Pool võitu
RAUL ENNUS

Priiuse päike kohustab

Eesti vajab tulevikku suunatud otsuseid

MART LAAR, peaminister

Suvine riigielu on justkui vastand väljas valitsevale palavusele - tuliseid väitlusi ei toimu, poliitika põhiline võitlusfoorum, Riigikogu, puhkab. Ka valitsusest käivad ministrid ühekaupa hinge tõmbamas, kuid valitsus tervikuna ei jäta päevagi vahele, et sügisel ei saaks parlament vähese töökoormuse üle kurta.

Lahendamist vajavate küsimuste hulk on paisunud sedavõrd suureks, et augustis tuleb Riigikogu kokku kutsuda ka erakorraliselt. Tahaks loota, et siis saab riigimehelikkus võitu kiusatusest protseduurilisi trikke teha. Maailma Kaubandusorganisatsioon ei ole kogu, kellega läbirääkimistel pidevalt 10- minutilisi vaheaegu võetakse või kohalolekut kontrollitakse. Kui Eesti neil läbirääkimistel vaheaja võtab, siis aastateks, mitte minutiteks. See omakorda tähendab loodetud majanduskasvu asemel majanduse stabiilset kahanemist.

Siga piketiga ei toida

Nelja kuuga ei tee ükski valitsus ära nelja aasta jooksul tegemata jäänut. Eriline rutt on valitsusel lahenduste pakkumisega Eesti põllumajanduse olukorra paremaks pööramiseks. Valitsus saatis parlamendile eelnõu tollitariifiseaduse vastavusse viimiseks põhiseadusega, mis võimaldaks Riigikogul valitsuse ettepanekul kehtestada tollimaksu, ettevalmistamisel on seadused kvaliteedikontrolli tõhustamiseks. Valitsus on alustanud läbirääkimisi Euroopa Liiduga Eesti põllumeestele järgmiseks aastaks eraldatud kvootide järsuks suurendamiseks ning Eestisse veetava toidu subsideerimise lõpetamiseks.

Kriisiolukorda sattunud Urmas Lahest ja teistest tublidest «põllumajanduse päästjatest» tuleb muidugi aru saada. Siga ei kosu, kui teda palja piketiga toita ja talle kriisi-juttu kõrva puhuda.

Ülesehitav töö ja vettpidavate seaduseelnõude väljatöötamine on keerukam kui piketeerimine ja meeleavaldamine. Kohalikud valimised lähenevad ja kosijale on iga hääl kallis. Valitsus aga ei ela valimiste nimel, tema käes on vastutus Eesti tuleviku ees.

Sügisel nõuab elu ise riigilt palju põhimõttelise tähtsusega otsuseid. Meie riikluse alustalad on küll kindlalt paigas, elu edenemiseks jääb sellest aga väheseks. Õnneks on valitsusel praegu märksa vabamad käed kui seitse aastat tagasi, mil pidev tuletõrjumine pikaajaliste arengukavade koostamiseks ja rakendamiseks mahti ei andnud. Nüüd ei moodusta jooksvad asjad enam suuremat osa valitsuse tegevusest ja nii saab valitsus nüüd pikaajalise arengu kindlustamisega tegelda.

Meie algkiirendus seitse aastat tagasi oli ülihea, nagu tagasiside maailmast ning enda võrdlemine endiste saatusekaaslastega kinnitab. Nüüd, mil head tuurid on jälle üles võetud, tuleb keskenduda kiiruse säilitamisele. Iga autojuht teab, et ühtlases tempos sõit on kõige mõnusam - tuleb ainult vaadata, et liigsest mõnutundest uni silma ei kipuks. Praegu pole enam vaja oma rahvast ja riiki loksutada nagu liinibuss tipptunni linnatänaval reisijaid. Aga ei tohi unustada, et pikal teel peab paak täis olema - muidu võib sõit poolel maal seisma jääda. Ja valitsus ei sõida üksi, vaid koos kogu rahvaga.

Otsustamata pole tulevikku

Uue aastatuhande lävel muutub maailm enneolematu kiirusega. Kõik otsivad uusi kütuseid arengutempo säilitamiseks, uut maailmapilti kasvukindluse saavutamiseks. Ka Eesti vajab edasiviivat visiooni ning konkreetseid tulevikku suunatud otsuseid.

Võiksime rahulikult jätta uuendamata oma haldussüsteemi ning üritada sellega veel mõne aasta vastu pidada. Valitsusele on aga selge, et nii jätkates kaob Eestil peagi võimalus end ülal pidada. Riigi teenistuses olevate inimeste ja ettevõtluses töötajate suhe muutub sedavõrd süngelt esimeste kasuks, et nende ega riigi ülalpidamiseks ei jätku enam raha. Seetõttu vajab Eesti kohe ja praegu haldusreformi, mille sisuks pole ainult mõne maakonna kaotamine või valdade ühendamine, vaid kogu Eesti haldussuutlikkuse märgatav tõstmine.

Hea näide pikaajalisest planeerimisest on kohustusliku kogumispensioni käivitamine. Täit vilja saavad sellest maitsta alles need, kes ehk 30-40 aasta pärast pensionile jäävad. Üleminek kestab tubli 15-20 aastat, mille jooksul tuleb reformile n-ö väljast peale maksta. See võib tunduda valus, kuid tee on ainuvõimalik, et kindlustada elu jätkumine Eestis ka kaugemas tulevikus.

Kindlasti suudaks me praeguse süsteemiga veel aastaid jätkata. Pensionärid palju jõukamaks ei läheks, vaesemaks aga ka ei jääks. Uue aastatuhande keskpaigaks seisaks Eesti sel juhul aga tõelise kollapsi lävel. Tööealise elanikkonna hulk on võrreldes pensionisaajatega katastroofiliselt vähenenud ning pensionide hoidmiseks kasvõi praegusel tagasihoidlikul tasemel tuleb sotsiaalmaksu protsenti praeguse 20 % pealt tõsta 28ni. Vaevalt et ükski tööandja või palgasaaja niisuguse lahenduse puhul õnnest hõiskab.

Selles vaimus võib pikalt jätkata. Hoolitsemata kaasaegse hariduse eest praegu kaotame konkurentsivõime uuel aastasajal. Arendamata oma kaitsevõimet ning uuendamata kaitsejõudu jääme uuel aastasajal tuulte ja tormide kätte. Hoolitsemata kohe noore perekonna eest pole meil uuel aastatuhandel enam eesti rahvast, kelle jaoks Eesti iseseisvus taastati. Kõikidele nendele probleemidele tulevikuski lahenduse leidmiseks tuleb tööd teha ja otsuseid langetada aga praegu - XX sajandi viimasel aastal.

Kas viru veri väriseb veel?

Eesti sai Euroopast värsket verd

KALLE KURG, kirjanik ja kriitik

Mida näitab tõik, et soomlased pidid eestlastele vereloovutamisel eeskuju andma, kuigi oleks meie rahva asi oma abivajajad ise ära päästa? See näitab, et teatud asjad, nagu arusaamine oma kehast, ei kuulu meie haridusse, kultuuriteadvusse ega puuduta suuremat meie ühiskondlikku eneseteadvust. Süda on meie jaoks ainult midagi luulelist, veri seostub õnnetusega, luud tähendavad surma ja suguti seostub suguhaigustega. Tervis tuleb meile meelde siis, kui see korrast ära on. Doonor olla on uhke ja hää, aga hirmus valus.

Kahtlemata on see märk kestvusideoloogia kuhtumisest meis. Kestmisega seotud pateetikat jagub poliitikute kaasalaulmist taotlevaisse kõnedesse, laulupidude ühislaulmistesse ja mõnel õlleürituselgi võib rahvustundele apelleeriv ühislaul tunduda päris mõnus. Aga kriisiolukordade puhul, olgu need siis tõsisemad või vähem tõsised, peab keegi kõrvalt - Euroopast! - tulema ja meile eeskuju andma, kuidas neist välja tulla.

Kas meis elab ikka veel lootus, et keegi teine meie kriisid - olgu suuremad, olgu väiksemad - ära lahendab? Kas viru veri ei värise enam üldse?

Milles oleme haavatavad

Me ei ole jõudnud tagasi Euroopasse põhjusel, et ei ole eurooplased niisuguses tähenduses nagu sõjaeelse Eesti Vabariigi intellektuaalid lootsid: oma vabaduse äratundjaina avatud ja teadlikud ühtlasi vabadusega kaasnevast vastutusest. Meie ühisasja, meie viru vere tunne kuhtub virusäruses lõõgastuses ja umbub ülemaailmse meedia värvilises müras.

Me ei armasta rääkida oma rahva tervise puhul statistikaga tõendatud üldistest kriisimärkidest. Me edvistame väitega, et eestlased on niikuinii määratud eurooplasteks muunduma ja eri rahvana kaduma. Me kardame üleskutseid, sest pateetilised üleskutsed olid N. ajal enamasti seotud X. tüüpi kohustustega.

Seepärast ei kipu me verd andma. Vahest olekski naljakas, kui verekeskuse piiraksid sisse entusiastlike doonorite järjekorrad. Aga ometi ei oleks õige ka taoline hoiak, nagu meil on olnud orjaajal või N. ajal töö suhtes. Kus midagi siis valesti on? Vast ikka meie eneseteadvuses. Puuduvad terviklikud tahtehoiakud ja üldine teadmine sellest, mis on kriis.

Me asendame oma suured mured - just inimesega seotud mured! - muretsemisega seksiriistade kvaliteedi, kiirabiautode seisukorra, liiklusõnnetuste formaalse statistika ja tuhande muu välise üksikseiga pärast.

Muidugi tuleb konkreetseist abinõudest konkreetselt rääkida. Aga ei ole vist mõistlik abinõudest rääkides seda, millele need suunatud on, päris kõrvale jätta, nagu ka pelgalt rääkimisega leppida.

Ei ole vaja siis, kui keegi tänaval lebab, kogu aeg karjuda ja laulda, kui uhke ja hää on olla eestlane - mõistagi tuleb vaevaks võtta järele vaadata, kas lamaja on purjus või infarktiseisundis. Kui verekeskusel ei piisa verd, ei pruugi õllese peaga praalida, et vere koosseis on hea, vaid tuleb minna verd andma siis, kui veri korras. Ja kui meie eneseteadvusel midagi viga on, tuleb sellest rääkida avalikult ja selgelt, nagu näiteks doktor Jaak Uibu oma raamatus «Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel». Rahva tervise eest hoolitsemine ei ole pelgalt ametkondade, vaid ka avalikkuse, iga inimese ja kogu rahva enda asi - peaks olema! Meie tegutsemistahe saaks olla meie eneseteadvuse hea seisundi näitajaks.

Räägin tingivas kõneviisis, sest noid appiminejaid ja selgeks üldistada tahtjaid eriti ei ole. Jah, seekord leidus neidki eestlasi, kes üleskutse peale verd andma läksid. Ometi oskasime N. ajal vist rohkem eestlased olla. Imelik küll, aga tundub, et me ei teadvusta endale, et aega, mil võõras väitis end meie eest vastutavat ja meilt vastutuse justkui ära võttis, enam ei tule.

Nüüd ei pea eesti rahva tervisestki Aisopose keeles rääkima ja orjaaja laule lauldes vihjamisi rahvustunnet kehutama. Nüüd seisneb rahvuslus nende tõikade karmis väljaselgitamises ja täpses äratundmises, milles oleme kergesti pikaks ajaks haavatavad.

Kui me - meie ise ja meie lapsed - ei kanna endas selget üldistavat mõtet rahva tervisest, iibest ja neid mõtestavast vaimukultuurist ega konkreetset tahet end ise aidata, ei saa me püsima jääda. Kui jutt juba püsimajäämisele läks, siis: kas peame iibe asjuski humanitaarabile lootma jääma?

Kiirabi saab olla ajutine abi

Meist küll suurem, aga maailma mõõtmeis ometi väike Soome on võtnud endale doonorriigi rolli mõneski suhtes ja mitmel pool maailmas. Nüüd on Soome diplomaadid näidanud, et soomlased võivad austusväärsel kombel doonoreiks olla ka sõna otseses mõttes. Püsimajäämisele kehutav hõimluse sümboolika kätkeb selleski tõigas.

Ja kui me oma iroonilisel ajal ehk pateetikat eriti ei kannata, siis sümboolikat me vajame - taolise reaalse teo kujul veel eriti. Aga me ei saa lõpmatult elada humanitaarabist. Kui meile õigel ajal ja õigel viisil kiirabi võimaldatakse, on hea, aga kui jääme mujalt maailmast tulevale kiirabile lootma, saab meie ühiskonna tervenemisele viiv areng pärsitud. Viru veri on mõtteline üldistav kujund, kuid see on sündinud väga reaalsel ja konkreetsel põhjal.

Õpetaja haridus

Uudismullist tegevusloogikani

KAI VÕLLI, haridusministeeriumi üldhariduse osakonna nõunik

Kui kõige madalama haridustasemega riigid välja jätta, siis on keskharidusega õpetaja algklassides ebatavaline. Põhikooli lõpuklassidest alates peab õpetajal aga olema rakenduskõrgharidus või ülikooliharidus, on tõdenud pedagoogikaülikooli koolipedagoogika õppetool aasta tagasi haridusministeeriumile saadetud ülevaates erinevate riikide õpetajakoolituse süsteemidest.

1990. aastate algul oli Eesti üldhariduslikes päevakoolides keskharidusega õpetajate osakaal 6,0 %. Viimastel aastatel püsime 5% piires (ametikohtade järgi arvestades 3 protsendi piires). Kõige probleemsemad ained on läbi aastate olnud tööõpetus, muusikaõpetus ja kunstiõpetus ning eesti keel teise keelena. Kriitilisse ritta kuuluvad veel inglise keel, bioloogia, geograafia, ajalugu ja kodanikuõpetus, praegu ka arvutiõpetus.

Ühelt poolt on see seotud õpetaja ettevalmistatusega vaid ühe aine õpetamiseks, teisalt õppetöö korraldusega - algklassides ei rakendata aineõpetajaid ning väikestes koolides ei anna põhikooli ja gümnaasiumi klasside tunnid aineõpetajale täiskoormust. Õpetajaettevalmistusele on leitud tulusat rakendust väljaspool kooli ja lisaeriala juurdeõppimist või osalise koormusega töötamist pole tõsiselt kaalutud. Probleemsemaks muutuvad õppeained, mida seome valdavalt meesõpetajatega. (Mehi töötas 1991. aastal üldhariduskoolide aineõpetajatena 17,2 %, aasta-aastalt on nende arv koolis vähenenud.)

Haridusministeeriumi 1990. aasta käskkirja (nr 54) spetsialistiloendis, mis eeldavad kõrg- või keskeriharidust, on teiste hulgas esindatud õpetaja ja arst. Õpetajate erialase ja pedagoogilise ettevalmistuse suundust kõrghariduse poole reguleeris palgamaatriks. 1993., 1994. aasta töötasumäärustega kehtestatud kvalifikatsiooninõudeis on olemas ka keskhariduse võimalus nii 1.-4. klassis kui ka 4.-9. klassis õpetavate õpetajate puhul. Esimesel juhul tähendas see kindlasti pedagoogilist keskharidust, teisel juhul - pedagoogikaalaste kursuste läbimist. 1995. aasta alguses haridusministri määrusega kinnitatud raamnõuded õpetajakoolitusele sätestas rakenduskõrghariduse nõude klassiõpetajale (1.-6. kl) ja ülikoolihariduse nõude aineõpetajate koolitusele.

1996. aasta novembri määrusega (nr 28) kehtestatud kvalifikatsiooninõuded keskharidustasandit ei aktsepteeri, küll pikendavad nõuete rakendumisaja 1. septembrini 1999. (Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel määratletakse kvalifikatsiooninõuded erimäärusena 1998. aastast alates. Viimastel päevadel laialdast kajastamist leidnud punktides selle määrusega (nr 35) muudatusi tehtud ei ole.)

Haridusministeeriumi statistikatalituse andmetel töötab käesoleval õppeaastal üldhariduskoolis 876 keskharidusega õpetajat. Ei fikseerita aga, kui paljud neist õpetajaist on vajalikku kvalifikatsiooni omandamas, kuivõrd seniläbitud täienduskoolitus võiks katta kõrgkooli poolt arvesse võetavat õpisisu.

Kvaliteetse hariduse olulisim tagatis on oma tööks hea ettevalmistuse saanud õpetaja. Õpetaja olemuslike tunnusjoonte hulka peaks kuuluma ka õppimise jätkamine (täiendusõppes või siis tasemekoolituses). Kõik ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on leidnud endale suuremal või vähemal määral rakendust õpetajate põhi- või täienduskoolituses. Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis on õpetajakoolitus sealjuures eritähelepanu all, käivitunud on õppekavade uuendamine ja kaasajastamine. Haridusministeeriumi juures on moodustatud töörühm, et uuendada õpetajakoolituse raamnõudeid.

Peame loomulikuks, et polikliinikus-haiglas tegeleb meiega spetsialist. Sama loomulik on, et koolis on õpilased nende inimeste suunata, kes on saanud selleks ettevalmistuse. Selle eest hoolitsemine on kooli omaniku ja koolijuhi esmane ülesanne.

Kirjad

Päevakiri

Pool võitu

RAUL ENNUS, Eesti Kõrgema Kommertskooli tudeng

Pool võitu

9. juulil pakkus Harri Tiido Kuku raadios välja võimaluse võtta Eestis kasutusele euroraha enne Euroopa Liidu ja Rahaliiduga liitumist. Selline ettepanek vajab igati toetust.

Olemuselt on idee murranguline, mis mõjuks positiivselt Eesti mainele Euroopas. Eesti kroon on seotud Saksa margaga ja viimase läbi euroga, nii ei saa mõlema raha paralleelne kasutuselevõtt ka sularahalise maksevahendina midagi negatiivset kaasa tuua. Tiido sõnul looks see võimaluse võrrelda hindu Eestis ja Euroopas. Teisest küljest looks see piiramatud võimalused ettevõtetele ja tavainimestele ning võimaldaks väljaspool kasutada eurot kõigis tehingutes. Praegu peab Eestis rahvuslikku valuutat vahetama eurode vastu ja tagasi, kusjuures eurosid saab kasutada vaid ülekanneteks pangas. Euro käibelelaskmisel see vajadus kaoks. Nii hoiab kokku aega ja raha, sest pole vaja pangauksi kulutada ning ei pea hoidma kinni osa rahast, et omada eraldi euroarvet.

Vääringute paralleelne kasutuselevõtt jätab vabaduse ja kindlustab meelerahu ka neile, kes soovivad oma rahakotis näha seniseid rahatähti. Ka annaks see valitsusele ning teistele piisavalt aega ja materjali, et tunnetada mõjutusi, mida toob kaasa Eesti lähenemine ELile. Esile tuleks rahva poolehoid või vastasseis, sest euroraha kasutamise ulatus näitab rahva ja ettevõtete hoiakut ELi. Eurorahale üleminek võib mängida tähtsat rolli euroopaliku Eesti kujunemisel ja integreerumisel ELi.

Paljudel võib tekkida hirm, et kaob Eesti raha ning koos sellega ka iseseisvus ja vabariik. Nii see aga ei juhtu.

Kui isegi toimub mõne aasta pärast rahvahääletus, mille tulemusena loobutakse võimalusest astuda ELi, siis ei tähenda, et me ei saaks kasutada eurot kui üleeuroopalist maksevahendit, kuna oleme üks paljudest. Selge on, et euroraha kasutuselevõtt ei saa kahju tuua Eesti majandusele ega kroonile. Vastupidi, kui mõlemad vääringud on käibel, tõuseb usaldus krooni vastu, sest nende seotus on igaühele poeletil näha. Nii muutub erinevus hindade ja elatustaseme vahel Euroopas ja Eestis läbipaistvaks ning hinnad ja elatustase hakkavad ühtlustuma Euroopa omaga. Iga algus on raske, aga kui ettevalmistused tehtud ja euro käibel, hakkab majandus kindlasti ise palju libedamalt tõusujoones liikuma.

Loodan, et idee leiab veel arutamist ja praktilisi rakendusi, sest selline julge, nooruslik ja kindlasihiline samm oleks teel Euroopasse vägagi suur edasiminek.

Rikkus ei ole vabandus

LIIVI PAJUR, Tallinn

Lugesin hämmastusega 21. juuli PMist Ingrid Tähismaa sõnu «Tegemist ei ole vihavaenu ja kägistamisvajadusega ainult Metsamaa suhtes, vaid üleüldse inimeste suhtes, kes on midagi saavutanud, julgevad seda näidata ja julgevad olla suhteliselt ülbed». (artikkel «Kliendid boikoteerivad Mait Metsamaa firmasid»). Millise saavutusega on tegemist?

Olen aru saanud, et Eesti Vabariigis on inimelu võrdne sootühikuga, aga seda ma ei teadnud, et saavutuseks saab nimetada hävitatud inimelusid. Ma ei arva, et Metsamaa tegi selle teo tahtlikult, aga et teda süüdistatakse sellepärast, et ta rikas on... Kui hukkunute hulgas olnuks minu poeg või tütar, siis uskuge, mul oleks olnud võrdselt valus nii siis, kui selle teo oleks korda saatnud suvaline rikkur või purjus traktorist.

Mul ei ole ei mullivanni ega niisugust autot nagu «metsamaadel». Ja mis kõige hämmastavam - ma ei tahagi neid. Kindlasti peab osa kaasmaalastest mind nüüd mingit liiki perverdiks. Aga mis siis - kui meil peab olema sallivust lesbide, homode jne suhtes, ehk siis võiks olla mingi respekt nendegi vastu, kes ei soovi rikkad olla ja kes pole ka päris vaesed.

Need, kes kisuvad keskmike poole ja soovivad sel tasemel ollagi. Et üldse keegi olla, selleks peab kõigepealt elus olema. Loen Rait Maruste raamatust «Põhiseadus ja selle järelvalve» (lk 58) «Põhiseaduse paragrahv 19 lg 2 nõuab, et «igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.» Kas sellest ei või välja lugeda, et peale rikaste on ka ülejäänutel õigus elada ja õigus isegi autoga sõita? Eks see ole muidugi karjuv ülekohus jõukate inimeste suhtes, et igasugused nende teel ees on. Aga selleks, et see nii poleks, tuleb juba põhiseadust muuta.

Ja veel - ma isiklikult pole üldse ärimeeste ning jõukate inimeste vastane, ainult et ärimehe eeskuju pole mulle küll mitte Mait Metsamaa, vaid Aadu Luukas.

Pensionäride sooduspiletid

LINDA KÖÖP, Kallavere

Lugesin, et 65. eluaastast saavad Tallinna pensionärid ilmselt tulevast aastast tasuta sõita. Praegu kasutavad kuni 70-aastased sooduspiletit.

Senini sõitsid kõik pensionärid olenemata elukohast Kallavere-Tallinna liinil sooduspiletiga. Alates 1. juunist tohivad sel liinil 65. eluaastast tasuta sõita ainult Maardu linna elanikud. Nii olevat kirjas bussi ukse kohal olevas määruses. Maksin trahvi kontrolörile ära. Tema jutu järgi olevat seadusest teatatud Raadio 4s.

Hiljem asja uurides selgus, et 91 algusnumbriga pensionitunnistust omavatel pensionäridel on õigus sooduspiletile. Kas kontrolör seda ei teadnud?

Kas Tallinna transpordis hakatakse nüüd samuti käituma nagu Kallavere pensionäridega? Kas on otstarbekas teha otsuseid, arvestamata Maardu ja Tallinna lähedust. Miks mina olen priviligeeritud seisuses ja 2 km kaugemal elav minust vanem inimene seda ei tohi. Kas on vaja tekitada pensionäride vahel sellist ebavõrdsust.