Kubricku viimane sõna
Kuulus rezhissöör analüüsib oma filmis seksfantaasiaid

ILMAR RAAG, Ohio

Kuigi märtsis surnud Stanley Kubricku viimane film ei vastanud inimeste ülesköetud ootustele, kannab «Silmad pärani kinni» siiski meistripitserit.

«Silmad pärani kinni» (Eyes Wide Shut), mis esilinastus Ameerikas läinud nädalal, on filmina väga erinev «Tähesõdadest», ent ometi on neil sotsiaalse katalüsaatorina palju ühist. Mõlemale filmile eelnes legend. Kui «Tähesõdade» puhul oli tegemist autentse popkultuuri fööniksiga, mis tõusis pea kahekümneaastasest tuhast, siis «Silmad pärani kinni» puhul oli legendiks Stanley Kubrick ise, joonistudes filmiajalukku sellisena, nagu «neetud geeniusi» ikka näha soovitakse.

Film, mida oodati kaua

Alates mustasatiirilisest «Dr. Strangelove’ist» kuni sõjavastase «Täismetallist kuueni» (Full Metal Jacket) on Kubricku filmid alati sütitanud poleemikat. Seejuures ei ole Kubrick skandaale nautiv peiar, vaid kergelt solvuv visionäär, kes esmalt kolis rahu otsides Ameerikast Inglismaale, aga jõudis sealgi pettuda.

Lisaks ümbritses Kubrickut maniakaalse perfektsionisti legend, mis suurendas geomeetrilises progressioonis tema filmide vahele jäävaid inspiratsioonipause. Tema eelmine film «Täismetallist kuub» esilinastus 1987. aastal.

Võite siis isegi ette kujutada, kuidas oletused hakkasid lumepallina mäest alla veerema, kui umbes neli aastat tagasi hakati rääkima, et Kubrick teeb jälle filmi. Ihast ja armukadedusest. Uudishimu tõusis veelgi, kui filmivõtted kestsid üle kahe aasta, mille ajal räägiti, kuidas Kubrick teeb ühe plaani saamiseks oma peaosaliste Tom Cruise’i ja Nicole Kidmaniga üle 80 duubli.

Sarnaselt George Lucasega ümbritses ka Stanley Kubrick oma filmi paranoilise saladuskattega, mille tõttu saamahimuline ajakirjandus toitus parimal juhul vaid kuulujuttudest.

Sellise sissejuhatuse järel oleks võinud uskuda, et kauaoodatud tõehetk saabub alles «Silmad pärani kinni» esilinastusel. Ometi hõljus kinosaalides rohkem märtsis surnud Kubricku kuulsust ja publiku ootusi kui filmi enda aurat.

Võrreldes «Tähesõdadega» oli küll pettunuid vähem, kuid tundus siiski, et miski jäi saamata. Puudujääk ei pruukinudki olla filmis, vaid ülesköetud ootuste ja reaalse filmi erinevuses.

Kuid film ise? New Yorgi rikastest kodanlastest abielupaar avastab, et hoolimata armastuse formaalsest rõngassärgist elab kumbki pool läbi salajasi seksuaalfantaasiaid. Nicole Kidman tunnistab mehele, et aasta tagasi nägi ta ohvitseri, kellele ta oleks kõike unustades andunud. Tom Cruise keeldub algul mõistmast, et mõni juhuslik hetk või ootamatu pilk võib igaühes äratada kire, mis ei allu mõistusele.

Erinevalt mitmest varasemast teosest pakub Kubricku viimane film väikese lootuskiire. Pärast seda kui Cruise on kättemaksu ja lohutuse otsinguis seigelnud New Yorgi seksuaalse unenäo taolises maailmas, soovitab Nicole Kidman olla tänulik, et nad on unenägudest ärganud ja ikka veel koos.

Nii saab ring kokku tõmmatud ja metafoor selgineb - film on kui unenägu, kuhu tegelased sukelduvad. Nii nagu me ei kontrolli oma unenägusid, ei suuda me kontrollida ka ihasid. Lõpuks sõltub kõik vaid sellest, kuidas pärast ärkamist edasi elada.

Teismelised pagevad

Vaevalt et Kubricku linateost suurem kommertsedu saadab, sest kui välja jätta magnet, et suured staarid «teevad seda suurte inimeste asja», hirmutab filmi rusuv tempo teismelise vaatajaskonna kiiresti eemale.

Samas võivad ka tõsimeelsed kunstfilmide armastajad linateost kohati liiga triviaalseks pidada. Stanley Kubrickut see ilmselt ei üllataks, kuna vihkavat kriitikat on ta alati tekitanud.

«Silmad pärani kinni» jõuab Eesti kinodesse 8. oktoobril

Eesti erootikud ülevaatusel

TAMBET KAUGEMA

Palavate ilmadega on Eestis ka kunst ennast riidest lahti koorinud - lisaks Pärnu aktinäitusele avati eile Tallinna Kunstihoones näitus «Eros. Eesti erootiline kunst», kus paljast ihust juba puudust ei tule.

Kui jääda uskuma papa Freudi, tõukab inimesi tegudele eeskätt seksuaaltung. Kui nii, siis tõukas see tung küllap tagant ka idee autorit Jaak Olepit, kuraatoreid Anu Liivakut ja Sigrid Saarepit ning näituse kujundajat Leonhard Lapinit, kui nad asusid kokku panema Eesti erootilise kunsti esimest ülevaatenäitust.

Kord on käest ära

Ülevaatenäitustele kokku kantud pilte on mõistagi ka muidu kena vaadata, kuid enamasti saab nende kogumite põhjal teha ka järeldusi. Kas eesti kunstnikud on loonud tugeva erootilise hõnguga teoseid või on nad piirdunud vaid kerge selleteemalise flirdiga, mille puhul on küll lubatud alasti inimkeha kujutamine, kuid sügavam side salapärase seksuaalenergiaga on - kas või eestlaste luterliku kasvatuse tõttu - kuulutatud siiski tabuks. Nii võib küllap sõnastada küsimuse, mille näituse korraldajad on Kunstihoone saalidesse püsti ajanud.

Kahtlemata leidub inimesi, kes leiavad, et koos Eesti taasiseseisvumisega on kord käest läinud. «Oli mis oli, aga Nõukogude ajal ei lubatud vähemalt selliseid roppusi seinale riputada,» torisevad nad nördinult.

Ehkki amoraalsusel polnud tollel nõukogude ajastul kunstisaalidesse üldiselt asja, ei haiguta selle poole sajandi kohapeal siiski auk. Abstraktsete ja geomeetriliste akrüülmaalide loojana tuntud Ado Lill on näiteks sahtlipõhjast välja otsinud portsu 1980. aastatel tehtud sensuaalset väikegraafikat.

Nõukogude ajast on veel vaadata Jüri Okase graafikat, Ilmar Kruusamäe hüperrealistlikke maale (nagu ühelt ta pildilt näha, pole tarvis paljast naist pildile pista, erootiliselt mõjuvad ka näiteks päevinäinud BMW esipõrkeraual kuivavad püksikud), Ahti Seppeti skulptuure jpm. Lõppeva sajandi teise poole erotistide nimistu oleks kahtlemata poolik ilma Leo Lapini, Tõnis Vindi, Lembit Sarapuu, Ly Lestbergi, Aili Vindi, Toomas Volkmani jmt nimeta.

Wiiralti valitud roppused

Tegelikult sai kõik alguse aga juba sajand tagasi, erootilist hõngu võib aimata Amandus Adamsoni ja Johann Köleri 19. sajandi lõpu töödest (Köleri «Eva pärast pattulangemist» aastast 1883 võtabki kõhevil kunstisõbra vastu Kunstihoone sisetrepil). 20. sajandi esimesest poolest on selsamal põhjusel asjakohane nimetada Oskar Kallise, Ado Vabbe ja Eduard Wiiralti nime.

Vanameister Wiiralt astub kõnealusel näitusel üles suisa ootamatute ja mõne arvates ehk isegi rõvedate töödega: nimelt istus Wiiralt Teise maailmasõja ajal Saksamaa kohvikutes ja täiendas koolipoisi kombel ajalehtedes ilmunud karikatuure. Olgu öeldud, et mitte just kõige siivsamal moel. Kelle häbitunne lubab, saab neid pilte näha Kunstihoone tagumises platsipoolses saalis.

Laimre istub vabaduse vanglas

HANNO SOANS

Veel selle nädala lõpuni võib Marko Laimret kella kaheteistkümnest kuueni õhtul leida galeriist - kunstnikuks olemise vanglast - endale ise punutud puuris olesklemas. Miks ta seal on?

Kunstnik teeb seekord oma tööd nii, et istub aja ära ja mõtleb järele. Ja kõigest sellest, mida ta mõtleb/ei mõtle annab ta valjuhäälselt teada. Või siis ei anna. Kokku on seda omatahtsi seatud vaimset vangistust vähem kui viisteist päeva, vähem, kui oli minimaalne sovjetiaegne kartserikaristus. Vabaduse vangla modelleerimiseks sellest aga piisab.

Kasutage Laimret loovalt

Trellide taga tugitoolis lesides ja pidevalt teadvuse voona lausekatkeid ja lalinaid vana maki lindile talletades on Laimre oma installatsiooni kese. Samas aga saab ta mõni hetk hiljem oma installatsiooni ja etenduse täielikuks eituseks. Delfi oraaklist muutub ta sujuvalt 1990. aastate uusradikaalseks tegevuskunstnikuks, sotsiaaltöötajaks, ühiskonnakriitikuks, projektijuhiks, diskussioonipartneriks jne.

Laimre on valmis teie mure ära kuulama ja selle redefineerima, teiega kaasa mõtlema ja teile vastu vaidlema, sotsiaalpoliitilist tegelikkust analüüsima või kunstielu pilama.

Laimrel pole midagi isegi selle vastu, kui keegi, kes temaga konkureerides näitusepinnast ilma jäi, riputaks omavoliliselt kunstihoone galerii vabadele seintele, väljapoole tema valdusala tähistavat puuriaedikut, asjasse täiesti puutumatu fotonäituse. Laimre ei protesteeri, kui näitusekülastajad teda loovalt ära kasutavad. Palun proovige ise.

Etteheide ajutselluliidile

Mõtestades enesele kurikuulsa anarhistide loosungi «propaganda tegude läbi» ja määrates kindlaks oma ebakindla positsiooni ühiskondlike suhete maastikul, istub Laimre galeriis kui elav etteheide kokkuleplusele ja ajutselluliidile. Teostub Laimre enese soovitus: «Praegu tasub juba loobuda performance’ist kui etendusest ja minna puhta teo tasandile.»

Tagatiseks, et selline autoripositsioon toimiks, on ühelt poolt pidev lähtumine aktuaalsetest nädalasündmustest ja teiselt poolt teatav metafüüsiline alusasend, mis eeldab kunstnikult mõtlemise, eluviisi ja tegutsemise ühtsust. Sellel hapral tasakaalul põhinevadki tema omapäi võetud volitused kriitilise institutsioonina.

Marko Laimre näitus «Bonj-nonj-nonj-non-now» Tallinna Kunstihoone galeriis on avatud 25. juulini.