillariga.
Robert: «Tema mängus avaldub konstruktiivne analüütiline mõtlemine. Aga järgmisel hetkel suudab ta ratsionaalsuse täielikult hüljata, mängida spontaanselt.»
Tõnis: «Kui Mart alustas, ei andnud õpetajad talle eriti lootust. Nad ei uskunud temasse. Visa tööga on Mart saanud selleks, kes ta on.»
Robert Jürjendal
Elas Võrus, kui viiendas klassis hullus muusikast. Ema soovitas kitarri õppida. Võru lastemuusikakoolile järgnes G. Otsa nimeline muusikakool, kus käis ka Anti Marguste loomingutundides. Esile kerkis Tõnis Mägi ansamblis 777 mängides. Paralleelselt oli tal samal ajal oma bänd Pajuke. Oli WGT loomise initsiaator pärast Robert Frippi Guitar Crafti kitarrikursustelt naasmist 1992. aasta sügisel. Praegu õpetab klassikalist kitarri G. Otsa nimelises muusikakoolis ning teeb koos löökpillimängija Arvo Urbiga ansamblit Fragile, kellelt mullu detsembris ilmus CD «Manifest».
Tõnis: «Ta on eneseuskne inimene, kellel distsipliini pool on väga tugev, kui asi puutub töötamise energiasse ja loovusse. Ta loob, kuulab kriitika ära ja loob jälle, kuid veidi teistmoodi.»
Mart: «Tema juures imponeerib suur inimlik soojus, mis kõlab ka muusikas. Ta on kadestamisväärselt visa.»
Tõnis Leemets
Viieselt hakkas muusikakoolis klaverit õppima. Kitarriga alustas, kui oli 12. Pärast koolibändi Synd mängis «mõtleva inimese rockmuusikat» grupis Uskumatu Keelpilliansambel, kellest hiljem sai lihtsalt Ansambel. G. Otsa nimelises muusikakoolis järgnes Valge Maja. Kuku raadios on juhtinud saadet «Muu muusika» ja Raadio 2s on teisipäeva hilisõhtul eetris tema juhitud «Sessioon», kus kõlab jazziga hinge- või vaimusuguluses olev muusika. Temalt on ilmunud luulekogu. Üks kõrvalpõhitegevusi on raamatute tõlkimine inglise keelest. Alates 1995. aastast teeb ühemehebändi Treee, kellelt on ilmunud kassett «Jazzz».
Robert: «Sensitiivsus, tundlikkus, äge nooruslikkus, mis tähendab kontrastidearmastust. Tal on väga hea stiilitaju.»
Mart: «Erakordne muusikaline mälu, hea rütmi- ja harmooniatunnetus.»
algusesse